neljapäev, 27. november 2014

Korvpall ja elav tuli

Hei!

Minu nädalavahetus möödus väga sisukalt ja kiirelt. Mõnest tegevusest on võimalik postitada ka fototõestusi. :)

Laupäeval läksin Göttingeni korvpallimeeskonna kodumängu vaatama. Ema, kes on ise suur-suur fänn, andis mulle kätte oma vana särgi ja salli. Sellega sulandusin ilusasti kohalike pöidlahoidjate sisse.


BG Göttingen on üsna tugev meeskond, sest nad võistlevad 1. Bundesligas. Kuid toetajaid neil napib ja nii on nende maskotikst Eiswiese veekeskuse pingviin. (Kõrvalepõige, kuid mõni nädal tagasi käisin ka veekeskuses õega ning katsetasin välibasseinis ujumist, mis oli jäänud varem järele proovimata. :))
Mängu vaatasin suurimate fännide seisukohtadelt ning elasin kulgu niivõrd kaasa, et mängu ajal pilte ei teinud. Seega võite imetleda veel pooleldi täituvat mänguhalli. 

Kui tahate teada, kuidas neil läks, siis pean kahjuks tõdema, et nad kaotasid (selle eest hoiatati mind juba enne mängu vaatamist). Kuid nad hoidsid oma lippu väga kõrgel ja avaldasid tugevat vastupanu. Korvpallitundja ma ei ole, aga Göttingeni esindajatel oli palju eelnevaid spordivigastusi, mis segasid.


Pühapäeval toimus meie koduhoovis elava tulega sügistalvine sünnipäevapidu.


Kogunesime lõkke ümber, kus oli väga hubane. Jõime glögi ja sõime kõrvitsasuppi ning plaadikooki. Oeh, lihtsalt mõnus! Ning ta teistele elanikele meeldis see väga, kõlama jäi soov ka jõululaupäeval sarnane kogunemine korraldada.


Küpsetasime ka õega sünnipäevalapsele küpsiseid, mis osutus väga keeruliseks ülesandeks kui pühapäeval poed suletud on. Õde peab maitsvaks kõike, mis rohkelt Nutellat sisaldab, kuid igasuguste jõulumaitseid nagu martsipan või tahvlišokolaad ja pähklid (ee, mida küll Nutella sisaldab...) ei armasta. Köök oli üleni jahune ning pool 500 grammisest pähklikreemipurgist juba uues anumas, kuid viimases hädas tegin tavalise küpsisetaigna ning õde võttis oma sõbrannaga kaunistamise üle. Mulle jäi siiski müstikaks, miks nad seda enne ahjuminekut tegema pidid.

Heh, järgmisel korral käin vist ise oma retseptiga poes ja kutsun siis endale appi. :D


P.S. Kes ei tea, kuidas saab ühele õhukesele leivaviilule 1 cm paksuselt Nutellat määrida, tulge vaadake (ja võib-olla ka õppige). Ka mina saan professionaalide juures iga päev targemaks! :P

laupäev, 22. november 2014

Varajane (?) jõulumeeleolu

Hei!

Täitunud on 114. päev Saksamaal. Mida rohkem aega vahetusaasta algusest möödunud on, seda enam saan aru, kuidas muutunud olen. Hirmutav, aga seda positiivses mõttes ning siiani täiesti lummatud, et mul selline võimalus on. :) Aitäh!

11. novembril on Saksamaal püha Martini päev ning selle puhul käisid meil ukse taga väikesed mardisandid. Kaasas olid isemeisterdatud laternad ning uksel olles lauldi paar lauluviisi. :) Premeerisime neid (kummi)kommidega. (Huvitav, kas olen juba maininud, et need maiustused on vähemalt siinses peres täiesti esikohal. Ei mingeid šokolaaditahvleid, Haribo teeb ikka lapsed rõõmsaks...)


Laternad olid muidugi väga erinevate kujudega, näiteks leidsin ühe kassipoja.

Sellega on vist sügisesed pidustused läbi ning jõulud on kohe-kohe saabumas.
Sakslased teevad ise ka nalja, kuivõrd varakult jõuluasjad poodidesse saabuvad. Kui õigesti mäletan, siis raamatupoes asendusid järk-järgult koolikaubariiulid jõuluteemaliste toodetega juba septembris.

Foto: https://fbcdn-sphotos-d-a.akamaihd.net/hphotos-ak-xap1/v/t1.0-9/10805650_10152840550208633_4439562926777330348_n.jpg?oh=e6c76c939f45501e5c0cff1e066fd84b&oe=54DCCE4C&__gda__=1424460313_b11acbf562f799b9b3597080a188f9c3
Ühel õhtul avas aga ema meisterdamiskasti ning võttis sealt välja värvilised paberribad. Ja nii valmistasin ma oma esimese Fröbelsterne. Kuna mul midagi voltimise vastu ei ole, siis jätkasime õega terve õhtupooliku.

Väljas on aga ilusad (soojad) sügisilmad, kaugel jõulutundest. :)


Sakslastel on kombeks elutoas kaminat omada. Kuigi väljas on soojem kui Eestis, siis korteris on siiski külm, aga elutuba on õhtuti kõige soojem koht.

Kui eelmisel nädalal oli Gänselieseli juures telgid Prantsusmaalt pärit toodetega, siis teisipäeval transporditi väljakule juba kuuski.

Argipäevad mööduvad väga mõnusas rütmis. Kord nädalas hüppan aga üle oma varju ja veedan aega väga toredate noortega teatriklubis. Sealt tagasi tulles on vähemalt motivatsioon laes ning kõhulihased (enda üle naermisest) treenitud.

Koolis olen juba kätte saanud mõned kirjutatud Klausurid, millega võib väga rahul olla. Varasemalt teadsin, et Saksa hinnetesüsteem on 1st 6ni ja meie mõttes tagurpidi, sest parim hinne on 1 ja kehveim 6. Tegelikult hinnatakse kõike 15 punkti piirides, mida rohkem punkte, seda parem tulemus. Ma ei ole veel aru saanud, kas hinded on mittelineaarsed (s.t. kas paremate hinnete ala on kitsam kui kehvema hinde korral (nagu Eestis 90-100% ja ja järgmine 70-89%) või ei). Aga hinded on siin küll kirjumad ning kohe alguses sain aru, et õpetajad peavad hinnet 1 (13-15 punkti) niivõrd eriliseks, et selle väljateenimiseks peab väga palju tööd tegema ja tunnis üliaktiivne olema.

Sellegipoolest on mu arvestustöö tulemused väga head. Alutasin saksa keele tekstianalüüsiga, mille kirjutasin positiivsele hindele ja see ei olnud isegi klassi kehveim. Arvestades, kuidas ma lühikese aja jooksul saksa keelt õppinud olen (suheldes külgejääv on formaalsetest vormidest kauge), võin väga rahul olla, et tekstist sõnaraamatu abiga arugi sain.
Järgnevalt kirjutasin matemaatikatunnis ainukesena 15-punktise töö ning füüsikas ja keemias 14 punkti (mis olid kursustes parimad tulemused). Keemiaõpetaja oli niivõrd vaimustatud, et otsustas seda kogu kursusele teatada.
Inglise keele 14-punktise (taas kursuse parima) töö kättesaamisega oli üsna sarnane lugu. Õpetaja servakommentaar oli väga armas. Minu tekstiarutlustes esinevad vead olid talle üsna uued, sest sakslased tavaliselt määratuid või umbmääraseid artikleid ei unusta...

Muidu on õpetajad väga diskreetsed hinnete teatamisega. Vahepeal ei saa ma sellest aru, sest järgmiste minutite jooksul arutavad õpilased siiski, kes millise hinde ja punktisumma sai ja seega õpetajate avalikud kommentaarid väga üllatavad.
Näiteks suuliste hinnete teatamisel kutsutakse alati õpilane ainult õpetajaga vestlema. Aga ehk on see vajalik, sest olen kuulnud, et oma hindeid "väideldakse" ka paremaks. O.o

Mõnikord on aga väga naljakas mõista, mida suuliste hinnete puhul hinnatakse. Teoreetiliselt hinnatakse tunnis kaasatöötamist. Kuid mõnes tunnis tähendab see, et õpilased võistlevad täie tõsidusega selle üle, kes kõige rohkem vastata saab. Ühest küljest on see väga positiivne, sest näiteks ka õpilased saavad esitlustesse lisada ühisaruteluküsimusi ja nendele reaalselt vastatakse. Kuid nagu me teiste vahetusõpilastega arutanud oleme, siis meie oleme kõik harjunud, et tunnis vastatakse siis, kui on midagi uut öelda. Võib-olla on see keelebarjäär, aga siin tõdevad ka sakslased, et mõnes tunnis lihtsalt peab sooja õhku puhuma, et seda läbida. Keeleoskusele on lobisemine muidugi kaasaaitav, kuid pelgalt hinnete pärast oma loomust ma väga muuta ei taha. Midagi jääb kindlasti ka üritamata külge.

Saksamaal veedetud kuude jooksul olen väga palju uut ja huvitavat enda jaoks avastanud ning aeg-ajalt painab mind taas küsimus, et mida ma küll Eestis tegin.

Eelmisel kolmapäeval oli koolis matemaatikaolümpiaadi voor. Naljakas oli seda kirjutada, kui ümberringi oli umbes poolsada 5.-6. klassi õpilast ja kümned 7.-8. klassis õppijat. Kisa ja vadistamine läbis ruumi enne võistlust ja tegelikult ka siis, kui lahkuti. Ülesandeid lugedes ja lahendusi kirjutades ei kasutanud ma vist kordagi sõnaraamatut. Lohutasin ennast tekstis artikleid käänates, et äkki puutub komisjon ka mõne düsleksiku töö parandamisega kokku ja nii ei ole minu kirjutis väga võõras silmale. Igal juhul sain lustaka kogemuse (rohkemates ainetes seda võimalust osaleda ei avane) ning tegelikult pole tulemus oluline (kui ma selle mõne kuu pärast teada peaksin saama). :P

Kaunist lumist nädalavahetust Eestisse!
Mina ootan juba kolmapäeval avatavat Weihnachtsmarkti, millest kõik sakslased mulle särasilmil jutustavad.

pühapäev, 9. november 2014

Päikseline novembrikuu algus

Hei!

Sel nädalal streigivad taas rongi- ja vedurijuhid ning paljude sakslaste puhkuseplaanid läksid luhta. Eriti veel seetõttu, et täna (9. novembril) möödub 25 aastat Berliini müüri langemisest, kuid Berliini kohalejõudmine ja seal liikumine (kui osa metroost on suletud) on keeruline. Sama kuupäev on veel 76 aastat tagasi toimunud kurikuulsa Kristallöö tõttu oluline. 

Kahjuks ei olnud mul kuidagi võimalik sellisel sündmusterohkel ajal Berliini külastada, aga see-eest jälgisin huviga televisioonist tulevaid teemaprogramme. Näiteks Bornholmer Straße kohta, mis oli esimene  piiripunkt Berliini müüris, mis avati.

Ja oh üllatust, ühel õhtul vaatasin järjekordset krimisarja ja leidsin tuttava näitleja. Minu hostperele jäi arusaamatuks, miks mulle eestlase nägemine Saksa televisioonis rõõmu valmistas, aga samas tundub neile ka Laulupeo patriootlikkus võõras...

Kunagi oli au nii suurepärase näitlejaga samal laval olla! 

Kolmapäeval sain kokku läheduses elava YFU vahetusõpilasega Prantsusmaalt. Kõndisime linnas ringi ja oleksime peaaegu (ülikooli) kunstimuuseumisse läinud, kuid see oli suletud. Ajasime see-eest kohvikus juttu ja jagasime juhtumeid siinsest elust, mis on üsna sarnane. Ja seda kõike saksa keeles. =)


Neljapäeval sõitsime isa ja õega isa vanemate ja õe kodukohta. Rongijuhtide streigist ei võtnud osa Metronom'id (sõidavad nagu regionaalrongid) ning seega polnud kohalesaamine probleemiks.
Külastasime Marienburgi lossi, mis oli ehitatud Hannoveri kuninga naisele Mariele. :)


Praegu on aga loss eriliseks turismimagnetiks, sest 2014. aasta juubelipidustuste puhul on väljapanekul  Hannoveri koja kroonjuveelid. 1714. aastal algab Hannoveri valitseja aeg Briti troonil ehk personaalunioon Ühendkuningriigiga ning sada aastat hiljem asutati Hannoveri kuningakoda.


Lossiruumid olid väga ilusad ning näitus oli ka väga kena ülesehitusega, kuid sees pilte teha ei lubatud.

Reede pärastlõunal käisin sõbranna juures muffineid küpsetamas. Sakslased armastavad (vahu)koort. 
(Ahjuvorme küpsetatakse rohke koorega ja kohvikutes on alati menüüs koogid vahukoorega, mille fänn mina ei ole.) Küpsetasime tassikooke, sealjuures oli kaunistamine ülilõbus.


Minu sõbranna pere oli nii soe, kodune ja Eesti perele sarnanev, et lausa kadedaks tegi, kuid veetsin seal kvaliteetaega. :D


Loodetavasti meie küpsetamistraditsioon jätkub, sest õhtul otsisime juba uusi (vähem kooresemaid) retsepte.

Eile linnas olles nägin paari tuttavat nägu suures vahetusõpilaste seltskonnas. Kuigi üldjoontes koosnes grupp ladinaameeriklastest, kes naudivad, et siin kerge alkoholi tarbimise piir 16 on (ning seda kell üks päeval laste mänguväljakul ära kasutavad), siis leidsin ka uusi toredaid tutvusi. Otsustasime üheskoos hoopis linnas ringi käia ja vestelda. See oli üks esimesi päevi üle pika aja, mil ma intensiivselt inglise keelt rääkisin ning naljakas oli jälgida, kuidas inglise-saksa keele vahetamine mulle raskusi valmistas...

Kaks nädalat vaheaega on väga värskendavalt mõjunud ning pisut kahju taas koolirutiini astuda, sest siis on ka sakslastel vähem aega suhtlemiseks. Kooliga seoses olen iseendale teinud lubaduse võtta rohkem sõna ka saksa keele ja religiooni tunniarutlustest, mis varasemalt sõnavara poolest üle jõu käivad olid. Kas see õnnestub, näitab vaid aeg. :P

Ilusat isadepäeva ja tervitused Eestisse!

esmaspäev, 3. november 2014

Rännak Ida-Friisimaal

Hei!

Viimane nädal oli suurepärane! Nägin selle lühikese aja jooksul meeletult palju uusi ja huvitavaid paikasid. Olen väga tänulik, et mu vahetusisa aktiivselt piirkonnas toimuvaga kursis oli ja me koos kõike külastasime. Kontrast varasemaga oli väga suur ja seda positiivses mõttes.
Kuid rohked pildid eelmisest nädalast ootavad juba allpool... :)

Esimese päeva hommikupoolikul külastasime kõrvalmajas elavaid naabreid. Nagu näha, siis olid neil ka lambad ja kuked-kanad ning teised taluloomad. Pildi taustal on näha ka meie maja tagaosa. Laudas on nüüd hoopis paadid ja jahid. Vahetusisa ostis koos sõpradega ühe vana laeva, mida üheskoos restaureeritakse.


Naabritel külas olles oli tunne, et olen Alice Imedemaal. Elutoas olidki suured pabermassist koerad ja jänesed, mis olid väga tõetruud. Järgmisel hetkel astusin aga kööki, mis oli samuti väga stiilikohaselt sisutatud, kuid kapis paistis hoopis vana televiisor, mis oli Wii'ga ühendatud.
Videomängud on sakslastel väga südames. Tegelikult on vist eestlaste hulgas ka, aga miskipärast on kõik see minust varem kaarega möödunud.

Samal päeval sõitsime Eiffeli torni väikese venna juurde. Campeni tuletorn ehitati nimelt samal aastal ja sellest tulenevalt ka sarnase konstruktsiooniga.


Pärast 320 astme läbimist avanes väga kena vaade. Näha oli ka koduküla, kuid selle pildile püüdmine hästi ei õnnestunud.


Järgmine vaatamisväärsus oli Friisi pealike kindlus, kus hiljem Saksamaa esimene naissoost arst elanud ja töötanud oli. Kui muidu on Saksamaal väga paljud muuseumid võrratus seisukorras, siis see oli majamuuseum nagu tavapärane majamuuseum olema peab.


Seintel olid ka pealike kujutised ning leidsin ka sugupuu, mille kohaselt põlvnesid kõik Euroopa kuningakojad Ida-Friisimaa pealikest.


Jalutasin ringi ja silma jäid need kaks maali. Mõlemad meenutavad mulle kedagi, keda Eestist tunnen. Vasakpoolse teisiku jätan enda teada, aga parempoolne on justkui pilt kunstiajaloo õpetajast. Võib-olla oleneb sarnasus ainult vaataja silmadest...


Näiteks siinsete sõpradega esmakordselt kohtudes meenutasid mõned oma iseloomult väga eestlasi. Pikemalt neid tundes on loomulikult sarnasusi vähem ning domineerivad hoopis eripärad. Üldiselt ei näe ma selles midagi halba, et mul mõtetes sellised äratundmishetked tekivad. Need panevad mind hoopis rohkem vahetusaastat hindama. Ja rääkides igatsusest, siis loomulikult oleks ma ka meeleldi Eestis, aga see aasta on ka siin ilus ja tore ning aega nutmisele ma raisata ei soovi. :)

Ühe õhtupooliki veetsime Greetsielis. Sadam oli imeilus, ümberringi oli palju kanaleid ja kajakaid.


Silma jäid kirkad tuulelipud...


ja miskipärast meenutasid majad piparkooke.


Jõulutemaatika ilmus juba osadesse poodidesse septembrikuu lõpus. Viimasel koolipäeval jäi üks tund ära ning siis käisime ka sõbrannaga poes ja ostsime Lebkuchen'eid. Minu proovitud olid midagi piparkoogi ka präänikute vahepealset, puuviljatäidisega ja kaetud šokolaadiga. Pere muudkui rõhutab kui tobe on, et jõuluasjad nii varakult välja pandud. Eks ma siis söön oma piparkoogi-alternatiive salaja. :P Kuigi natuke kurvaks teeb, et aasta nii kiiresti möödub.

Jõime kohvikus kohalikku musta teed suhkrukristallide (Kluntje) ja koorega. Pildilt näha, et tegu ehtsa kraamiga, sest seguneb ise.


Järgmisel päeval külastasime üht isa sõpra, kellel olid islandi hobused. Härra oli väga Islandist lummatud ning korraks isegi mõtlesin, kas ta sealt pärit. Ahjaa, üks väheseid kordi, kus oleksin võinud Estland'i lodevamalt hääldada ilma selleta, et keegi mulle ilusast Islandi loodusest rääkima ei hakkaks. Vestlesime ning mulle teatati, et kui vajan saksakeelset kirjandusklassikat (kooli jaoks) siis andku teada, sest see muidu varsti vanapaberiks.

Külastasime ka külakirikut, mis oli samuti reformeeritud. Nägin ka siinse piirkonna traditsiooni, et lahkunu keha avatud kirstuga enne matuseid (kodu)paigaga hüvasti jätab.

Nagu eelmises postituses rääkisin, käisin pühapäeval jumalateenistusel. Kodukirikus on väga kuulus ja vana orel, mis on ka maailmamastaabis märkimisväärne. Positiivne oli, et kogesin esimest korda religioonitunnis õpitava sõnavara kasulikkust, sest sain juba päris paljust aru. Aga midagi oli siiski võõrast ja jäi minule selgitamatuks, seega armulauast ma osa ei võtnud. Silmanurgast nägin, et ka kaks teist tütarlast jälgisid seda eemalt ja mina ei olnud ainuke must lammas.

Pastori jutlusest jäid meelde mitmed elulised näited. Nagu kõikjal, siis ka kirikus rõhutatakse teise maailmasõja mõju ning mäletatakse toimunut ja saadud õppetundi.Teine väga stereotüüpne ja kergelt klišeellik (aga seda klišeeks nimetada on tegelikult väga tobe, sest teema tõsine) on Aasia (rõiva)tööstuses valitsevad töötingimused. Minu vahetusperes on ka Fairtrade'i kaup väga hinnas ja mõnikord ainuke aspekt, mis ostmisel määrav. Ma võin oletada, et kui ma peaks kunagi mõne Primarki tootega koju ilmuma, tuleks sellest peretüli. (Aga see kauplus ei oma esindust Göttingenis ning üleüldse olen seda vaid kord elus külastanud...)

Kirjutades taas Ida-Friisimaal nähtust, siis esmaspäeval suundusime ühe kiriku tornist päikeseloojangut imetlema. Loomulikult oli see suletud. Kuid mind valdas taas äratundmisrõõm, sest pühakoda meenutas Tartu Toomkiriku (varemeid), kuigi oli vaid ühe torniga ning mitte-varemetes.


Päikeseloojang oli ka autoaknast vaadatuna kena.


Järgmise päeval käisime kohalikus teaduskeskuses. Nüüdseks on mul võrdlusmaterjali palju, aga põnev oli siiski. Pidin tõdema, et ma olen lihtsalt liiga suureks kasvanud, et mulli sees olla... Milline pettumus :/


Jalutasime järgmisesse kaunisse ja väiksesse külla ja sattusime mõisakooli, mis oli väga hästi säilinud. Oli tõesti ilus!


Neljapäeval rändasime ka Hollandis. Halloweeni puhul oli kõikjal kaunistusi.


Sihtpunktiks oli Bretange'i linnus, mis on linnulennult perfektse viisnurkse ehitusplaaniga. Selline oli see 18. sajandil ning hiljem turismi arendamiseks taastatud.

Käisin kommipoes, mis tegelikult näeb kaugelt oma värvides isuäratavam välja kui tegelikult. Kuid midagi magusat tõin nii õele kui ka endale. Olin ise hästi uhke, et leidsin kaneelimaitselise lagritsa. Isa ei saanud aga tükk aega aru, mille ma endale ostnud olin. Loomulikult oli ju pakendil kirjas "Kanel", mitte Zimt või Cinnamon. :)


Aias kasvas roheline lehtkapsas, mida marineeritakse ja süüakse Friisimaal eri sortidest liha ja kartulitega. Hooaeg algab novembrikuiste külmade ilmadega, mida sel aastal tegelikult veel ei leidu. Selle juurde käib ka kõrtsides kapsakuninga valimine (ja ei puudu ka šlaagrid).


Puukingad jäid ostmata, kuid plaanide kohaselt osalen aprillikuus Hollandis ühel üritusel. Sellegipoolest sai turistifoto klõpsatud.


Õhtupooliku veetsime Papenburgis ühe laagri grupitööde esitlusi kuulates. Iga teema oli väga põnev, alustades muusikainstallatsioonide, füüsikakatsete, poliitikateemaliste etüüdide, filosoofide tutvustuse ja lõpetades värvi- ja 3D-trükiga. Meeletult kade, et ma ise seal ei osalenud.

Reede oli kodusem ja töisem päev. Kuigi ma ühtegi pilti sellest ei oma, sõitsime näiteks isa sõbra antiikse sportautoga linna paadile sinist värvi ostma. Tagaiste oli aga mini-inimestele loodud, autokatus tõsteti pisut kõrgemale, sest ma olin liiga pikk. :D

Laupäeval oli võrratu ilm, et mööda Waddeni merd praamiga Norderney saarele sõita. Nägime merihülgeid, keda segadustekitavalt hoopis järvehüljesteks kutsutakse.



Friisi saarte sümboliks on istumiseks mõeldud rannakorvid, mis on alati (vähemalt nii olen ma näinud :D) valgetriibulise kangaga.


Temperatuuri üle üldse ei kurdaks, sest olin esimesel novembril jalgupidi Põhjameres ja kõndisin paljajalu rannaliival. Muretsesin vaid selle pärast, et parkaga oli liiga palav.


Kui ühelt poolt avanes vaade kenale rannale, siis teisel pool siinse piirkonna "mägedele" - liivadüünid.


Ja linnapiirkonda jõudes tervitasid meid metsikud jänesed.


Nägin pildil oleva restorani sildilt, et sealsed road on valmistatud kartulist ja tegin nalja, et see võiks olla Eesti köök... Söögikoha nimi oli Tartufulo. :)


Pühapäeval oli Allerseelen ehk hingedepäev, kuid olenemata kiriklikust pühast oli üks ostupühapäevadest. Selle teemal oli õhtul uudistes ka diskussioon, et kas selline päev peaks olema kommertslik.

Püha kutsuti aga pidevalt sügislaternapäevaks ja mulle jäi pidevalt mulje, et tegemist oleks millegi uuega. Miskipärast meie hingedepäeva kuidagi erilisemalt ei tähistanud. Jah, küünal põles õhtusöögi ajal laual, aga see on seal ka varasematel söögikordadel olnud.

Emdenis oli aga muuseumipäev (ühe kuueeurose piletiga sai mitmetesse muuseumitesse sisse, ainuke mida veel tahta, oleks olnud aja aeglasem kulg). 
Käisime juba nädala alguses Emdenis, kuid siis jõime teed ühe peresõbra juures, kes elab rajoonis, mis on üsna identne (Tallinnas asuva) Rotermanni kvartaliga (üsna loogiline sarnasus, sest Emden on sadamalinn Hollandi piiri lähedal). Sõime võileiba Matjesiga (soolatud toores heeringas). Viib keele alla, eriti Bratwurstidega võrreldes (kuigi muuseumipäeval sõin ka üht väga hästi grillitud vorsti)!

Käisin Emdenile iseloomulikus punkris, kus asus muuseum. Kuna sadamalinnas asusid laevatehased, pommitati seda teise maailmasõja kulgedes üle 80 korra, kuid hukkunuid oli vaid paarsada. Kõik tänu juhi plaanile (kui üldse sakslased sellest ajast midagi head mäletavad) rajada paarkümmend suurt ehitist kesklinna. Emden on 75% ulatuses hävinenud ja pärast sõda üles ehitatud, kuid punkreid hoitakse ikka meenutuseks. Sain kinnitust, et valusat teemat hoitakse meeles, et mitte unustada, mitte, et otseselt süüd tuntakse. :)

Üks linnapildis kaunimaid punkreid, mis on pigem erandiks. Suur hulk on oma algses olekus ja kõrguselt umbes 9-korruselise kortermajaga võrreldavad.

Käisime ka Friisimaa rahvamuuseumis. Aega oli vähe, kuid eksponaate imetleda jõudsin siiski.


Lisaks sadamale on Emden tuntud Volkswageni tehase poolest ja see tähistab hetkel oma 50. sünnipäeva. Kolmapäeval käisime rahvaseltsi poolt esitatud VW-ga juubeliga seotud muusikalil, mida üllatuslikult suurfirma ise ei toetanud. Šou oli mulle väga huvitav, sest etenduse dialoogid oli osaliselt ka Plattdeutsch'is.

Hetkel istun regionaalses rongis ning koos ümberistumisega on teekond Göttingeni 6 tunni pikkune. Kuid nagu kell näitab, olen poole ajast telefoni mällu postituse teksti kirjutanud. Nagu blogi kirjutamine, võtab ka lugemine palju aega, seega aitäh neile, kes siia jõudnud on! :)