laupäev, 28. veebruar 2015

Veebruarikuine lumi ning vabariigi aastapäev

Hei!

Teen väikese ajalise tagasihüppe üle-eelmisesse nädalasse.
(Talve)ilm on Saksamaal üsna ettearvamatu olnud. Näiteks veetsin ühe õhtu oma noorema tugiisiku juures. Ühikas oli soe ja hubane, kuid kui planeerisin tagasi koju jalutada, oli ilm pärastlõunaga võrreldes täielikult pöördunud ning kraadiklaas näitas juba kümneid miinuskraade.

Laupäevaks oli linnatänavatel lumi juba ära sulanud, kuid Göttingeni ümbritsevas mägisemas (künklikumas) piirkonnas leidus seda ikka. Sõitsime perega Friedwald'i ehk siis metsas asuvasse surnuaeda. Hauakivisid seal aga eil leidunud. Iga puu juures olid hoopis sildid, mis tähistasid, kelle tuhastatud säilmed selle ümbrusesse puistatud on.

Jalutasime ringi ning otsisime ja leidsime vahetusvanaema plaadikesega puu. Lisaks oli õde vaimustuses, et metsas olid väga järsud nõlvad ning kelgutas kõikvõimalikest teeradadest alla. Me ei olnud loomulikult ainukesed, kes seal kelguga talverõõme nautisid. Naljakas, et Eesti mõttes tüüpilisi plastikust roolitavaid kelke ma kellelgi ei näinud. Lastel olid puidust ja terasest kelgud (või lausa soome kelgud) või siis ringikujuline plastikust istumisalus.

Mina üritasin ehitada lumememme (või siis lumenotsut), mis siis, et lumi kokku ei hakanud. :)


Teisipäevane pärastlõuna oli väga tihe. Kohe pärast kohvri avamist suundusin teatriproovi, mis nagu ikka 2,5 tundi kestab. Õhtuks olid aga sõbrad mind kostümeeritud mänguõhtule kutsunud. Sain aga pool tunnikest varem teada, et stiilipeol on ka oma teema - libahunt.


Mõtlesin, et mis siis ikka, kasutan oma karnevaliriietust ning olen libakass. :)

Peolt leidsin enda üllatuseks veel palju teisi vahetusõpilasi. Janna tuli kohale kaardimängust tuntud Amorina. Kuid lisaks olid kohal ka kaks prantslannat. Paar aastat tagasi viibisid nad meie koolist pisut üle kuu aja koolidevahelise vahetusprojekti raames. Kuna nüüd oli neil kevadvaheaeg ning õige pea ootab ees ka saksa keele eksam, tulid nad taas Saksamaale. 



Nädala teisel poolel olin üksi kodus, mis oli pisut veider, sest alles olin vahetusperest eemal olnud. Kuid ehk oligi nii parem, sest õde tabas veider kõhuviirus, mida ma ise läbi põdeda kuidagi ei soovinud.

Laupäeval läksime üheskoos BG Göttingeni mängule. Kodulinnas on korvpallimäng kordades parem kui Braunschweigis kogetu. Suurimatele fännidele on ikka seisukohad, kus meiegi mängu jälgisime. See nurk, kus mu ema alati seisab, on alati just eriti pühendunutele ning ühtekuuluvustunne meeldivalt suur.

Klõpsasin foto ühe seismisest väsinud fännist, kes poolajal jalgu puhkas. Paremas ülanurgas olev Bretzel on tüüpiline snäkk, mida mängul karastusjookide või õlle kõrvale nositakse.

Püüdsin pildile ka meie maskoti - pingviini.

Mäng oli üks põnevamaid, mida ma näinud olen. Viimased 20 mängusekundit Thüringeni vastu möödusid väga pingeliselt ning kestsid reaalselt umbes 10 minutit.


... kuid kogu see närvikõdi oli seda väärt, sest Göttingen võitis 115:112!


Mängu lõpuks olime halli jäänud vaid mina ja vahetusema, sest õel oli taas paha olla...

Göttingeni väiksus on armsalt tartulik. Näiteks oli korvpallimängul üks noormees Keeniast. Tema uueks vahetuspereks on üks minu kursusekaaslane. Pärast mängu pidi ta oma kohvrid pere juurde viima, kuid ei teadnud, kus nad elavad. Sain ilusti abiks olla.

Teine huvitav fakt on see, et selle sõbranna isa on pastor ning ta elab kirikus (õigemini selle kõrval olevas kirikuõpetaja majas). Ning mul on teisigi sõbrannasid, kelle elukohta sarnasel viisil kirjeldada saab. Saksamaa linnades on kirikud tõesti igal nurgal ning iga külas.

Teisipäeval tähistasime loomulikult 24. veebruari. Võtsin uhkelt kooli Eesti iseseisvuspäeva puhul oma lipu kaasa. Ajalootunni teema sobis mulle nagu valatult, sest arutasime viise, kuidas riigid tekivad ning nende eeliseid ja puudusi. Mõistsin, et kui ma 7 kuud Saksamaal viibinud ei oleks, siis ei oskaks ma kriitilise pilguga seda mudelit, millal rahvus defineerib riigi, vist kuidagi vaadelda. Kuid sakslastel on natsionaalsotsialistliku Saksamaa vead alati meeles. 
Ja see, et mina eestlasena oma sinimustvalge lipu üle niivõrd uhke olen, on neile pisut mõistmatu, sest nemad ei tea just täpselt meie ajaloost ning NSVL võimu alla kuulumisest.

Eestipärast õhtusööki mul kahjuks valmistada ei õnnestunud, kuid tõin koju (Saksa firma) kohukesed ning valmistasin paari viperusega pohlamoosiga kamavahtu. Muuhulgas meeldis kama isegi mu muidu väga valivale õele! :)


Perepiltide tulemusi nähes puhkesime kõik naerma, sest tundub, et koos elades minnakse ikka ühte nägu!

pühapäev, 22. veebruar 2015

Ich will (nicht) nach Berlin*

Hei!

14. veebruaril külastasin MK rahvusvahelise nädala perega Berliini. Huvitaval kombel sõitsin esimest korda pärast augustikuud pikema distantsi autobahn'il. Saksamaa kiirteed on väga heas korras ning nii küündib kiirusemõõdiku näit alati kõrgele.

Üks oli aga kindel, et suures metropolis me autoga liigelda ei soovi. Minu üllatuseks leidus Berliini peatänava lähistel palju tasuta parkimiskohti, mis soosivadki väiksemat autoliiklust linna keskmes.

Kõigepealt külastasime Siegessäule't ehk Preisimaa-aegset võidusammast. Praegu asub see 17. Juuni tänava ringtee keskmes. Koos alusega on see 67 meetri kõrgune ning jättis väga võimsa mulje. Eriti just siis, kui nägin seda maa-alusest jälakäijatunnelist väljudes.


Jalutades möödusime Nõukogude Liidu sõdurite mälestusmärgist, mida mina niivõrd eriliseks ei pidanud, et peatuda ja pilti teha. Samas nägin pealt, kuidas seal arvukalt selfie'sid üles võeti. Kõik need võiksid kanda pildiallkirja "Mina ja tank". :)

Juba peagi oli näha Branderburgi värava siluetti.


Selle alt läbi kõndides leidsime end kunagisest Ida-Berliini alalt. Kuna olin oma päevase Berliini-külastuse eesmärgiks seadnud seda linna nagu turist avastada ning maksimaalselt palju vaatamisväärsuseid näha, klõpsasime rõõmuga fotosid.


Kui õigesti aru olen saanud, siis tegelikult oli 18. sajandil Berliinis 18 linnaväravat, kuid Brandenburgi värav on ainuke, mis tänapäevalgi leidub. Lähiajaloos on Branderburgi väraval pisut teine roll, nimelt on see üks Ida- ja Lääne-Berliini piiri sümbolitest. Eriti tore on see, et pärast lühikest Berliini külastust oman sellest suurlinnast paremat ettekujutust, mis tuleb ajalootunnis kasuks, sest hetkel räägime Berliini müüri langemisest.

Vahetusõe Svenja ja Alinaga

Käisime ka Reichstag'i ehk Riigipäeva hoone juures. Parlamendihoonena oli see kasutusel kuni II maailmasõjani ning taas alates 1999. aastast (tänu Saksamaa ühinemisele oli seda võimalik restaureerida, sest asus Lääne-Berliinis. Lääne-Saksamaa parlament asus ise Bonni linnas, mida keelelaagriga külastasime.)
Järjekorrad olid väga pikad ning seetõttu meil võimalust ei avanenud, kuid soovi korral saab kauni klaaskupliga hoone sisemust külastada.


Sellel kanalisatsioonikaevu kaanel (pidin seda saksakeelsest vastest Kanaldeckel eesti keelde tõlkima... Hea näide sellest, kuidas emakeelsed sõnad ununevad.) on kujutatud Berliini peamise vaatamisväärsused, mida minagi näha soovisin.


Taas paarisaja meetri kaugusel asub holokaustiohvrite mälestumärk. Ühel jalgpalliväljaku suurusel platsil on erineva kõrgusega 2711 nelinurkset betoonklotsi. Need asetsevad lohus, mida väljaspoolt näha ei ole. Nii läbi mälestusmärgi kõndides leidsin end ühel hetkel vaid hirmkõrgetest klotsidest ümbritsetuna. Minu jaoks meenutas see kogemus tõesti labürinti või isegi surnuaeda, mis siis, et asetseb linnakeskmes ning kallite hotellide vahetus läheduses.


Järgmisena jõudsime taas ühte piiripunkt. Selleks oli Liitlaste (eelkõige Ameerika vägede) kolmas punkt, mis algas ka tähestiku kolmanda tähega  - Checkpoint Charlie.


Nii irooniline kui see ka ei oleks, asetsesid Lääne-Berliini poolsel nurgal kõikvõimalikud läänelikud kiirtoidukohad (McDonalds), kohvikud (Starbucks) ja kauplusketid. 

Ka meie tegime kohvipausi Starbucksis. Mina sirvisin taas reisijuhti, et leida optimaalseimat teed järgmiste sihtpunktideni.


Muuseumikülastuseks taas aega ei jäänud, kuid foto väsinud sõduritega sai tehtud.


Samal nurgal asus ka Berliini müüri teemaline kunstinäitus. Väliselt tundus juba maja huvitav ning kindlasti peitub ka sisemuses põnevaid eksponaate.


See-eest leidsin ühe väikese lõike Berliini müürist. Kõrguselt pisut rohkem kui kaks mind (Vikipeedia väidab, et see on täpselt 3,60 m).


Berliini sümboliks on alati olnud karud. Der Buddy Bär'i kunstiprojekti karud tuuritavad mööda maailma, kuid mõned karud asuvad ka Berliinis. Ühe leidsin ehitusplatsilt.


Teiseks Berliini sümboliks on valgusfoori-mehike ehk Ampelmann.


Linnas leidus mitmeid valgusfoorimehikese teemalisi suveniiripoode.


Mulle tundus Berliinis kõik käe-jala juures, kuid see võis olla tingitud ka suurest uudishimust.
Kui jõudsime linnaossa, kus leidus mitmeid teatreid, siis hoonete vahel paistis juba toomkirik ja teletorn.


Muuseumisaare lähistel leidsime kunstilaada. Soki humoorika tagaotsimiskuulutuse nägemine tõi naeratuse näole, sest kadunud sokid on suur sisenali.

Vahetusaasta alguses saatis minu aastase pere ema eelmisele vahetusõpilasele pakiga tagasi üksikuid sokke. See tundus mulle väga veider ning ega see ajaga oma kummalisust kaotanud ei ole, kuid mõistan nüüd pisut rohkem.
Vahetusõpilased jagavad sotsiaalmeedias tihti sellist positust: "Sa tead, et oled vahetusõpilane, kui mõtled tihti riideid pesukorvi viies järele, kas suudad ka neli nädalat selle riideesemeta elada."
Hetkel ei ole veel probleem elulise tähtsusega, kuid vahetusaasta lõpus peaksin seda meeles pidama, et ma Saksamaalt sokkidega pakke ei saaks...


Toomkirik asub kuulsal Muuseumisaarel ning selle ees otsustasime teha ühise perepildi. Braunschweigi projekti pereliikmete kõrval seistes tundsin ennast kohe eriti pisikesena. Arvan, et mõni mööduja kindlasti mõtiskles, miks küll üks tütarlaps niivõrd pikk nagu teised kolm ei ole...


Välja oli toodud ka suur kauss mullivedelikuga, mis kõiki lapsi ja lapsemeelseid uudistama meelitas.


Muuseumisaarel leidub väga palju muuseumeid, mis mind huvitavad. Kahjuks on üks neist oma põhieksponaadita. Pergamoni altar tuuakse taas avalikkuse ette alles 2019. aastal, sest seni seda restaureeritakse. Lisaks on selles piirkonnas mitmeid teisigi muuseume Vana-Egiptuse ja -Kreeka kunstiteostega.


Ületasime Spree jõe ning meile näidati ikka Ida-Berliinile tüüpilisi peakatteid... :)


Mida ma aga esimest korda nägin, oli liikuv Bratwursti-müüja.


Ning nii olimegi jõudnud Berliini teletorni juurde.


Kuigi olime plaaninud teletorni tipus asuvat vaateplatvormi külastada, jäi see plaan ära, sest oodatav külastusaeg oleks olnud pärast päikeseloojangut. Ka teletorni allkorrusel leidus mõni Berliini karuke.


14. veebruar on Saksamaalgi valentinipäev ning tänaval kõndis nii mõnigi meesterahvas, kes kedagi üllatada soovis.


Alexanderplatz'i maailmakella juures leidus sõbralikke kallistustejagajaid.


Kogu plats oli ümbritsetud kõikvõimalike kiirmoebrändide esindustega, mis olid rahvast üleuputatud. Kuid selle melu keskel tundsid ennast need tänavamuusikud nagu kala vees või lausa pareminigi.


Kasutasime S-Bahni, et jõuda Friedrichshaini linnaossa. Trammipeatuses avanev vaade ehitusplatsile tekitas mulle eheda Ida-Berliini tunde, kuid tegelikult võin vaid oletada, milline see päriselt oli.


1896. aastal ehitatud Oberbaumbrücke't nimetatakse Berliini kauneimaks sillaks.


Spree jõe äärt mööda kulges taas Berliini müür. Pärast müüri langemist joonistasid tänavakunstnikud Ida-Berliini poolsele seinale ning sellest ajast saati on East Side Gallery vaatamisväärsuseks.


1300 meetri pikkusel lõigul on väga palju kauneid ühiskonnakriitilisi teoseid. Üks neist tuntumaid on Honeckeri ja Brežnevi suudlus.


Või siis see käejälgedega pilt, mida nähes pidin selle foto kohe ühele sõbrannale saatma.
Just eelmisel nädalal käisin tal külas ning nägin tema toa uksel olevat suurt käejälgedega paberit, kuhu tema palvel minagi enda käe jäädvustasin.


Päikese loojudes leidsime Spree jõe äärest ühe kohviku, kus kergelt õhtustasime. Nägin menüüs esimest korda tuttava nimega suppi - seljankat - kuid kahjuks jäi see proovimata...

14. veebruar oli üsna eriline päev Berliini külastamiseks ka ühel teisel põhjusel, sest aset leidis Berlinale filmifestivali lõpugala. Ka sellel üritusel on seos mõmmikutega, sest auhinnaks on kuldsed karud.

Hämaruses kõndisime läbi Sony Center'i, mille siseruumides suurüritus aset leidis.


Valgusemäng erinevate tuledega oli imeilus!


Hilisõhtul leidsin poe või õigemini selle vaateakna, kus kõikvõimalikke karusid leidus.


Kuigi päev oli väsitav, siis mina tundsin ennast väga erksalt, sest nägin pea kõike, mida soovinud olin. Olen väga tänulik perele, et me ühiselt just Berliini külastasime! :)


*Tunnen kohustust seletada ka postituse pealkirja. "Ma tahan (ei taha) Berliini" on pärit Saksa bändi Kraftklub'i repertuaarist (laulu pealkiri on tegelikult ainult eitus, kuid see ei oleks minu puhul kehtinud). 

Saksakeelseid sõnu ja tõlget siia postitama ei hakka, kuid laul kritiseerib Berliini-vaimustust ja on mõnes mõttes peavoolu vastane.
Tegemist pole küll otseselt minu muusikamaitsega ning laulu sõnumit ei saa ka võtta minu suust tulevana, kuid nagu ikka, on kummitavad lood alati omapärased...

neljapäev, 19. veebruar 2015

Rahvusvaheline nädal

Tere!

Eelmisel nädalal korraldas Braunschweigi Martino-Katharineumi Gümnaasium 44. korda rahvusvahelist nädalat. Seda organiseerib koolis valikainena toimuv rahvusvaheline klubi, kes vahetusõpilasi vastu võtab. Kümne päeva jooksul sain järjekordse kogemuse uues vahetusperes elades. Esimest korda oli mul pea endavanused vahetusõed ning lausa kaks.

Bussireis Braunschweigi kulges nagu ikka hästi. Rõõm on näha, et bussiliiklus Saksamaal on üha elavnemas ning mitte ainult tudengid või õpilased kasutavad seda.

Pärast kohvri kojutoomist ja Eesti külakosti kinkimist jalutasime vahetusõe Alinaga linna. Pühapäevadel on siiski linn inimtühi, kuid käisime lossi tipus asuva hobuvankri Quadriga juures vaateplatvormil.


Kõndisime läbi kesklinna ka kooli juurde. Nagu pildilt näha, on kool asutatud 1415. aastal ning tähistab peagi oma 600. juubelit.


Järgmisel päeval kohtusime 17 teise vahetusõpilastega ning nende õdede-vendadega. Esmalt tuli siiski koolitundides kohal käia, mina olin Alinaga 10. klassis. Esimene topelttund oli asendusõpetajaga. Seda minu gümnaasiumis kunagi ei juhtu, sest 11. klassis asendamisega ei tegeleta. Kui tund jääb ära, siis antakse vaid iseseisvat tööd, kuid mitte võimalust sel ajal kuskil klassiruumis koos olla.

Braunschweigis oli pisut vastupidi. Asendusõpetaja teatas, et tema väärtusõpetuse tundi anda ei oska. Kümme vahetusõpilast, kes kõik ühte klassi sattunud olid, tutvustasid pisut iseennast ning seejärel oli meil vaba valik, millega tegeleme, kuid pidime kõik ühes ruumis püsima.

Sealse topelttunni erinevus oli see, et iga 45 minuti järel tehti siiski 5-minutine paus. Õpetaja lubas kõigil klassiruumi asemel sööklasse minna ja seal olla. Seal oli hubasem ning sõbrunesime vahetusprojekti osalejatega.

Järgmiseks tunniks oli füüsika. Aitasin oma ümbruses olevaid vahetusõe sõbrannasid ülesannete lahendamisel. Seetõttu lõpetasin tahvli ees kõigile teemat seletades ja valemeid tuletades. Õpetaja kiitis, et tegin seda väga selgelt ja loominguliselt. Ma ei saaks öelda, et tunniteema ülilihtne oleks olnud, aga see hetk oli taas tõestuseks, et Göttingenis 11. klassi kursustel osalemine on palju õigem.

Pärastlõunal toimus Stadtrallye ehk linnaorienteerumine. Meile anti erinevaid foto-, video- ja muid lõbusaid ülesandeid. Näiteks pidime ostma ühe euro eest midagi, mida pühapäevasel karnevalil kanda.

Või tegime grupifoto ühe erilise maja eest. Nii leidsin ennast taas Happy Rizzi maja juurest.


Schloss Arkade'i ees tegime järele kahe ratsuri skulptuuri.


Lisaks pidime üheskoos keset jalakäijate tänavat üht lastelaulu laulma. Pakkusin välja, et laulaksime "Sepapoisse", sest selles leidub igas keeles erinevaid sõnu. Kõigile meeldis ning nii kõlaski see viis eesti, saksa ja hispaania keeles. Muuhulgas erinesid Tšiili ja Ecuadori versioon päris palju.

Pärastlõunal läksime koos Venemaalt pärit vahetusõpilase Mariaga ning meie vahetusõdedega kohikusse. Braunschweiglased soovisid väikese kohviku asemel Starbucksi külastada ning nii külastasin minagi esimest korda seda kuulsat kohvikuketti. 

Vahetusõe Alinaga

Jutustasime üsna pikalt ning kui koju liikusime, oli väljas üsna pime ning väljakul toimus Braunschweigi Pegida ehk Bregida (Pegida on liikumine, mis hõlmab patriootlikke eurooplasi, kes on Õhtumaade islamiseerumise vastu). Hiljem sain teada, et selle äärmusliku poole toetajaid oli kohal 150 ning Pegida-vastaseid 1400.

Kui veel jõulude ajal arutlesime ajalooõpetajaga, et see liikumine Göttingeni ja teistesse ülikoolilinnadesse Ida-Saksamaalt (eelkõige Dresdenist ja Leipzigist) jõuda ei saa, siis Braunschweigis on esmaspäevased kogunemised juba tavapärane nähtus.

Kergelt tekkis küll seda rahvamassi läbides ebakindel tunne. Probleemid, mis siinses ühiskonnas esinevad, on hoopis teistsugused.


Teisipäeval sõitsime Wolfsburgi ehk ühte Saksamaa rikkaimasse linna (elanike kohta). Seal asub Volkswageni autotööstus. Ka sõjaaegadel toodeti seal palju militaarsõidukeid. Irooniliselt on pärast sõda linnale antud nimi väga sarnane Hitleri hüüdnimega (Hunt ehk Wolf).

Meie külastasime Autostadti. Juba sellele lähenedes oli näha künklikud rajad proovisõitudeks.


Keskuses oli kasutatud kõikvõimalikke tehnoloogilisi võimalusi. Fuajee klaaspõranda sisemuses leidus väga palju erinevaid andmeid näitavaid maakerasid.


Lisaks autodele keskendus väljapanek ka jätkusuutlikkusele... Samas tekkis mul küsimus, kuivõrd palju energiat keskus ise igapäevaselt vajab. :D


Leidsime endale auto, kuid seni, kuni lubasid ei ole, tuleb pooliku autoga leppida.


Nädala sees oli meie õnneks keskus üsna tühi ning nii õnnestus meil ka erinevate ratastega ringi liikuda.


Kõndisime erinevate ehitiste vahel. Nii käisime näiteks hoones, kus kliendid oma autotellimusi vormistavad. Meie nime tehnilise tõrke tõttu tahvlil ei olnud, aga parempoolse Up'i auto osas saime siiski kokkuleppele.


Tööstushooned vahetusid roheliste murulapikeste ja tehislike tiikidega.


Ühes paviljonis anti meile näiteks kätte väike helendav kera, mis osutus meie giidiks. Lõpus palus see meil alloleva foto teha.


Nägime ka Porsche autošõud. Suurem osa oli heli- ja valgusefektidel kui autol, aga eks see nii peabki olema.


Kõrvaloleva maja sein oli hoopis kaetud auto küljepeeglitega...


Selle kõige kõrval kohtasime teed ületavaid hanesid. Autolinn on ikka loodusega kooskõlas.


Lõunal käisime Volkswageni tehases ekskursioonil. Miskipärast viidi meie ekskursioon läbi inglise keeles, kuid see kõlas rohkem Denglisch'i moodi. Kahjuks fotosid teha ei võimaldatud, kuid sõitsime minirongiga, mis oli siiski autoratastel, mitte rööbastel.

Ma ei tea, kas minu vahetusisa Volkswageni fänlus on seotud tema praeguse elukoha Emdeniga, kuid igal juhul on see autofirma väga meelepärane. Eriti just vanemad autod ehk oldtimer'id. Jah, see viimane on saksakeelne sõna, mille tähendust kõik teavad. Igal juhul, siin need on!


Järgmisel hommikul olime koolis ning vahetusõpilastele korraldati linnaekskursioon. Sain teada, et algselt oli Braunschweigis kokku viis raekoda, eraldi iga linna jaoks. Praegu raekojana kasutusel olev hoone on väga sarnane Viini raekojaga. Loodetavasti õnnestub mul kunagi seda võrrelda.


Meile näidati ka skulptuuri, mille kesklinna rajamine tekitas palju vastumeelsust, sest skulptuuril kujutatud kehad olid alasti. Seepärast kaunistavad neid nüüdsest püksid, mille peal on kritiseerijate nimed.


Kesklinnas asus ka Euroopa suurim New Yorkeri pood. Olen pidevalt mõelnud, miks see bränd siin Saksamaal alati tugevalt esindatud on. Kuid see firma on just Braunschweigist alguse saanud.


Lõuna kokkasime 18 vahetusõpilase ning kahe õpetajaga ühes pisikeses köögis.


Kuid valmis see sai ning maitses väga hästi! Mulle on jäänud mulje, et sakslased armastavad pastatoodetest just eriti spagette.


Ehitasime üles ka oma veoautokasti pühapäevase rongkäigu jaoks. Neid on karnevalirongkäigus väga palju ning just seal tantsides viskavad karnevalilised Kamelle ehk karamellikomme ja teisi maiustusi rahva sekka.


Meie ülesandeks Braunschweigis ei olnud mitte ainult ise teadmisi ja kogemusi hankida, vaid ka oma päritolumaad tutvustada. Olin ette valmistanud esitluse Eesti kohta, millega käisin 6. klassis. Nägin esimest korda Saksamaa klassiruumis digitaalset tahvlit (mida Eestis ikka väga palju leidub) ning seda oli väga kodune kasutada. Kooliõpilased olid särasilmsed ja Eestist väga vaimustused. Pika suvevaheaja nimel olid mitmed nõus minuga kaasa tulema, kuid mõnda teist kohutas eesti keele raskus, sest meil on siiski 14 erinevat käänet.

Õhtul käisime poes ning valmistasime koos Mariaga oma rahvustoitusid. Mina tegin Kirjut Koera, kuid loomulikult ei leidunud toidupoes marmelaadi. Maria valmistas köögiviljapiruka. Meil mõlemal oli naljakas seletada, mis see on, sest sakslastel selle jaoks sõna ei leidu. Lähedasim vaste on prantsusepärane quiche. Piimatooted on muidugi Saksamaal teistsugused ning nii sarnanes tulemus hoopis koorekastmele. Otsustasime, et rahvusvahelise buffet suupisteks see ei sobi. 

Kuna tegu oli Maria vahetusõe 16. sünnipäevaga, siis küpsetasime ka šokolaadikoogi. Tema isa on pärit Kölnist ning oli karnevalinädala tõttu väga lõbusas peomeeleolus. Tellisime pitsa ning õhtustasime üheskoos.
Komplekteerisime oma pitsad ise, kuid taimetoitlase pitsal leidus väga-väga palju rukolat. Laual oli ka Coca-Cola ning nõnda me naersime kõhud kõveras oma olukorra üle. Ilmselt oli pitsavalmistajal esimene tellimus, kus rukolat paluti ning seega oli ta väga helde.


Vahetusõpilastega käisime veel karaokeõhtul. Nostalgitsesime "Umbrellat" lauldes. 


Reedel leidis vahetunnis aset buffet kooliperele toitudega meie kõigi kodumaadest.


Isegi minu omapäraste koostisainetega kirju koer osutus populaarseks. :)


Vahepeal käisime vahetusõpilastega taas aega veetmas. Kui kindlat tegevust ei ole, siis vahetusõpilastel pole kunagi küllalt sööki ega kohvi.


Pärastlõunal käisime kinos armsat lastefilmi vaatamas. Saksa kinod erinevad Eestis olevatest selle poolest, et neis on alati kaks erinevat kassat. Esimene sissepääsupiletite jaoks ning teine söögi- ja joogipoolise ostmiseks.


Õhtu lõppes Braunschweigi Lõvide korvpallimänguga Bremerhaveni tiimi vastu. Saal oli suurem, kuid selle võrra tühjem kui Göttingenis. Kuigi Braunschweig võitis, siis väga suurt rõõmu ei tundnud, sest nad on Göttingeni meeskonnaga otsesed konkurendid.


Laupäevane päev oli vahetuspere poolt sisustatud. Ema pakkus välja, et sõidame autoga mõnda suuremasse linna. Alguses tundus, et kõigil erinevad huvid, kuid kui valikus oli Berliin, Hamburg, ja Hannover langes valik kindlalt ühe linna kasuks. Selle uue linna külastamise kohta teen aga peagi eraldi postituse. :-)

Pühapäeva hommikul pidime saame koolis kokku, et osaleda Põhja-Saksamaa suurimal karnevalirongkäigul.

Kuid pisut rohkem kui tund enne plaanitud ürituse algust ületas uudisekünnist pommuudis.


Seda otseses mõttes, sest plaanitud 250 000 osalejaga rongkäik tühistati terroriohu tõttu. Kogu kesklinn, kaasa arvatud kooliümbrus, suleti politseiautode poolt ning otsiti läbi. Kõikvõimalikud kastiautod ning toiduputkad jäid nukralt seisma ja suletuks.

Olukord oli tõsine, sest just eelmisel päeval oli toimunud rünnak Kopenhaagenis. Järjekorras 37.-na toimunud Schoduvel'i ärajätmine oli väga raske otsus, sest selle jaoks olid inimesed terve aasta vältel valmistunud. Kuid parem see, et midagi hullemat ennetada.

Pärastlõunal normaliseerus olukord, trammid ja bussid sõitsid taas ning saime kõik kokku linnahallis, kus toimus ametlik karnevalipidu.


Kuid pidustuse põhisündmuse tühistamine oli peotuju ikka tõsiselt rikkunud ning saalis just rahvamasse ei leidunud.

Sellegipoolest sai leopardina väga palju tantsitud. Kõrvu paitasid loomulikult Saksa šlaagrilood...


Meie vahetusõpilaste seltskond oli väga tore ning leidsin häid sõpru ja tuttavaid. Eelmisel aastal oli samast üritusest neli eestlast osa võtnud ning nii kuulsin pidevalt, mida küll nemad korda saatnud olid. Sel aastal olin aga ainuke eestlane ning YFU vahetusorganisatsiooniga, milles ei olnud midagi halba.

Üsna kiiresti leidsime ikka ennast pisut keelepere või regioonide järgi jaotatult. Näiteks "väikeselt" Venemaalt ja Lätist pärit tüdruk rääkisid omavahel vene keeles ning mina ja Slovakkia poiss saime neist aru, kuid vastasime siiski saksa keeles.

Lätlannaga vestlesime ikka ja jälle, kuidas Saksamaa leiduv must leib ikka piisavalt tume ei ole ning Kinderi hommikubatoonid Karumsi kohukeste vastu ei saa. Ja siis tuli venelanna meie juurde ning hakkas сметана'st rääkima...

Järgmise nädala füüsikatunni tempo oli minu jaoks ikka kohe väga aeglane ning liitusin tagapingi rahvaga. Üheskoos õppisime lisaks saksa keelele ka eesti-, läti- ja venepäraseid sõnu.

Anna Marija, Maria ja Eva-Maria - nüüdsest hakatakse vist kõikidele neiudele, kes Baltikumi piirkonnast pärit, nime arvates esimesena Mariat pakkuma.

Esmaspäeval paluti meil kiiresti kastiauto küljest kaunistused eemaldada, et põllumees selle oma traktoriga tagasi toimetada saaks.

Õnneks ei olnud ma ainuke, kes arvas, et eelneva sündmuse tõttu võiks ka Rosenmontag'il osaliselt kostüümis olla.

Šveitsist pärit Thibaut oli känguru ning tema vahetusvend mehhiklane.


Fotojäädvustus!


Seejärel tõstsime välja suured kotid, mis olid täidetud nii popcorn'i kui ka pulgakommidega.


Sõime karnevalisuppi, mis isegi kuidagi meenutas veevaeset vorstitükkidega hernesuppi. Peaaegu Eesti moodi vastlapäev.

Vahetusõpilased olid vabastatud viimastest koolitundidest (me ei mahtunud klassidesse) ning liikusime üheskoos linna. Minule oli vahetusõde kaasa andnud suure baguette'i, millega mööda linna liikuda meeleolukas oli.


Pagarist leidsin veel toreda suveniiri Löwenstadt'ist ehk lõvikujulise Braunschweigi küpsise, mille üle Göttingeni õde väga rõõmustas.


Mina veel Saksamaal vastlakukleid näinud ei ole, kuid see-eest süüakse siis Berliner'eid ehk moosipalle.


Viimane ühistegevus oli bowling, kus minul isegi üsna hästi läks.


Selle asukoht oli aga täpselt punaste laternate tänava avatud värava juures. Just siis, mil lahkusime, jooksis tänaval lõbustusasutuse töötaja Bowlingukeskuse juhi juurde, endal seljas vaid rinnahoidja.


Seni võisin enda üle uhke olla, et ei ole Saksamaal veel McDonalds'is söönud, kuid tuli kindlaks teha, et siin kutsutakse magusat pirukat Teigtasche'ks ehk taignataskuks.

Teisipäeval oli aeg lahkuda. Paljud otsustasid kooli üldse mitte tulla, kuid mina sain veel viimasel hetkel teiste vahetusõpilastega kokku. Muuhulgas toimus loeng kooli (või õigemini kahe ühinenud kirikukooli) ajaloo kohta. Algselt ladinakeelse(te) kooli(de) 600. sünnipäev on nimelt 24. veebruaril. Pidutsetakse ikka koos Eestiga.


Kümnepäevane kogemus oli väga värskendav ning ma olen väga rahul, et sellest projektist osa võtta otsustasin ning mind meeleldi vastu võeti! :)