Teisipäev, 30. september 2014

Siniste karkudega neiu

Hei!

Minult on küsitud, kas vahetusaasta ongi tegelikult nii tore või leidub ka pipraterasid... Loomulikult on nii häid kui halbu hekti, aga väga palju annab oma mõtlemisega muuta ning seepärast ma halbadest asjadest tavaliselt blogisse ei kirjuta. Eelmise nädala kohta võib erandi teha.

Nädal möödus väga kiiresti ja tegelikult ka pisut pingeliselt, sest ema oli klassireisil Londonis. Meil oli õega väga tore asendusema, kuid allergia tõttu ei saanud ta pidevalt meie juures olla. Seega olin mina see, kes õde ka kell kaks öösel rahustas ning leidis lahendusi, kuidas pimedusekartusest üle saada... Hommikutega oli juba lõbusam. Kinnitasin endale, et see teeb mind õega lähedasemaks ja ma loodan, et mul oli õigus. :)

Esmaspäeval viis Svenja (asendusema sellel nädalal) mind arsti juurde. Väga armas oli, et ta minuga kabinetis kaasas oli, sest formaalsetele saksakeelsetele küsimustele on väga keeruline vastata. Ise lootsin, et arst kinnitab, et kõik on korras ja muretsemiseks pole põhjust. Tegelikult oli vastupidi... Detailidesse ei lasku, kuid range otsus oli, et pean 1,5 kuni 2 kuud kandma jalatuge (võib kirjeldada metallist kipsina), millega alguses normaalselt liigelda ei saa. Seega kirjutati välja ka kargud. Vaatamata karmile põhjalikkusele oli arst sõbralik. Meditsiinikeskuse müüjad olid veelgi lõbusamas tujus, mis mulle väga meeldis.

Pärast seda võtsin tugiisikuga ühendust, kes on tõesti mind väga palju aidanud ja küsimustele vastuseid otsinud, sest minu vahetusema ei olnud siin. Kindlustus on kulutanud mu paljusid närvirakke ning vahepeal tundub, et pabermajandus on olulisem kui kiire abi saamine. 

Kui kõik see välja arvata, siis mul on olnud väga tore nädal!


Kolmapäeva pärastlõunal käisime näiteks kolmekesi Svenja sõbra juures kohvi joomas. Olin just toe ja kargud saanud ning muidugi tahtis õde karkusid kasutada. Eks ta näppab neid ka nüüd, et ise mängida. Koolis kordub kõik kursusekaaslastega, pean väga jälgima, kuhu ma klassiruumi saabudes oma karke hoiustan. :D

Kui kellelegi tundus, et ma olin eelmisel pildil pannkooginägu, siis täpselt nii see oligi. Kolmapäevahommikud on mulle väga lõõgastavad ning eelmisel nädalal poputasin end pannkookide valmistamise ja söömisega. Tundsin ennast nagu kodus.
  

Neljapäeval tegime ühiselt õhtusööki. Tavaliselt on argipäevadel kiire ning sööme võileibasid. Tollel õhtul valmistasime aga pitsat.


Reede on üks mu lemmikkoolipäev, sest mul on ainult 6 tundi ning needki väga toredad. Võib-olla keegi mäletab, et vahetasin kursuseid ning uueks valikuks osutus analoogfotograafia.
Käisime kursusega kooli keldris fotolaboris (karkudega sinna kõndimine osutus väga keeruliseks). Kuigi niivõrd uus põlvkond ma veel ei ole, et ainult digikaameraga pildistanud olen, siis valgustundlikut paberit kasutasin esimest korda. Olime kogu klassiga pea poolteist tundi pimedas ruumis ning katsetasime erinevate säriaegade, esemete, kompositsiooni ja kõige muuga. Nalja sai ka ilmutamiseks kasutatud kemikaalidega ja nende riietele sattumist kartvate neidudega. :) Loomulikult tegime vigu ja õppisime neist, kuid tund oli ülimalt lõbus.

Üks kehv foto tunnitöö tulemusest...


Kuna kaheteistkümnenda klassi kursused olid reisil, jäid päris tihti koolitunnid ära. Nii oli ka minul reedel üks vaba paaristund, mil istusin tee- ja puhkeruumis. Niivõrd vabastav oli suhelda inimestega, keda ei seganud, kui vahetevahel inglise keeles vestlesin. Kuni selle ajani olin väga palju puudust tundnud sarkastilistest naljadest ning seega sai mõne tunniga väga palju kõhulihaseid treenitud. Hakkasin rääkima, kuidas mulle teine kunstitund nii mõttekas ei tundu ning sain soovituse uue kursuse jaoks, mille teema on raske, aga põnev.

Esmaspäeval käisin meditsiiniteemalises Seminarfach's kohal ning muljed head, sest õpilased ja õpetaja väga seltskondlikud. Muideks, õpetaja oleks pidanud mulle keemiat andma, kuid see oli see kursus, kus esimesel korral valesse klassi sisenesin. Küsisin õpetajalt, kas ta oskab mulle lihtsamat referaaditeemat soovitada, sest minu saksa keel ei ole veel piisavalt hea. Vastuseks sain muidugi, et see on juba praegu väga tugeval tasemel (Oh, mis te nüüd, ma kasutangi rääkides vaid neid sõnu, mida oskan... :)), kuid ta annab järgmisel tunnil mõned valikud.

Ema tõi mulle Londonist sellise tassi. Nüüd saan aru ja mõistan, millele see juhtnöör vihjab...


Reede õhtul olin kutsutud oma esimese Göttingeni sõbra juurde külla. Järgmisel päeval sõitis Pauline Baierimaale ülikooli ning selle tähistamiseks toimus väike lahkumispidu. Sõitsin bussiga Göttingenist põhjas asuvasse naaberkülla, kuhu muidu ehk niisama sattunud ei olekski.

Küpsetasime üheskoos pitsat ning tõdesin, et väga paljud Saksa noored on taimetoitlased. Juhuslikult oli pitsatainas pakendatud huvitavalt ning vääris ülespildistamist.


Nägin ka tema kooli aastaraamatut, mis oli väga südantsoojendav. Iga õpilane sain A4 lehekülje, mille oma soovide järgi kujundas. Seal oli väga-väga-väga palju pilte, aga kogu lennust sai värvika ülevaate. Kohe tekkis küsimus, et miks midagi sellist Eestis (traditsiooniliselt) ei tehta.


Laupäeva soovis minu pere kodus veeta, kuid minul oli kahju ilusa ilmaga päeva raisku lasta. Katsetasin karkudeta aeglast kõndimist, mis osutus väga koormavaks. Käisin linnas ning minu soovinimekiri oli väga naljakas. Otsisin näiteks täidetavat sulepead, siin on igal teisel õpilasel selline olemas. Mitte tindipadruniga tintenpen, vaid tõesti sulepeaotsaga kirjutusvahend. Endale täielikult meeldivat ma veel ei leidnudki, aga soov üks osta on siiski alles. Sest miks mitte kasutada koolis neid tarvikuid, mida sakslasedki omavad... :D

Teine naljakas tähelepanek kooliga seoses on see, et klassiruumides ei ole arvutiekraani. Õpetajalaud on alati imepisike ning arvuti asetseb hoopis klassiruumi nurgas kastis. Õpetajad vajavad vaid juhtmevabat klaviatuuri, hiirt ja dataprojektorit ning pildi- ja videomaterjali näitamised saavad tehtud. Kuid ühtegi PowerPointi pole ma siin veedetud aja jooksul veel näinud.

(Füüsika auditooriumklass on erand, sest omab arvutiekraani, aga laud on ka seal suurem.) Alloleva pildi eesmärk oli tegelikult jäädvustada hetke, kus ka kaasõpilastele õpetatakse kalkulaatorit kasutama. Meil oli klassis inimesi, kes eelmises tunnis olid väga kindlad oma arvutusülesannete vastustes, sest need olid taskuarvuti ekraanil, mis siis, et silmnähtavalt vales suurusjärgus. Tundub olevat väga levinud probleem siinsetes koolitundides sellise targa arvutusmasinaga.


Pühapäev oli Göttingenist väga eriline päev, sest toimus hanetüdrukufestival. Ise seal ei käinud, kuid sündmus oli niivõrd erakordne, et pühapäeval olid ka poed avatud. Tegelikult valiti seal ka noorte neidude seast selle aasta Hanetüdruk välja.

Perega käisime samal ajal ühes külas, kus oli väga kena kohvik. Tutvusime ka kohaliku keraamikatoodanguga. Neid sinikirjusid nõusid on tõesti väga paljudes peredes.


Enda teada ei ole ma seni blogisse lisanud autoaknast avanevat vaadet. Eestist erinevalt on siin metsaga kaetud alasid vähem, kuid ka põllud ja puualleed näevad kenad välja. Eriti veel saabuva sügise ootuses ja päikesepaistes.


Tschüss!

Esmaspäev, 22. september 2014

Kool

Hei!

Lugejate rõõmuks avaldan postituse Saksamaa koolist. Möödunud on piisavalt aega, et teaksin, millest kirjutada, aga siiski mitte nii palju, et kõik on tavapäraseks ja iseenesestmõistetavaks muutunud.
Nagu alla kerides näha, siis muljeid on väga palju. :)

Õpin Hainberg-Gymnasiumi 11. klassis. Kokku on gümnaasiume Göttingenis kuus, minu kool on väidetavalt kõige vabam, sest tegeletakse mitmete projektidega (ollakse UNESCO-koolide võrgustikus). Lisaks töötab mu ema seal inglise ja hispaania keele ning draamatunni õpetajana ehk tundus lihtsam õppida koolis, mida tema tunneb.

Niedersachseni koolisüsteemis on põhikool 1.-4. klass ning järgmine aste 5.-12. klass. Lapsed lähevad kooli aasta nooremana kui Eestis ehk 6-aastaselt. Minu koolis on aga 5.-6. klassidel eraldi maja ning seega nendega ma kokku ei puutugi. Kuid ka 7. klass on lärmakas ja vahetunnid koolimajas on üsna värvikad ja valjud.

Hainberg-Gymnasium

Gümnaasiumi kolme lõpuklassi kutsutakse Oberstufe'ks. Õpin 11. klassis, mis on täielikult kursusesüsteemil. Mulle meeldib väga, et puutun kokku väga erinevate inimestega, kuigi alguses oli tõesti keeruline leida neid, kellega rohkem suhelda. Kümnendas klassis eksisteerivad veel klassid ning tunnid on alati samade inimestega. Vahetusõpilastel lõpuklassis tavaliselt õppida ei lasta, sest kevadel lõppevad regulaarsed tunnid ja hakkab eksamiperiood. 

Verivärsked üheteistkümnendikud saavad kätte nimekirja kursustest ning valivad endale igast tulbast sobivad ained. Tunniplaani sobib seitse ainet, mida on nädalas neli tundi ning siis lisaained, mida on nädalas kaks tundi.

Tunnid toimuvad topelttundidena, see tähendab, et kursus vahetub 90 minuti tagant. Teoreetiliselt peaks õpetaja 45 minutit pärast tunni algust väikese pausi tegema, aga seda on seni teinud vaid üks õpetaja. Tavapärane on, et õpetaja annab iseseisva töö õpilastele ning siis ise läheb mõneks hetkeks klassist välja asjatama.

Esimene tund algab minu koolis 7.50 ja minu tunniplaan näeb välja järgnev.

Tegemist on paaristundidega ning auke tunniplaanis seega ei ole. Kahte paaristundi lahutab päeva esimeses pooles 20-minutilised vahetunnid.

Minu põhiained on matemaatika, religioon ja füüsika. Teised neljatunnised ained on keemia, kakskeelne ajalugu, inglise keel ja saksa keel. Lisaks on mul veel kahetunniseid kursuseid nagu sport ning kaks (natuke) erinevat kunstikursust. 

Esimene koolitund Saksamaal oli religioon. See kursus sattus mu tunniplaani tänu sellele, et bioloogiakursus oli täis (bioloogiat soovitas mulle eelmine vahetusõpilane soojalt, sest tund pidi hästi huvitav ja katseterohke olema). Samuti polnud kohti inglise keele kursusel ning uue võõrkeele põhiaineks valimine oleks lihtsalt absurdne olnud. Religioon oli ainuke võimalus ning ega ma otseselt vastu ei olnud, sest tean, et ka Eestis on religioon valikainena huvitav ning avardab silmaringi. 

Hetkel on aga mulje jäänud, et siin on see mitte kursus erinevatest usunditest, vaid pigem ajalookursuse haru, mis käsitleb usku. Aga sellisena on see mulle vist isegi huvitavam. Esimeses tunnis sain isegi väga hästi aru tutvumisringist, leidsin endale toredad pinginaabrid ja mõistsin üldjoontes teemat. 

Kodus töölehte tõlkides (väga-väga-väga ajamahukas) sain aga aru, et tunniteemat mõistsin ainult tänu sellele, et ma olen ise silmad lahti uudiseid jälginud ning ajaloos Iisraeli teemat puudutanud. Kui sõna kohale tõlke kirjutamisest piisaks, et see selgeks saada, siis oskaks ma praegu vestelda sõdadest, kriisiolukordadest, inimeste kultuurist ja muust sellisest. Huviga vaatan, kui palju aega kulub, et need loomulikult tundides 'külge jääksid'. :)

Järgneva nädala tunnis oli meil külas rahuaktivist, kes rääkis samast konfliktist. Lisaks teemale oli külalisloengut ka keeleliselt huvitav kuulata, sest väärika härrasmehe jaoks oli saksa keel samuti võõrkeel. 

Seejärel oli mul matemaatikatund, mis on samuti ka tuutoritund (põhimõtteliselt on minu õpetaja ka mu klassijuhataja). Kursuseid valides juba hoiatati, et toredama õpetaja kursus on täis. Esmamulje nii kehv ei olnud, kuigi vihjeid juba ilmnes, et klassijuhataja on hajameelne.


Igal õpilasel on kasutusel suur (ja tark) kalkulaator, mida mina kasutada ei oska. Sellega peaks saama maatrikseid lahendada, lisaks tavalistele graafikutele ka kolmedimensioonilisi graafikuid joonestada ja analüüsida, kõrgema astme võrrandeid kiiresti lahendada, kolmnurki lahendada nii, et joonis kohe ekraanil ja veel kõike toredat. 

Teadsin, et sellega tuleb probleeme ja küsisin koolivaheajal isalt, kes on teises linnas füüsika- ja matemaatikaõpetaja, kas ta selgitaks mulle kalkulaatori kasutamist. Kuna tal on teine mudel, siis oskas ta mulle väheseid asju näidata. 

Rääkisin, et meil Eestis tavalised kalkulaatorid ning sellele järgnevalt küsis ta minult, kas ma oskan ruutvõrrandit 'x^2 - 3 = 0' lahendada. :D
Sujuvalt hakkas ta õpikut lehitsema ning teemadest rääkima. Sain aru, et Eesti ja Saksa matemaatika õppekavad on natuke segamini, sest ma pean õppima uusi asju, mis teiste jaoks on 10. klassi kordamine. Ning üsna pea hakkavad nemad maatrikseid õppima või siis selle sisestamist kalkulaatorisse. See, kuidas selle arvutamine käsitsi/peast käib, on lisateema... :)

Matemaatikas on tempo aeglane, lahendan tegelikult juba praegu ülesandeid, mida ma koolis õppinud ei ole, aga sellegipoolest tulen mõnikord paremini toime kui kursusekaaslased. Lihtsustamisega tulevad kursusel väga vähesed toime, ei teata, kuidas see kalkulaatoril käib (väga keeruliselt, sest erinevaid lihtsustamisvalikuid on liiga palju ja selle asemel, et otsustada, millist kasutada, võiks samal ajal selle paberi, pliiatsi ja mõistusega ära lahendada :D).

Nagu pildilt näha, siis alati kasutatakse A4 vihikuid (ka humanitaarainetes). Populaarne on võtta kiirköitja ning selle vahele rebida ise konspektilehti, kas ruudulisest või joonelisest vihikust. Mulle see aga ei meeldi, sest keelelaagrist juba mitte niimeeldivad kogemused, kui kiirköitja paksus on 5 cm. 
Siinsed papist kaantega kiirköitjad on paremad kui Eestis ja nii kergesti ei kortsu, aga kuidagi harjumatu on siiski. 

Ka õpikud on pea A4 suurusega, 5 cm paksud ja rasked, sest mõeldud nii 11. kui ka 12. klassis kasutamiseks.

Ajalootund on inglise keeles ja esimeseks teemaks Rooma vabariik. Kursusekaaslased on väga avatud ning pea pooltel on endal vahetuskogemus USAs. Õpetaja elas eelnevad kolm aastat perega Keenias ning vabatahtlikule tööle lisaks õpetas ka sealses koolis. Tal on ilus britipärane aktsent ning minu enda jaoks on inglise keele kuulmine ning selles mõtlemine suur puhkus ja vaheldus. See on üks vähestest tundidest, kus olen Saksa õpilastega võrdväärses seisus ning saan piiranguteta tunnitöös osaleda. 
Kuid kuna kursus on ametlikult kakskeelne, siis heade ingliskeelsete materjalide puudumisel annab õpetaja lugeda saksakeelset teksti, mis on minu jaoks juba paras peamurdmine. Loodan, et see tihti ei kordu!

Algselt oli mul reedeti 3.-4. tund Seminarfach, mida annab võrrelda vist Eesti uurimus- ja praktilise töö tunniga. Kursused valides oli mulle soovitatud, et kui minu huviks on loodusteadused, siis on see mulle sobiv kursus, sest tuleb teha esitlusi ning lõputööks on referaat.  Kursus, mis mulle tunniplaani sobis, oli astronoomia-teemaline. 
Kõik kõlas hästi kuni selle hetkeni, mil tundi jõudsin. 20 õpilase hulgas oli lisaks minule ainult üks tütarlaps, kes oli üsna kinnine. Õpetaja ei olnud üldse teemaga kursis ja ta ei anna isegi füüsikakursuseid.

Esimeses tunnis sain paberilehe saksakeelse tekstiga. Ülesandeks oli erinevatest allikatest otsida, mida tähendab teaduslikus tekstis 'teadmine' ja kuidas erineb see 'mõtlemisest'. Läbi raskuste otsisin kooli raamatukogust ilmselgete küsimustele ilusad saksakeelsed vastused ja uurisin internetist lisa. 
Viimasele poolele küsimusest sain otsingutulemuseks huvitavaid religioonist rääkivaid artikleid, sest glauben on tähendab ka 'uskumist'. Lõpuks tõlkisin oma kalli sõnaraamatuga lihtsalt seda, mida tean. 

Teise poole iseseisva tunni ajast jõudsin järeldusele, et vahetusõpilasele on see tund üsna mõttetu, väheseltskondlik ja mitte just kõige efektiivsemalt keeleoskusele mõjuv. Otsisin kooli kodulehelt dokumendi, kus oli kursuste nimekiri ning vaatasin, mida muud saan valida, et tunniplaani auku ei jääks. 

Üritasin veel tunni lõpus õpetajaga arutada, et kas mul kui vahetusõpilasel ei ole võimalik kuidagi seda kursust teisiti läbida, sest täiesti uues võõrkeeles on see üle jõu käiv. Eesti keeles või inglise keeles pakuks see mulle veel kuidagi huvi... Vastuseks tuli, et Slaavi keeled on temale ka keerulised.
Ütlesin siis, et mulle ka, sest eesti keel sarnaneb pigem soome keelega... :)

Pärast seda tundi mõistan väga hästi kõiki õpilasi, kes arvavad, et reaal- ja loodusained igavad. Naljakas oli see, et seal kursusel võis teha ka astroloogia-alast referaati...

Järgmine tund oli mul aga füüsika. Õpetaja on aga väga kihvt. Tegi meile esimesel tunni jooksul mitmeid elektrikatseid, selgitas, et ta väga teooriat ei armasta ning tutvustas meile paksu õpikut (aga seal on ilusad värvilised pildid). Esimeses tunnis tõlkisin ise saksakeelseid termineid ja tegusõnu, sest see piirab enim arutelus osalemist. 

Katsete tegemist võtab õpetaja tõsiselt. Kui tal tüüpiline õhupalliga hõõrdeelektri demonstreerimine esimesel tunnil ei õnnestunud, näitas ta meile seda järgmisel korral. Ning ühes tunnis katsetasime mooniseemnete, CD-ümbrise ja õpetaja vana kampsuni tükikesega, teema oli taas elektrostaatika vallast. 90 minutit mööduvad siin väga toredalt, kui on selline vaheldus tekstiga töötamisele.


Lisaks füüsikatunni andmisele on ta veel ka õppealajuhataja. Sain pärast tundi ilusti kursused vahetatud ning kuna tunnis oli mu pinginaaber on valitud kunstitundi kiitnud (mida mina just arvutis oli enda jaoks välja valinud), siis olin oma uue valiku suhtes positiivselt meelestatud.

Analoogfotograafia-teemaline kunstitund jättis väga hea esmamulje. Õpetaja on vanem härrasmees, seetõttu valdab väga täpselt teemat. Keskendume nii tehnilistele oskustele kui ka kompositsioonile ja kunstilisele eesmärgile. Tegemist on nö lisaainega ja seega on seal ka 12. klassi õpilasi. Vahetusõpilasele suurepärane võimalus tutvusringkonda laiendada, tunnis tegingi grupitööd kahe väga sõbraliku abituriendiga. Ootan juba praktiliste töödega tundi, sest teema tundub väga põnev ja minu jaoks avastamata.

Teise kunstikursuse teema on digitaalmeedia. Tegelikult reklaamiti seda välja pilditöötlusena, aga eks üllatusi esineb alati. Eriti suur müsteerium oli see, et arvutiklassid on selle tunni ajal teiste kursuste poolt hõivatud, loodetavasti see probleem lahendatakse. Esimeses tunnis palus õpetaja paarilist paberil visandada ning läbi selle tutvustasime üksteist. Väga rahustav oli üle pika aja joonistada, sest gümnaasiumis ju tavapäraselt seda ei tehta. Kaaslased kiitsid mu pilti, tulemus nägi isegi inimese moodi välja, kuigi alati saab paremini.

Selle tunni jaoks on eriti vajalik arvutiklassi kasutajanimi ja parool, mille abil saan teha õppekeskkonda konto. Mida mul aga siiani ei ole, on kasutajanimi, sest minu tuutor mind aidata ei oska ning unustab pidevalt öelda, kelle poole tema asemel pöörduma peaksin.

Keemiakursusele läksin juba tuttavatega, üks neist oli Ameerikast pärit vahetusõpilane, kellega ühine kursus on ingliskeelne ajalugu. Järgmisel keemiatunnil aga selgus, et paralleelselt toimub kaks keemiakursust ning meie olime loomulikult valesse klassiruumi kogunenud. Kursuseid me vahetama enam ei hakanud, sest õpetaja oli väga aktiivne ja tore ning teda ka ei häirinud, et klassis viibib rohkem õpilasi.
Tunni keskel lahendasime ülesandeid töölehtedelt ning arutasime vahetusõpilasega, et teemad ja ülesanded on meile kuidagi liiga lihtsad. Küsisime õpetajalt üle, kas ka selles klassiruumis on teemad samad, mida meie olime endale valinud. Vastus oli jaatav ning tegelikult on väga hea, et alguses korratakse teemasid ning meil on takistuseks ainult keelebarjäär. 
Kuigi vahetevahel oleme teise vahetusõpilasega ikka väga lihtsaid asju valesti tõlkinud ja #justexchangesstudent on meil juba sisenaljaks kujunenud.

Saksamaal on õpilaste jaoks väga oluline osaleda tunnitöös ja -arutelus, sest see moodustab 50% või rohkem poolaastahindest. (Teise poole hindest annavad Klausurid, mis on suured kontrolltööd ja tavaliselt esineb neid poolaastas kaks.) Vastasin ka ühes tunnis õpetaja küsimustele, aga nagu ikka, sai saksakeelne sõnavara sellisel hetkel otsa ning keel jooksis sõlme. Selle asemel, et järg kellelegi teisele anda, lubas õpetaja mul inglise keeles seletada. See oli juba päris lihtne, kuid Saksa õpilased olid imestunud, kuidas ma selliseid sõnu tean ja ingliskeeles seletada oskan. (Ise ei tea, miks see imestusväärne on, sest isotoop on pea samasugune nii eesti, inglise kui ka saksa keeles.)

Tundides kasutatakse dataprojektorit, kuid aktiivses kasutuses on ka valgusprojektor. Õpetajatel on tihti on konspektid läbipaistvatel kiledel, mida nad tundides kasutada saavad.

Keemiaõpetajat pole järgmisel nädalal tundides ning selleks ajaks anti meile ülesandeks oma grupiga klassikaaslastele ühe teema kohta esitlus teha. Õpilastele anti loomulikul läbipaistvad A4 suuruses kiled, et me esitluse tulem oleks hiljem klassikaaslastele hõlpsasti näidatav (ja paljundatav). Lihtne, aga geniaalne!

Üks kile meie grupitööst, taustaks minu keemiavihik. Keelelise korrektsuse eest ei vastuta, sest konspekt oma mõistuse ja lausetega koostatud...

Inglise keele tunni kohta kommenteeris minu tugiisik, et see võiks mu tunniplaanist puududa. Ma ise hea meelega jätaks ka selle ära ning selle asemel otsiks võimalusi noorema klassi tundides saksa keelt õppida, sest ajalugu on mul juba inglise keeles. Ema oli sellele aga väga vastu, sest arvas, et mulle on inglise keele tunnis ikka parem.

Kuna tegemist on Grundkurs'iga ehk mitte-eksamiainega, siis rühm on väga erineva tasemega. Egoistlik oleks öelda, et olen seal liiga tugev, aga keskmine kursusekaaslaste motiveeritus on väga madal ning mõne jaoks on inglise keel väga suur murekoht. Kuid teiste vigadest on hea õppida ning tunni kasutegur seisneb pigem selles, et omandan saksa keelt. (Loomulikult leian ikka uusi ingliskeelseid sõnu, väljendeid ja arutlusteemasid, aga selle aasta eesmärk on saksa keele õppimine.)

Nö õpikuks on meil hoopis Abi-box, kus on üks õhuke ingliskeele raamat, üks film ning üks õhuke töövihik, mis teemat seob. Õnneks toob õpetaja tundi lisaks palju tekstilõike ja artikleid töölehtedel. 

Parim tunniülesanne oli siiski Ameerika presidendi kõnest otsida võõraid väljendeid. Selle jaoks oli õpetaja teinud tabeli, kus täidetud oli vaid saksakeelne pool. Kuigi ülesanne raske ei olnud, siis saksakeelse tõlke otsimisega olin väga hädas. 
Koduseks tööks oli saksakeelne artikkel inglise keelde tõlkida. Kui tavapäraselt kirjutan võõrastele sõnadele eestikeelse tähenduse, siis nüüd sai see inglisekeelsete mõistetega tehtud. Ülesanne oleks pidanud ingliskeelset sõnavara täiendama, minu jaoks oli see taas saksa keele õppimine, sest ainult ühele mõistele pidin ka eestikeelse vaste leidma.

Kehaline kasvatus on Saksamaal parem kui Eestis, sest õpilased saavad valida sobiva kuruse, mille spordialad neile meeldivad. Mina muidugi enam valida ei saanud, aga pidin 1. poolaastal suusakursusel osalema ning järgmisel semestril sulgpallis. Suusakursus tähendas aga koolimaja võimlas toimuvat üldfüüsilist sporditundi ja jaanuarikuus Austrias toimuvat suusareisi. Mängisime esimeses tunnis lendava taldrikuga ning seejärel tiimimänge pallide, kurikate jms-ga. Lõpetusena tegime fitnessharjutusi matil, mis mulle väga meeldisid.

Kuid pärast vigastust on suur osa kursusel toimuvat mulle keelatud ning sporditunnis ma enam ei osale. Väljaspool kooli on rohkem võimalusi teha seda, mida tohin ning mis mulle meeldib. :)
Tunniplaan näeb samuti talutavam välja.

Saksa keele tund on tegelikult kirjandusetund ning teistel sellel õppeaastal minu koolis viibivatel õpilastel seda tunniplaanis ei ole. Tegelikult õige, sest väga raske on tempoga kaasas olla. Õpetaja ei uskunud alguses, et saksa keel on mu võõrkeel ja andis mulle ka keeruliste teemadega arutlusi kirjutada. Loodetavasti mõistetakse mind edaspidi paremini. Ma ei taha aga teada, milliseid teoseid valgustusajastust ja romantismižanrist ma varsti peaksin hakkama lugema.

Kolm neljatunnist kursust on nö tähtsamad, sest need on Saksa õpilaste eksamiained. Pärast gümnaasiumi lõpetamist saavad õpilased endale Abitur-sertifikaadi, mis annab võimaluse kõikidel erialadel ülikoolis õppida (kindlasti annavad teatud lõpueksamid eeliseid teatud harudes). See on oluline, sest lisaks gümnaasiumile ja kutsekoolile on veel vahepealseid segakoole. Nende lõpetanud on juba sinna õppima asudes oma tulevikuvaateid kitsendanud. Siin rõhutakse väga palju sellele, et kõikidel õpilastel on võrdsed võimalused, aga nad peavad ise vaeva nägema ja õigeid valikud langetama.

Eksamiained erinevad teistest neljatunnistest (kaks topelttundi) ainetest selle poolest, et õpetaja ootavad õpilastelt rohkem pühendumist ja annavad rohkem iseseisvat tööd koju.

Gümnaasiumis loomulikult keegi näpuga konspektide olemasolu ei järgi ning pidevalt rõhutatakse, et peame ise teadvustama, et vähem kui kahe aasta pärast eksamid. 


Koolis vahetusjalanõusid keegi ei kanna ning välisriideid kantakse endaga iseenesestmõistetavalt kaasas. Tegelikult on võimalik kooli rentida koolikappe, aga need on väga väikesed boksid, kuhu mahuvad vaid mõned rasketest õpikutest. 

Olen aru saanud, et neid tellides ei ole teada, kus kapp asub. Pean veel mõtlema, kas tahaksin seda omada ka siis, kui kapp asub koolimaja teises ehitises, kuhu mina tihti ei satu või hoopis kõrgeimal korrusel... 


Söögivahetund on pärast kuuendat tundi, mis on juba üsna hilisel kellajal (algab kell 13.00). Söökla on väike ehitis (pildil punase-kollasekirju) ning miskipärast kasutavad seda vähesed Saksa õpilased.


Igal õpilasel ja koolitöötajal on oma kiip, millele tuleb laadida raha ning seejärel saab tellida internetileheküljelt järgmise nädala toidu või maksta pisut rohkem ning minna tellimuseta sööklasse.

Igal päeval on kaks erinevat toiduvalikut, üks neist alati taimetoitlastele. Söögid on maitsvad ning lisaks on salatiala, kus on võimalik kõigest heast ja paremast (salat, paprika, kurk, tomat, fetajuust, pähklipuru, kaste jms) endale salat komplekteerida. Nädala lõpus on muidugi selles letis kasinam valik, kuid nagu pildilt näha (vabandust mobiilikvaliteedi ja koleda kompositsiooni pärast), siis ikka maitsev. 


Mõnel päeval on magustoiduks jogurt või puuvili ning toredatel päevadel võivad esimesed kiired letilt leida veel pitsasaiu. Nälga keegi tundma ei pea, sest tavaliselt on eelmise päeva toidust (näiteks makaronidest) tehtud maitsvaid vormiroogasid, aga sellega oleks ilmselgelt minu toidukogus liiga suur.

Rikkalikust ja heast valikust hoolimata söövad palju enda kaasapakitud võileibu näiteks staadionil...


Kooli on väga hea rattaga tulla ning pea igas koolimaja otsas on rattaparkla, mis on kooliajal täielikult hõivatud. Hommikuti mina aga rattaga kooli ei ole läinud, sest liiklusummikute tõttu on 1 km sõiduaeg sama pikk nagu jalgsi kõndides.


Huvitav on see, et õpetajad on kohustatud õppima kahte õppeainet, mida nad koolis ka võrdses mahus õpetavad. Mõnel õpetajal on lisaks veel kolmas õppeaine. See tähendab, et pea iga teise õpetaja kõrvalaineks on sport või inglise keel. Koolis üritan tavaliselt ainult saksa keelega hakkama saada, kuid ühel korral küsisin oma tuutorilt täpsustust õpikute kohta inglise keeles. Ta õpetab ka inglise keelt ning kiitis mu keeleoskust taevani (ilmselt arvas eelnevalt, et ma ei oska ka inglise keelt). Positiivne on muidugi see, et kui õpetajad annavad väga erinevaid tunde, teavad täpselt, kus nad millise kursusega pooleli jäid.

Siinne kool meeldib mulle väga ning õpilased on ka sõbralikud! :) Kui kellelgi on veel küsimusi, täpsustusi või teemasid, millest võiksin kirjutada, siis andke teada!

Eva-Maria

Pühapäev, 21. september 2014

Suurepärane...

Hei!

Kõigi suureks rõõmuks on teie ees uus blogipostitus. Olen ikka õnnelikult elus ja terve (kuigi kui täpne olla, siis täiesti terve ei ole...) ning iga päevaga üha enam rahul!

Koolivaheajal külastasin Eiswiese veeparki. Kuigi mulle meeldis seal lihtsalt ujuda, nägi kogu keskus väga ilus välja ning leidsin sealt enda palmid ja päikesepaiste. :)

Foto: http://www.goettinger-tageblatt.de/var/storage/images/gt-et/nachrichten/duderstadt/uebersicht/jugendbuero-gieboldehausen-programm-in-weihnachts-und-winterferien/66839835-2-ger-DE/Jugendbuero-Gieboldehausen-Programm-in-Weihnachts-und-Winterferien_ArtikelQuer.jpg

Kuna esimesed külastuskorrad olid väga meeldivad ja lõõgastavad, kavatsen seal iganädalaselt ujumas käima hakata. Ujula külastuskaart on väga lapsikult lõbusa pingviiniteemalise kujundusega.


Laupäeval tähistas minu ema oma sünnipäeva. Saksamaal on kombeks pidudele alati külakostiks söögikraami kaasa võtta ning kuna korter oli rahvast täis, oli ka toitu sel õhtul väga palju. Valmistasin ise küpsisetorti, sest ei ole seda Göttingeni perele pakkunud ning ema soovil tegin mitu plaaditäit õuna-marjapuru. Ilmselgelt oli sel nädalal kookide üleküllus, sest ploomide rohkuse tõttu olin varem valmistanud kaks ploomikooki.

Ema sai sünnipäevakingituseks trelli, mis tuli kohe sisse õnnistada.

Nädavahetusel läksime ema, isa, õe ja tema sõbrannaga tuttavasse lossi. Külastasime lossilaata, mis oli oodatust väiksem. Sooviks oli veel lähedalasuvasse maisilabürinti jõuda, kuid selleks meil aega ei jätkunudki, sest nautisime sooja ilma.


Ploomikooki pean veel küpsetama, sest avastasime läheduses ploomipuud ning noorimate kaaslaste kindlaks sooviks oli kõik kaasa korjata.

Vaata, ploomid!

Tagasisõidul märkasin, et Göttingenis on väga toredad tänavanimed. Kuna linnas elasid pikka aega vennad Grimmid ning nad osalesid aktiivselt linnaelus, kannab ka õe sõbranna kodutänav kuulsate muinasjutuvestjate nime.


Koolivaheajal oli mul ka aega, et külastada linnaraamatukogu. Laenutasin sealt lihtsa lasteraamatu ning õppisin kasutama sealset laenutamissüsteemi. Alumisel raamatukogu korrusel on masinad, mille laual on märgitud aktiivne ala. Sinna tuleb asetada oma lugejakaart, mis registreeritakse. Seejärel võib lisada märgitud alale üksteise otsas kuni 3 teost, et masin neid tuvastaks. See teeb rohkemate raamatute laenutamise väga kiireks. Lõpuks prinditakse kviitung, kuhu on märgitud kõik laenutatud teosed ja tagastamistähtajad.

Tagastamine toimub samal viisil, kuid kindluse mõttes asetab need masinale ning hiljem tagasi riiulile raamatukogutöötaja.

Nagu kunagi mainisin, siis on mul ka kodus kaks merisiga. Nad on aga väga iseseisvad ning vahepeal unustan ma ära, et nad üldse elutoas on. Siis tuleb aga piuksatus, mis tähendab, et neil on kõht tühi.


Esimene koolipäev oli küll juba 10 päeva tagasi, kuid mälestused on väga toredad. Kuigi teisel kahel koolis õppival vahetusõpilasel olid koolitöötajatest saatjad, kes minu imelikul kombel ära olid unustanud, ei häirinud see mind. Niivõrd palju ma saksa keelt siiski oskan, et tutvustada ennast Eestist pärit vahetusõpilasena. Leidsin igast tunnist kellegi, kellega suhelda ning nii said tuttavatest nägudest sõbrad.

Koolinädala jooksul tegin eesmärgiks proovida palju uusi (sportlikke) tegevusi.

Neljapäeval käisin sõbrannaga fitnesstreeningul. See meeldis mulle väga, kuid kahjuks on klubi asukoht minu jaoks halb. Kodu ja klubi asukoha kõrguseerinevus on nimelt 100 m ning sellist järsku nõlva siin keegi rattaga ei läbi.

Kui õigesti mäletan, siis Eestis sellise suhtelise kõrgusega mäge ei leidugi. :P


Seega sõitsin esimest (ja teist) korda Göttingenis bussiga.


Kolmapäeval käisin samuti midagi uut enda jaoks avastamas. Üks teine sõbranna, kellega meil on üllatavalt palju ühiseid kursusi, sõidab veespordikeskuses süstaga. Läksin temaga kaasa ning treening oli väga mõnus, seltskond väga lustakas.

Foto: http://www.mission-olympic-goettingen.de/media/000000_sportstaetten/Bild17.jpg
Loomulikult sarnase vaatepildi pärast on tore Kiessee'l olla. Üldse oli veel olek väga võimas tunne, kuigi väike hirm oli siiski olemas. Kindlasti lähen sinna tagasi, kui tervis taas korras on.

Foto: http://goettingeneins.de/wp-content/uploads/Fotolia_51502092_Subscription_Monthly_XXL.jpg
Väikese kõrvalpõikena avastasin kolmapäeval, mil mul mõnus koolitunnivaba hommikupoolik on, et minu keelelaagri piirkond on tõesti väga kuulus metallitoodangu poolest. Kuigi siis ei teadnud, olin Eestist kaasa toonud Solingenis valmistatud asju.


Reede õhtul koolis tulles leidsin postkastist oma Saksa kõnekaardi. Olin seda kolm nädalat oodanud (taaskord Saksa täpsus, sest see pidi kohale jõudma 5 tööpäevaga) ning rõõm oli üüratu. Lõpuks ometi saan suhelda nende inimestega, kes Facebooki ei oma. Neid on siis väga palju, sest WhatsApp on väga mugav ja levinud.


Reedel mõtlesin senisele Saksamaal veedetud ajale ning see on olnud võrratu. Olen juba toredate inimestega suhelnud ning kooliga esmapilgul tutvunud.

Naljakas on aga see, et nädalavahetusel oli mulle pakkuda väga keerukaid väljakutseid...

Kõigepealt tõi õde koju 'rõõmustavaid' uudiseid, millele lahendused õnneks kiiresti leidsime. Seejärel sain laupäeval järgmise koolikaaslasega kokku, et minna skautide ja kodutütarde kohtumisele. Juhtus aga nii, et ma ei näinud isegi tutvumismängu, sest libastusin märjal murul ning põlvekeder käis välja. Palusin kutsuda parkimisplatsilt mõne lapsevanema, kes mind autoga koju saaks viia.

Ajastus oli suurepärane, sest ema oli just paari tunni pärast klassireisile lahkumas ning õde on esmaspäevani nö lapsehoidjaga väljasõidul, mis tähendab mulle üksi kodusolekut. Laupäevane pärastlõuna oli samuti selline aeg, kus arsti juurde minek oli väga raskendatud. Ema helistas alguses 12 inimesele, kellest vaid üks vastu võttis. Arvasin, et tulen üksi toime ja kiirabi kutsumine pole enam vajalik ning saatsin ema Londonisse. :) Kujutan juba ette, kuidas kõik inimesed talle tagasi helistama hakkavad.

Kuigi olukord tõsine, siis tunnen ennast hästi ning ei ole vaja muretseda. Mul on A5 suuruses leht inimeste nimedega, kelle numbrid esinevad lauatelefonis ja kellega ma peaksin/võiksin ühendust võtma/võtta, kui vajadus tekib.  Pole veel kellelegi ise helistanud, veel pole igav. Ema valmistas ka enne lahkumist liharoa, mida saan soojendada (ning üksi süüa, sest õde seda ei sooviks). Seega ei pea ma eriliselt kokkama ja mööda kööki ringi jooksma (loe: lonkama).

Ootan aga lootusrikkalt, mida järgmisel nädalal arst arvab. Sooviksin õige pea taas rattaga sõita, sest see on kujunenud siinse elu loomulikuks osaks. Samuti tahaks tegeleda eelmisel nädalal katsetatud spordialadega, sest päris mitmed neist on toredate kaaslastega lõbusad ja ei ole põlvele suureks koormuseks,

Bis bald!

Sest lilled teevad alati tuju paremaks...

P.S. Õige pea on blogisse oodata pikka kooliteemalist postitust.

Esmaspäev, 8. september 2014

Suvised hetked

Hei!

Eelmisel nädalal olid väga soojad ilmad ning käisime perega ning õe sõbrannaga järve ääres. Muidugi oli vaja kaasa pakkida kõik ranna(mängu)asjad, mis võimalik. Auto, millega sõitsime, nägi lõpuks välja selline.


Loomulikult läksid kõigil kõhud tühjaks ning kohvitasime-koogitasime lähedalasuvas lossis Schloss Berlepsch. Vaade oli suurepärane ning pärastlõuna möödus kaunilt.


Söömisega on siin tõesti pisut naljakad lood, sest suvel on kõik peale minu harjunud kaks korda päevas sööma. Kuna alati süüa ei saa, siis minu hommikused-õhtused toiduportsjonid on kasvanud väga suureks. Ning kui ma enda võileivale (loe: kuklile) kurki viilutan, vaadatakse imelikult, sest see siin merisigadele mõeldud...

Et ma hommikuti ennast lõhki sööma ei peaks, kavatsen sellest nädalast alates endale lõuna ajal ise sooja toitu valmistama hakata. Koolis peaksin iseenesest sööklast lõunasööki saama, aga kui ma õigesti aru saan, siis söökla katus lekib ja seda esimesest koolipäeval (ja tõenäoliselt ka järgneval nädalal) ei avata.

Eestis kujutasin ette, et kui pean endale pakitud lõuna tegema, siis saan kaasa teha mõne salati või kui see pole võimalik, siis võileiva kõrvale puuviljasalati. Hetkel ei taha ma enam ühtegi võileiba näha, kuid kahjuks on tervislik toit siinses toidupoes ikka väga kallis. Ning poodi püütakse ka vaid kord nädalas külastada. Aga küll ma midagi välja mõtlen. :)


Enda õnneks sõidan ma igapäevaselt palju rattaga. Ühel päeval ootas mind maja kõrval kena üllatus, sest tee jalgrattakuurist tänavale oli blokeeritud suure kolimisauto poolt. Seinalapiks ma rattaga liikudes olla ei tahtnud, seega võtsin välja oma Mary Poppinsi käekoti ja panin ratta sinna. Kogu kraam oli kompaktne. :D

See ei olnud tegelikult nii, aga tulin ilusti toime...


Reede õhtul käisime linnas. Õde võttis restorani enda moodsa rula kaasa ning harjutas ümbruses sellega sõitmist ja tasakaalu hoidmist. Sama päev oli Göttingenis kohutavalt palav. Kui keskpäeval oli rattaga sõitmine üsna võimatu, siis õhtu oli see-eest meeldivalt suvine.


Vanemad käisid ise päeval IKEAs, aga kuna autos minu jaoks kohta ei olnud, siis kaasa tulla ma ei saanud. Tuleb kunagi hiljem teada saada, kas kohvikus mõistetakse, mida tahan, kui Kotbullar'it tellin. Keelelaagris oli väga naljakas, sest sakslased hääldavad lihapallide rootsikeelset nime omamoodi...

See-eest olin ma väga õnnelik, sest minu tuppa toodi kaks uut lampi. Mul oli juba eelnevalt palju valgusteid, aga kõik olid väga nõrgad juba praegu, kui veel õhtuti üsna valge on. Nüüd pole hirmu, et pean talvehommikutel enne kooli pimedas toas asju otsima.

Ma ei ole ennast kunagi suureks korra- ja puhtusehoidjaks pidanud, aga kontrastsetes tingimustes elades õpid enda kohta väga palju. Majapidamises kellelgi väga kohustusi ei ole (peale oma toa koristamise), kuid see tähendabki, et keegi midagi ei tee. Minu tuba on vist korteri peale kõige puhtam.
Teoreetiliselt peaks siin käima kord nädalas koristaja, kes põrandaid ja aknaid peseb, aga mina veel teda kohanud ei ole.

http://images.sodahead.com/polls/000156155/polls_118_3610_470747_answer_5_xlarge.jpeg

Köögiukse peal on meil selline silt ning asusingi seda korteris täitma, et kodusemalt tunneksin.
Mitte, et ma nüüd valge kindaga riiulite peal tolmukogust kontrollin, vaid lihtsalt mõned asjad võib põrandalt ja diivanitel kokku tõsta, et liikuda saaks ning seejärel tolmuimejat kasutada. Ei võta palju aega, aga erinevus on märgatav.

Vaatab, kas mul seda innukust ka kooliajal jätkub (tegelikult peab jätkuma, sest mul on muidu sõpru piinlik koju kutsuda), aga sellisel juhul on see väga positiivne harjumus. :)

Teine uus tava on jalgpallimatšide vaatamine. Õpin iga mänguga rohkem ja tean varsti juba kogu meeskonda nägupidi. Peaksin samamoodi ka korvpallimänge aktiivselt jälgima. Kui tavaliselt on Saksamaa igas piirkonnas esimeseks spordialaks jalgpall, siis minu linnal on väga tugev korvpallivõistkond. Hetkel mängivad nad 1. Bundesliga's (ja ülikoolilinnale kohaselt jäävad nad silma oma väikese eelarvega :)).
Aasta jooksul soovin kindlasti mõnele mängule kaasa elada, õnneks on ema väga suur korvpallifänn!

Bis bald!

Neljapäev, 4. september 2014

Sisseelamine

Hei!

Paistab, et nädal on piisav, et uude keskkonda sisse elada või vähemalt mina tunnen hetkel nii. :)

Kool algab alles järgmise nädala teises pooles ja kõik naudivad täiel rinnal lühikest koolivaheaega. Kuna minu perel minuvanuseid tuttavaid ei ole, otsustasin ise kohalikega ühendust võtta. Eestlaslik tagasihoidlikkus sai alla neelatud ja sain teada, et minu linnas elab tütarlaps, kes paar aastat tagasi oli vahetusõpilane Eestis.

Yfukad on alati üksteise vastu sõbralikud ning saime eile linnas kokku. Jõime kohvi ühes väga hubases kohvikus. (Ahjaa, pole veel maininud, et mu peres juuakse alati kohvi asemel teed, mis on tegelikult tervislik ja meeldiv. Kuid vahepeal on ka vaheldust vaja...) Jalutasime linnale mitu tiiru peale, külastasime botaanikaaeda, uurisime draamateatri ümbrust (pildil) ning avastasin enda jaoks veel uusi toredaid kohti. 



Nägin (ja kuulsin) vahetusaasta mõjude kohta, mis on väga armsad, sest kui Pauline ingliskeelset sõna ei teadnud, mainis ta hoopis selle vastet eesti keeles (vahel ka saksa keeles). 

Juhuslikult kohtasime linnas üht tütarlast 11. klassi (loe: minu) lennust, kellest mulle just oli räägitud. Tema tuli vahetusaastalt Argentiinast. Kuigi meie põhikursused ei kattunud, siis tore oleks, kui mõni ühine tund siiski leiduks. Aga vähemalt on mul esimese koolipäeva eel juba üks tuttav õpilane kooli peal olemas!

Jõudsime just oma jalutamisega tagasi Gänselieseli juurde ning sealsamas üritas verivärske doktorikraadiomanik purskkaevu juurde saada. Ma ei tea küll, miks ta sellisel juhuslikult päeval (üksinda) lõpetas, aga ka teistele möödakõndijatele oli see tähtsündmus.


Kuigi Hanetüdruk võib olla kõige rohkem suudlusi saanud tüdruk, siis kahjuks on need ajaliselt väga lühikesed... Lõpetaja allalaskumine skulptuuri juurest oli aga väga keerukas ja aeganõudev. Eks ohtlikkuse pärast ongi see traditsioon (osaliselt) keelatud.


Kuigi lubasin toitu mitte pildistada, siis road, mida igapäevaselt valmistame, on väga maitsvad ja näevad ka head välja. Varsti avan oma restorani... :)


Õhtustes uudistes mainiti muidugi ka Eestit. Sakslased hääldasid Ilvese nime õigesti, mis on loomulikult meeldiv, sest muidu valmistab eestipärane hääldus raskusi. Hiljem arutati, mida eestlased ise arvavad praegusest olukorrast ja ohust. Esitatud küsimusele vastas (inimtühjal) Lauluväljakul dirigent Aarne Saluveer.

Ma ei tea, kuidas Eesti meedia praegust olukorda maailmas käsitleb (ning pisut ei tahagi teada, sest vahetusaastal on võimatu kahes kohas korraga elada...), aga Kesk-Euroopa on väga mures. See BBC artikkel on samade seisukohtadega nagu Saksa uudised.


Õhtul vaatasime Saksamaa ja Argentiina vahelist sõpruskohtumist. Tulemust ei kommenteeri, sest kuigi Murphy seadus ütleb, et pärast MM-i peab ka Argentiina mõne mängu võitma, siis mitte sellise seisuga.

All pildil on näha minu õe jalgpallikaardide kogu (tal on neid raamatuid tegelikult juba kaks tükki, sest üks kaart on puudu :)).


Ahjaa, pereisa tuli taas Göttingeni. Ma ei ole hetkel veel aru saanud, kui tihti ta tavaliselt meid külastab/siin elab, sest 400 km on ikka suur vahemaa.

Tschüss!

Teisipäev, 2. september 2014

Kingitused Eestist

Kingituste toomine Eestist oli alguses väga keeruline, sest kohvri ja käsipagasi kaal on limiteeritud ning teiste vahetusõpilaste juttude järgi kodumaine šokolaad sakslastes suuri tundeid ei tekita. Otsustasin hoopis viia midagi majapidamisse ning kasutada ära ka oma käsitööoskused (see, et Eestis on põhikoolis käsitöötunnid, on vist muu maailmaga võrreldes üsna unikaalne).

Äkki saab mõni (tulevane) vahetusõpilane sellest postitusest ideid...


Kuna minu keelelaagri peres on kaks Rhodesian Ridgeback'i tõust koera (nn. lõvikoerad) ning kogu pere tegeleb loomaõigustega, tundus sobiv ka oma kingitused koerateemaga siduda. Kirju Koera kommid on ka hetkel minu lemmikud. Loomulikult said need ka pere lemmikuteks.


Aastase pere ema erisooviks olid villased sõrmikud, mille kinkisin sünnipäeva puhul. Väikesele õele sai reisilt ostetud rahakott. Sisse meisterdasin pisikese üllatuse.


Tegelikult võtsin kaasa ka mõned väikesed rahvuslikud meened, käsitsi valmistatud kaardid ning paar šokolaadi (loe: palju), sest iial ei tea, millal midagi vaja võib minna. Seda soovitasid ka eelmiste aastate vahetusõpilased. Omast kogemusest võin öelda, et varud on otsakorral (ja ma ei ole ühtegi maiustust ise veel salaja ära söönud :)).

Puidust võinugade toomine on Saksamaa jaoks ülihea idee. Igas peres süüakse leiba või kukleid erinevate kreemjate määrete või moosidega.
Ja kui keegi on kunagi mõelnud, miks Nutella niivõrd magus on, siis tulge ja proovige siinset leiba. Ise on nad väga uhked, et omavad üle saja erineva leivasordi, kuid suurem osa neist on maitseta ja minu jaoks uudse konsistentsiga.

Samuti hea nipp vahetusõpilastele on kohvrisse pista kamajahu. Kahjuks said minu lubatud pagasikilod kiiresti täis ja kama ma kaasa ei võtnud, kuid keelelaagris oleks seda omades pisut lihtsam olnud. Kama lahendab alati igasugused rahvustoidu valmistamisega mured, sest sellest saab teha häid magustoite (olgem ausad, kes ikka igapäevaselt kama joob...).