reede, 29. august 2014

Göttingen

Hei!

Minu kodulinn järgnevaks kümneks kuuks on ametlikult Göttingen. Loomulikult meenutab see mulle väga Tartut.

Kui keegi veel ei tea miks, siis võrdluseks mõned faktid (sulgudes olevad andmed on Tartu kohta):
Linnas on elanikke ~ 116 000 (~ 98 000).
Linna mainiti esmakordselt 953. aastal (1030. a).
Ülikool asutati 1734 (1632).

Kõige tähtsam on kindlasti see, et Göttingenis on töötanud, õppinud või õpetanud üle 40 Nobeli preemia laureaadi.

Ja loomulikult asub siin ka Saksa versioon skulptuurist "Suudlevad tudengid".
Tutvustan teile maailmas kõige rohkem suudlusi saanud tüdrukut... *trummipõrin*

Gänseliesel (Hanetüdruk)


Kõik doktorikraadiga Georg-August-Universität'i lõpetajad suudlevad pärast lõpuaktust purskkaevu keskel asetsevat väikest skulptuuri.  Loodetavasti saan natuke hiljem ilusama foto linna iseloomustavast skulptuurist, sest ülikooli sisseastujad kingivad tüdrukule hoopis lilli.


Linn on väga ajalooline ning ilus ja hästi säilinud. Teises maailmasõjas valitses õnneks kirjutamata kokkulepe, et Saksamaa ei viska pomme Oxfordi ja Cambridge'i ning sarnaselt ei pommitanud liitlasväed Göttingeni ja teist ülikoolilinna Heidelbergi. Viimases linnas õpib üks mu sakslasest sõber ning ehk õnnestub mul kunagi ka temale külla minna.

Samas guugeldamine näitab, et 1. juunil 2010 plahvatas linnas II maailmasõja aegne Briti pomm sel ajal, kui seda üritati kahjutuks teha. Õnnetus maksis 3 inimelu ja 6 vigastatut. Seega oli sõjakokkulepe tõesti suuline...

Eile külastasin oma tulevast kooli (Hainberg Gymnasium'i) ja kinnitasin oma 11. klassi kursused. Õppealajuhataja, kellega vestlesime, on ka mu füüsikaõpetajaks. Tundus väga sümpaatne ja sõbralik. Eeldasin sinisilmselt, et saan osaleda kõikidel kursustel, mille olin maikuus valinud, aga loomulikult ei tehta vahetusõpilastele erandeid, kui grupid täis. Hetkel tundub tunniplaan huvitav, vaid mõned ained vastumeelsed. Kuid pelgalt kirjelduse põhjal ei saa mingeid hinnanguid veel anda... Arvatavasti kirjutan pärast mõnda koolinädalat täpsemalt, milline siinne kool on.

Göttingen on rattalinn ning ka mina kavatsen palju rattaga liigelda. Paari päeva jooksul on mul aga kindel arusaam kujunenud, et autoteel ma mitte mingil juhul sõita ei soovi. Ma ei saa kuidagi öelda, et siin ratturitega arvestatakse...
Sõitsin täna ujula juurde, mis asub 10 minuti sõidu kaugusel minu kodust. Loodan, et leian aega selle iganädalaseks külastamiseks. Tee tagasi koju kulgeb ülesmäge, mis on kindlasti väsitav, kuid lõbus lisatreening.

Kaart Göttingeni südalinnast. Punane karu tähistab minu tulevast kooli ning roheline karu minu elukohta.
Peamised ülikoolihooned (ja seega ka XLab) asuvad kesklinnast 3,5 km põhjas.

Lisaks käisin täna linnaraamatukogus ning palusin ka endale lugejakaardi teha. Laenutasin algkooliõpilastele mõeldud sõnaraamatu, mis on lihtsate tekstide ja teemakohase sõnavaraga. Saan seda ehk hommikuti sirvida, kui teised lõunani magavad (naudivad suvevaheaega). Minu keeleoskust on palju kiidetud (arvatavasti viisakusest), aga ma ise tahaksin, et see oleks enne kooli algust veel parem. Eriti veider ja piinlik olukord on siis, kui keegi räägib, kui tubli ma olen ning ma järgmist minule suunatud küsimust enam ei mõista.

Oma pere juures meeldib mulle see, et oleme iga päev ise süüa valmistanud. Õde on oma noorusest hoolimata taimetoitlane (pigem valiv ning liha ja kala ta eelistuste hulka ei kuulu), seega on menüüs ka mulle uued toiduained. (Muretseda pole vaja, sest minu koolitoit sisaldab kindlasti liha.) Hetkel paistab, et olen nakatunud nö tüüpilisse vahetusõpilase haigusesse ehk tunnen pidevalt nälga ning selle lahendavad üha suurenevad toiduportsjonid.


Meil on mitmel korral külas käinud ka minu kooli hispaania keele õpetaja, taas väga tore inimene. Pisut kahju, et saksa keel on ainuke uus võõrkeel, mida sel aastal õpin.
Vasakpoolsel pildil on näha, kuidas elutoa suurest aknast üritati hiigelkärbest välja ajada. Ning paremal olev pilt iseloomustab siinsete korterite madalat temperatuuri. Välitemperatuur on päikese käes väga hea, kuid siseruumides on kütteta tõesti külm. Sel põhjusel käisin üleeile poes kampsuniotsingul. Retk osutus edukaks, sest leidsin soovitud eseme ning ei eksinud linnas ära.

Tschau!

kolmapäev, 27. august 2014

Saksa täpsus

Hei!

Esmaspäeval käisin (vabaõhu)kalapoes ning sealne müüja teadis Eestit. Tuli välja, et ta vanaisa suur sõber elas minu kodulinnas. Samuti on ta pere nüüdseks seotud Göttingeniga (minu kodulinn 10-ks kuuks). Arvasin alguses, et sain vestlusest valesti aru, sest mõlemas linnas on ülikool, vaimsus sarnane ja ehk rääkis ta ainult Göttingenist. Kuid siiski mitte, sest maailm on väike.


Viimase päeva hommikusöök oli mulle küll nukker. Kass vist tundis seda ka ja oli pisut pahur. Kinkisin oma OSK perele kollase orhidee (sest see on koos potiga eriti maja värvi), käsitöökaardi koos meie ühise pildiga ning loomulikult Eesti lipu ja šokolaadi. See väike sümboolne kink ei korva muidugi kunagi kõike seda aega ja pühendumist, mida nad pakkunud on. 
YFU piirab väga vahetusõpilaste suhtlemist keelelaagri-perega, sest muidu on aastase pere ellu sulandumine raskendatud. Kuid sellest hoolimata lähen ma kindlasti Ronsdorfi külla! (Seda muidugi siis, kui mul on juba keeleoskust rohkem.)

Rongijaama jõudes sain kinnitust Saksa täpsusest. Ekraanil oli juba veerand tundi eelnevalt teade, et minu esimene rong hilineb 25 minutit. Olin üliõnnelik, sest ma ei saatnud oma rasket kohvrit postiga, sest kõik kinnitasid, et logistan selle 30 minutiga Hannoveris ühelt perroonilt teisele. Oh...

Nüüd tuli aga välja, et ICE-rong ei peatugi Wuppertalis ning tuleb alles Hammi. Oleksin peaaegu Hammi sõitnud aeglase rongiga, kuid siis teatas jaamatöötaja, et asendusrong tuleb kümne minuti pärast. 
Pere nägi perroonil õnneks üht naisterahvast, kes pidi ICE-ga Berliini sõitma ning samuti Hammis rongi vahetama. Teisele rongile jõudsin koos temaga ilusti. YFU tehtud kohabroneeringust  polnud loomulikult üldse kasu, sest hilinemise korral see ei kehti. Nägib ekraanilt saabumisaega ja arvutasin, et Hannoveris on järgmise rongi lahkumiseni 4 minutit. Küsisin piletit kontrolliva töötaja käest (igaks juhuks inglise keeles), kas võin sama piletiga ka järgmisele rongiga Göttingeni minna. Ta vastas jah ning otsis telefonist rongiaja, mis üllatuslikult oli sama rong. Otsustasin, et üritan iga hinna eest piletil kirjutatud rongile jõuda, sest siinsete töötajate abi on üsna kehv. 

Arvatavasti kaalusid seljakott, õlakott ja kohver pea sama palju kui mina (väike liialdus, kuid tõesti väike). Mind päästsid liugtrepid ning seejärel jooksin 9. perrooni koridorist 4. perroonile. Nägin ekraanilt õige väljumisajaga rongi, kuid peatuste nimekirjas ei esinenud Göttingeni. Ma ei hakanud aega raiskama kontrollimisele ega broneeritud koha otsimisele, vaid läksin vagunisse. Leidsin vaba koha ühe noormehe kõrval, küsisin temalt üle, kas see rong Göttingeni suundub ning olin uhke oma sprindi üle. 

Kui minult eelmisel päeval küsiti, kas olen närvis, siis vastasin ei, sest rongis on aega uuele perele mõelda. Tegelikult läks kogu tähelepanu rongide peale jõudmisele. 

Sellegipoolest ei saanud ma šokki ja kasutaksin ronge veel (ainult, et vähemate asjadega).  Aasta lõpus YESile Berliini sõitmine tõotab tulla väike trauma, sest üsna veendunult on mul siis rohkem pagasit. Kaalupiiranguid nagu lennukiga ka ei esine, sest kõik eestlased sõidavad tagasi Eestisse bussiga.

Pere võttis mind rongijaamas kolmekesi vastu ning nad kinkisid mulle päevalille. Sõitsime autoga kortermaja juurde. Mind hoiatati, et pagasiruumis olevad karastusjoogid kuuluvad hoopis auto omanikule. Mind see küll kurvaks ei tee, sest ma väga nende fänn ei olegi. 

Teisipäev oli kollaste lillede päev.

Sakslastel peavad olema lemmikloomad ning sellel perel on kaks merisiga. Aga nemad on samuti hea kasvatusega.
Kuigi enne kartsin pisut, et peres oli ka eelmisel aastal vahetusõpilane, kes oli saksa keelt mitmeid aastaid õppinud, siis hetkel näen selles ainult positiivset. Õde palub näiteks emal vahepeal aeglasemalt rääkida.

Minu tuba on suur, siin on vähe asju, kuid kõik vajalik on olemas. Seega piisavalt ruumi ka minu asjade jaoks. Minu kirjutuslaud on akna all (just mõni päev eelnevalt mõtlesin, et miks ma küll Eestis oma lauda sinna tõsta ei saa, kuid aknalauad piiravad...). Ning mul on toas lisaks voodile ka mõnus diivan ja kott-tooli sarnane padi. Sõprade küllakutsumisel suuri piiranguid ei ole ning see on suurepärane.

Õhtul mängisime lauamänge, vestlesime ning selgitasin õele nelja haruga käepaela punumist. Ma isegi ei tea, kuidas seda kutsutakse, aga siin on kummipaeltega punumine Scooby Doo käepaela valmistamine. Mulle meenus kohe üks õhtu Elo Maria korteris, kui me seltskonnaga sama lapsemeelsed olime.


Vestlesin ka koolivaheaegade teemal. Olin eelnevalt pisut valesti aru saanud, kuid minu esimene koolipäev on neljapäeval, 11. septembril. Järgmistel päevadel saab kindlasti rohkem selgust kooli osas. Võib-olla tahan veel pisut oma tunniplaani muuta, sest valisin kursused maikuus. :)

Tschüss!

esmaspäev, 25. august 2014

Olles erand...

Hei!

Seitse vahetusõpilast meie keelelaagrist sõitsid laupäeva hommikul oma aastaste perede juurde. Louis peret ei vaheta, sest OSK perekond võtab ta aastaks enda juurde elama. Mina ja Marton ootame, millal meie aastased pered puhkuselt tagasi tulevad ning vastu võtta saavad. Tema jääb siia veel kauemaks, mina lahkun aga juba 26. augustil.

Tavaliselt on üritustelt kohutavalt kehv teistest hiljem lahkuda. Teised jätavad hüvasti, mõned nutavad, kuid ise tunned, et see ei ole veel lõppenud. Kuna mulle hüvastijätud ei meeldi, on suurepärane, et olen siin kauem. Ei pea tundma süümepiinu, et ühe õhtu vahetusõpilaste ja nende pereõdede seltskonnas viibin, mitte perega. Mul on aega asju korrastada ning ennast uueks muutuseks ette valmistada.

Ma usun, et Göttingenis võivad erinevused olla väga suured ning alguses on raske sisse elada. Siin ei ole mul veel koduigatsust tekkinud, sest alati on midagi, millega tegeleda. Kool algab mul alles 15. septembril ning see annab mulle palju planeerimata aega. Samuti muutub seltskond, kellega koos viibin. Vahetusõpilastega on väga kerge sõbruneda, sest me oleme kõik samas rollis ning mõistame üksteist. Aga nüüd pean olema ka selleks valmis, et olen halva keeleoskusega tundmatu, kes on aktiivne, sõbralik ja vahel ka seltskonnas üleliigne...

Samas ootan ma juba ärevusega kõike head, mis seal mind ootab ja tean, et saan siia alati külla tulla! :)

Tänu OSKle olen veetnud Saksamaal imelised kolm nädalat. Kui keegi tulevastest vahetusõpilastest mõtleb, millist programmi Saksamaal valida (keelelaagriga või ilma), siis soovitan kindlasti keelelaagriga. Selle kolme nädala jooksul saate te endale uue pere, uued sõbrad ning õpite väga palju nii saksa keele, Saksamaa kui ka teiste Euroopa kultuuride kohta.

Üritasime eestlaste mitmeid kordi korralikku ühispilti teha, aga see ei õnnestunud. Aga järgnev pilt iseloomustab väga hästi meie kõigi läbisaamist. (Ma igaks juhuks mainin, et kõike tuleb 100% tõena võtta. :))


Laupäeval küpsetasime vahetusemaga ploomidega purukooki. Leidsin Eestist tuttavaid köögitarvikuid ning justkui tundus, et kokkan kodus.


Samal päeval läks kogemata tiigis suitsumasin tööle, kuid sain sellest pilti teha. Ilmad lähevad pisut soojemaks, sest päikest on rohkem, kuid väliterrassil söömiseks on siiski liiga külm.
Pärastlõunal käisid meil külalised. Neile meeldis väga minu valmistatud küpsisetort. Pidin pisut oma pärisvennast vanema poisiga inglise keeles rääkima, et ta saaks harjutada, kuid kahjuks ta väga palju ei rääkinud. Hiljem selgus, et kartis, et naeran ta üle. (Kuigi ma ei teeks seda üldse, sest ma ise räägin kindlasti hetkel veidrat saksa keelt.)


Olen siin kohanud endavanuseid või isegi vanemaid noori, kes räägivad inglise keelt sama palju kui mina saksa keelt. (Loomulikult olen kohanud ka väga hea inglise keele oskusega noori, kellega on väga meeldiv suhelda.) Midagi imestada tegelikult ei ole, sest televisioonis on kõik välismaised filmid saksakeelse pealelugemisega. Autoriõigusi ja piraatlust jälgitakse siin väga karmilt ning seega kokkupuudet inglise keelega väga palju ei olegi. Failide tõmbamine on üks põhjuseid, miks avalikke WiFi-võrke siinsetes kohvikutes peaaegu ei olegi. Seaduste järgi peab ruuteri omanik maksma trahve, kui WLan'i kasutajad on oma tegevusega autoriõigusi rikkunud. Ahjaa, vahetevahel ei teata, mis on WiFi, sest populaarsem nimetus on WLan. Aga see võib olla vaid nii siinses piirkonnas...

Pühapäeval käisime peretuttavatel külas, sest peretütrel oli sünnipäev. Oldi väga sõbralikud ning nende koer Berry oli samuti väga armas ja loomulikult õiges suuruses!


Esmaspäeval käisime kalapoes tiiki uut kala ostmas. See meenutab siis perele edaspidi mind. :) Tegin õige valiku, sest Eva-Marial on kaks täiesti erinevat külge (eks nii välimuse kui ka iseloomu poolest), ta sööb (esimesel päeval) vähe ja teadis kohe alguses, kummal pool asub kotisuu!
Päris sarnane, nüüd õpib ta siis tiigis võõrkeelt...



Olen väga rahul, et olen just Saksamaal, sest viimasel ajal leian oma (välismaiste) sõprade hulgas ühe rohkem saksa keele oskajaid. Ning samuti on mul saksa keelt emakeelena rääkivaid sõpru, kes parandavad, kui vigu teen.

Aga ma lähen oma viimaseid hetki Wuppertalis nautima ning seejärel lõplikult kohvrit pakkima!

P.S. Mina ja Karel oleme ikka veel oma vana klassi täiendatud nimekirjas (mis on lihtsalt armas) ning seega võite kolmapäeval meid Tartus õpikuid laenutamas leida... :D

P.P.S. Eva-Maria sõbrustab tiigis Mercedesega (loe: ujub tema kannul). Tegemist on vist väikese vihjega tulevasele autole...

pühapäev, 24. august 2014

OSK lõpp

Hei!

Eelmises postituses unustasin mainida ühe väga naljaka ja ebatavalise asja. Nimelt on Plüüsh, suur enesekindel karvane kass,  allergiline muru vastu. Minule tundub see üsna uskumatu, et muru vastu ollakse allergilised (õietolm oleks veel mõistetav), aga nii see on. Eelorientatsioonil Eestis rääkisid vabatahtlikud, et ühel vahetusõpilasel olid kodus kilpkonnad, kes magavad erinevatel temperatuuridel talveund. Kahjuks oli õpilane kilpkonnad sassi ajanud ning see lõppes ühes kilpkonna surmaga. Et midagi sellist ei juhtuks, pean ka mina tähelepanelik olema, uksed sulgema ning alati kontrollima, et Plüüsh on toas. 

Eelmise koolinädala keskpaigast alates läks aeg kibekiirelt. Ma jooksin tõesti iga päev ja (lõunasöögi)vahetund kooli ja fotokioskite vahel. Või siis külastasin hoopis pagariäri, et õpetajaid ja vabatahtlikke meeles pidada.

Teisipäeval tegime fotonurgas pilte oma vahetusperedele, kinkisime need magnetitena peredele ühisel peol. 
Sama päeva orientatsioonitunni teemaks oli ajalugu ning seal räägiti, et Saksamaa ajaloo tõttu on väga riskantne lipuga poseerida, sest seda mõistetakse väga valesti. Vahetusõpilastena kasutasime siiski ära sobiva ajastuse pärast jalgpalli MMi võitu. Hetkel on elumajade rõdudel või autode küljes ikka veel palju lippe ja keegi nende omamise peale viltu ei vaata.


Ma ise ootasin OSK orientatsioonitundidest natuke midagi muud, kui kolmenädalast ELOd. Kahjuks huvitas mõnda õpilast ajaloo- ja poliitikapäeva aruteluringis hoopis enesekaitse ja nõnda me eriti kaugele õige teemaga ei jõudnudki. 

Aga samas oli ülejäänud tegevused põnevad. Mängisime palju rollimänge ja simulatsioone. Näiteks sõlmisime lepingu iseendaga, kui palju me oma "vana" elu meenutame. Selle keerukuse näitamiseks pidime raske seljakotiga takistusraja läbima ning hiljem võrdluseks kergema koormaga sama teekonna läbima. Tulemust võite ise arvata, kuid mina osaliselt siiski nõustun teiste õpilaste ütlustega. Kui oled ette valmistunud, et eesolev on raske, on takistusi lihtsam läbida, eriti võrreldes lihtsalt pea ees tundmatusse hüppamisega. See tähendab, et ma ei lõpeta blogi kirjutamist, mis siis, et see on ka osaliselt kontakt kodumaaga. 

Olin just päev varem (iseseisvalt) jõudnud arusaamisele, et mul on keeruline, kui suhtlen vahel eesti keeles ning leppisin kokku, et lõpetan selle täielikult, kuid paari mõistliku erandiga. Loodan, et keegi ei solvunud, kuid kaht elu on keeruline elada!  Eriti raske on uut keelt õppides mitme keele vahel ümber lülituda. :) Püüan siiski blogi vahendusel kõiki oma mõtetega kursis hoida.

Neljapäeval toimus lõpupidu. Kuna kõik õpilased elavad koolimajast kaugel, jäime pärast kooli pidu ette valmistama. Kaks tundi ei olnud kohe kindlasti piisav ning üritasime kõike kibekiirelt teha. Minu küpsisetordi kaunistamise oskused paranevad iga korraga (nüüdseks olen neid neli valmistanud). Need meeldivad sakslastele väga, eriti veel siis, kui see on rohke jogurti ja kohupiima seguga (meenutab juba tiramisut). Avastasin, et eriti geniaalne on mõne kihi vahele šokolaadi riivida, et kõik liigselt kreemine ei ole.

Köögis sai palju nalja, sest viie-kuuekesi suutsime oma rahvustoite korralikult valmistada. Ruumi oli vähe, kuid köök nägi siiski viisakas välja. Viimasena liitus kaasõpilane, kes valmistas jahuküpsetisi. Kui tagasi tulime, oli kogu köök valge, kaetud õlipritsmetega ning paistis, et kasutatud oli kõiki köögis leiduvad nõusid. 

Sel ajal, kui meisterkokk köögis askeldas, kirjutasime koolimaja ees väikese tervituse asfaltile. Sarah veel kirjutas oma randmele, mida saksa keeles kirjutama peab, et kõik korrektne oleks. Kuid nagu ikka sellistes olukordades, jäi üks armas viga sisse. Virtuaalsed kallid kõigile, kes selle üles leiavad!


Selle aja vältel olid juba kõik vahetuspered saabunud. Õpetasime neile emakeelseid tänusõnu ja Lucia pidas meiepoolset kõnet. Seejärel tulid aga kaks YFU vabatahtlikut ning andsin vahetusõpilastele Schultüte'd. Iga esimese klassi õpilane saab Saksamaal oma esimesel koolipäeva tuutu, kus sees on kooliks vajaliku asjad. 


Meie tuutu oli sümboolne algavaks päris-kooliks. Tuutus leiduv on armas ja positiivselt veider, sest sisalduvad asjad meenutavad siinset piirkonda. Nimelt asub Solingenis tööriistade tehas (seepärast tangid :)) ning samuti ka Haribo kommivabrik.


Rahvast oli peol väga palju ja kõik istumiskohta ei leidnudki. Sarkastiliste naljadega pean edaspidi ettevaatlikum olema, sest loovutasin klassikaaslase vennale (pisut enda teadmata) oma istekoha lauas.
Kuna köögis valitses siiani kaos, läksime Anastasia ja Sarahiga seda kõike koristama ning nõusid pesema.
Kuigi ma ei mäleta, et ma kodus oleksin väga meeleldi nõusid pesnud, siis siin tunnen sellest natuke puudust ja võin nõudepesumasina puudumisel seda vabatahtlikult asendada. :D
Pidasime ülakorrusel oma privaatpeo, naersime endale korralikud kõhulihased ning imestasime, et Euroopa-sisesed kultuurierinevused niivõrd suured on. 40 minuti pärast oli köök ka väga palju puhtam!


Reedene päev oli veel nukram, sest inimesed muutuvad kolme nädalaga väga lähedasteks. Meenutasime kõike, mis oli juhtunud. Kahjuks jäid T-särgid tekstiga "nur Deutsch" tellimata, aga seda põhimõtet võiks siiski järgida. 
Eriti ootamatult armas oli see, et Agnese kinkis mulle vahetuõpilaste poolt padja. Pisut veider oli seda vastu võtta, kuid ta tänas, et ma oma aega fotode tegemisele ja kingituste korraldamisele olen kulutanud. 

Minule tundub see aga iseenesestmõistetav, sest (vaid) mõned suurepärased mälestused on nii talletatud. Loodan, et meil kõigil kümnel tuleb võrratu vahetusaasta ning järgmise aasta juunikuu lõpus aastalõpuseminaril YES kohtudes saame kõige üle taas naerda! :) :) :)

neljapäev, 21. august 2014

Koduloomad Saksamaal

Ma ei ole kunagi suur loomasõber ja kindlasti mitte ka -fänn olnud. Kõik teavad, et kui ruumis on mõni armas lemmikloom, siis olen mina viimane, kes temaga mängima hakkab (või siis üldse teda tervitab).

Saksamaal on aga pea igal perel mõni lemmikloom ning siin puutun loomadega väga palju kokku.  Hetkel elan ma koos kahe koera ja kahe kassiga. 

Kuigi pildil tunduvad lõvikoerad kohe väga armsad, pelgasin mina neid eelnevalt, sest tegemist ei ole pisikeste kutsikatega. Õnneks kirjutas mulle vahetusema südantlõhestava ja tõestisündinud loo koerte elust (mille kirjutan mõnel teisel korral).

Runa ja JayJay on väga sõbralikud, kuid samas ka truud ja ettevaatlikud võõraste suhtes. Alguses pidin alati erinevate korruste vahel liikudes märku andma, et mina tulen, sest muidu pidasid koerad mind sissetungijaks. Kuid üsna pea harjusid nemad minuga ning mina nendega.
Juba teisel koolipäeval jätsid koerad oma pargis jalutamise pooleli, jooksid täiskiirusel mulle bussipeatusesse vastu ja hüppasid mind tervitama.


Valvsatena näevad nad välja väga hirmuäratavad. Rhodesian Ridgeback'i tõunimi pärineb omapärasest vöödist seljal (vastupidises suunas kasvavad karvad). Teistele koeradele on see lausa ohumärgiks.

Esmapilgul on koerad äravahetamiseni sarnased. Nendel kahel fotol tulevad aga (iseloomu)eripärad välja. :) Üks on väga tähelepanelik ja korralik, teine aga kergesti mõjutatav ja otsib ning avastab alati midagi uut.



Saksamaal on lemmikloomadel väga oluline roll. Restoranikülastajate hulka kuuluvad loomulikult ka koerad (teisi lemmikloomi pole veel näinud). Ei ole oluline, kas tegemist on vabas õhus või siseruumis asetseva söögikohaga. Mõnes prestiižikamas kohas tuleb kelner soojal päeval koertele ka joogivett pakkuma.

Peresõpru külastades võtame tihti koerad kaasa. Viimasel korral hakkas minu söödud vahvliküpsis Runale väga meeldima. Ta üritas seda enda kätte saada, asetas oma käpa lausa minu põlvele ja üritas jäljendada JayJay suuri rosinasilmi. Küpsist süüa ta siiski ei tohtinud, kuid tema suu jooksis sõna otseses mõttes vett (ning see tilkus omakorda minu sülle).


Perekonnas on veel kassid. Üks neist on väga karvane Plüüsh, kes mulle meenutab Garfieldi. Ta naudib tähelepanu, on väga sõbralik ja enesekindel. Vahetevahel käsutab endast suuremaid koeri ning nemad kuuletuvadki. Mänguasjadega ta pirtsakas ei ole, sest ka üks kortsutatud märkmepaber annab tegevust.


Teine kass on nõtke Nala, kes pärit justkui kassitoidureklaamist. Tema usaldust on aga võimatu lühikese ajaga võita. Ning kui see saadud, siis pildi jaoks ei ole ta ikka nõus poseerima.

Ühel hommikul soovis ta aga minu koolikotti ronida ja minuga kaasa tulla. See on aga kahjuks keeruline, sest bussipiletit tal ei ole ning sellele vihjab ka karvkate. (Piletita reisija on saksa keeles Schwarzfahrer. ;))

Naljakas oli, et samal hommikul tulidki piletikontrolörid. Arvasin, et nende jaoks siin vajadust ei ole, sest bussijuht heidab alati sisenevate reisijate piletitele pilgu. Eestist erinevalt puudub kontrolöridel ametiriietus. Endaga kaasas kannavad nad vaid (kaardi)makseterminali ja bussikaardi lugejat. 

Kui keegi ei usu, et kassid ja koerad saavad väga sõbralikult koos elada, siis peaksid siia tulema. Nad kannavad üksteise eest hoolt ning omavaheline tiimitöö on suurepärane. Üksi kodus olles suudab neljane kamp kõiksugu  asju korda saata. Näiteks uksi avada... Üks kass on professionaalne (keharaskusega) ukselinkide avaja ja koerad oskavad liuguksi oma koonuga nihutada.  Huvitav oleks filmida seda, mis toimub, kui kedagi kodus ei ole.

Seega levib Saksamaal loomapisik. Kui keegi mind aasta pärast Eestis lemmikloomadega peaks nägema, ei tasu imestada!
(Kuid arvatavasti siiski mitte omanikuna, sest see on ajamahukas ja vastutusrikas ülesanne.)

kolmapäev, 20. august 2014

Kolmanda nädala algus

Hei!

Ma ei kujutanud iialgi ette, kui mägine siinne piirkond on. Käisime teisipäeval vahetusõpilastega bowlingut mängimas. Mängusaali kõndisime muudkui üles-alla vooklevatel tänavatel. See on tegelikult juba tavaline, sest osa minu teest kodust bussipeatusesse on mööda väga-väga järsku nõlva. Kohalikud tavaliselt kulgevad suurema ringiga, sest mööda laugemaid tänavaid on lihtsam kõndida. 

Aga bowling oli väga meeleolukas, põrand jäi terveks ning tulemused olid lihtsalt suurepärased. :)


Iga päev asjatan üha rohkem linnas ning sealhulgas praktiseerin keelt. Olen suutnud seletada, et soovin kellapatareid vahetada, fotosid printida (ja printimiskioskit kasutada; see asub kosmeetikapoes), raamatukaupluses orienteeruda ja veel palju muudki. Üllatuslikult ei olegi pidanud ma enda teksti väga palju kordama, eeldan, et mind on mõistetud. Seni on oldud väga sõbralikud, kui olen saksa keeles rääkinud. Näiteks muutis üks müüja täna poes kaardimaksesüsteemi seadeid, et ma Maestro kaardiga saaksin maksta, mis oli väga armas. 

Vahepeal ajavad aga (poe)nimed vahetusõpilasi väga segadusse. Arvasime üheskoos, et kaubanduskeskuses ei leidugi toidukauplust. Pidasime Real'i spordiriietepoeks, sest kõigile tundus puna-sinine logo tuttav just sellisena. Sakslased tunduvad aktiivse ja tervisliku elustiili pooldajad olevat ning miks mitte on neil suur spordipood allkorrusel.

Hommikused bussid olid esmakordselt ülerahvastatud, sest siinses piirkonnas algas täna kool. Ilm on aga augustikuise päeva kohta väga külm. See on selline juba viimased nädalad olnud. Kahjuks jõuan hommikuti koolimaja ette 20 minutit varem ning siis tulebki leida päikeselaik, kus on pisut soojem. Siinne kuumalaine ja hea soe suvi jäi juulikuusse. Kuid pole halba ilma, vaid kehv riietus. Kannan mitmeid kihte riideid, tihti on nahkjaki all pehme ja soe YFU-pusa (tore, et see riideese kohvripõhja ei ole jäänud).

Erinevalt Eestist vahelduvad siinsed tormid tihti päikesega. Minu katuseaknast on väga hästi näha, millal torm lõppeb (või algab). Ning ühel õhtul oli mõned minutid pärast lausvihma, tugevat tuult ja tumedat taevast taas päike paistmas. 
Aknast avanes selline vaade (tegelikult oli topeltvikerkaar, kuid haarasin kaamera pisut valel hetkel).


Tänaseks lõunasöögiks käisime taas dönerit söömas. Õpetajad laulsid meile kummitavat ja pisut tobedat viisi "Ich bin ein Döner". Viimased päevad on koolis juba pisut nukramad olnud, sest OSK saab varsti läbi. Seadsin teisipäeval ka väikese kodukootud fotonurga üles ja tegime meeleolukaid pilte, mida jagan hiljem. Kuigi reede on siiski koolipäev, toimub homme lõpuõhtu vahetusperede, õpetajate ja vabatahtlikega. Ka nemad soovivad meie rahvuroogasid maitsta (kuigi mina valmistasin juba eelmisel nädala oma perele väikese koogitüki), seega tegin täna taas küpsisetorti. Sel korral katsetasin natuke rohkem, kuid homme saab teada, milline tulemus on.

Loomulikult ei ole ma siin olles Eestit unustanud, seega...
Frohen Tag der Wiedererlangung der Unabhängigkeit, Estland!

Peaaegu rahvusvärvides väike, kuid nobe kala, keda laupäeval loomaaias märkasin.

pühapäev, 17. august 2014

Väljasõidud Bonni ja Wuppertali

Hei!

Laupäeval sõitsime (keelelaagri)klassiga Bonni, et külastada Haus der Geschichte ajaloomuuseumit. (Tegelikult oli omaette eesmärgiks ka Saksa rongidega sõita, sest püsipere juurde läheme iseseisvalt...)

Väljapanek keskundus Saksamaa ajaloole alates II maailmasõja lõpust kuni tänapäevani. Pisut kahju oli, et käsitlemiseks oli valitud ainult see ajaperiood, kuid samas ka mõistetav. 

Siiski õnnestus mul teada saada Saksamaa lipuvärvide tekkelugu. Preisimaa väed kandsid Napoleoni sõdade ajal musti rõivaid, mille ääred olid punasest kangast ja nööbid kuldsed. Sel ajal sümboliseerisid värvid musta sunnitööd, veripunaseid lahinguid ja kuldset vabadust. Riigilipul on mustapunakuldse tõlgendus pisut muutunud.


Ajutine näitus selgitas sakslaste toidukultuuri. Leidsime kiiresti üles selle, mis vahetusõpilastele silma on jäänud...
Ei ole vist möödunud päeva leivata. Hommikusöögiks on kuklid, lõunasöögipakk on tihti leib ning ka tavapärane õhtusöök on kaks leivakuklit erinevate lisanditega. Õnneks olen mina saanud palju teha, et minu kõik siinveedetud päevad sellised välja ei näeks. Kuid see on siin normaalne ning leiba (mitte täisteraviile, vaid kukleid, saiakesi ja croissant'e) peetakse väga tervislikuks. Ma ei teagi, kas ma hetkel igatsen Eesti musta leiba või mitte.


Muuseumi väljapanek oli väga põhjalik, samas huvitav ja modernne. Ei oleks olnud vist õigemat kohta (lõhestunud) Saksamaa ajalugu selgitava muuseumi jaoks kui Bonn (Lääne-Saksamaa pealinn).

Kogu ekspositsioon oli jaotatud kaheks, et näidata Ida- ja Lääne-Saksamaa majanduse ja eluolu erinevusi. Midagi ülišokeerivat mina näitusesaalist enda jaoks ei leidnud. Kuid huvitav oli vaadata ajaloolisi videolindistusi Berliini müüri ehitamise päevast või jälgida ameerikalike toodete reklaame 1970ndate Lääne-Saksamaal.

Leidsime II maailmasõjas võidelnud ameeriklase saksa keele käsiraamatu, seal kirjutatud hääldused olid
teistsugused ja silmatorkavad.


Pooleteisttunnine ekskursioon oli kogu muuseumi külastamiseks loomulikult liiga lühike. Meie giid pidi kahjuks kosmose-võidujooksu saalist lihtsalt läbi kõndima. Seega sooviksin mina seda paika kindlasti veel külastada (näiteks pärast aastat Saksamaal, et teada, kas vaatan asjadele teisiti).


Ülemisel pildil olev ekraan näitab Saksamaa võlga, et see kustutada, peaks iga elanik maksma rohkem kui 25 000 eurot.

Pühapäeval sõitsime perega Wuppertali. Loomaaeda jõudmiseks kasutasime köisraudteed, mis on omalaadne maailmas ja kulgeb üle Wupperi jõe. See on kiire (ja turvaline) ning seepärast kasutusel ühistranspordina jõeorus.


Loomaaed oli suur ja koduks ilusatele loomadele. Piirkonnale omapärane pinnamood paistis samuti pargis välja. Õppisin tahvlitelt (lugema) saksakeelseid loomanimetusi ning nautisin vaatepilti.



Olime õnnelikud, sest nägime pisut suuremat kassi kui kodus ja üsna lähedalt. :D


Need värvilised linnud on justkui vahetusõpilased uues keskkonnas.
Viimased päevad vahetusperega on olnud lustakad, sest olen palunud inglise keelest täielikult loobuda. Kasutan oma olemasolevat sõnavara täielikult, võtan appi käed ja jalad, kannan sõnaraamatut alati kaasas ja vahel ka joonistame, et mõista. Ma usun, et seda on humoorikas jälgida.


Meil vedas veel, sest nägime loomaaias nelja päeva vanust elevandibeebit Jogi (nimi kattub Saksamaa jalgpallikoondise peatreeneri hüüdnimega).


Seejärel külastasime botaanikaaeda, et näha paika, kus peretuttavad juunikuus abiellusid. Kahjuks ei olnud taimede ilu täna näha, küll toimus samas kohas laat. Sõin seal esimest korda Bratwursti (saksalik toit, mida süüakse ikka leivaga ja meenutab hot dog'i).

Bis bald!

reede, 15. august 2014

Eesti?

Hei!

Minu käest on palju küsitud, millega ma hetkel Saksamaal tegelen. Seni olen igal (koolipäeva)hommikul ärganud kell 6.30, et jõuda keeletundidesse, mis toimuvad teises linnas. Koju jõuan tavaliselt kella viieks ning pea alati on antud mitmeid koduseid ülesandeid.

Õnneks ei hõlma need mitmekümnete uute sõnade päheõppimist (tegelikult õpivad vahetusõpilased sõnu vabatahtlikult, sest kõik soovivad aru saada ümbritsevast). Tavaliselt võtan kaasa oma vihiku, kirjutusvahendid ja sõnaraamatu ning suhtlen vahetusperega. Näiteks pidin küsima neilt, mida nad Eesti kohta teavad ning sellest pildi joonistama. Erinevalt paljudest teistest peredest, olid minu vanemad eelnevalt uurinud Eesti kohta. Tulemus ei olnudki niivõrd huvitav ja šokeeriv, sest pea kõik faktid olid korrektsed, aga vestluse käigus sain mina mõndagi uut Saksamaa kohta teada. 


Kolmapäeval korraldasime vahetusõpilastega rahvusvahelise õhtu. Tõime kõik kaasa mõne kodumaise isevalmistatud toidu. Meie grupis on kolm eestlast ning seega tuli kodumaad üsna mitmekülgselt esindada. Valisin oma roaks küpsisetordi, sest see on midagi lihtsat, kuid väga meile omast. Loomulikult ei leidu Saksamaal Kalevi küpsiseid, hapukoort/kohupiimakreemi ja muid eestilikke tooteid. Asendasin need kohalike kakaomaitseliste küpsistega ja täidisena kasutasin maitsestamata jogurti ning siinse kohupiima segu.


Enda üllatuseks maitses kook väga sarnaselt Eestis tehtutele. Kuigi vahetuspere ja teiste riikide vahetusõpilased nägid sellist torti esimest korda, maitses see neile väga. Erilist tähelepanu said Saksa lipuvärvides kaunistused (õnnelik kokkusattumus, kuid ehk olen ma enda teadmata juba kohalik).


Õhtu oli lõbus, sest kohal olid ka vahetusõpilaste õed-vennad. Sõime üheskoos kõike head ja paremat erinevate riikide köökidest, proovisime ka kohalikus Bergische-stiilis vahvleid (kirsimoosi ja vahukoorega) ning veetsime lihtsalt toredat aega.


P.S. Leia pildilt üks tuttav lipp!

pühapäev, 10. august 2014

Vaatamisväärsustega tutvumine

Hei!

Laupäeval külastasime Landschaftspark Duisburg-Nord'i. Kuni 1985. aastani toodeti seal terast, nüüdseks on tehased suletud, kuid külastajatele linnapargina avatud.

Kuulsin, et paljud kohalikud ei tea sellise koha olemasolust, kuid turistide hulgas on see vabaõhupark loomulikult väga populaarne. Kohalikud satuvad siia nii jalutuskäiguks, rattatuuriks kui ka erilisemate soovidega. Sellel päeval nägin kümneid vastabiellunuid tegemas pulmafotosid just nende ehitiste taustal. Lisaks on ala kasutatud paljude (krimi)filmide võttepaigana.

Kui YFU reeglid (eelkõige siiski kindlustus) lubaks, oleks seal saanud proovida ka midagi ekstreemsemat. Hoonete vahel olid mägironijatele köied ja redelid. Vana gaasimahuti oli täidetud veega, sinna sisse oli veel toodud vana laevavrakk, et sukeldajatel midagi avastada oleks.


Mitmed kõrghooned olid avatud vaateplatvormidena. Külastasin ka ise 70 meetri kõrgust kõrgahju, nautisin ilusat vaadet ja tuult. Pilved olid loomulikult täiesti ebareaalsed.


Hämaruses tulime tagasi ning koos värviliste valgustustega oli park imeilus. Alati ei pea vanu (tööstus)hooneid lammutama, et need silma ei riivaks...




Ma ei ole vist veel blogis maininud, et majas ei ela me üksi. Kuna see on suur, elab 2. korrusel vanem abielupaar. Nad on väga krapsakad, sõbralikud ja positiivsed. Tänase hommikusöögi ajal üllatati meid küpsetatud ploomikookidega. See tuli muidugi nööri otsas oleva korviga rõdult (meenutab "Bullerby lapsi").

Ploomidega on üldse Saksamaal pisut naljakas. See, mida mina ploomiks pean, on siin Zwetschge ja Pflaume on juba midagi toitvamat.


Täna külastasin vahetusisa töökohta väikelinnas ning nägin ka mõnda tuttavat kolleegi. Vähemalt huumorimeel on kõigil olemas ning oma politseipildi sain ka. :)


Tschau!

Nädal suurepärast keelelaagrit

Hallo!

Blogi kirjutamiseks on järjest raskem aega leida ning see tähendab vaid üht - siin on väga põnev! :)

Keelelaager on juba esimese nädalaga minu ootused mitmekordselt ületanud. Õpilased on väga positiivsed ja õpetajad innukad. Lisaks võtame kiiresti (aga põhjalikult) materjali läbi ning õpitu tundub mõttekas ja vajalik.
Kui keegi soovib teada, kuidas saksa keele õppimisega edeneb, siis hästi, koolis ma auguraua küsimisega hätta ei jää. ("Gib mir bitte den Locher!" on meie seltskonnas juba parasiitfraas...)

Nädala murekohaks on olnud aga söök. Reedel loobusime kodusest ja liiga soojast lõunasöögist ning sõime hoopis Dönerit. Eestis ma suur burksifänn just ei ole, kuid siinne kiirtoit on üsna hea (ja meeldivalt salatirohke). Isegi Türgi poiss tõdes, et Saksa stiilis kebab on suurepärane.


Kindlasti tahab mõni lugeja teada, kuidas näeb välja mõttekas ja eluline saksa keele õpe. Neljapäeval toimus võistkondlik orienteerumismäng koolimaja ümbruses. Ülesanded olid kirjas saksakeelsena ning nõudsid kas väga teravaid ja tähelepanelikke silmi või julgust oma vähese keeleoskusega võõrastelt abi küsida. Suuri takistusi see ei valmistanud, kuid miskipärast keeldusid kõik, kui palusime endast kindlas kohas pilti teha. Tundus, et ütleme midagi väga valesti! Sellistel hetkedel tuleb lahendus aga üsna ootamatult, sest järgmine vastutulev nooruk oli võistkonnakaaslase sõber (vahetusõpilasi teavad kõik :)).


Vaatamata sellele, et käisime raekoja-/linnavalitsusetöötajalt kirikupühaku surmaaastat küsimas (midagi läks meie jaoks tõlkes kaduma...), olime tublid ja lõpetasime väga edukalt! 
Üheks ülesandeks oli  osta postkaart ja -mark. Täitsime keeletunnis selle korrektsete saksakeelsete soovidega ning saatsime püsipere juurde teele. (Mainin igaks juhuks ära, et kahjuks rohkem ma postkontorisse ei ole jõudnud...)

Kuulamisülesannetena on kasutusel hoopis kohalikud hitid. Üllatuslikult olen mina šlaagriks pidanud hoopis midagi muud, kui see tegelikult on. Modernse šlaagri näide on jalgpalli MM-i saksakeelne klubihitt. 

Pildil on hoopis supermarketi EDEKA humoorika reklaamlaulu sõnad, mis olid taas kuulamisülesandeks. (Näitamaks, kui palju ingliskeelseid sõnu siin kasutusel on.)


Õhtuti olen külastanud oma vahetusperega nende sõpru. Tutvun uute inimestega, harjun sellega, et olen kõikjalt ümbritsetud saksa keelega ning naeran siis, kui aru saan. See on tõesti väga lõbus, näiteks mängisin üle mitme-mitme aasta taaskord petangi. 



Tschüss!

esmaspäev, 4. august 2014

Nädalavahetus ja esimene keelelaagripäev

Hei!

Pühapäeval viis pere mind kohalike vaatamisväärsustega tutvuma. Võtsime kaasa ka koerad ning sõitsime Müngsteneri raudteesilla juurde. Silla kõrgeim punkt on Wupperi jõest 107 meetri kõrgusel ning seega kõrgeim raudteesild Saksamaal. Hetkel on see aga liiklusele suletud, sest vajab renoveerimist. Üsna loomulik, sest see on ehitatud Victoria-ajastul ning oli omaaegne meistriteos.

Kahjuks on piltidelt sellise ehitise kolossaalsust raske näha.


Seejärel sõitsin köisraudteega Schloss Burgi kindlusesse. Nõlv oli väga-väga suure kaldenurgaga ja seega keskajal väga hästi kindlustatud. Logiseva tõstukiga sõitmine oli päris kõhe, aga vaade kena.


Schloss Burg on suurim taastatud loss Nordrhein-Westfaaleni liidumaal ning see oli tõesti suurem kui paistab. Muuseumi külastamine oli ka kordades huvitavam, sest Eesti (kooli)ajalootundides ei räägita killustunud feodaalkorraga Saksamaal toimunust ning pea kõik kirjeldatud sündmused olid uued. Õhtul süvenesin lossist saadud ingliskeelsesse infovoldikusse ning sain teada rohkem kohaliku piirkonna ajalooliste isikute kohta. Näiteks Engelbert II, kes oli Cologne'i peapiiskop ja kuulutati kirikupühakuks, sest tapeti julmalt oma võimuahne perekonnaliikme tellimusel.


Igal kolmandal majal siinsetel mägistel aladel on mustad katteplaatid, valged aknad ja rohelised aknakatted. Või siis on see hoopis valgete seinte ja mustade piirjoontega (pisut nagu Saksa instituudi maja Tartus).
Tornist oli hea pildistada allolevat maja, millel oli mõlemaid elemente. :)


Samal päeval jõudsime ka Rheini jõe äärde. Olin seda alati kuidagi laiemana ja võimsana ette kujutanud, aga eks sellepärast ei olegi ootuste omamine (vahetusaastal) hea ning seda palutakse vältida. Jõe ületamiseks kasutasime kohalikku praami, kus oli väga palju rattureid. Nende nelja Saksamaal veedetud päeva jooksul olen tähele pannud, et Eesti ja Saksamaa ei erine just palju looduse poolest, kuid Saksamaal on suurepärane ligipääs ja head teed, et kõike avastada. Ning minu kodupiirkonna mägised teed on maastikuratturitele paradiisiks. Kunagi peaks ka selle järele proovima, kuid hetkel tundub, et rattasõit jääb selleks ajaks, kui Göttingenis olen.


Eelmise päeva äikesetorm moodustas parklasse mini-Rheini (või siis sellenimelise järve...)
Tegelikult ei ole siinsed äikesetormid ja suured öised vihmasajud naljaasi. Õnneks ei pea me muretsema üleujutuse pärast, sest elame kõrgel. Kuid eile lõi tugevat välku ning pikselöögi ohu puudumises ma enam kindel ei ole.


Jalutasime ka Rheini teisel kaldal asuvast ajaloolises linnas. Pildil olev hoone on tegelikult nüüd kasutusel riigidokumentide hoidlana. Päev oli pikk, sisustatud uute põnevate kohtade külastamisega ning õhtuks olid koerad (ja tegelikult ka teised) väga kurnatud!


Täna algas keelelaager Remscheidis. Et algus lõbusam oleks, paluti nii vahetusõpilastel kui ka nende peredel hommikul koguneda klassiruumi ühisele hommikusöögile. 
Väideti, et Saksamaa YFU moodustab keelelaagrid vahetusõpilaste keelte ja regioonide järgi. Eeldasime, et kui kümnest keelelaagri õpilasest kolm on eestlased, siis on moodustatud Skandinaavia rühm. Tegelik olukord on huvitavam, sest õpilased on pärit kogu Euroopast.

Pärast kultuuritundi käisime lõunat söömas ning leidsin midagi ühist Itaaliast pärit neiuga. Ka temal on olnud keeruline harjuda uue söömisrutiiniga, kus lõunasöök jäetakse tavaliselt vahele, kuid kolme nädala tööpäevadel see enam muret ei valmista. Veel huvitavam on see, et tütarlaps on väga huvitatud vene keelest  ja selle praktiseerimisest (see ei ole ta emakeel) ning ehk isegi hea, et meie keeletundides on kolm eestlast, kellel kõigil on koolis olnud vene keele tunnid...

Kümme vahetusõpilast ning meie yfukast keeleõpetaja
Õhtul vastasin perega kultuuritunni koduse ülesande küsimustelehele, millega tööd tehes peaksime tuttavaks saama kohaliku koolisüsteemiga. Olin eelnevalt oma toas tekstile eestikeelse tõlke kirjutanud ning vahetusvanemad üritasid seda lugeda. Lõpuks said ka nemad aru minu murest häälduse pärast, sest eesti keele lugemine saksapäraselt ei kõla ka just väga õigelt. Aga mul on aega kuulata, õppida ja areneda! :)