Neljapäev, 26. märts 2015

Viimased hetked enne lihavõttevaheaega

Hei!

Eelmisest reedest alates algas minu jaoks kibekiire aeg. Koolis algas Abi-Mottowoche ehk abiturientide viimased koolipäevad, mil nad riietatult kooli tulid.


Päike paistis ning seda imetleti sellel päeval ikka eriti palju, sest aset leidis osaline (kuid pea 80%-ne) päikesevarjutus.


Mina loomulikult jätsin oma kaamera just sellel päeval koju, kuid nutitelefoniajastut tuleb tänada. :)

Mõned pikslid Päikesest on Kuu poolt kaetud.

Vahetusisa oli meile saatnud spetsiaalsed prillid, millega päikesevarjutust vaadata, mis oli temast väga armas žest. Emdenis oli sel keskpäeval just pilvine ning tema vaatepilti nautida ei saanud.

Looduse vaatemängule järgnes füüsikatund, kus õpetaja ikka nalja viskas. Koolivaheaja peatse saabumise puhul oli ta ostnud Toffifee komme. Mitte seepärast, et need maitsvad on, vaid hea õnne korral näeb mõni maiustus just nagu päikesevarjutus (Sonnenfinsternis) välja.

Pärast kooli tõin kodust oma selja- ja spordikoti, sest sõitsin teatriklubiga Hoher Hagenisse, kus terve nädalavahetuse teatriproovis olime. 
Eelneval õhtul olin õele just üht sobivat lastejuttu ette lugenud. Selle peakangelasel polnud reisile minnes seljakotis enam ruumi, sest soovis kaasa võtta oma mänguloomad ning seetõttu pani nädala jagu riideid endale suvepäeval kihiti selga. Minul kaisukarusid ei olnud, kuid õde, kes neid rohkemgi kui raamatutegelane omab, sõitis ka nädalavahetusel sõbranna juurde ööbima. Nii me siis itsitades mõtlesimegi, kuidas tegelikult pakkima peaks.

Teatriproov oli väga lahe, kuid samaaegselt ka kurnav. Tegime poole ööni (kell kaks öösel) proove, millest suurem osa olid hoopis improvisatsioon, mitte ettekirjutatud stseenid ning ega see ei tähendanud, et me sellisel ajal und nautima läksime.

Teise päeva varahommikul avanes aknast lihtsalt 180-kraadine ilmamuutus. 

LUMI!

Sakslased ütlevad, et see on siin igati normaalne.
Märtsikuu kohta ma ütlust ei ole kuulnud, kuid "April, April - Der weiß nicht, was er will" ehk aprill ei tea isegi, millist ilma ta tahab.

Üks vähestest fotodest, mis selle nädalavahetusel tehtud sai. Kuid tegime palju teatrit, vestlesime ning sõime väga palju maitsvat taimetoitu.


Vahepeal võttis väsimus võimust, kuid see hetk, mil teistele gruppidele esitledes mõni asi maagiliselt välja tuleb (võrreldes prooviga), annab ikka väga palju motivatsiooni!

Esmaspäeva pärastlõunal käisime Janna'ga linnas. Gänseliesel'i juures on avatud Ostermarkt - võiks öelda, et miniversioon jõuluturust, kuid kevadiste rekvisiitidega. Jänesed on aga kuidagi ebasõbralike ilmetega.


Teisipäeval oli viimane koolipäev! Füüsikatunni ajal otsustasid loomarõivastes abituriendid meie klassist läbi tormata. Eputati, et nende jaoks on koolitunnid läbi ning kõikjale sirgeldati "ABI", "ABI 15" või kui aega oli rohkem, siis "ABI 2015". Mõni kursusekaaslane tundis küll vajadust appi karjuda, sest ka meie vihikuid rebiti või kritseldati suurelt oma slogan'eid.

Meie tundi viis läbi praktikant, kes kohe kuidagi ennast kehtestada ei osanud. Tema joonised sai värvilisi varjundeid või vanduva kommentaari "scheiße Physik", mille ta seejärel "schöne Physik" ehk ilusaks füüsikaks parandas.

.

Mõnes mõttes näeb sarnasusi Eesti tutipäevaga, mis lihtsalt pikemalt kestavad, kuid siinsed kaheteistkümnendikud naudivad oma vabadust ikka täiel rinnal. Kunagi ei saanud kindel olla, kas see, millega sind veepüstolist pritsiti ikka vesi või mõni vägijook oli. 

Õhtul sain kokku sõpradega, et taas Werwolf'i ja Doppelkopf'i mängida. Mul on ikka nendega väga vedanud! Kõigepealt oli minu vahetusema jalgratas ning seejärel miskipärast minu oma paranduses ning seega pidin ma pika distantsi pimeduseski jalgsi kõndima. Vahetusema arvas, et mis see ka ei oleks, kuid sõbrad mul üksi tänaval kõndida ei lubanud. Nii võtsidki nad kõik oma jalgrattad käe kõrvale ning olid seltsiks. :)

Kolmapäeval pärastlõunal matkasin sõbraga Hainbergi mäe otsa (see on vaid neli meetrit madalam kui Suur Munamägi), suhteline kõrguski märgatavalt suur. Nägin seda osa Göttingenist, kuhu eel sattunud ei olnud. Metsarada juhatab nii Bismarckturmi (pildil), kui ka tähetorni juurde.


Lisaks leidsime eest ka loomapargi metssigade...


... ja -kitsedega.


Täna sain kokku Claraga, et taas üle pika aja vestelda ning vahetusaasta üle mõtiskleda. Olen veel suutnud pakkida kokku oma vajalikud asjad vaheajaks. Homme sõidan õega Emdenisse, kus oleme vahetusisa juures ning 1. aprillil sõidame edasi Berliini, kus saame kokku vahetusemaga, kes seniks seal oma sõbrannaga kvaliteetaega veetnud on. Sellega minu sisukas vaheaeg loodetavasti veel ei lõppe! :)

Tschüss!

Neljapäev, 19. märts 2015

Kevadine

Hei!

Taas pean oma postitust vabandustega alustama - kahjuks ei ole aega kirjutamise jaoks, seepärast tuleb pinnapealsusega leppida. :) Aga mul läheb väga hästi!

Kunstitunnis anti meile huvitav ülesanne. 2,5 kilost savist tuleb luua väiksem versioon skulptuurist, mis iseennast (inimese vormis) kujutaks.

Minu töökavandi järgi istun ma (maa)keral. Mis mulle tunni puhul väga meeldis oli see, et kui me üksteise silme all savikujusid voolisime, vahetasime ideid, kuidas loodud tööd tõlgendada. Nii sain minagi kursusekaaslaselt kommentaari, et kui originaalne on näidata ennast elektronil istuvana. Aga selline uitmõte sai kirjalikus analüüsiski mainitud (tuleb taas enda üle uhke olla, et kaks lehte saksakeelset teksti kirjutatud sai).

Päev enne Dresdenisse sõitu paistis päike aknast nii toredalt sisse ning kuna olin kodus nagunii üksi, läksin hoopis linna peale jalutama, kaasas raamat ja fotoaparaat. Mida muud veel vaja :)


Kõndisin neil tänavatel, mida mööda igapäevaselt ei liigu...


Göttingenist voolab läbi ka Leine jõgi, aga Emajõega võrreldes on see ikka väga pisike ning mitte nii kaunis.


Naljakas, et lisaks suitsuautomaatidele on Saksamaa tänavatel ka kommimasinad alles. Väga retro (kui 90ndate või 21. sajandi algusaegsete asju selliselt kutsuda võib)!


Õhtul sain sõpradega kokku. Doppelkopf'i me kaua mängida ei saanud, sest selleks on vaja neljaseid gruppe. Kuid avastasin enda jaoks Dixit'i. Tegu on mänguga, mida tegelikult ikka üsna väikesed mängivad, kuid ülemist vanusepiiri mina ei seaks. 

Üks sõber jäi ikka lootusetult teistest maha, mille puhul kaaslane sellise pildi töötles.

Dresdenisse sõites oli mul vähem kui tunniajane ümberistumine Erfurtis. Vahetusema oli öelnud, et tegemist on ilusa linnaga ning kui mul võimalik, mingu ma raudteejaamast välja ning tutvugu linnaga. Vaevalt, et ta seda nii tõsise plaanina soovitada mõtles, aga mina printisin varem linnaplaani välja ning nii leidsingi ennast kohvriga linnatänavatel logistamas.

Kuidagi meenutas linn tõesti Göttingeni, kuid Erfurti linn näitas tänavatel väga palju kunsti.

Mind tervitasid "Sendung mit der Maus"ist tuntud hiir ja elevant. See lastesaade on sakslaste klassika, mis on eetris olnud juba aastast 1971. Kahjuks meie pere niivõrd palju televiisorit ei vaata, kuid need osad, mida mina näinud olen, on küll lihtsad, kuid siiski huvitavad ja harivad. 


(Lihtsalt väike märge hiireteemalisele 2048-mängule, mille ma googeldades leidsin... Jah, ma olen üleväsinud ning seepärast jõuavad lapsikud taasavastused ka postitusse.)

Aga Erfurt'ist pärineb KiKa lastekanal (seal küll "Sendung mit der Maus" ei jookse...)

Kõndisin Gera jõe üle kulgeva Krämmerbrücke juurde, mis on Euroopa pikim elumajadega kaetud sild. See on 120 meetrit pikk ning 32 majas tõesti elatakse. Praegu oli seal näiteks tellingud.


Wikipedia väitis, et see skulptuur on kapten Sinikaru, kes on samuti lastesaate tegelane.
Schnappi, das Krokodil sai samuti "Sendung mit der Maus"i kaudu tuntuks.

Erfurt'is olles tuli ka linna sümboliseerivad Toomkirik ning selle kõrval asuv Severikirche ära näha.


Neid lapsemeelseid kujusid oli ikka palju...


Dresdenist naastes saime teatriseltskonnaga esmaspäeva õhtul kokku, sest üks juhendaja sõitis tagasi Itaaliasse. Väljas oli küll päeva üsna soe ja seepärast istusime õhtul kohviku väliterrassil. Minu jaoks oli seal siiski veel pisut jahe ja ehk pisut vara.

Nädala keskel nautisin korduvalt ilusat ilma - pole midagi paremat kui hea raamat, paitav päike ning linnas asuv park.

Neljapäeva õhtul käisin sõbrannaga teatris ning tegemist oli esmaettekandega. Lavastus oli tänapäeval üsna levinud krimkavormis lasteetendus. Eriliseks tegi selle aga see, et mõlemad Göttingenis asuvad teatrid andsid oma panuse. Etendus lõppedes juhatati meid väga šiki laua juurde, millel olid sektipokaalid apelsinimahlaga. :)

Reede õhtul oli õe koolis projektinädala esitlused. Tema klass asus 4. korrusel (Eesti mõttes 5. korrusel) ning tervisenädala teemaga seonduvalt kiideti kõiki, kes üldse kohale jõudsid!


4. klass näeb selline pisike välja ning meenutab pigem katusekorterit kui kooli.


Nädalavahetusel läks ilm taas vihmaseks ning nõnda ma hobusetalli kaasa ei läinud. Kuid laupäeva õhtul käisin taas sõpradega Doppelkopf'i mängimas. Selle mängimiseni me ei jõudnudki, sest alati oli inimesi liiga vähe või just üle, et neljaseid seltskondi luua. Libahunditasime ning vestlesime väga palju uurimustööst, mille tähtaeg kolmapäev oli.

Avastasin, et ma ei ole ühtegi pilti oma teatriproovis olles teinud. 

Tabasin hetke, mil meie Hamleti perekonda külastas hauakaevurist torumees...

Kolmapäeval oli tõesti väga soe ilm väike Göttingeni jalakäijate tänav oli rahvaga üleujutatud.


Õhtul toimus koolikontsert. Nägin kiidetud Jazzified ehk meie kooli oma jazz-bändi. Nad on tõesti tublid!


Tänane neljapäevane päev oli väga sisutihe, et täpsemalt räägin millalgi hiljem.

Kuid viisin 9.-10. tunni ajal kunstiruumis, et tegeleda koolimuusika rekvisiitidega. Lauakatte maalimine tuletas meelde üleeelmisel aastal klassilipu loomist. Kuid siin asi pisut lihtsamalt lahendatud, sest nende vanamoodsate beamer'itega on hea läbipaistvale lehele trükitud teksti projitseerida.


Tschüss!

Kolmapäev, 11. märts 2015

Keskaastaseminar Elbe-äärses Firenzes

Tere!

Ma olen siiani lummatud oma keskaastaseminarist, mis toimus eelmisel nädalal Dresdenis. Olin küll kindel, et üritus on lõbus ning kohtan toredaid inimesi, aga see jättis mu südamesse palju sügavama jälje kui arvata oskasin.

YFU kontori poolt organiseeritud rongipiletid ehmatasid mind alguses ära, sest pidin väga pikalt sõitma vaid aeglase regionaalrongiga. Kuid see-eest suundusin esimest korda Göttingenist lõunasse (ning lahkusin üsna kiirelt Niedersachseni liidumaast). Maastik on seal mõnusalt künklik ning ka raudtee lookles sellega kaasa. Eestlasele oli juba see kihvt vaheldus!

Rongis süvenesin ka oma laenutatud e-raamatusse (üks põhjus, miks armastada Saksamaad, on just sellised võimalused) ning uurisin, mis mind Dresdenis (või täpsemalt Dresden-Neustadt'is ees ootab).

Kohale jõudes nägin Berliini idaosast tuttavaid valgusfoorimehikesi (või isegi naisterahvaid :)).


Logistasin oma kohvriga Elbe jõe äärde ning jõudsin oma noortehostelisse. Järgmine põhjus, miks mind just see seminar osalema kutsus, ei olnud mitte ainult ilus linn ja kunsti ning arhitektuuri puudutav lisateema, vaid ka see, et me ööbisime laeval.


Ainuke probleem oli see, et laeva laed olid väga madalad. Mina küll kaelavalu ei saanud, kuid tundsin ennast seminaril ikka väga pikana. :)


Vabatahtlikud jagasid registeerimislauas kõigile osalejatele nende nimega rinnamärke. Olin pisut segaduses kui oma nime otsisin, kuid tõesti... Minu nimi oli sidekriipsu kohalt poolitatud ning uhkelt sain rinda kaks märki. (Selle vaatepildi pidi lausa vannitoas ise üles pildistama.)

Väike vihje, et kannan liiga pikka nime... Või annan siis tõesti kahe erineva persooni mõõdu välja.

Esimestes töötubades rääkisime oma vahetusaasta kogemusest. Sain taas kindlust, et olen iseärasustega juba kohanenud, sest jäi mulje, et mind need niivõrd sügavalt ei puuduta kui teisi õpilasi.

Kuigi päike paistis, oli ilm jahedalt tuuline, aga see ei takistanud väljas energizer'eid mängimast. Ning kui me juba õues olime, siis tuli ikka ümbruskonnaga tutvuda.


Tuulepoiss kallistas meid kohe väga tihti...

Steffi (see on tema inglispärane nimi) ja mina

Esmaspäeval stadtralley'tasime Dresdeni kesklinnas.


Nägime punast vaateraami (Saksa versioon NatGeo kollastest pildiraamidest). See soovitas just selles paljusid kunstnikke inspireerinud kohas pilti teha.

Kolmkümmend neli vahetusõpilast ja vahetusõed-vennad ning üheksa aktiivset vabatahtlikku.
Dresdeni vanalinnas oli palju ilusaid hooneid. Paljud neist olid muuseumid, kuhu lõpuks ei jõudnudki, kuid arhitektuuriteema tõttu ei saanud neid kuidagi üles pildistamata jätta.


Linna keskuseks on Frauenkirche, mis sai kahjuks 1945. aasta pommitamises tugevalt kannatada, kuid kõigi rõõmuks paar aastat tagasi Inglismaa toetusel renoveeriti.


Kiriku sees fotosid teha ei lubatud, kuid kujunduses kasutatud pastelsed toonid olid väga meeldivad. Üritasime Kareliga kunstiajaloo tunnist õpitud termineid kasutades vaatepilti sõnadesse panna, kuid eestikeelsed sõnad ei meenunud kohe kuidagi. (Ning Saksamaal sellist õppeainet meil kummalgi ei ole.)

Foto: http://www.jagentin.de/wp-content/uploads/2011/10/hufsky_frauenkirche.jpg


Brühlische terrassile jõudes oli ülesandeks teha oma grupiga hüppepilt. :D


Muuhulgas kandis meie grupp kummikarude nimetust, sest Steffi on suur meemaitseliste Gummibärchen'ite sõber.


Tugeva tuulega võideldes oli ülesannne skitseerida Hofkirche't üsna keeruline.


Ooperimaja ette olid kogunenud Pegida-vastased meeleavaldajad, kes soovisid tähelepanu saada võimalikult väheste eluksvajalike vahenditega platsil telkides elades.

Kahjuks tuldi neile sama päeva õhtul vägivaldselt Pegida-demonstratsiooni järgselt kallale.


Ma ei ole veel siiani selgitanud, mis täpsemalt Pegida on. Nime esitähtedest selgub, et ühendus koondab isamaalisi eurooplasi, kes on õhtumaade islamiseerumise vastasest. Oktoobrikuus algasid just Dresdeni linnas igaesmaspäevased meeleavaldused. Kahjuks on need mitte ainult konservatiivsete poliitiliste vaadetega kodanikke, vaid ka vägivaldseid mässajaid ligi meelitanud.

Eelmise aasta lõpus levisid meeleavaldused teistessegi Saksa linnadesse, kus need üritused vastavalt toimumispaigale oma nime muutsid (näiteks Bonnis hüüti seda Bogidaks). Dresdeni suurim kogunemine hõlmas üle 18 000 inimese. Samas Prantsusmaal toimunuga seoses sai hoogi Pegida-vastane ja tolereeriv liikumine, mille raames oli Dresdeni tänavatel enam kui 35 000 inimest.

Kesklinna hotelli ees nägime Borussia Dortmundi jalgpallimeeskonna bussi. Saksakeelne tekst ütleb, et tegemist on ehtsa armastusega. See vastab tõele, sest Borussia fännid on kuulsad oma sügava kiindumuse poolest. Arutasime kord religioonitunnis, kas jalgpallifänlust annab võrrelda usundiga või ei.


Zwinger'i palee juures pidime järele tegema üht kunstiteost. Parim nali oli muidugi see, kuidas omavahel töökasku selgitati. Tegemist on selle... selle Whatsapp'i emotikoniga.



Õhtuseks tegevuseks pakuti meile kolme erinevat võimalust, minu valikuks sai jazzkontsert.

Vahetusõpilastega Taist, Eestist ja Norrast

Muusikaelamus oli väga lahe ning klubis valitsev õhkkond väga hubane ning soe.


Hommikul kajutiaknast välja vaadates avanes selline vaade... :)


Ajalooteemalisel päeval vaatasime kõigepealt mängufilmi, mis rääkis Itaalias elanud juutide koonduslaagrisse viimisest. Seejärel külastasin DDR-i (Saksamaa Demokraatliku Vabariigi) aegse salapolitsei Stasi vanglat. Koht ei kutsunud just pildistama, kuid ekskursiooni viis läbi Zeitzeuge (ajatunnistaja?) ehk siis läbielanu. Tema jutustatud lugu poliitvanglast oli väga isiklik ning lausa uskumatu.

Järgmisel päeval anti pärast hommikust grupitööd aega väiksemates gruppides linnaga tutvuda.

Kõndisime Jaapani palee aeda ning otsisime esimesi õidepuhkenud kirsipuid.


Piilusime ka siseruumidesse, sest seal oli avatud kunstinäitus.


Kuigi meiega oli kaasas ka jaapanlanna, kulus meil siiski pisut aega, et aru saada, mis on nende teoste praktiline väärtus. Ilusad väljalõiked ei olnud mitte näide peenest paberkunstist, vaid hoopis kimonokangaste trükišabloonid.


Muru on Saksamaal juba üsna pikalt roheline olnud, lumikellukesed nädalad tagasi tärganud ning nüüd on aeg krookuste jaoks. :)


Mis oleks YFU seminar ilma toredate taaskohtumisteta? Dresdenis saime esimest korda pärast augustikuiset keelelaagrit Sarah'iga kokku ning seda võimalust sai täiel rinnal nauditud.


Jalutasime ühte turuhalli sisse ning leidsime enda eest mitte ainult ökokohvikuid, vaid ka Vene poe. Laima sefiiri, šokolaadikomme ja meekooki nähes tekkis lihtsalt kohutav isu ja igatsus kõige sellise järele. Riiulilt leidsime isegi ühe Eesti toote - Vana Tallinna.


Dresdenis on tegelikult teisigi Vene poode ning me otsustasime, et kui me siin linnas olles seda ei külasta, siis kus seda veel teha. Meekoogi isu kadus kahjuks ära, kui nägime, et selle kehtivusaeg alles poole aasta pärast lõppeb. Kuid koorejäätist sai rõõmuga nositud ning avastatud, et see on ikka paar korda tervislikum kui Saksamaal saadav ülesuhkrustatud kreem. Leidsin ka marmelaadi, mitte Gelee Mix'i nimega kummikomme.

See on üks neist vähestest kordadest, kui saab uhke olla, et Eesti köögis palju Venemaast mõjutatud.

Krabati-limonaadi asemel, mis tegelikult ka juba piisavalt laheda etiketiga on, oli Vene poe riiulitel Potsataja-limonaadi.

Saksamaal olles olen märganud, et tegelikult on mu loetud (laste)raamatute hulgas palju Saksa autorite teoseid. Dresdenis leidus näiteks Erich Kästneri muuseum... Kunagi väiksena raamatut "Veel üks Lotte" lugedes küll ette ei kujutanud, et siia riiki aastaks ajaks elama satun. Peaksin leidma aega, et neid teoseid saksakeelsete väljaannetena lugeda.

Tänu spetsiifilisele plaanile nägime ka Dresdeni vähemkaunimat linnaosa hrutšovkadega. Vahepeal unustad ära, kuivõrd ilusat Fachwerkhaus'id ikka Saksamaa (linnasüdametes) on.

Järgmine naljakas kokkusattumus oli see, et meie teele jäi manga-pood, mida Sarah kogu aeg külastada oli soovinud.


Õhtu lõpetasime bowlingu's, kus nagu ikka sai palju jutustatud ja mängitud.

Järgmise päeva hommikune töötuba oli minu meelest lihtsalt suurepärane nii oma teema kui ka seltskonna poolest. Avastasin, et ülesanded, mis mulle veel aasta tagasi igavad tundusid, on nüüdseks väga põnevad ja väljakutset pakkuvad.

Päeva teemaks oli poliitika ning meie gruppi oodati liidumaa parlamenti ehk Landestag'i. Noor juuratudeng, kes meile seda tutvustas, oli väga hästi ettevalmistunud ning teadis hästi, et olime valinud arhitektuuriteema. Tänu temale kuulsime isegi maja laevakujulisest lisahoonest või augulisest saalikujunduse eelistest. Saime ekskursioonist ka rohkem aru, sest meile jagati selgitusi mitte kohalikus dialektis, vaid kõrgsaksa keeles.

Meile näidati kolme ust, mille abil samuti parlamendis valida saab. Hammelsprung on tänapäeval siiski üsna vähekasutatud meetod.

Fotot tehes jäid pildile ka kaks meesmodelli.

Istungisaalis kasutatud roheline värvitoon ei ole juhuslik, vaid pärineb Saksimaa lipult.


Loomulikult tuli jäädvustada ka see hetk, mil kõnepuldis võimaldati olla.


Edasi jaotasime end taas erinevate tegevuste vahel. Mina suundusin Dresden Dynamo kodustaadionile. Tegelikult räägiti meile mitte jalgpallireeglitest, vaid sellest, kuidas täna jalgpallile sallivust kasvatada.


Nädala alguses toimunud mängust oli veel prügi koristamata, kuid meile anti siiski võimalus kõrgeimatelt istekohtadelt pilk väljakule heita. Enam ei ole ma nii kindel, kas ma ilmtingimata Saksamaal jalgpallimängu vaadata soovin, sest emotsioonikate fännidega on olukord veelgi kitsam.
(Tegelikult ei hakka ma alt hüppama, kui võimalus avaneb.)


Parimad istekohad on siiski tiimiliikmetele, tühjal väljakul olime nendeks meie.


Õhtuprogrammi raames naasesin juba tuttavasse klubisse, kus sel õhtul Poetry Slam aset leidis. (Keele)naljad olid väga head ning üllatavalt paljudest saime aru. Just parimad kõnelejad oskasid end 7 minuti jooksul niivõrd selgelt väljendada, et vahetusõpilastelgi probleeme mõistmisega ei tulnud.

Gutenberg ist unter dem Druck zusammengebrochen. (Gutenberg on (trüki)pressi või (pingelise) surve all kokkulangenud.)

Hääletamiskastid
Eelviima täispikk päev keskaastaseminaril oli väga sisutihe ja põnev, et seda üle trumbata ei andnud.

Reedel läksin ekskursioonile Panometer'isse, kus oli näitus Dresdeni pommitamisest. Alguses oli väike sissejuhatus kahe maailmasõja vahelisest sündmustikust ning põhjustest, miks Saksamaa sõtta astus.

Näituse põhieksponaat oli suures ringikujulises hoone seintel asetsev pilt pommirünnakute all olevast Dresdeni südalinnast. Kunstnik oli selle meisterlikult ja elutruult kujutanud.


Elamust võimendas taustaks olnud heli- ja valgusmäng.


Õhtul oli vahetusõpilaste ülesandeks korraldada viimane õhtune koosolemine. Tegime nii keele- kui ka lihtsalt tobedaid seltskonnamänge. Näiteks pidime iseenda otsaesiselt käte abita Oreo küpsise suu juurde saama ning selle ära sööma, spagetid suus rõngakujulist krõpsu edasi andma, kõrrega M&M'si komme tõstma vms. Viimaseks ülesandeks oli paarilisega tantsida nii, et õun otsaesiste vahelt maha ei kukuks. Lõpuks oli see minul ja vabatahtlikust Johannel pigem juba silmakoopas, kuid suutsime sellega kõige kauem jalga keerutada.


Kirjutasime ka üksteisele paberilehekestele armsaid sõnu ja soove ning tegime arvukalt pilte, et kuidagigi oma mälestusi salvestada.


Eriti populaarsed olid muidugi selfie'd.



Nädala jooksul sain väga häid sõpru, näiteks poolatari Weronikaga vesteldes selgus, et meie maailmavaadetes on kohati liiga palju ühist, et endalgi kummaline on. Ahjaa, tema vahetuspere elab läänepoolseimal Ida-Friisimaa saarestiku saarel ehk Borkumil. 

Viimane klõps meie toa seltskonnaga (mina, Lena Jaapanist ja Sarah Eestist).

Lenagi elab samas Saksamaa nurgas ning linnas, millest minagi sügisvaheajal läbi põikasin. Ta saab öelda, et elab im Norden in Norden ehk põhjas Nordeni linnas. :)

Viimasel hommikul otsisin veel oma perele külakosti, sest otseselt meil suveniiride ostmiseks aega ei olnud. Poeriiulilt vaatas vastu Dresdner Russisches Brot ehk šokolaadikattega küpsised (pole aimugi, miks nimi Venemaale viitab) või siis pagariletist lihavõttekeeks, mis on tegelikult mõeldud paastuaja lõpetuseks. 



Rongil olles sain muudkui kinnitust, et maailm on ikka väike. Sarah sõitis Lepzigini minuga samas rongis ning kasutasime võimalust veel eesti keeles suhelda. Järsku kõnetas meid selja taga istuv naisterahvas eesti keeles. Selgus, et ta õppis pool aastat Tallinnas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Igal juhul kiitis ta väga meie saksa keelt ning tegi kohe päeva kulgemise lõbusamaks.

Teine kokkusattumus oli see, et meie kõrval istunud Gruusia poiss Gio elab Solingenis. Kui me vahetusperekonna perekonnanime küsisime, kõlas vastusena Fischer. See nimi on väga populaarne (näiteks minu vahetusperekonnalgi), kuid tegemist on Sarahi keelelaagriperega. Gioga rääkisime veel pikalt tulevikuplaanidest ning vahetusaastal läbielatust.

Göttingeni jõudes oli pisut tühi tunne, sest olin kõikide toredate inimestega hüvasti jätnud, kuid mind tervitas soe ja päikseline ilm ning loomulikult ilus kodulinn!