Pühapäev, 26. juuli 2015

Kojutulek

Hei!

Minu vahetusaasta lõppes Saksamaal Werbellinsee puhkekeskuses Young Europeans' Seminaril. Kokku osales sellel üle 500 vahetusõpilase, kes pärit Euroopast ning siin vahetusaastalgi.

Sõitsin Hannoverist bussiga Berliini ümbruses asuvasse laagrikohta. See sõit kujunes pikemaks kui mõnest teisest vahetusriigist rongisõit Saksamaale. 
Alguses oli pisut veider näha taas mitmeid eestlasi ning kuulata, kuidas bussijuhid vene keelt kõnelevad. Tegelikult oli eestlasi laagriplatsil niivõrd palju, et tekkis tunne nagu oleksin juba klassireisil Saksamaal või siis juba järelorientatsioonil Eestis.

Meid hoiatati, et vahetusaastalt tagasitulek on üks suur ja raske muutus. Arvan, et olin selleks vaimselt hästi ette valmistunud. Lisaks tundub mulle, et kohanen üsna kiiresti. Kuid kahjuks püüdsin YESiks kinni külmetusviiruse. Oma süü võib olla ka üllatusliku kuumalaine saabumises.



YESi traditsiooniks on kujunenud YFU-pildi tegemine. Eesti lippude hulk näitab juba meie aktiivsust ja entusiasmi.


Eesti keelt ei kuulnud me mitte ainult Eestis sündinute suudest. Ka Eestis olnud vahetusõpilased tulid meie juurde näokriite küsima, et enda põskedele sinimustvalget kanda. Just nendega tutvumine oli YESil eriti kihvt.


YESi teemaks olid inimeste õigused digitaalmaailmas. Kolm külalisesinejat pidasid meile huvitavaid loenguid. Lisaks sellele oli vahetusõpilastele ette nähtud mõned töötoad. Minu valik oli pisut teistsugune. YESi ajakirja loomine oli küll vastutusrikas, sest laagri lõpuks pidi see valmis olema, kuid protsess sellegipoolest nauditav. Laagri vältel toimus Instagrami-võistlus, mis muuhulgas leidis oma koha ajakirja kaanel. Võidu noppis just allolev foto!


Erinevalt varasematest YFU üritustest ei leitud YESilt just palju uusi tutvusi ega sõpru. Eks ikka seetõttu, et kõigi 640 inimesega sellise piiratud aja jooksul suhelda ei jõua. Huvitavam oli taas kohtuda oma erinevate sõpradega. Mõnega alustasime koos vahetusaastat, teisi nägin keskaastaseminaril ning lõpuks selgus, et nemad tunnevad üksteist.


YESile tulnud vabatahtlikel oli tõesti sära silmades. Eriti kiitust väärivad kaks freestyler-neiut, kes kogunemistel meie tuju üleval hoidsid ning väsimust eemale peletasid. Hoolimata umbsest õhust!


1,5-päevane bussisõit Eestisse oli samuti meeldejääv. Esmalt hirmutati meid nii juttude kui ka pisut ülbe suhtumisega, kuid mida aeg edasi, seda rohkem saime aru, miks see vajalik oli. Hoopis parem on koju saabuda, kui saad tõdeda, et kõlakad kodumaa olustiku kohta tõele ei vasta.

Muuhulgas korraldati meile viktoriin Eesti uudiste teemal. Mina isiklikult ei ole aasta jooksul Eesti meediaga just väga kursis olnud ning tore oli kuulda, millest ma ilma olen jäänud, ning end samuti kurssi viia.

Eestisse jõudsime Poola soengu, Leedu sõrmede ja Läti varvastega... (Sümboliseerimaks meie metsikut sõitu.)


Ning lõpuks saabusime Eestisse ning lähemale jõudis hetk, mil nägin oma peret!


Seda on keeruline kirjeldada, kuivõrd tore oli lõpuks koju saabuda. Eriti veel siis, kui sind väga sinna oodatakse!


Esimesel päeval oli pisut veider, et laed on madalamad kui mu Saksa kodus. Kohati otsisin kollast prügikasti, kuhu visata plastik- ja metallpakendid. Või tekkis suur soov sõita jalgrattaga lihtsalt kuhugi.

Aga need on tõesti vaid pisiasjad...

Töönädal algas minul juba tegusalt Teadusmalevas. Nii ei ole võimalustki ennast peita eestilikust sarkasmist või naljadest ehk kohanen täiel rinnal Eesti eluga. Eks sellepärast leian blogi kirjutamisekski harva aega.


Kuigi suvi on kõigi jaoks töökas, leidsime sõpradegagi aja, et kokku saada. Minul oli väga lõbus muljetada. Tunnet, et oleksin meeletult pikalt eemal olnud, ei ole. See tõstab vaid tuju!

Ühesõnaga olen elusa ja tervena jõudnud tagasi Eestisse ning rõõm siin olla on minupoolne! :)

Kolmapäev, 15. juuli 2015

Head aega, Göttingen!

Hallöchen!

Oma viimastest tundidest Göttingenis võtsin sõna otseses mõttes viimast. Juba rongis kodulinna poole sõites olin produktiivne ja kirjutasin sõpradele kirjakesi. Nende puhtandite kallal töötasin veel mõned minutid enne sõprade saabumist. Kuigi sellise tempoga sai kvaliteet kindlasti kannatada, olen rahul, et üleüldse aja oma mõtete üles märkimiseks võtsin. Nimelt jäi aastaga sõpradega aega veetes mitmeid asju silma, mida inimestele veel öelda ei jõudnud. Endal oli armas seda lõpuks nendega jagada. :)


Mul on tunne, et nende seltskonnas muutusin ma väga murevabaks, sest kõik leidis iseenesest lahenduse. Nii ei jäänudki muud üle kui hetke nautida...


Ükski Saksa grillpidu ei möödu Bratwurst'ideta. Lisaks olid sõbrannad ka maitsvaid küpsetisi valmistanud. Me ei lasknud vihmal end häirida, vaid tõstsime kuuri ees olevad rattad eemale ning otsisime kortermaja rõdude alt varju.


Elisa üllatas mind eriti südamliku koogiga. Pastelsed värvid esindasid nii Saksa kui ka Eesti lippu.


Mulle võluti välja veel raamatuke isiklike kirjadega kõigilt kohaletulnuilt. Lisaks täiendati veel fotode ja kommentaaridega minu sünnipäevakingitust - fotoalbumit. Ma tõesti ei oodanud kõike seda ning olen selliste mälestusesemete eest väga tänulik.

Minu numparid

Palusin neil oma Saksa lipule paar sõna kirjutada. Eeldasin, et saan mõned meenutused, kuid nad mõtlesid välja ka ühise disaini. Seega on mul nüüd lippu vaadates suures kuldses kirjas meeldetuletus, et pean kindlasti Saksamaale tagasi tulema.

Ma ei arvanud iial, et aastaga on võimalik niivõrd häid sõprussidemeid luua. Häid tuttavaid võib leida, kuid kas vahetusaasta on piisav aeg, et uues kultuuriruumis sõbrad leida... Meie seltskond oli aga väga kokkuhoidev. Selle lühikese aja jooksul sai ühiselt palju läbi elatud, mida ma kindlasti veel pikalt meenutan.
Naljakas on mõelda, kust ja kuidas kõik alguse sai. Kui mõni tulevane vahetusõpilane minu blogi veel jälgib, võin jagada oma kogemust. Minu inimeste leidmine võttis küll aega umbes uue aasta saabumiseni, kuid selle võrra mõistavad need sõbrad mind tõesti.

Meid oli niivõrd palju, et palusin emal katkestada hetkeks pühapäevaõhtune krimisaade "Tatort", et meist pilt teha. Aitäh!


Kui aus olla, siis ei mõistnud ma veel, et jätan sõpradega mõneks ajaks hüvasti. Tean aga kindlalt, et külastan millalgi taas Göttingeni ning loodan, et meie taaskohtumine on sama meeleolukas!
Lahkumishetk oli siiski väga sümboolne, sest mu sõbrad sõitsid üheskoos ratastega minema ning kadusid kõrvaltänavasse. Midagi sakslaslikumat mina nimetada ei oskaks. :) Jäime neid Jannaga jälgima...

Janna oli saanud lõpuks oma vahetusperelt loa minu juures ööbida. Ma ei kujuta ette, mis siis oleksin teinud, kui seda luba ei oleks ta saanud. Minu vahetuspere ei saanud mind kooli tõttu esmaspäeval rongijaama viia ja seal hüvasti jätta. Pärast hommikusööki üksiolek ja sellele järgnev kohvrite logistamine läbi linna oleks ilma minu kalli vahetusõpilaseta väga keeruline olnud. Õnneks see õudusunenägu teoks ei saanud.

Kirjutasime mõned read oma lippudele, jagasime oma rõivaid ning muljetasime veel nii kaua kui võimalik. Kuulasime Kodaline'i laule ning nukrutsesime, et meie enam Göttingenis ei ole, kui nemad siin hubast kontserti annavad.
Veelgi rohkem mõtlemisainet pakkus see, et me ei tea, millal me üksteist taas näeme. Ei tea, kes meist enne suure lombi ületab ning külla sõidab. Mina veel olin see, kelle vahetusprogramm enne lõppes ning seega jätsin ta üksi Göttingeni.


Ärkasin väga varakult üles, et mitte mingil juhul viimast hommikusööki oma õe ja emaga maha magada. See oli kaootiline, kuid polnud meie pere puhul kuidagi üllatuslik. Andsin üle oma kingitused ning isetehtud hiigelsuure kaardi pereliikmetele mõeldud kirjutistega.
Õega kallistasime vist kümneid minuteid, kuid kord pidi ta kooli minema ning pärast seda läks minu silm ikka üsna märjaks. Emagagi vestlesime viimasel hommikul köitvatel teemadel.

Vahetusõpilase elu oleks selle füüsilise kui ka vaimse pagasita ikka väga palju kergem...

Ning siis tuli aeg oma koduga hüvasti jätta.
Raudteejaama jõudes olime kohvrite lohistamisest üsna väsinud. Tõdesime mõlemad Jannaga, et minu lahkumise päeva puhul tuleks süüa üks vahvlijäätis.


Sain veel telefonikõnesid enne rongi lahkumist. Minu rõõmuks leidsid mõned sõbrad veel võimaluse tulla mind saatma. Kui keegi küsinud oleks, siis minu mõtted olid juba mujal. Muretsesin mitte niivõrd enda, vaid kogu pagasi rongi peale saamise pärast. Ehk oligi nii hea, et lahkumisega seotud emotsioonid tähelepanu ei saanud. :)

Neljapäev, 9. juuli 2015

Rahulinn Osnabrück

Hei!

Oma viimasel nädalavahetusel Saksamaal käisin vahetusperega Osnabrück'is. Minu kõrvu oli selle nimi juba mitu korda jäänud ning seetõttu eeldasin, et see on Saksamaa mõisteski suurem koht, mis on hea rongiühendusega. Kuid, oh üllatust, me sõitsime sinna mitte IC-ga, vaid pärast ümberistumist regionaalrongiga. Naljakas selle puhul oli just see, et rong alustas oma sõitu Niedersachsen'i liidumaast, seejärel sõitsime pisut Nordrhein-Westfalen'i aladel ning jõudsime tagasi Alam-Saksimaale. Selles ei ole õigupoolest midagi imelikku, sest rongiliinid kulgevad võimalikult sirgjooneliselt, kuid liidumaade piirid alati just mitte.

Linnas ringi kõndides ei tundnud keegi meie perest Osnabrück'i piisavalt hästi ning me lihtsalt jalutasime ja lootsime, et jõuame keskväljakule, mida teised on külastanud.


Seal asus Erich Maria Remarque'i rahukeskus. Minul oli selle külastamise vastu huvi just seetõttu, et olime "Läänerindel muutusteta" kirjandustunnis käsitlenud.


Näitus oli väiksem kui eeldasin, kuid huvitavat infot sain siiski. Näiteks selel kohta, kus kirjanik Kolmanda Riigi ajal asüüli otsis.

Eestikeelsed tõlkedki leidsid tabelis kajastust.

Üheskoos leidsime üles Toomkiriku ja selle ristikäigu koos Jeesuse ülestõusmist kujutavate piltidega. Hakkasin seal järele mõtlema, mida ma Saksamaal oldud aja jooksul koolis olen õppinud. Eestis ei olnud mul veel kunagi religioonitundi olnud, kuid sakslastel on see noorematele õpilastele lausa kohustuslik.


Meie peres lõunasööki ei sööda, kuid õel läks ikka kõht tühjaks ning ühest jäätisest või koogist keegi ei keeldu.

Pere pildistab

Möödusime kollasest postkastist, mis oli tabavalt soditud. Kuna alles oli olnud postistreik, pidas keegi oluliseks ära märkida, et kirjutataks SMS-se või Whatsapp'i sõnumeid.


Kolmeks suviseks kuuks oli Rootsi kunstnik Michael Johansson linnaruumi välja pannud oma installatsiooni. Erinevate igapäevaelust tuntud mööbliesemete ja elektroonikatarvetega kaunistas ta ajaloolist väravat. 


Pere tahtis nii mulle kui ka mu õele näidata Felix Nussbaum'i muuseumit. Tegemist oli Saksamaal elanud juudi päritolu sürrealistiga, kes oma kunstitöödes julgelt ühiskonnas toimuvat peegeldas.

https://upload.wikimedia.org/wikipedia/en/2/28/Self_Portrait_with_Jewish_Identity_Card_-Felix_Nussbaum_-_1943.jpg
Õhtul toimus üritus, mille nimel mu vahetusema meid üldse Osnabrück'i kutsus. Tema koolisõber tähistas koos kahe teise juubilariga oma sünnipäevapidu. Peopaik oli vana tall, mis asus meie ööbimispaigast pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Sinna liikudes nägime ka kiirteed pisut teisest vaatenurgast kui tavaliselt.


Peole oli kutsutud ligi 150 külalist ning meie peregi teadis neist vaid paari.


Sellest hoolimata oli meil väga lõbus. Õega keerutasime jalga tantsusaalis ning kui olime sellest tüdinenud, jalutasime väljas viljapõldude vahel. Mulle isegi meeldis väga sellises seltskonnas tantsida ning eelistaksin seda alati mõnele noortediskole.


Isa tegi kahest õest pilti.

Göttingeni jõudsime tagasi pühapäeva lõunaks. Saksamaal on see nädalapäev tõesti püha ning toidukauplused on suletud. Seepärast einestasime toidukohas. Ema valis välja Nudelhaus'i.


Selle aasta jooksul olen tõesti väga palju Nudel'eid ehk makarone (mitte nuudleid!) söönud, sest need on õe lemmiktoiduks. Õde telliski endale seda, mida kodus ema valmistab — makaronid lõhe-koorekastmes.


Osnabrücki rongijaamas jätsin hüvasti oma vahetusisaga, kes sõitis tagasi enda kodulinna. Samal päeva õhtu veetsin veel viimast korda oma sõpradega, et nendega hüvasti jätta. Kuid sellest juba järgmises postituses!

Pühapäev, 5. juuli 2015

... hetked Göttingenis

Tere!

Kolmapäeva pärastlõunal käisin kahe sõbrannaga Liibanoni toitu Falafel'i söömas. Tegemist ei olnud mitte piduliku restorani, vaid hoopis imbiss'iga ehk nn seisukohvikuga.

Falafel on taimetoitlase alternatiiv Döner'ile (kebabile) ehk siis üks populaarsemates kiirtoitudest. See koosneb kikerhernestest tehtud fritüüritud pallikestest ning erinevatest suvikõrvitsa jms püreedest. Tavaliselt süüakse seda leivataskus. 


Saksamaal oli mitu nädalat tagasi postitöötajate streik ning minule jõudis post suure hilinemisega kohale. Näiteks saatis arst mulle korduskirja jaanuarikuise maksmata arve eest. Arstikülastus jäi muideks oktoobrikuusse. Saksa pabermajandus on tõesti aeganõudev ja kohati väga tüütu. Tegelikult olin juba saatnud kindlustusele edasi vajalikud ankeedid ja paberid, kuid ülekannet ei olnud veel tehtud.

Ka YFU poolt saadetud materjalid vahetusperede otsimiseks jõudsid hilinenult kohale. Jagasime sõbrannaga neid lendlehti Göttingeni kesklinnas kõige rohkem suudlusi saanud tüdruku juures.


Aeg tiksus paratamatult edasi ning sellega koos hirm, et ma oma kohvreid enam pakkida ei jõua. Aga ma ei tahtnud selle pärast jätta oma sõpradega aega veetmata.

Käisime Theodor-Heuss'i Gymnasium'is 11. klassi teatrikursuse "Romeo ja Juliat" vaatamas. Naljakas, et ma olin selle aasta jooksul niivõrd palju inimesi Göttingenis tundma õppinud. Teatrietendusel nägin nii laval kui ka publiku seas väga palju sõpru.

Neljapäeval olid mõndade kursustega minu viimased tunnid.
Religiooniõpetaja oli lubanud mulle laulda, kuid ta unustas oma kitarri koju. Mulle lauldi siis tavapärast (sünnipäeva)laulu "Viel Glück und viel Segen..." Sõnade poolest sobis see väga hästi ka hüvastijätuks.

Matemaatikatunnis sõime hommikust. Õpetaja võttis kaasa pisut moosi ja võileivakatet ning saiakesi.


Ajalookursusega käisime jäätist söömas. Õpetaja ostis kõigile vahvlijäätist, millega liikusime linnas olevate pargipinkide juurde. Naljakal kombel olime peaaegu samas kohas, kus pool aastat tagasi jõuluturul oma kursusega. 
Õpetajast oli see väga armas, et ta mu lahkumise puhul midagi sellist ette võttis.


Inglise keele kursus üllatas mind samuti UNESCO kooli kalendriga, kuhu nad oma nimed sisse kirjutasid.

Õhtul käisin esimest korda Lumiere'i kinos. Käisin vaatamis filmi pealkirjaga "Victoria". See Saksa film on väga eriline, sest kestab 140 minutit ning on filmitud ühe võttega. Uskumatu, kuidas näitlejad niivõrd meisterlikult kogu selle aja mängida suutsid. Temaatiliseltki oli huvitav jälgida, kuidas Berliinis hispaanlanna, kes vaevu saksa keelt kõneleb, hakkama saab. Kinost tulles oli selline tunne nagu oleksin kogu juhtunut ise oma silmaga pealt vaadanud - käsikaamera võlud. :)

Reede hommikul jäi minu esimene koolitund - saksa keel - ära. Ma ei oleks ette kujutanud, kust ma muidu oleksin leidnud aega, et pakkida oma asjad nii perereisiks Osnabrücki kui ka YESiks ja Eestisse saabumiseks.

Kunstitunnis esitlesime oma töid. Ma unustasin kiirustades teha pilti oma projektist, kuid vähemalt on mul peas pildid, kuidas ma neid euromünte ketiks kokku ühendasin ning üldse vaeva nägin.

Füüsikatunni raamas külastasime Saksa lennu- ja kosmosesõidukeskuse (DLR) Göttingeni haru. Ilus väheakadeemiline vaheldus viimaseks koolitunniks. :)


Tänu sellele, et otsustasin sõita rattaga, jõudsin veel koolisööklasse sööma. Sain veel viimased fotod oma sõpradega koolis.


Minu füüsikaõpetaja on ühtlasi ka Oberstufe-Koordinator. Tema oli esimene inimene, keda ma suve lõpus koolis nägin ning oma tunniplaani komplekteerisin. Mul on veel hästi meeles, kuidas ta mu saksa keele oskust kiitis ning teatas, et ootab seda hetke, mil ma keelt juba väga vabalt kõneleda oskan. Selle aasta jooksul oli see moment juba saabunud.

Reedel sain kätte oma teise poolaasta tunnistuse, mis oli ikka väga hea. Minu madalaim hinne oli 11 punkti ehk "2" saksa keele tunnist. :)

See oli juba mulle nagu kingitus, kuid õpetaja andis mulle veelgi enda ja kooli poolt asju. Kõige rohkem rõõmu tegi just kooli pusa. Olin seda tahtnud juba varasemalt tellida, kuid siis ei oleks ma saanud niivõrd päikselist värviüllatust. Luban seda suure uhkusega kanda ning olen seda juba teinudki!

Minu viimane koolipäev!