Laupäev, 25. aprill 2015

Are you from Holland?*

Hei!

Minu Amsterdami külastus oli suurepärane lõpp (ja osaliselt pikendus) kevadvaheajale.

Ma ei tea, kuidas see küll võimalik on, kuid avastasin juhuslikult juba Amsterdami rongis tuttavaid nägusid. Euroopa on väike! Olin jalgu sirutamas, kui nägin, et kaks magavat noormeest on kuidagi väga tuttavad. Tegemist oli Braunschweigi rahvusvahelise nädalal olnud Giovanni ja tema vahetusvennaga (see on päris sagedane, et vahetusõpilased vahetavad just sel ajal oma peresid ning mõned jäidki Braunschweigi). 

Kui ma juba vahekäigus seisma olin jäänud ning nende istmeid jälgisin, tutvustasin ennast ärkvelolnud pereliikmetele. Nad tegid ettepaneku magajad üles ajada ning jutustada. Selgitasin, miks ma üksi suure kohvriga Madalmaade pealinna poole liigun - seal toimub Euroopa Noorteparlamendi sessioon, millest osa võtan. 

Ilmaga oli meil väga vedanud, eriti võrreldes paar nädalat varem olnud tormile. Rongijaamas sain kokku paari delegaadiga. 


Esimene õpetussõna korraldajatelt: "Kartke jalgrattureid!". Tõesti, jalgrattatee läheduses ei tohi kunagi lihtsalt seisma jääda ja mõtiskleda. Lugesin reisiteatmikust väga meeltlahutavat peatükki erinevate stereotüüpsetet (ja ka mitte nii tavaliste) näidetega isikutest, keda jalgrattal võib kohata. Tõesti, nägin pea kõiki. Ainult mees, kes lenkstangi asemel ühe käega (klaas)akent kannab ning rattaga kihutab, jäi tema ja kaasliiklejate tervise õnneks vaid fiktsiooniks.

Sessiooni programm oli väga tihe ning selle kestel meil omaalgatuslikeks avastusretkedeks just aega ei jäänud. Kuid lõbus oli siiski, mis siis, et töö kestis varahommikust õhtusöögini. Sellele järgnes tihti mõnus õhtuprogramm (millest loomulikult rohkem pilte minu postituses leidub).

Esimesel ja teisel päeval mängisime tiimitöömänge oma komiteega. Kihvt oli reaalselt tutvuda inimestega, kellega viimased kuu aega tihedas kirjavahetuses oldud on. :)


Jäämurdmise hulka kuulus ka esimese õhtu EuroVillage ehk nö rahvusõhtu. Väga armas oli teistest Eesti delegatsiooni liikmetest see, et nad kahekesi eestipärase toidupoolise kaasa tõid. Mina sain aidata vaid liputemaatikaga.


Üritus toimus ranna ääres ning vaade oli imeline. Vestlesin väga paljude huvitavate inimestega ning paljudega neist just saksa keeles. See oli sessioonil kohati salakeel, mida küll suur osa mõistis, kuid siiski ametliku töökeeleks ei olnud.


Sain oma südamelt ära ühe vastamata küsimuse. Palusin sakslastel proovida Eesti musta leiba ning öelda lisaks oma arvamusele ka seda, kas sellist leiba Saksamaal leidub. Vastus oli loomulikult, et see on imemaitsev ning miks see Saksa 300 erineva leivasordi seas ei esine. 
Nagu isegi naljatasin, tasus Amsterdami selle pärast juba tulla, et rukkileiva maitset tunda.

Üks välismaalane ehmatas aga Eesti kommisortimendi peale väga ära, sest tema esimene proovitud komm oli ananassivahvel. Temast hakkas väga kahju ja jääb vaid loota, et ta usub, et see meiegi lemmikkommide hulka ei kuulu.

Olin küll suur patrioot, kuid natuke tutvusin ka teiste maade köökidega. Eriliselt jäid meelde paljukiidetud Serbia salaami ning ka Itaalia tomatimoos. Viimane oli väga tore avastus, mis maitselt meenutas pisut maasikaidki.

Hommikusöögilaua Rootsi lauas leidus ka šokolaadipuru. Saime alles Belgia poisi taldrikule vaadates aru, mille jaoks see seal oli. Alguses tundus väga imelik, sest mina olen sprinkels'eid vaid magusates küpsetistes näinud. 
Kuid tegelikult ei ole just suurt erinevust, kas saiaga süüakse Nutellat või šokolaadipuru. Saksamaalgi on müügil just hommikusöögisaiakeste peale mõeldud õhuke šokolaad. 


Meie komitee oli tõesti väga tore ning mitmekülgne. Ametlikuks nimeks on Committee on Civil Liberties, Justice and Home Affairs I kuid lühendatult LIBE I.
Päritolumaadeks Luksemburg, Gruusia, Šotimaa, Itaalia, Hispaania (Kataloonia), Saksamaa, Belgia, Serbia, Rootsi, Läti, Küpros, Tšehhi ja meie chairperson, kes on pärit Türgist. 

Tegelesime ühe keerulise, kuid köitva ja väga aktuaalse probleemiga, milleks on Euroopa varjupaigataotlejate/pagulasstaatuse või asüüli otsijate seadused. Emakeeles ma täpselt termineid öelda ei oskagi, sest töökeeleks oli inglise keel, kuid mõtte olen loodetavasti suutnud edastada.
Arvan, et sellist teemat ei oleks ma iial ilma Saksamaa kogemuseta valinud, kuid siin on see aktuaalne. Näiteks minu esimene saksa keeles loetud lasteraamat sisaldas lühijuttu, kus Saksamaa algklassi tuli uus poiss, kes oli perega Süürias tagakiusatud ning Saksamaalt pagulasõiguse said.


Selle nädala jooksul sai saksakeelne sõna Liebe (armastus) hoopis teise tähenduse, sest meie seondasime on lühendit LIBE I just sellega (One Love)...

Avamistseremoonia toimus De Duif kirikus. Euroopa lipuga laua taga istub selle sessiooni Board ehk sessiooni president ning tema kolm kaaspresidenti.


Oma armsa journo Silvia ja kaasdelegaadi Blanca'ga

Avamistseremoonia juurde kuulub ka allpool olev pilt komiteega.


Tegelikult natuke siiski öist Amsterdami nägime, sest transfeerbussideni kõndisime mööda kitsaid linnatänavaid ning seiklesime kanalite vahel. :)


Kuna ööd jäid igal korral järjest lühemaks, osutus hommikuvõimlemine ja jooga väga vajalikuks. Ükskõik kui tobedad me ka kaamerasilma ees välja ei näinud. :D


Tavaliselt ma tualetis pilte (ei peegli ees ega ammugi mujal) ei tee, kuid üks plakat, mis oli uksele kleebitud, jäi väga silma. Olen Amsterdamis, mis isegi ei ole mu teine kodu (nagu Göttingen) ning näen kuulutust koduse Tartu vaatega... Heh, kokkusattumus?!


Toit Hollandis on liigagi sarnane Saksamaaga, kuid Eesti omast rohkem erinev. Rahvustoidu staatusega on friikartulid. Ühel lõunal sõime pehmete hamburgerisaiadega tehtud juustu-singi võileibasid. Edaspidi saime hiiglasuured baguette'id. Esimesel korral sõin neid tuunikalatäidisega, kuid see oli justkui ma sööks meie chairperson'it, sest ta nimi on Tuna.


Pidime tegema on komitee teemat kirjeldava foto. Otsustasime mängida natuke üle ning kujutasime erinevaid liikmesriike, põgenikke ja (sõjalisi ja poliitilisi) konflikte, mis neid ajendavad.


Meie tiimijuht oli nii armas ja üllatas meid merekarbišokolaadi ja maasikatega...


Õhtul toimus paaditeemaline pidu. See toimuski väikesel laeval, mis mööda Amsterdami veeteid pidi sõitis.

Mina, Tuna ja Blanca

Õhtul toimus Lobby Night, mis oli uudne üritus tavapärases EYP struktuuris. Tutvusime teiste komiteede resolutsioonidega ning täiendasime neid. Et täiendusi üldse aktsepteeritakse, tuli koguda allkirjasid ning seega oli kogu õhtu suhtlust (ja enda ideede nö müümist) täis.

Järgmisel päeval toimus esimene General Assembly, kus vaid täpsustuste ja täienduste kallal töötasime. Õhkkond oli suurepärana, sest kõik töötasid ühe hea eesmärgi nimel.

Kohvipauside ajal nautisime ilma ja vaadet

Ametlik üritus toimus taaskord ühes kirikus. Hollandlased selgitasid meile, et Amsterdamis ei ole riiklikke institutsioonide hooneid, sest kõik asuvad Haag'i linnas (valitsus ja parlament). Seepärast ka sellised asukohad.

Igal Assembly'l saabub kord hetk, mil sõna soovivad saada rohkemad kui aega kuulamiseks on. Ja siis algab siltide täiustamine ning ületrumpamine. Krõpsupakk on see, mis meil lõunasöögist üle jäi, kuid lõpuks tasakaalustas seda tervislikum apelsin.

Ning mis oleks foto Amsterdamis ilma jalgrattata. Tandem on ka sessiooni meediatiimi nimi ning paljud postitatud pildidki on nende poolt tehtud.


Sama õhtu oli nädalase ürituse kõrgpunkt. Klõbisevate kontsade saatel lähenesime Riejksmuseum'ile.


Seal asus ka kuulus slogan - I amsterdam.


Õhtu suursponsoriks oli Philips ning selle firma peadirektor pidas meile kõnetki. Minule, kes erinevalt teistest osalejatest oma tulevikku pigem loodus- kui riigiteadustega seonduvalt näeb, oli algus väga paljulubav. Kahjuks ei arvanud kõik nii ja tegid nalja selle üle, et mõningaid väljendeid muudkui korrutati. Ei saa öelda, et kummalgi osapoolel õigus on, kuid Madalmaade 17. sajandi kuldne ajastu oli võrratu ning säras just maalikunstis. Muidugi on innovatsioon samuti tähtis edasiviiv teema.

Lisaks sellele, et kogu muuseumis olid Philipsi uue tehnoloogiaga LED-lambid, olid meil laudadelgi küünlad, mis tegelikult lampideks osutusid. Väga elutruud kui välja arvata see, et säästis energiat, sest olid külmad.


Eestlased

Seejärel suundusime kuulsaima teose juurde...


... Rembrandt'i "Öine vahtkond".

Vihjan, et mind tasub otsida paremal poolel olevate tagaridade äärest...

Ma ei saa küll öelda, et oleksin vaimustusest õhku hüpanud, kuid õhtu oli tõesti midagi, mida aastaid meenutan. Olime ümbritsetud kleitides, kontsades ja ülikondades seltskonnaga ning meie jaoks oli reserveeritud suur kunstimuuseum. Kõik leidis aset üsna hilistel õhtutundidel ehk sobilik oleks ka rääkida ööst muuseumis.


Imetlesime kauneid teoseid. Pidin tõesti tunnistama, et laevamudelid olid köitvad.
Ja isegi, kui me igat teost hinnata ei osanud, üritasime neid konstruktiivselt kritiseerida (või tegime näo, et teame piisavalt palju taustinfot, et seda üleüldse teha).

Millised detailid

Teine, mida tähele panin, oli see, et kõik kasutasid muuseumis leiduvat head traadita interneti ühendust, millest muidu puudust olime tundnud. Mina võin vaid tänada, et mu telefon just mõned tunnid varem kokku oli jooksnud ning ma selle maha olin jätnud, sest nii sain ilma segavate vahenditeta sotsiaalne olla. Ja mõne komiteekaaslase perele sain küll muuhulgas Skype'i vahendusel tere öelda.


Arvasin, et tore oleks fotosid teha üsna õhtu lõpus, kui kõik juba populaarsetes kohtades ära pildistanud ning järjekorrad kadunud. Kuid ühel hetkel tuli üllatusena teadaanne, et meil palutakse saalidest lahkuda.

Riejksmuseum'is

Ning midagi vähem formaalsemat, kuid girls just want to have fun.


Tegima ka grupifoto I amsterdam-i ees, mida vaevalt tuvastada õnnestub.


Sessiooni ajakirjanikud jäädvustasid vaid vaadet ühes suunas, kuid ka teised kõrvalolevad muuseumid (van Gogh'i muuseum) nägid valgustatuna kenad välja.


Järgmisel päeval muutsime oma resolutsiooni ettepanekute kohaselt. Toimusid ka focus group'id ehk kohtusime kõrvalteemade komiteedes. Selgitasin LIBE I tehtud tööd esimesele seltskonnale. Sain kõigile nende küsimustele ja muredele piisavalt põhjendatult vastatud, sest nad küsisid, kas võivad GA II-l vastata meie kasuks ja meie seisukohtade ees seistes, kui meil aega põhjendamiseks ei jätku. Parim kompliment! :)

Ning juhuslikult sündis vist veelgi parem foto meie teemast. Sisenalja ma pikalt lahti seletama ei hakka, kuid rõduaken oli suletud, kui mööduja palus neil tagasi tulla.


Õhtul toimus õhtusöök komiteedes. Mängisime teadatuntud Post-it-mängu, kus iga inimene saab mõne isiku või tegelase, kelle ta ära arvama peab vaid jah/ei küsimustega infot kogudes.


Korraldajate söögikoht valmistas pettumust, sest olime kõik valmis kuhugi pidulikku kohta minekuks, kuid meie pidime oma hostelisse sisenema vaid külguksest. Kuid selle korvas suurepärane seltskond...

Ärevalt ootamas, millega köök meid üllatab.

(Selleks olid hamburgerid...)

LIeBE I

Ning nii kiiresti oligi aeg lennanud ning algamas viimane täispikk päev.

General Assembly II oli väga tore, kuid ise vaevlesin külmetuse käes ning olin peaaegu täielikult kaotanud oma hääle. Selliselt oli väga lõbus vastata küsimustevoorus tekkinud proleemidele.


Board'i tähelepanu püüdmas, sest Marek soovis väga kõnepuldis kõnet pidada.


Ja sel korral oli kaasas vaid meie apelsin, kes oli saanud ka nime - Molly.


Pärast lõputseremooniat oli keeruline uskuda, et sessioon on peagi läbi

Farewell Party toimus Amsterdami kesklinna klubi VIP-tsoonis. Läbisime veel sisenedes metalliväravaid.


Unepuuduse tõttu otsustasid paljud varem lahkuda. Ise lükkasin lahkumist viimase hetkeni, sest sain väga huvitavate inimestega jutule (olenemata oma puuduvast häälest). Pidu oli nagu pidu ikka, kuid selle tegid eriliseks just inimesed.

Viimases transfeeribussis oli imeline õhkkond. Lõpuks tantsisid kõige tagasihoidlikumadki selle loo järgi.

Hotellist lahkudes oli mul rongile veel napilt neli tundi aega. Käisin kohalikus supermarketis, käes eelmisel õhtul  hollandlase poolt koostatud list asjades, mida kindlasti kaasa ostma peaksin: stroopwafels, drop, speculaas.

Hollandi siirupivahvlid on niivõrd tuntud, et tutvustavad iseennast. Vahetusema on ju teadagi suur lagritsafänn ning drop'ideta mind vist koju ei oleks lastudki. Lisaks leidsin talle koolikriidi nimelised maiustused, mida kuidagi poodi jätta ei suutnud. Spekulatius'e vürtsikad küpsiseid on jõuluajal Saksamaal samuti müügil, kuid tegelikult pärinevad need Madalmaadest. Sama maitsega kreemi (arvatavasti vürtsidega maapähklivõi) nägin ma küll esimest korda.


Leidsin, et otstarbekaim on linnaga tutvuda mööda kanaleid ning astusin hop-on-hop-off paadile.


Kanaliäärne arhitektuur oli lihtsalt imeilus.


Paat peatus ka Riejksmuseum'i külje all. Kuulsat tulbiturgu mul näha ei õnnestunud, kuid mõned kollased õied siiski õitsesid.


Kohati oli naljakas näha jalakäijaid, kes kitsaste kanalite ääres meie paadiga koos jalutasid.


Kui ma kunagi suvehooajal Amsterdami satun, siis sellise vesirattaga sõidu pean ma kindlasti ette võtma.


Astusin välja Anne Frank'i muuseumi läheduses. Kuid ajanappuse ning pika järjekorra tõttu otsustasin vaid jalutuskäigu kasuks läbi linnasüdame.


Ikka ja jälle kanalid. Paatide ja rataste vahel oli linnatänavatel kohatu ka sõiduautosid näha.


Minu teele jäi palju huvitavaid hooneid ja ka kauplusi.


Leidsin ka saatmiseks sobivad postkaardid. Ei tea, kas see on üks osa turismiärist, kuid imelikul kombel müüvad hollandlased rahvusvahelisi postmarke vaid viieses komplektis. Postkontoris hoiatati mind, et kui tahan neid eraldi osta, pean maksma mõnes poes trükitud väärtusest kõrgemat hinda.


Oma tee valikuga vedas mul väga, sest nägin keskväljakul aset leidnud Saksa lihavõtteturgu (mis minule muidugi midagi uut ei olnud) ning päevavalguses punaste laternate tänavat/rajooni.


Amsterdam jättis väga värske mulje ning on täpselt selline linn, mida rahulikult väikese seltskonnaga avastama tulla. Väike seltskond just seetõttu, et muidu on oht kõndides mõnda rattaõnnetusse sattuda.

Võiksin oma muljeid jäädagi täiendama, kuid peamine on juba mustvalgetes ridades olemas. Kuigi üritus oli väga vähe seotud minu vahetusaastaga, on mul rõõm tõdeda, et võtsin sellest osa. Eestis on kooliajal keeruline ning kohati stressirohke eyp'da. Kuid siin olen ma väga rõõmus, kui leidsin oma meilipostkastist üle 50 leheküljelise (lühidalt ülevaatliku) Topic Preparation Booklet'i juba järgmisele EYP sessioonile Austrias.

Need kogemused hõlmavad küll palju tööd, kuid tegelikult annavad mulle palju energiat kui tagasi Göttingenis sõprade seltsis olen. :)

Tschüss!

P.S. Hollandis avastasin, et saksa keele oskamine annab Kesk-Euroopas väga suuri eeliseid. Selle tõenduseks võin öelda, et sain hollandikeelsete käsimüügiravimite tekstidest üldjoontes hästi aru just seetõttu, et paljud sõnad sarnanesid saksakeelsetele vastetele või lähedastele sõnadele.

P.S.2 Ahjaa, tundub, et olen juba saksastunud, sest aasta alguses mõtlesin, et olen ilmselt üliõnnelik kui kevadel formaalseid kleite ja seelikuid kanda saan. (Saksamaal suudan neid kuidagi pidulikke kordi vaid ühe käe sõrmedel kokku lugeda.) Reaalsuses mingeid rõõmuhõiskeid (isegi sisemuses) ei olnud.

* Kommentaar postituse pealkirjale...
Hollandit (ja Amsterdami) tuntakse küll Heineken'i pruulikoja, coffee shop'ide, jalgrataste, kanalite, juustu jms järgi, kuid järgnev pick-up-line seondub noorte hulgas samuti selle linnaga: