Esmaspäev, 31. august 2015

Ma armastasin sakslast

ehk vaadates tagasi...



Veider on mõelda, et minu Saksamaal veedetud aeg lõppes 58 päeva tagasi. See aasta sisaldas kõiksugu hetki. Mõni naljakas juhtum leidis oma tee siia blogisse, teisi jutustan vaid suusõnaliselt.

Minult on küsitud, kas ma olen muutunud. Jah, olen küll. Kuid kui nüüd aus olla, siis ei ole ma kellekski teiseks muutunud. Ma olen ikka selline neiu, kes enne vahetusaastat. Nüüd lihtsalt võib-olla natuke rohkem enda moodi.

Mäletan selgesti, kuidas ma Saksamaal tutvusin just vahetusaastalt saabunud õpilastega. Nad olid väga enesekindlad, nii et mõnikord võis see näida lausa ülbusena. Lubasin iseendale, et kui ma Eestisse saabun, siis püüan jälgida, et ma ise selline ei oleks. Kuid ma olen üsna kindel, et praegugi on inimesi, kes mind pärast vahetusaastat näinud on, ning minu muutusele pisut viltu vaatavad.

Vahetusaasta on õpetanud iseennast tundma ning endasse uskuma. Mida ma veel kartma peaksin, kui suutsin täiesti uues keskkonnas juba vähese keeleoskusega oma elu üles ehitada? 
Mul õnnestus ennast ümbritseda suurepäraste inimestega. See kõlab ehk klišeena, kuid ma tõesti oleks võtnud mõned inimesed endaga kaasa (just oma raskete kohvrite asemel). Kuigi minu Saksa võrratuid sõpru ei saa asendada, siis usun ma naiivselt, et sellise mõtteviisiga inimesed leiavad mind ja mina neid ka Eestis. 

Teine asi, mida vahetusõpilastele ette heidetakse, on see, et nad alatasa meenutavad oma vahetusaastat. Kohati ma mõistan väga hästi, sest ebamugav on vestelda teemadel, millest endal ehk aimugi ei ole. Aga ma ei näe midagi halba selles, kui inimesed toetuvad millelegi, mis nende silmad särama panevad. 
Ma ei taha Saksamaa osa endast kaotada. Vahepeal ei ole midagi paremat kui lugeda mõnda saksakeelset raamatut või vaadata filmi ja tunda ennast taas selles kultuuriruumis.

Loomulikult vaimustun ma hetkel sarnasest, mida ise läbi kogesin. YFU vabatahtlikuks ja tugiisikuks olemine on selleks ideaalne viis. Näen juba praegu oma SÕPiga (sissetulev õpilane) kohtudes, et ta elab läbi täpselt seda, mida mina aasta tagasi. Eriti armas on näha, et tal on oma vahetusaasta alguses minuga sarnased kõhklused. Üritan teda sellel teekonnal toetada, sest sellistel momentidel võib küll öelda, et need on loomulikud kohanemisprotsessi osad.

Ma tahaksin tänada neid, kes mind igati minu vahetusaastal toetanud on. Selleks on minu vahetuspered, kes oma kodu minu jaoks avasid. Teiste harjumustega peres elamise kogemus on minusse täiesti hindamatu jälje jätnud, mille kasulikkusest saan alles nüüd aru. 
Ma olen südamest tänulik oma vahetusaasta osalustasu toetajatele. Tundub uskumatu, et nad olid valmis toetama ühe keskkooliõpilase arengut. Respekteerin väga nende otsust ning loodan, et nad annavad tulevikuski teistele tiivad! Toetajate otsimisest ja leidmisest on mul veel palju, mida kirjutada, kuid ma alles otsin sõnu, et oma kogemusi edasi anda.
Aitäh veel yfukatele (nii siin- kui sealpool Eesti piiri), sõpradele, ilusate ja motiveerivate soovide lausujatele ning lõpuks oma perele, kes on minu otsustele ja valikutele alati täielikult tuge andnud.

Leidus ka neid, kes minu plaane kritiseerid või lausa välja naersid. Kuid ma olen ka neile tänulik. Need arvamusavaldused sisendasid mulle veel rohkem indu oma unistuste realiseerimiseks. Tõestasin neilegi, et tulen toime! 

Vahetusaastal õppisin ma palju uut. Olgu selleks nii uus keel, traditsioonid, inimesed või lihtsalt see, kuidas olla õnnelik! :) Ma siiralt soovin, et see kuidagi ei kaoks.

Teie Eva-Maria

Veel on üks asi, mida minult pole kunagi küsitud, nimelt: kas ma olen ka saksa keeles armastanud? Ma otse imestan, miks seda pole minult küsitud. Siiski, võibolla on see hea, et seda pole tehtud. Pealegi, ega ma niikunii poleks midagi vastanud, või kuigi, siis vaikimisega.

A. H. Tammsaare "Ma armastasin sakslast"

Teisipäev, 4. august 2015

Pean saama jubinaks, muidu...

Hei!

Vahetusaasta viimane üritus on järelorientatsioon. 23. lennu jaoks oli see kahepäevane kokkusaamine Kurtna Peo- ja Puhkekeskuses. Õhkkond oli kindlasti vabam kui varasematel YFU üritustel.
Töötubades vestlesime, kuidas Eesti eluga kohanemine seni kulgenud on ning kuidas arusaamatusi edaspidi vältida. Teine ehk sama suur ja tähtis osa oli yfukatega muljetamine ning vabatahtlikust tööst rääkimine.

Meid, verivärskeid vahetusaastalt naasnuid ja (tõenäoliselt) tulevasi vabatahtlikke, kutsutakse jubinateks. Seda staatust meile aga niisama ei kingitud, vaid pidime läbima ristimise. Meil oli õnne, et sel aastal alandavat retsimist ei korraldatud. Küll oli meil palutud kaasa võtta nn. Lasnamäe dressid, et läbida sportlik katsumus. Võistkondadena võtsime mõõtu JO olümpiamängudes. 

Teemakohases riietuses

Ülesannetesse olid siiski põimitud väikesed vimkad. Näiteks pidime langetama õige valiku kokteilidest, mida jooma pidime. Nende nimed ebahariliku koostise kohta just palju vihjeid ei andnud. :D

Erki võidu poole teel!

Teibitud suude ja kinniseotud silmadega vahetusõpilased juhatati pärast mängude läbimist müstilisele tseremooniale, mille käigus meid YFU perekonda vastu võeti.

Sama kiirelt möödus ka teine päev! Meie lend on väga kokkuhoidev ning loodetavasti on meie hulgas palju entusiastlikke tulevasi vabatahtlikke.


P.S. Mõni päev tagasi sain kinnituse, et olen järgmisel aastal nooremaks tugiisikuks Saksamaa tütarlapsele! Loodan, et saan talle enda vahetusaasta kogemusele tuginedes ikka nõu ja jõuga abiks olla. :)

Pühapäev, 26. juuli 2015

Kojutulek

Hei!

Minu vahetusaasta lõppes Saksamaal Werbellinsee puhkekeskuses Young Europeans' Seminaril. Kokku osales sellel üle 500 vahetusõpilase, kes pärit Euroopast ning siin vahetusaastalgi.

Sõitsin Hannoverist bussiga Berliini ümbruses asuvasse laagrikohta. See sõit kujunes pikemaks kui mõnest teisest vahetusriigist rongisõit Saksamaale. 
Alguses oli pisut veider näha taas mitmeid eestlasi ning kuulata, kuidas bussijuhid vene keelt kõnelevad. Tegelikult oli eestlasi laagriplatsil niivõrd palju, et tekkis tunne nagu oleksin juba klassireisil Saksamaal või siis juba järelorientatsioonil Eestis.

Meid hoiatati, et vahetusaastalt tagasitulek on üks suur ja raske muutus. Arvan, et olin selleks vaimselt hästi ette valmistunud. Lisaks tundub mulle, et kohanen üsna kiiresti. Kuid kahjuks püüdsin YESiks kinni külmetusviiruse. Oma süü võib olla ka üllatusliku kuumalaine saabumises.



YESi traditsiooniks on kujunenud YFU-pildi tegemine. Eesti lippude hulk näitab juba meie aktiivsust ja entusiasmi.


Eesti keelt ei kuulnud me mitte ainult Eestis sündinute suudest. Ka Eestis olnud vahetusõpilased tulid meie juurde näokriite küsima, et enda põskedele sinimustvalget kanda. Just nendega tutvumine oli YESil eriti kihvt.


YESi teemaks olid inimeste õigused digitaalmaailmas. Kolm külalisesinejat pidasid meile huvitavaid loenguid. Lisaks sellele oli vahetusõpilastele ette nähtud mõned töötoad. Minu valik oli pisut teistsugune. YESi ajakirja loomine oli küll vastutusrikas, sest laagri lõpuks pidi see valmis olema, kuid protsess sellegipoolest nauditav. Laagri vältel toimus Instagrami-võistlus, mis muuhulgas leidis oma koha ajakirja kaanel. Võidu noppis just allolev foto!


Erinevalt varasematest YFU üritustest ei leitud YESilt just palju uusi tutvusi ega sõpru. Eks ikka seetõttu, et kõigi 640 inimesega sellise piiratud aja jooksul suhelda ei jõua. Huvitavam oli taas kohtuda oma erinevate sõpradega. Mõnega alustasime koos vahetusaastat, teisi nägin keskaastaseminaril ning lõpuks selgus, et nemad tunnevad üksteist.


YESile tulnud vabatahtlikel oli tõesti sära silmades. Eriti kiitust väärivad kaks freestyler-neiut, kes kogunemistel meie tuju üleval hoidsid ning väsimust eemale peletasid. Hoolimata umbsest õhust!


1,5-päevane bussisõit Eestisse oli samuti meeldejääv. Esmalt hirmutati meid nii juttude kui ka pisut ülbe suhtumisega, kuid mida aeg edasi, seda rohkem saime aru, miks see vajalik oli. Hoopis parem on koju saabuda, kui saad tõdeda, et kõlakad kodumaa olustiku kohta tõele ei vasta.

Muuhulgas korraldati meile viktoriin Eesti uudiste teemal. Mina isiklikult ei ole aasta jooksul Eesti meediaga just väga kursis olnud ning tore oli kuulda, millest ma ilma olen jäänud, ning end samuti kurssi viia.

Eestisse jõudsime Poola soengu, Leedu sõrmede ja Läti varvastega... (Sümboliseerimaks meie metsikut sõitu.)


Ning lõpuks saabusime Eestisse ning lähemale jõudis hetk, mil nägin oma peret!


Seda on keeruline kirjeldada, kuivõrd tore oli lõpuks koju saabuda. Eriti veel siis, kui sind väga sinna oodatakse!


Esimesel päeval oli pisut veider, et laed on madalamad kui mu Saksa kodus. Kohati otsisin kollast prügikasti, kuhu visata plastik- ja metallpakendid. Või tekkis suur soov sõita jalgrattaga lihtsalt kuhugi.

Aga need on tõesti vaid pisiasjad...

Töönädal algas minul juba tegusalt Teadusmalevas. Nii ei ole võimalustki ennast peita eestilikust sarkasmist või naljadest ehk kohanen täiel rinnal Eesti eluga. Eks sellepärast leian blogi kirjutamisekski harva aega.


Kuigi suvi on kõigi jaoks töökas, leidsime sõpradegagi aja, et kokku saada. Minul oli väga lõbus muljetada. Tunnet, et oleksin meeletult pikalt eemal olnud, ei ole. See tõstab vaid tuju!

Ühesõnaga olen elusa ja tervena jõudnud tagasi Eestisse ning rõõm siin olla on minupoolne! :)

Kolmapäev, 15. juuli 2015

Head aega, Göttingen!

Hallöchen!

Oma viimastest tundidest Göttingenis võtsin sõna otseses mõttes viimast. Juba rongis kodulinna poole sõites olin produktiivne ja kirjutasin sõpradele kirjakesi. Nende puhtandite kallal töötasin veel mõned minutid enne sõprade saabumist. Kuigi sellise tempoga sai kvaliteet kindlasti kannatada, olen rahul, et üleüldse aja oma mõtete üles märkimiseks võtsin. Nimelt jäi aastaga sõpradega aega veetes mitmeid asju silma, mida inimestele veel öelda ei jõudnud. Endal oli armas seda lõpuks nendega jagada. :)


Mul on tunne, et nende seltskonnas muutusin ma väga murevabaks, sest kõik leidis iseenesest lahenduse. Nii ei jäänudki muud üle kui hetke nautida...


Ükski Saksa grillpidu ei möödu Bratwurst'ideta. Lisaks olid sõbrannad ka maitsvaid küpsetisi valmistanud. Me ei lasknud vihmal end häirida, vaid tõstsime kuuri ees olevad rattad eemale ning otsisime kortermaja rõdude alt varju.


Elisa üllatas mind eriti südamliku koogiga. Pastelsed värvid esindasid nii Saksa kui ka Eesti lippu.


Mulle võluti välja veel raamatuke isiklike kirjadega kõigilt kohaletulnuilt. Lisaks täiendati veel fotode ja kommentaaridega minu sünnipäevakingitust - fotoalbumit. Ma tõesti ei oodanud kõike seda ning olen selliste mälestusesemete eest väga tänulik.

Minu numparid

Palusin neil oma Saksa lipule paar sõna kirjutada. Eeldasin, et saan mõned meenutused, kuid nad mõtlesid välja ka ühise disaini. Seega on mul nüüd lippu vaadates suures kuldses kirjas meeldetuletus, et pean kindlasti Saksamaale tagasi tulema.

Ma ei arvanud iial, et aastaga on võimalik niivõrd häid sõprussidemeid luua. Häid tuttavaid võib leida, kuid kas vahetusaasta on piisav aeg, et uues kultuuriruumis sõbrad leida... Meie seltskond oli aga väga kokkuhoidev. Selle lühikese aja jooksul sai ühiselt palju läbi elatud, mida ma kindlasti veel pikalt meenutan.
Naljakas on mõelda, kust ja kuidas kõik alguse sai. Kui mõni tulevane vahetusõpilane minu blogi veel jälgib, võin jagada oma kogemust. Minu inimeste leidmine võttis küll aega umbes uue aasta saabumiseni, kuid selle võrra mõistavad need sõbrad mind tõesti.

Meid oli niivõrd palju, et palusin emal katkestada hetkeks pühapäevaõhtune krimisaade "Tatort", et meist pilt teha. Aitäh!


Kui aus olla, siis ei mõistnud ma veel, et jätan sõpradega mõneks ajaks hüvasti. Tean aga kindlalt, et külastan millalgi taas Göttingeni ning loodan, et meie taaskohtumine on sama meeleolukas!
Lahkumishetk oli siiski väga sümboolne, sest mu sõbrad sõitsid üheskoos ratastega minema ning kadusid kõrvaltänavasse. Midagi sakslaslikumat mina nimetada ei oskaks. :) Jäime neid Jannaga jälgima...

Janna oli saanud lõpuks oma vahetusperelt loa minu juures ööbida. Ma ei kujuta ette, mis siis oleksin teinud, kui seda luba ei oleks ta saanud. Minu vahetuspere ei saanud mind kooli tõttu esmaspäeval rongijaama viia ja seal hüvasti jätta. Pärast hommikusööki üksiolek ja sellele järgnev kohvrite logistamine läbi linna oleks ilma minu kalli vahetusõpilaseta väga keeruline olnud. Õnneks see õudusunenägu teoks ei saanud.

Kirjutasime mõned read oma lippudele, jagasime oma rõivaid ning muljetasime veel nii kaua kui võimalik. Kuulasime Kodaline'i laule ning nukrutsesime, et meie enam Göttingenis ei ole, kui nemad siin hubast kontserti annavad.
Veelgi rohkem mõtlemisainet pakkus see, et me ei tea, millal me üksteist taas näeme. Ei tea, kes meist enne suure lombi ületab ning külla sõidab. Mina veel olin see, kelle vahetusprogramm enne lõppes ning seega jätsin ta üksi Göttingeni.


Ärkasin väga varakult üles, et mitte mingil juhul viimast hommikusööki oma õe ja emaga maha magada. See oli kaootiline, kuid polnud meie pere puhul kuidagi üllatuslik. Andsin üle oma kingitused ning isetehtud hiigelsuure kaardi pereliikmetele mõeldud kirjutistega.
Õega kallistasime vist kümneid minuteid, kuid kord pidi ta kooli minema ning pärast seda läks minu silm ikka üsna märjaks. Emagagi vestlesime viimasel hommikul köitvatel teemadel.

Vahetusõpilase elu oleks selle füüsilise kui ka vaimse pagasita ikka väga palju kergem...

Ning siis tuli aeg oma koduga hüvasti jätta.
Raudteejaama jõudes olime kohvrite lohistamisest üsna väsinud. Tõdesime mõlemad Jannaga, et minu lahkumise päeva puhul tuleks süüa üks vahvlijäätis.


Sain veel telefonikõnesid enne rongi lahkumist. Minu rõõmuks leidsid mõned sõbrad veel võimaluse tulla mind saatma. Kui keegi küsinud oleks, siis minu mõtted olid juba mujal. Muretsesin mitte niivõrd enda, vaid kogu pagasi rongi peale saamise pärast. Ehk oligi nii hea, et lahkumisega seotud emotsioonid tähelepanu ei saanud. :)

Neljapäev, 9. juuli 2015

Rahulinn Osnabrück

Hei!

Oma viimasel nädalavahetusel Saksamaal käisin vahetusperega Osnabrück'is. Minu kõrvu oli selle nimi juba mitu korda jäänud ning seetõttu eeldasin, et see on Saksamaa mõisteski suurem koht, mis on hea rongiühendusega. Kuid, oh üllatust, me sõitsime sinna mitte IC-ga, vaid pärast ümberistumist regionaalrongiga. Naljakas selle puhul oli just see, et rong alustas oma sõitu Niedersachsen'i liidumaast, seejärel sõitsime pisut Nordrhein-Westfalen'i aladel ning jõudsime tagasi Alam-Saksimaale. Selles ei ole õigupoolest midagi imelikku, sest rongiliinid kulgevad võimalikult sirgjooneliselt, kuid liidumaade piirid alati just mitte.

Linnas ringi kõndides ei tundnud keegi meie perest Osnabrück'i piisavalt hästi ning me lihtsalt jalutasime ja lootsime, et jõuame keskväljakule, mida teised on külastanud.


Seal asus Erich Maria Remarque'i rahukeskus. Minul oli selle külastamise vastu huvi just seetõttu, et olime "Läänerindel muutusteta" kirjandustunnis käsitlenud.


Näitus oli väiksem kui eeldasin, kuid huvitavat infot sain siiski. Näiteks selel kohta, kus kirjanik Kolmanda Riigi ajal asüüli otsis.

Eestikeelsed tõlkedki leidsid tabelis kajastust.

Üheskoos leidsime üles Toomkiriku ja selle ristikäigu koos Jeesuse ülestõusmist kujutavate piltidega. Hakkasin seal järele mõtlema, mida ma Saksamaal oldud aja jooksul koolis olen õppinud. Eestis ei olnud mul veel kunagi religioonitundi olnud, kuid sakslastel on see noorematele õpilastele lausa kohustuslik.


Meie peres lõunasööki ei sööda, kuid õel läks ikka kõht tühjaks ning ühest jäätisest või koogist keegi ei keeldu.

Pere pildistab

Möödusime kollasest postkastist, mis oli tabavalt soditud. Kuna alles oli olnud postistreik, pidas keegi oluliseks ära märkida, et kirjutataks SMS-se või Whatsapp'i sõnumeid.


Kolmeks suviseks kuuks oli Rootsi kunstnik Michael Johansson linnaruumi välja pannud oma installatsiooni. Erinevate igapäevaelust tuntud mööbliesemete ja elektroonikatarvetega kaunistas ta ajaloolist väravat. 


Pere tahtis nii mulle kui ka mu õele näidata Felix Nussbaum'i muuseumit. Tegemist oli Saksamaal elanud juudi päritolu sürrealistiga, kes oma kunstitöödes julgelt ühiskonnas toimuvat peegeldas.

https://upload.wikimedia.org/wikipedia/en/2/28/Self_Portrait_with_Jewish_Identity_Card_-Felix_Nussbaum_-_1943.jpg
Õhtul toimus üritus, mille nimel mu vahetusema meid üldse Osnabrück'i kutsus. Tema koolisõber tähistas koos kahe teise juubilariga oma sünnipäevapidu. Peopaik oli vana tall, mis asus meie ööbimispaigast pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Sinna liikudes nägime ka kiirteed pisut teisest vaatenurgast kui tavaliselt.


Peole oli kutsutud ligi 150 külalist ning meie peregi teadis neist vaid paari.


Sellest hoolimata oli meil väga lõbus. Õega keerutasime jalga tantsusaalis ning kui olime sellest tüdinenud, jalutasime väljas viljapõldude vahel. Mulle isegi meeldis väga sellises seltskonnas tantsida ning eelistaksin seda alati mõnele noortediskole.


Isa tegi kahest õest pilti.

Göttingeni jõudsime tagasi pühapäeva lõunaks. Saksamaal on see nädalapäev tõesti püha ning toidukauplused on suletud. Seepärast einestasime toidukohas. Ema valis välja Nudelhaus'i.


Selle aasta jooksul olen tõesti väga palju Nudel'eid ehk makarone (mitte nuudleid!) söönud, sest need on õe lemmiktoiduks. Õde telliski endale seda, mida kodus ema valmistab — makaronid lõhe-koorekastmes.


Osnabrücki rongijaamas jätsin hüvasti oma vahetusisaga, kes sõitis tagasi enda kodulinna. Samal päeva õhtu veetsin veel viimast korda oma sõpradega, et nendega hüvasti jätta. Kuid sellest juba järgmises postituses!

Pühapäev, 5. juuli 2015

... hetked Göttingenis

Tere!

Kolmapäeva pärastlõunal käisin kahe sõbrannaga Liibanoni toitu Falafel'i söömas. Tegemist ei olnud mitte piduliku restorani, vaid hoopis imbiss'iga ehk nn seisukohvikuga.

Falafel on taimetoitlase alternatiiv Döner'ile (kebabile) ehk siis üks populaarsemates kiirtoitudest. See koosneb kikerhernestest tehtud fritüüritud pallikestest ning erinevatest suvikõrvitsa jms püreedest. Tavaliselt süüakse seda leivataskus. 


Saksamaal oli mitu nädalat tagasi postitöötajate streik ning minule jõudis post suure hilinemisega kohale. Näiteks saatis arst mulle korduskirja jaanuarikuise maksmata arve eest. Arstikülastus jäi muideks oktoobrikuusse. Saksa pabermajandus on tõesti aeganõudev ja kohati väga tüütu. Tegelikult olin juba saatnud kindlustusele edasi vajalikud ankeedid ja paberid, kuid ülekannet ei olnud veel tehtud.

Ka YFU poolt saadetud materjalid vahetusperede otsimiseks jõudsid hilinenult kohale. Jagasime sõbrannaga neid lendlehti Göttingeni kesklinnas kõige rohkem suudlusi saanud tüdruku juures.


Aeg tiksus paratamatult edasi ning sellega koos hirm, et ma oma kohvreid enam pakkida ei jõua. Aga ma ei tahtnud selle pärast jätta oma sõpradega aega veetmata.

Käisime Theodor-Heuss'i Gymnasium'is 11. klassi teatrikursuse "Romeo ja Juliat" vaatamas. Naljakas, et ma olin selle aasta jooksul niivõrd palju inimesi Göttingenis tundma õppinud. Teatrietendusel nägin nii laval kui ka publiku seas väga palju sõpru.

Neljapäeval olid mõndade kursustega minu viimased tunnid.
Religiooniõpetaja oli lubanud mulle laulda, kuid ta unustas oma kitarri koju. Mulle lauldi siis tavapärast (sünnipäeva)laulu "Viel Glück und viel Segen..." Sõnade poolest sobis see väga hästi ka hüvastijätuks.

Matemaatikatunnis sõime hommikust. Õpetaja võttis kaasa pisut moosi ja võileivakatet ning saiakesi.


Ajalookursusega käisime jäätist söömas. Õpetaja ostis kõigile vahvlijäätist, millega liikusime linnas olevate pargipinkide juurde. Naljakal kombel olime peaaegu samas kohas, kus pool aastat tagasi jõuluturul oma kursusega. 
Õpetajast oli see väga armas, et ta mu lahkumise puhul midagi sellist ette võttis.


Inglise keele kursus üllatas mind samuti UNESCO kooli kalendriga, kuhu nad oma nimed sisse kirjutasid.

Õhtul käisin esimest korda Lumiere'i kinos. Käisin vaatamis filmi pealkirjaga "Victoria". See Saksa film on väga eriline, sest kestab 140 minutit ning on filmitud ühe võttega. Uskumatu, kuidas näitlejad niivõrd meisterlikult kogu selle aja mängida suutsid. Temaatiliseltki oli huvitav jälgida, kuidas Berliinis hispaanlanna, kes vaevu saksa keelt kõneleb, hakkama saab. Kinost tulles oli selline tunne nagu oleksin kogu juhtunut ise oma silmaga pealt vaadanud - käsikaamera võlud. :)

Reede hommikul jäi minu esimene koolitund - saksa keel - ära. Ma ei oleks ette kujutanud, kust ma muidu oleksin leidnud aega, et pakkida oma asjad nii perereisiks Osnabrücki kui ka YESiks ja Eestisse saabumiseks.

Kunstitunnis esitlesime oma töid. Ma unustasin kiirustades teha pilti oma projektist, kuid vähemalt on mul peas pildid, kuidas ma neid euromünte ketiks kokku ühendasin ning üldse vaeva nägin.

Füüsikatunni raamas külastasime Saksa lennu- ja kosmosesõidukeskuse (DLR) Göttingeni haru. Ilus väheakadeemiline vaheldus viimaseks koolitunniks. :)


Tänu sellele, et otsustasin sõita rattaga, jõudsin veel koolisööklasse sööma. Sain veel viimased fotod oma sõpradega koolis.


Minu füüsikaõpetaja on ühtlasi ka Oberstufe-Koordinator. Tema oli esimene inimene, keda ma suve lõpus koolis nägin ning oma tunniplaani komplekteerisin. Mul on veel hästi meeles, kuidas ta mu saksa keele oskust kiitis ning teatas, et ootab seda hetke, mil ma keelt juba väga vabalt kõneleda oskan. Selle aasta jooksul oli see moment juba saabunud.

Reedel sain kätte oma teise poolaasta tunnistuse, mis oli ikka väga hea. Minu madalaim hinne oli 11 punkti ehk "2" saksa keele tunnist. :)

See oli juba mulle nagu kingitus, kuid õpetaja andis mulle veelgi enda ja kooli poolt asju. Kõige rohkem rõõmu tegi just kooli pusa. Olin seda tahtnud juba varasemalt tellida, kuid siis ei oleks ma saanud niivõrd päikselist värviüllatust. Luban seda suure uhkusega kanda ning olen seda juba teinudki!

Minu viimane koolipäev!

Kolmapäev, 24. juuni 2015

To-do-listi täitmas

Hei!

Naljakas, kuivõrd teistusugune ettekujutus mul oma viimastest nädalatest Saksamaal oli. Arvasin, et kui juunikuus koolis tuleb käia, tähendab see pärast koolitunde Freibad'i ehk väliujulasse minekut ning jäätiskohvikute igapäevast külastamist. Hetkel pole suvine ilm küll oma teed Saksamaale leidnud.

Reedel olin väga õnnelik, et taas koolis oma sõpru sain näha. Füüsikakursusel alustati mõned nädalad tagasi koogitraditsiooni. Vähemalt kord nädalas küpsetab keegi midagi magusat. Tahtsin samuti enne oma lahkumist panustada ning valmistasin marjadega juustukoogi. 

Sain samas tunnis kätte ka oma teise poolaasta arvestustöö. Minu tulemus oli tõesti koogisöömist väärt, sest sain 15 punkti! :) Õpetaja mainis taas, et võiksin tema arvates järgmisel aastal ikka Saksamaal gümnaasiumi lõpetada. Füüsika lõpueksami kirjutamise vastu mul midagi ei oleks, kuid mõnes teises aines tunnen end ikka eesti keelest väga palju vabamalt. Imelik mõelda, et Eestisse tagasi tulles keelebarjäär enam osa minu igapäevaelust ei tohiks olla.


Reede õhtul tähistasid minu kaks sõpra Schillerwiese pargis oma sünnipäevasid. Ilm ei olnud aga üldse meie kasuks. Minul oli arvukalt erinevaid jakke seljas, et mitte vihmas ära külmuda. Õhtu parim idee oli kaasa võtta kuuma teed. See mõte leidis palju heakskiitu ning nii käisime mitmeid kordi Jana kodus, et oma varusid täiendada. Üllatasin iseennast sellega, et rattaga mäest üles sõitmist kummalgi korral pooleli ei jätnud. Veel pisut aega tagasi arvasin, et mu sportlik vorm on selle jaoks täielikult roostes...

Samal päeval oli oma vahetusaastalt tagasi Saksamaale jõudnud üks minu sõprade sõbranna. Neiu oli pikast reisist liiga väsinud, et ise õhtul kohale tulla, kuid päeval oli ta kooli külastanud. Huvitav oli kuulata, mida teised tema läbielatust kuulnud olid ning edasi rääkisid. 


Kahjuks tõdeti ka negatiivset. Nimelt oli tütarlaps aasta jooksul vähe kontakti oma siinsete sõpradega hoidnud. Loomulikult avaldasin enda kui vahetusõpilase arvamust, et mõistan teda. Minagi ei jõua (virtuaalselt) kahes kohas samaaegselt elada ning seetõttu olen selle aasta vältel vahetusriigis toimuva esiplaanile seadnud. Mulle vastasti, et nojah, aga teised vahetusõpilased on varasemalt rohkem suhelnud. Jätsin küll diskussiooni sinnapaika, kuid nende lennust on varasemad vahetusõpilased maksimaalselt vaid 3 kuud eemal olnud ning see ajaperiood ei ole 10...11 kuuga võrreldav.

Kurb, aga pean valmis olema, et sellist arvamust kuulen veel Eestiski. Mõned aasta(kümne)d tagasi selliseid probleeme vahetusõpilastel ei esinenud, kuid digitaalajastu tõi midagi uut kaasa.



Nädalavahetusel olid kõik mu vahetuspere liikmed kuskil eemal ja nii toimetasin iseseisvalt. Mulle jäi arusaamatuks, miks nad seda situatsiooni kehvaks pidasid. Veetsin ju oma viimase nädalavahetuse Göttingenis. Nii oli mul aega oma sõprade kui ka esialgseks kohvripakkimiseks.

Re-entry-seminarilt tulin pika to-do-listiga. Teised arvasid, et olen endale liiga palju eesmärke seadnud, kuid ise pean seda jätkuvalt täiesti teostavaks. Seal oli ka väike soov süüa hommikust sakslaste moodi ehk Brötchen'itega. Niisiis seadsingi sammud pagariäri poole ning tõin kaasa sarvesaiad. Ühe erandiga oli kõik, mida sõin, tõesti vaid magus.


Päeval sain kokku Elisaga. Kuigi ilm andis soovida, käisime jäätist söömas. :) Natuke igav oleks viimastel päevadel vaid oma lemmikkohvikus tavapärase maitsega jäätis süüa ning proovisin Lõuna-Ameerika vahetusõpilaste poolt kiidetud dulche de leche't. Ilusa nime taga peitus kodune karamellijäätis.

Lõpetamiste aeg Hanetüdruku purskkaevu juures.

Laupäeval tähistas järgmine sõber oma sünnipäeva, kuid paratamatult tabas mindki väsimus ning jätsin sellele peole minemata.
Tahan oma järelejäänud ajast vaid parimat võtta, kuid ennast lõhki rebida ka ei soovi.

Praegune dilemma on väga suur,
sest aeg üha tiksub. Tegelikult tahaksin võtta iseendale aega, et saaksin oma sõpradele välja näidata, kui väga neist hoolin. Teisest küljest ei tule aega kuidagi võluväel juurde. Seega tuleks seda nendega koosolemise arvelt napsata... 

Pühapäeval sain järgmise linnukese oma listi ühe soovi juurde. Käisime Janna'ga Cron & Lanz'i kohvikus. See pidulik kondiitriäri on Göttingenis väga hinnatud. Leppisime minu sünnipäeval oma armsaima vahetusõpilasega kokku, et ühel ilusal päikselisel päeval naudime kooki ja kohvi. 


Päikest isegi mõneks hetkeks jagus, kuid välistemperatuur meie jaoks suvine ei olnud. Kohviku ülemine korrus oli aga meie jaoks väga armas.

Üks magusasõber ei mahtunud pildile ära.
Meie martsipaniga õunakook ning maasikatort olid suurepärased! :P


Üks mu kursusekaaslane töötab seal nädalavahetustel teenindajana ning tervitasime tedagi. Hiljem mainis ta, et just paar tundi enne meie nägemist oli talle meelde tulnud, kuidas ma talvel selle kohviku külastamise soovist rääkisin, kuid tema mälu järgi seda seni ellu ei olnud viinud...


Pärast Janna bussi peale saatmist suundusin Junges Theater'isse väikeste näitetrupi esietendusele. Nad olid nii armsad ning "Gulliveri reiside" lavastusest jäid juba mõned tulevased staarid silma.

Esmaspäeval sain pärast tunde viimast korda kokku oma järelaitamistunni õpilasega. Meil on koolis nimelt projekt, mille raames vanemad õpilased nooremaid juhendavad. Ma loodan, et olen kuue kuu jooksul teda piisavalt suunanud ning ta sooritab oma viimase matemaatika kontrolltöö edukalt.

Ma ise ei mäleta, et oleksin Eestis 8. klassis neid teemasid niivõrd keerukalt õppinud. Vahepeal seletades tuli küll mõtetesse, et miks siinsetelt õpilastelt niivõrd palju nõutakse. Tegelikult ma ei tea, kas sellel tasemel teemade mõistmist just tahetatakse...  Eeldatakse, et õpilased oskavad mingeid võrrandeid koostada, need taskuarvutisse sisestada ning Solve-käsku valida. See, kas nad aru saavad, mida nad just tegid, jääb tahaplaanile.

Kuna ma olen ise selle õppeaasta jooksul Saksamaa koolisüsteemis osalenud, ei mõista ma veel neid, kes Eesti haridust kritiseerivad ning seda Saksamaal pakutavamast kehvemaks peavad... :) 

Samuti sain ka tunnikeseks kokku Niko noorema õega, kellega XLABis käisin. Temal tuleb paari päeva pärast füüsikas töö, mille teemad raskust valmistasid. Jälle tõdesin, et mis kasu küll sellest on, kui õpikutes leidub paar valemit, mille toimimisest keegi aru ei saa. Taskuarvutisse sisestatakse ikka ja jälle andmed ning kui masin mingisuguse numbri ekraanile kuvab, ollakse õnnelikud.

Leppisime Janna'ga kokku, et saame linnaraamatukogus kokku. Ta jättis mulle sõnumi, et viibib 3. korrusel vasakus tiivas. Mõtlesin, küll, kas tegemist on Saksa mõistest 3. korrusega ehk tegelikult neljandaga või ei, sest saksa keeles esineb ka Erdgeschloss. Aga kuskil mälusopis oli meeles, et inglise keele tunnis olen väiksest peale kasutanud ground floor'i. 


Situatsioon oli väga naljakas, sest raamatukogu kõige ülemise korruse vasakul poolel asusid töötajate kontorid. Sain isegi kuidagi uksest sisse ning mind võeti naeratustega vastu. "Ahjaa, sina oledki see, keda me ootasime!". :) Oleksin võinud kauem kaasa mängida, et teada saada, kellega täpsemalt vestelda sooviti. 

Janna oli pisut kauem kindel, et ootab mind Saksa mõistes 3. korrusel, kuid lõpuks leidsime üksteist. Ning mina olen targem, sest arutelu käigus selgus, et Ameerikas antakse erinevatele korrustele numbreid nii nagu eesti keeleski. :) Britid ja sakslased on need, kes asja keeruliseks teevad.



Teisipäeval oli ülikoolis sisseastujatele infopäev. Ka üks minu tuttav Amsterdami EYPlt tuli Göttingeni tudengielu kaema. Pärastlõunal näitasin talle meeleldi linna - nii huvitavaid paikasid kui ka minu enda lemmikkohti. Jalutuskäiguga vedas meil väga, sest just siis, kui otsustasime kohvikut külastada, hakkas sadama. 

Minu panus sai antud, sest Lucas oli üsna kindel, et jätab teiste ülikoolivalikutega tutvumata ning alustab sügisest õpinguid Göttingenis. Selle puhul käisime Cron & Lanz'is maiustamas. Naersin, et üliõpilasena ta sinna vaevalt satub, sest hinnaklass on liiga krõbe. 



Põhjus, miks ta oma valikus veendunud oli, oli juba saadud jaatav vastus. See on Saksamaa puhul ebatavaliselt kiire tagasiside, sest dokumente korraldatakse alles suvel ning nende läbivaatamine võtab aega. Erand on aga see, et gümnaasiumi lõpetas ta eelmisel aastal ning selle aasta vältel tegi ta oma vabatahtlikku sotsiaalteenistuse aastat. 

FSJ on Saksamaal väga populaarne, sest valituks osutudes on korralduslik pool ning mitmeid kordi lihtsam kui vahetusaastale minek. Vabatahtlik töö ei pea olema välisriigis (näiteks tema töötas Berliinis) ega seotud meditsiini või muu arenguabiga (Lucase ülesandeks oli Schwarzkopf'i fondis paberimajandusega tegeleda ning seeläbi nii EYP-d kui ka muid algatusi koordineerida). Lisaks sellele, et Saksamaa toetab FSJ rahastust, aitab see kogemus kaasa ka ülikooli kandideerimisel. Ma küll ei tea täpselt, kuivõrd palju, kuid FSJ puhul tõstetakse gümnaasiumiastme keskmist hinnet. Viimane on just see, mida ülikoolid jälgivad ning oluliseks peavad.

FSJ on seega tehtud väga atraktiivseks. :) Lucas otsustas vabatahtliku aasta kasuks seetõttu, et oli algklassides ühe aasta vahele jätnud ning vanuselt oma kursusekaaslastest noorem. Võiks eeldada, et kui Saksamaal kergete alkohoolsete jookide ostmine on 16. eluaastast alates legaalne, siis täisealiseks saades just väga palju suuremat vabadust ei kaasneks. Tegelikult on noorukite kaitseks kehtestatud palju reegleid. Küll ei tohi õhtusel ajal väljas olla ning nö tudengibaarides on kehtestatud ka vanuselimiidid sisenemiseks. Üks tema tuttav oli juba alaealiselt ülikooliteed alustanud ning sotsiaalelu mõttes oli tema vanus tihti takistuseks osutunud. 

Eile oli ka minu viimane teatrietendus. Mida aeg edasi, seda nauditavamaks esinemine muutus ning kahju on, et mul nendega Derniere'ni esineda ei õnnestu. Oleks küll meile antud esinemisperiood varem alanud...

Hüvastijätmine on loomulikult raske, kuid ma olen õnnelik, et sain neile oma tänutunnet väljendada. Teatritrupp on tõesti väga oluliseks osaks minu Göttingeni elust kujunenud ning kui saaksin, võtaksin need suurepärased inimesed endaga Eestisse kaasa. Kallistusringis pisteti mulle näppu valge roos, postkaart armsate sõnadega ning kommikarp. Nad vist lugesid mu mõtteid, sest viimasel ajal olen nii kohvi- kui ka šokolaadisõltuvusse langenud. :)

Bis gleich!