kolmapäev, 29. oktoober 2014

Hüpe tundmatusse

Hei!

Võimalik, et mõni lugeja on sattunud minu blogisse just tänu koolilehes ilmunud artiklile. Kiirel kooliajal vastasin nii mina kui ka Elo Maria mõnele küsimusele vahetusaastaga seoses. Kes veel näinud pole, leiab veebiversiooni pildile klikates!


Minu värvikad vahejuhtumiteid kahjuks artiklist ei leia...

Seepärast meenutan viimast füüsikatundi, kust jäi kõrvu üks esimesi keelenalju.

Õpetaja: "Tähelepanu, elektrimahtuvuse ühik on 1 Farad. Faraaaad."
Klass  (silmnähtavalt segaduses): "Faraaaad!"
Õpetaja: "Tegemist ei ole kohe kindlasti jalgrattaga (Fahrrad)."


Jalgrataste asemel jätkus tunniteema hoopis Excelis katseandmete töötlusega...

pühapäev, 26. oktoober 2014

Sügisene koolivaheaeg

Moin!

Ajal, kui eestlased naudivaid viimaseid hetki sügisesest vaheajast, alustan mina alles oma puhkusega. Koolivaheaeg on muideks ka hästi "lühike", sest kestab kaks nädalat. :)

Eile hommikul sõitsin taas rongiga. Midagi hirmsat ei olnud, sest esimene rong oli ilusti graafikus ning Hannoveri raudteejaamas oli mul samuti piisavalt aega. Rongisõit Emdeni oli küll pikk ja alguses tegi selle väga igavaks saksakeelse kohustusliku kirjanduse lugemine. Ja ma ei alustanud veel jutustusega, vaid eellooga. :/ Kuid minu rong sõitis läbi põnevate linnade, näiteks nägin vihmast Bremenit. Mida lähemale ma Emdeni peatuseni jõudsin, seda rohke piilus pilve tagant päike.

Tegin ka mobiiliga ühe foto ooteplatvormist Hannoveris, kuid rongiaknaid mul tolmust puhtaks ei õnnestunud teha ning leppida tuleb sellise fotoga. :)


Kuigi taevas oli pilves, siis õhutemperatuur oli üllatavalt soe. Vahetusisa tuli mulle autoga vastu ning viis mind kohe Põhjamere ja Emdi jõe kohtumispaiga juurde. Silmapiiril paistab juba Holland, mida arvatavasti külastan pisut neljapäeval.


Rand oli eriti kena koos päikesekiirtega rohuväljadel. Juba rongiaknast oli tunda, et piirkond on väga lähedal Hollandile (khmm, väidab neiu, kes Hollandit pole külastanud :)), sest maastik muutus üha tasasemaks ning vaatevälja ilmusid ka tuulegeneraatorid.


Seejärel sõitsime kodukülla Rysumisse. Teed, mis sinna suundusid olid väga naljakad. Kui Eestis viiks sellisesse kohta kruusatee, siis siin oli hästi kitsas (sõiduauto ja jalgratas kõrvuti sõitma ei mahuks) kiviplaatidega kaetud tee. Vahepeal suured betoonplaadid, aga kohati ka sellised teekivid, mida Eestis vaid jalakäijatetänavatel ja koduõuedes kasutatakse.

Tee peal nägime väga palju suuri rändlinde. Enne foto tegemist lendasid nad kõrgemal ja siis avanes ikka väga sürreaalne vaatepilt. Miskipärast lendasid nad läände...


Küla on täiesti muinasjutuline. Tegin pildi vanima maja juures, mis ehitati 1700-ndate aastate keskpaigal. Minu vahetusisa elab näiteks talumajas, mis oli kunagi elupaik töölistele, kes maja madalamas osas (laudas) töötasid. Nüüd on siin korterid, mis on väga ilusa plaaniga. Minul on näiteks katusetuba koos oma vannitoaga 4. korrusel. :D


Siin on väga rahulik ning kogu külas on näiteks vaid üks äri. Loomulikult pagaripood!

Ma olen täiesti veendunud, et selles piirkonnas meeldiks väga mu pärisisale. Sest läheduses on meri, loodus väga kena ning keskkond vaikne, kuid samas ei ole see halvas mõttes muust maailmast eraldatud.

Eile oli toimus näiteks siin klassikaline kontsert, kuhu tulid kuulajad erinevatest Niedersachseni nurkadest (nii lähedal Emdenist kui ka näiteks Hannoverist).


Rysumi keskpaigaks on veski, mis on tegelikult täiesti töökorras, kuid mitte igapäevaselt kasutuses. 

Astusin eile siinsesse kirikusse sisse ning esimesena tahtsin kohe pea tagasi sissekäigu juurde pöörata, sest silmad altarit tavapärasest kohast ei leidnud. Siis tuli loomulikult meelde, et siinne piirkond on tugevalt protestantlik. Tegemist on reformeeritud kirikuga, kus altareid ja pühapilte ei leidugi. 
Huvi pärast lähen täna jumalateenistusele. Kuulsin, et tavapäraste psalmide asemel lauldakse siin ka kohaliku dialektiga (Plattdeutsch) rahvalikke laule. Kõlab väga põnevalt!

Minu vaheaeg on igatahes lahedalt alanud ja loodetavasti jätkub samamoodi või veelgi paremini! :)

kolmapäev, 22. oktoober 2014

Kunstkäed ja paradiis hobustele

Hei!

Pean taaskord tõdema, et aeg möödub väga kiiresti ja blogi... on jäänud pisut unarusse. :)

Ühel laupäevaõhtul saime sõpradega kokku. Üks seltskonnast sõitis järgmisel päeval Tansaaniasse sõpruskooli külastama. Sellega seoses teevad kõik Ebola-nalju (tegelikult tuntakse Aafrika kaarti ja teatakse, et see viiruskoldest väljas)...


Nagu ma juba kümneid kordi maininud, siis pühapäeviti on linnas kõik kauplused ja pooled pagariärid suletud. Aga oma nina pistsin Göttingeni pühapäevastele (kesk)linnatänavatele alles hiljuti. Oli palju elavam kui arvasin, sest kohvikuomanikud on taibanud, et klientuuri leidub. (Samas on laupäeval kesklinn rahvast täiesti üleujutatud...)
Jalutasin ringi, nautisin ilusat ilma ja jõudsin lausa ülikoolilinnakusse. Loomulikult on ka kirikud pühapäeviti avatud, seega järgmisel plaanideta pühapäeval ronin torni tippu või külastan hoopis mõnda muuseumi. 


Esmaspäevaks pakuti füüsikakursustel osalevatel tüdrukutel projekti raames Ottobocki meditsiinitarvikute tehast ja kontorit külastada. Haarasin võimalusest kinni, sest ekskursioone mul väga selle aasta jooksul oodata ei ole. Nimelt otsustati minu liidumaal, et õpetajate tunnikoormus peab ühe tunni võrra suurem olema, kuid palka ei tõstetud. Sellele järgnes streikimine, mis väljendub klassiväljasõitude puudumises. Minu lend saab alles kursusereisi järgmise õppeaasta lõpus, sel ajal kui see enam "minu" lend ei ole... :D

Duderstadtis asuvad nii selle suurfirma tehased kui ka peakontor. Viimane sarnanes väga IT-firmadele ning töökeskkond oli väga ilus. Ahjaa, mis saaks üht vahetusõpilast rohkem rõõmustada, kui tõestus, et ka Eestis asub üks kontor (muideks, ainuke Baltimaades ;)).


Hoones asus ka firmat tutvustav väljapanek. Saal kõikvõimalike proteeside ja ortoosidega. Meie giid oli väga muhe ning tegi muudkui nalja minu ortoosi üle, mis ei ole sama firma disain ega toodang.
Saali teises otsas näitlikustasid paar katsevahendit neid aspekte, mida tuleb meditsiinitarvikute tootmisel silmas pidada.


Meile peeti mitmeid esitlusi ning selgitati, kuidas on oma õpinguteaegseid praktikume meditsiinifirmaga siduda. Muidugi näidati meile ka parimaid ja uudseimaid leiutisi, mis inimesi aitavad. Pildil on näiteks kunstkäsi, mis toimib tänu närviimpulsse mõõtvatele elektroodidele.


Tehases pilti teha võimalik ei olnud, kuid mitmed tuhanded kunstjalad olid šokeerivaks tõestuseks, kui vajalik ja hinnatud nende toodang on. Rääkimata sellest, et suureks reklaamiks firmale on paraolümpial osalejad.

Ühel hetkel avastasin, et ma ei ole ainuke vahetusõpilane sealses grupis. Seega tutvusin esimese YFU vahetusõpilasega oma piirkonnas ja leidsin ka ühe endise vahetusõpilase, kes otsustas, et aastast Saksamaal pelgalt ei piisa.

Teisipäeval krõbistas üks klassikaaslane ajalootunnis oma lõunapakiga. See on siin igati lubatud, kuid õpetaja kommenteeris, et temal ka kõht tühi ja sooviks muffinit. Küsis, kas meie kohvi soovime. Ja seda tõsiselt...
Suure kofeiini- ja suhkrukoguse mõjul töötasime me väga aktiivselt edasi. Kõik olid üllatunud, sest järgmises ajalootunnis ootas meid arvestustöö, kuid eks õpetaja tahtis, et me selle pärast ei pabistaks. Žest oli väga armas (ja sundis ka kodus rohkem kontrolltööks õppima)!


Tegelikult mulle väga palju rõõmu ei valmistanud, et pidin esimese Klausuri inglise keeles kirjutama, sest mulle seotud ootused on ka seetõttu kõrgemad kui saksa keeles. Endale on väga harjumatu, et igas aines, mis kuidagi humanitaaralaga seotud, on tööülesandeks koostada tekstianalüüs/essee või mõni muu pikem kirjutis. Hetkel ei ole ma veel ühtegi tööd tagasi saanud ning mul tegelikult pole aimugi, kas olen üldse aru saanud, mida siin nende mõistete all mõeldakse.

Teise arvestustöö kirjutamine oli isegi väga lõbus. See oli saksa keeles ja teemaks on valgustusajastu. Tekst jutustas ühest kirjandusteadlasest, kes analüüsis üht barokiaegse filosoofi vaateid valgustusajastule ning võrdles seda ühe teise kirjanikuga. Selline paras mõistatus ka keeles, mida vabalt valdan. :D
Aga võib ju loota, et sain oma sõnaraamatuga õigesti aru ja suutsin selle mõistlikult üles kirjutada. Kui ei, siis väga meeltlahutav lugemine õpetajale!

Järgmisel tunnil hakati arutama, mis on õpilaste suulise hinde hetkeseis. Üllatuslikult kutsuti ka mind klassist välja ning sain teada, et minu saksa keele õpetaja hindab mind samuti. Olen aru saanud, et tavaliselt seda ei tehta, eriti veel saksa keele tavakursusel, sest hindeskaala on saksa keelt emakeelt rääkivate õpilaste järgi. Aga paistab, et kui ma rohkem tunniaruteludes kaasa räägin, siis on mul isegi päris arvestav hinne võimalik omandada.

Nädalalõpus kõndisin taas linnas ringi. Kuigi rongijuhid streigivad ja paljud rongid ei välju, oli raudteejaam väga hõivatud. Mulle väga meeldib see, et Saksamaal väga palju rattaga sõidetakse. Kui Eestis näeb valgusfoori taga mitmeid rattasõitjaid vaid seetõttu, et nad on treeninggrupiga sõitmas, siis siin on kümned jalgrattad autode vahel täiesti normaalne. Pildil on vaid väga väike osa rattaparklast.
Ning ülikoolilinna vaimu on ka kõikjal tunda. :)


Pühapäeval kutsuti meid peretuttava juurde hommikusöögile. Kuni hetkeni, mil mu õde kuulis, et tal on oma hobune oli tegemist hommikupoolse külastusega, kuid hiljem oli kindel, et veedame seal terve päeva. Midagi mul muidugi vastu ei olnud, sest ilm oli võrratu, õhutemperatuur 25 kraadi ning päike säras.

Hobuse nimi oli väga meeldejääv ning loomulikult jäin ka mina Tequilaga pildile. Küla, kus viibisime, oli hobustesõprade kodukoht. Vahepeal oli vaatepilt väga sürreaalne, sest kõikjal, kus jalutasime olid suur hulk elumajasid ning järsku oli nende taga asuvatel väljadel näha hobuseid. Pisut eemal asus loomulikult tall ning väljakud ratsatreeninguteks.


Minule jäi muidugi kaamerasilma ette hobuste asemel hoopis (Milka) lehm. :)


Tegelikult oleks mul veel rääkida igasugustest põnevatest asjadest, kuid hetkel on veel vaja viimaseid päevi koolis käia ning alles siis saab vaheaega nautida ja argirutiinist välja... :)

Ahjaa, kui õigesti mäletan, ei ole ma veel rääkinud, kuivõrd keeruline oli varem õpetajate käekirjast aru saada. R-tähte kirjutatakse siin teisiti (nagu arvutis), kuid see näeb kirjatähtede ühendamise tõttu väga kentsakas välja. Sakslastele tunnevad loomulikult vastupidi, et minu tavapärane kirjapilt on uus. Või nagu mulle mitmeid kordi öeldud on, et ma kirjutan nagu prantslane. Võib loota, et see on kompliment. :) (Tegelikult on siinses koolis mõnekuused õpilasvahetused Prantsusmaa sõpruskooliga ja kaasõpilased tuginevad kogetule.)

Tschüss!

laupäev, 11. oktoober 2014

Õllefestivalikuu algus...

Hei!

Pole pea kaks nädalat blogipostitust kirjutanud, sest tegemisi on palju ning kõik põnev võtab oma aja.

3. oktoobril oli Saksamaa ühinemispäev, et tähistada 1990. aasta sündmusi. Vanemad kõhklesid, kas minna Hannoverisse, kus oli Saksamaa-teemaline EXPO. Mina loomulikult tahtsin sinna väga minna (olenemata oma jalavigastusest, sest see päev on kord aastas) ja nii suundusimegi rongiga 100 km põhja.


Rahvast oli loomulikult väga palju ning sellise ilusa ilmaga olid tänavad hõivatud. Tee peal kõndisime mööda ühest meeleavaldusest. Neid toimub Saksamaal ikka väga palju, kõik sellelaadsed üritused on loomulikult loa saanud. Pooldati kommunistliku korra taastamist, sest leidub inimesi, kelle arust oli DDRis (Ida-Saksamaal) rohi ikka rohelisem ja teiste sakslastega sel päeval pidutseda ei soovinud.

Igasugused arvamust avaldavad üritused on linnapildis igapäevased. Midagi ära ei keelata, sest seda tõlgendataks terava ajaloo kordumise ja diskrimineerimisena. Näiteks selle nädala keskel ööbisid Göttingeni kesklinnas raeplatsil (Hanetüdruku ümber) IS äärmusrühmituse vastased, kõik (matka)telkides. Nädalavahetuse eel koliti telkidega pisut kaugemale, sest ka teised üritused on saanud loa seal viibida.


Rääkides taas reedesest päevast Hannoveris, siis suur ala oli kaetud Saksamaad tutvustavate valgete telkidega. Selgitati nii poliitiliste üksuste toimimist kui ka kohalikku kultuuri (ja sporditavasid). Avastasin, et minu sügiskoolivaheaja sihtkoht Emden, mille lähistel vahetusisa elab, on väga huvitava ajalooga.

Rahvuslippe aga esines riigipüha kohta väga vähe, kõik taas ajaloolise tausta tõttu. 

Veespordidemonstratsioon...


Seejärel soovis mu õde lõbustusparki minna ning ka mind veeti õe ja isaga ühele lõbusale sõidule.


Pildilt pole küll päikese tõttu vist hästi näha, kuidas me mõlemad läbimärjad olime, kuid see oli siiski lõbus. :) Õde oli eriti rahul ehk mida veel tahta!


Lõbustuspargis oli kõik muidugi Oktoberfesti-teemaline ning nägin ka oma silmaga Lederhose'sid. Ei peagi selleks Baierimaale sõitma.

Kõndisime veel ema kunagisel kodutänaval, mis asus hispaanlaste linnaosas. Ilma tõttu oli tõesti tunne, et olen Vahemere ääres!

Ka koolinädal oli tegus. Teisipäeva õhtu veetsin oma noorema tugiisikuga. Rääkisime ainult saksa keeles ja seega võin väita, et esialgne keeleoskus (või vähemalt julgus suhelda) on kindlasti olemas, aga ise tahaks ikka rohkemat. Traditsioonilise keeleõppe olen jätnud üsna kõrvale ja pigem naudin inimestega suhtlemist.

Kolmapäeval käisin vanema tugiisikuga arsti juures, sest ema oli nädala lõpuni koolitusel. Minu tugiisik on tõesti väga tore, mis sest, et ma olen talle selle aja jooksul ikka väga palju tööd andnud. Sain karkudest lahti, mis on ikka väga vabastav, sest jalatoele kirjutati uus retsept. Järgneval päeval tahtsin iga vahetunni kooliõues veeta, sest ei olnud sinna vahepeal jõudnud. :)

Ma olin juba enne üsna hulljulge ja liikusin karkudega päeva jooksul palju. Näiteks võib ju koolist koju kõndida ka 7 km, sest postkontoris ootasid mind saadetised...
Aitäh pakisaatjatele, sest sisu oli kogu seiklust väärt!

Kuna üksi oli kodus väga vaikne, kutsusin sõbrannad filmiõhtule. Olin eelnevalt Rootsi šokolaadikooki valmistanud ning ühiselt küpsetasime ka pitsat. Tegelikult ajasimegi terve õhtu juttu ning sõime ülimaitsvat toitu, filmi vaatamine oli üsna teisejärguline. See valmistas mulle palju rõõmu, sest õhtupoolik oli väga-väga tore ja sotsiaalne.

Üks väike fotoklõps, kuigi üks sõbranna oli juba koju sõitnud.
Natuke ka koolist...

Keskmise Saksa õpilase pinalis leidub tindikapslitega täidetav sulepea, nn tinditapja ehk tinti kustutav pliiats, mehaaline harilik, tekstimarkerid. Viimaste fänn ma siiani veel ei ole ja seega pole neid veel ostnud, tekst läheb liiga kirjuks. Aga see on siin loomulik töökäsk, et õpetaja palub teksti highlighteritega liigendada.

Kustutavaid tindipliiatseid kasutasin viimasti vist teises või kolmandas klassis, aga eks elu üllatabki. :D Võimalik, et mäletan valesti, aga siin on need kuidagi teistsugused... Kui ma kustutava otsaga kord üle paberi olen tõmmanud, ei ole enam tavalise tindiga sellele kohale kirjutamine võimalik. Seepärast on kustutava pliiatsi teises otsas veekindel tintenpen.

Kõikidel on muidugi väga naljakas, et ma selliseid asju katse-eksitusmeetodil avastan.


Eelmisel nädalal paluti mul vastata, milliseid naljakaid juhtumeid vahetusaastal on võõrkeele tõttu juhtunud. Neid lugusid on tegelikult juba kogunenud, aga alati pole mahti kirjutada, sest reaalselt jutustades on kõik elavam. Aga likvideerin siiski väikese võlgnevuse.

Küsisin vahetunnis sõbrannalt, kas talle seened (Pilze) maitsevaid. Sellel hetkel oli aga väga lärmakas ning ta ei kuulnud mu küsimus korralikult. Vastust pidin ootama päris pikalt, sest tema kuulis, et küsisin, kas talle meeldib Filz (vilt)...

Teised lood hõlmavad näiteks sõprade üritusi eesti keelt omandada minu kollase sõnaraamatu abil... Tulemus on näiteks "Mina tingiv kõneviis armastan sokk".

Lustakaim igapäevaselt kasutatav eestikeelne sõna, mida sakslastele hääldada olen palunud, on aga "kõrvarõngad". Soovitan teistel vahetusõpilastel proovida! ;)

Jääksingi kirjutama, sest muljeid on palju. Kui keegi soovib millestki täpsemalt kuulda, võite mulle ikka oma soovidest märku anda!

Eva-Maria

P.S. Kuna eesti keelt kasutan siin minimaalselt, saab keeleoskus juba kannatada. Loodan, et kõik on siiski arusaadav!