Reede, 29. mai 2015

Teater, muusika, luule

Hei!

Vabandan väga, et minu blogipostitused on muutunud sellisteks nagu ma kunagi ei soovinud - rohkete kirjavigade, kuhjatud piltide ja osaliselt struktureerimata tekstiga. Leian, et ajanappuses on siiski parem sündmusi sellisel viisilgi üles märkida kui blogimine täiesti lõpetada. :)

Algselt tundus mulle, et Eurovisiooni lauluvõistlus jääb Saksamaal täiesti tähelepanuta. Mulje, et keegi seda ei jälgi, oli aga petlik. Laupäevast ülekannet vaatasin koos oma õega alumise naabritüdruku juures. Saksa telesaade valmistas mulle pettumuse. Saatejuht kommenteeris vaid seda, mida õhtujuhid inglise keeles just öelnud olid, ning luges ette universaalset artistide kirjeldust nn videopostkaartide saateks. Alles siis, kui prantsuskeelne lugu esitusele tuli, märkasin, et laulusõnade tõlked puuduvad. Olen aru saanud, et Kesk-Euroopa ülekannetes on subtiitrite puudumine pigem reegliks kui erandiks. Midagi, mida võiks meeles hoida enne kui tulevikus emakeelseid hitte rahvusvahelisele lavale saadame.

Nagu ma oma sõpradele rääkisin, on see võistlus küll väga klišeelik, kuid siiski on selle vaatamine Eestis üldiselt traditsiooniks. Lisaks lipuga kaasaelamisele andsin Saksamaalt ka oma hääle Eesti esitusele. Väike panus paarile punktile, mida Saksamaa meile andis. :)
See, et Saksamaa tulemus nulli punktiga jäi, on aga kõigil (s.t. ka neil, kes seda võistlust absoluutselt ignoreerida lubasid) teada. Huvitava vaatenurga sain aga ühes koolitunnis aktuaalseid uudiseid arutades. Esiteks lohutatakse ennast, et Saksamaa lugu jäi eelviimasele kohale (viimane on sel juhul sama punktisummaga Austria). Teiseks tuldi lagedale, et selline hääletustulemus on kindlasti teiste Euroopa riikide vastuseis Saksamaa poliitikale (nt põgenike jagamise ettepaneku toetamisele). Üritasin ka öelda, et sellisel puhul on tegu hoopis olemasoleva hääletussüsteemi nõrkusega ning laulu väheses eristumises massist, mitte Saksamaa vastases vandenõus. :D Niivõrd palju kui ma sotsiaalmeedia vahendusel Eestis aktuaalsest osa olen saanud, räägiti meedias poliitika ja lauluvõistluse teema Venemaa laulu näitel selgeks, kuid ilmselgelt Saksamaal jäi selline arutelu vajaka.

Teatriproovid võtsid kogu mu "vaba" nädalavahetuse. Kohati mõtlen, kas see on õige otsus koos grupiga lavastuse stressirikast lõpp-protsessi läbida, kuid see annab mulle endalegi väga palju. :) Küsin järjepidevalt tagasisidet ja kriitikat, sest mul on mitmes kohas lavastuses väga olulised rollid ja ei taha kuidagi teisi alt vedada. Näiteks ühes performance's olen mina see, kes ajapiirid oma repliikidega paika seab. Kuid sain kriitikat küsides vastuseks, et minu tunnetus on hea ning usaldagu ma seda edasi. :)

Meie grupis on mitmeid musikaalselt väga andekaid inimesi ning seepärast on meie tükis väga lööv originaaltekstist inspireeritud laul "Die Zeit ist aus den Fugen" ("Aeg liigestest on lahti")...

Esilinastus on 17. juunil ning selle ajani ei leidu ühtegi nädalat ilma lisaproovideta... Nii jääb vähem aega sõprade või pere jaoks, aga tegelikult on kõik vaid planeerimise küsimus.


Junges Theater on mulle justkui teiseks koduks muutunud. Teadsin, et nad olid esimese maailmasõja 100. aastapäevaks lavale toonud "Läänerindel muutusteta" ning tahtsin seda enne oma reedest saksa keele Klausur'i ära näha. Minu vahetusema on taas kuidagi rangeks kooliga läinud, ei tea küll miks. Ma ei ole ise kuidagi põhjust andnud, et ta meelelaad muutunud peaks olema, sest käin vahetusõpilaste normide järgi koolis ikka väga korralikult. Aasta alguses jättis ta tema enda jutu järgi väga kergekäelise mulje ja tundus, et eelmine vahetusõpilane oli seda ära kasutanud. Ühesõnaga olin nüüd valmis, et ta ei ole nõus mulle hilinemise puhul vabastust kirjutama. Aga ta võttis asja väga naljaga ning kokku tuli naljakalt aus kiri.

Väga austatud ...
Ma palun teilt luba vabandada välja (?) Eva-Maria hilinemist homsesse keemiatundi.
Ta külastas etendust "Läänerindel muutusteta", et ennast parimal võimalikul viisil saksa keele kontrolltööks ette valmistada.

Sõbralike tervitustega
Teie ...

*väike magusaamps pidi ka kirja juurde kuuluma*

Kahjuks sain teatrist teada, et etendust nihutati paari tunni võrra ning nii ei saanudki seda suurepärast vabanduskirja kasutada.
Teatrielamus oli huvitav, sest publikuks olid kooliõpilased. Mingi osa neist polnud kindlasti raamatut lugenud ja nii tuli kiljumise saatel suure üllatusena, et meesnäitlejad pesuväel laval jooksid (stseenis, mil raamatutegelased üle jõe ujuma pidid).
Muideks, hoone, kus praegu teater asub, oli esimeses maailmasõjas just haiglana kasutusel. 

Samaks õhtuks oli mul pääse JT-s toimuvale šansooniõhtule. Jacques Brel'i lugusid esitas üks teatrinäitleja. Kuigi ma ei oska sõnakestki prantsuse keelt, siis need olid lauldud nii teatraalselt, et igav ei hakanud. Näiteks lisan ühe video, mis jääb mitmekordselt alla päriselus blackbox'is nähtule. Ma eeldan, et prantsuse keel on ka suure saksa aktsendiga...



Järgmisel reedel on muusikali esietendus ning seega olime kõik neljapäevases kunstiringis tööhoos. 

Lillemeri

Reedel käisime kooliga Göttingeni kuulsas kirjanduskeskuses (sügisel toimub selle poolt korraldatud kirjandusfestival, mille mainet annab võrrelda Händeli festivaliga maikuus) Poetry Slam'i kuulama.
Erinevalt tavapärasest luulevõistluse formaadist tuli lavale vaid üks meesterahvas. Aga ainult tema loomingut oli samuti huvitav kuulata. Kõigepealt alustas ta beatbox'imist ning siis kandis vahekommentaaridega ette oma teoseid. Mõned neist olid ikka väga-väga läbimõeldud. Küsisin pärast huviga, kaua tal aega kulub ühe luuletuse valmis saamiseks ning vastuseks sain sellise ajavahemiku nagu üks kuu. See on isegi lühem, kui arvasin. :)


Huvilised, kes saksa keelt oskavad, võivad umbes 3:48-st alates ühe minutikese kuulata, et mingisugust ettekujutust saada. Aga nagu ta ise tõdes, siis Bundestag'is esinemine oli tema jaoks liiga formaalne - tal ei lubatud isegi klaaspudelist juua. :) Videost on näha, et publik on piinlikult vaikne!



Aga sellisel õhuvinüülplaadi toonil lõpetan ka oma blogipostituse.

Ilusat maikuu viimast nädalavahetust! :)

Pühapäev, 24. mai 2015

Kultuursed nädalad

Hei!

Uskumatu on tagasi vaadata oma viimasele kahele nädalale, sest olen ikka väga aktiivne olnud. Ja eks sellises tempos ka need teised 37 päeva, mis Göttingenis jäänud, mööduvad. Ma ei kujuta hetkel ette, kuidas ma oma asju kokku pakkida suudan ning kuidas see välja nägema hakkab. Juba naljatades mõtlesin, et peaks tegema tüdrukutega teeõhtustiilis peo, kus nad mulle appi tulevad... :) Võib-olla ei oleks see idee isegi halb.

Kuigi olen vahetusõpilane, siis tuli mul Viinist naastes 4-tunniseid kontrolltöid järele kirjutada. Aga kuna minu kursused on minu enda valitud, ei olnud nt füüsika töö kirjutamine ka kuidagi vastumeelne. Eriti meeldis mulle see, kuidas mind õpetaja usaldas. Sain tööd kirjutada järgmise füüsikatunni ajal kõrvalklassis ning kuna ma sain kaks korda vähem aega kui teised, lubas ta viimase alaülesande mul isegi järgmisel nädalal lahendada. Igal juhul väga armas, et õpetaja kuidagi ei kõhelnud minu aususes.

Ilmad on läinud suvisemaks ning seepärast on tihti tunne, et tahaks juba suvemeeleollu sukelduda ning ujuda. Seni veel olen seda teinud veekeskuses, kohati välibasseinis.

Laupäeva päeval sain kokku prantslanna Claraga. Jutustasime lihtsalt sellest, mis viimasest kohtumisest saadik juhtunud. Lõpuks jõudsime ikka ja jälle tüüpiliste vahetusõpilaste mureteemadeni ning jäi mulje, et meie elud on üsna sarnased.

Samal päeval pühkisin oma (tegelikult armsa vahetuspere) ratta tolmust puhtaks (ma ei olnud seda põlvevigastusest, s.t. septembrikuu lõpust saadik kasutanud) ning alustasin rattahooajaga. Vastus küsimusele, miks nii pikk paus jäi, on ühest küljest tervislikud põhjused, kuid teisalt ka see, et eestlasena ei ole kombeks veebruarikuus lume (või lörtsi või kohati vihmaga) rattaga sõita. Saksamaal on see aga võimalik, vähemalt kohalikud ei pane ilmastikku tähele, sest ka ratastele on võimalik osta nn talverehve. :)
Laupäeva õhtul toimus üllatuspidu Nikole. Kogunesime kõik tema pere aiatükile, mis asus üsna linna servas (jalgsi kuluks sinna jõudmiseks pea tund). See on ka põhjus, miks enam kondimootoriga kohalesaamine valikuks ei osutunud.
Otsustasin viimasel hetkel veel personaalse kaardi paari fotoga meisterda, mis sünnipäevalapsele väga meeldis. Naljakas, et see sobis värvi poolest täpselt meie grupi soovikaardiga.


Seltskonna peale olin nii mina kui ka teised küpsetanud mitmeid kooke ning ühe neist asetasime küünaldega teeraja peale. Sünnipäevalapsele helistas ta isa ning palus tal tulla aiatöid tegema. Kui ta siis pahuralt kohale jõudis, leidis ta eest hoopis peotujus külalised.


Ilm aga muutus üsna aprillipäraseks ehk puhus nii tugev tuul, paistis päike, siis tugev vihmasahmakas jne jne. Palju nalja sai ka päikese- (või siis vihma-)varjude ülesseadmisega.


Hämaruse saabudes mängisime nt LED-lampidega õhupallidega ning nautisime lihtsalt grillõhtut. Juhin tähelepanu ka pildi vasakus nurgas olevatele jalgratastele - see on vaid väike osa tegelikust vaatepildist.


Lõpetasime õhtu vahukomme lõkke ääres grillides ning "Libahunti" mängides.


Järgmisel päeval saabud emadepäev ning võlusin hommikusöögilauas välja isetehtud kaardi ja lillekimbu (mille pistsin õele näppu), millega ema õnnitlesime. Mind üllatas tegelikult väga, et õde oli nö ettevalmistamata. Tavaliselt on nad koolis või lastehoius igasuguste (ka vähemtähtsate) tähtpäevade puhul midagi meisterdanud, kuid nüüd mitte midagi.

Ema imestas väga, et ma eelmisel ööl tõesti ise jalgrattaga pimedas sõitsin. Eks tasubki enda üle uhke olla, sest üllatuspeolt lahkudes polnud ma kindelgi, kas rattalambid töötavad ning tänavad selles linnaosas olid tundmatud (eriti veel autoteedel sõites). Eeldan, et viimati oli rattaga veel vahetusisa sõitnud, sest sadul oli ikka paarikümne sentimeetri võrra liiga kõrge.

Pühapäeval toimud JT-s teatripäev kõikidele klubidele. Eeldasin, et kuna samal nädalal reeglipärasest proovist osa ei olnud võtnud, ei pääse ma üldse meie ettekande ajal lavale. Aga mind visati hoopis tundmatus olukorras vette ning täiendasin meie esitust eestikeelsete väljenditega. Minu teatrihuvilised sõbrannad, kes muidu pigem küll akadeemilisemat teatrit külastavad, olid ka kohal ning neile meie osa meeldis. Järgmisel päeval sain teada, et nad arvasid, et olin ladina keelt kõnelnud.

Õhtul tahtsin ühe noorema klubi (ise nimetavad nad end plehkupanijateks) Berliini-teemalist etendust vaadata ning tegin seda teiste klubiliste saatel. Tükis oli palju naljakaid kohti, mis tabasid tõesti kohati naelapead. Üks oli justkui minu mõtetest inspireeritud - ohates kommenteeriti, kuidas ollakse teatriklubis juba aastaid oldud ning ikka peab puud mängima. Mainin ära, et ma ei pea puud mängima, aga päris alguses oli see üks väike hirm.

Esmaspäeva õhtul kutsusid minu tugiisikud mind kohaliku YFU kokkusaamisele, milleks oli grillõhtu minu noorema tugiisiku ühika hoovis.

Jõudsin veel pärastlõunal ujumas käia enne kui kohtumisele sõitsin.
Võiks arvata, et aasta Saksamaal muudab vahetusõpilase väga ajast kinnipidavaks, aga mina olen märganud, et mina olen just vastupidise muutuse läbi teinud. Eks see on kohati minu väga vaba elu- ja mõtteviisiga vahetuspere, mõne teise kultuuri (näiteks Prantsuse tüdrukuga kokku saades tean alati, et ta saabub vähemalt 15 minutit hiljem) või teatriringi kaaslaste teistsuguse ajaarvamise mõju (võin sinna saabuda minut varem, arvates, et olen hiljaks jäänud ning tegelikkuses olen üks esimestest).

Arvan, et oma roll on ka sellel, et ma ei sõida Göttingenis kunagi bussiga (ehk sellist teekonna planeerimist ette ei tule) ning kooliski ei ole ma tähele pannud hlinemise mittetolereerimist.(Koolitunnid ei alga nii nagu Eestis, et tõustakse püsti ning tervitatakse õpetajat. Seepärast on juba raske kindlaks määrata, millal tund algas. Õpetajad saabuvad isegi hiljem, küll mõne vestluse kui ka näiteks järjekorra pärast koopiamasina juures. Õpilastel võtab samuti aega koolikapi juurest klassideni jõudmine. Ning eksamite ajal ei helisenud ka koolikell ehk tunni algusaega (ning mõnel juhul ka lõppu) oli raske määrata.)
Loomulikult ei ole selline hilinemine midagi väga häirivat (üldjuhul siiski paar minutit), kuid Eestis oleks õigem ennast tagasi harjutada. Siin aga saab nö (Saksa - ?!) kultuurist osa võttes selle ajaga midagi produktiivsemat teha kui teisi oodata.

Claraga

Õhtu parim repliik oli minu vanema tugiisiku küsimus, kuidas ma küll Göttingenist enne kooliaasta lõppu lahkun. Kui muidu oli ta mulle väga hea informeeritud mulje jätnud ning esimesel poolaastal me isegi kohtusime YFU plaani kohaselt, siis nüüd sai ta alles minu ja Clara käest teada, et eurooplaste vahetusaasta lõppeb YES-ga (ehk Year Ending Seminar või siis Young Europeans' Seminar).

Noorema tugiisiku Elaga

Teisipäev möödus kõigepealt pikalt koolis ning seejärel teatriringis, nii et koju saabun alles 7 ja 8 vahel. Kes eestlastest veel tähele ei ole pannud, siis see on mulle siin tavaline. :) Ainuke, mis selle konkreetse teisipäeva puhul mainimist väärib, on see, et väljas oli lämbelt palav ning mitmed koolis said peaaegu kuumarabanduse. Kahjuks või õnneks läksid järgmistel päevadel ilmad aga kevadsügiseseks.

Kolmapäeval oli viimane koolipäev enne pikendatud nädalavahetust (taevaminekupüha puhul). Helistasin Clarale ning käisime Göttingeni parimast jäätisekioskist jäist maiustust söömas. Kurb on juba arutada, mis meid küll YES-il ees ootab, aga aeg muudkui möödub.

Õhtul saime sõpradega kaardimänguõhtuks kokku. Mulle meeldib, kui meil koolipäevad ära jäävad, sest just nendele eelnevatel õhtutel on sõpradel aega, et midagi ühist teha.

Minu vahetusema teatas juba varakult, et pärast lihavõttevaheaega perega väljasõite oodata ei ole, sest temal on koolis kontrolltööde parandamisega niigi palju stressi.
Õde tahtis aga Himmelfahrt'i puhul kindlasti midagi väljaspool Göttingeni ette võtta ning sõitsime temaga Nordstemmenisse isa õe perekonna juurde. Ma ei jõua Eestisse saabumist ära oodata, sest rongipiletite hinnad siin on lihtsalt vahetusõpilaste jaoks liiga kõrged ning kuna minu vahetusperel autot ei ole, tuleb mul seda transpordiliiki tihti kasutada.

Õhtul saabus isagi Emdenist oma õe juurde, tema pidas seda piisavalt oluliseks, et oma parandamisest paus võtta.

Neil on suur aed ning see on ainuke koht Saksamaal, kus saan ennast kuidagigi tunda, et viibin maal/looduses. Mulle nii meeldis näha, et kahe merisea jaoks on puuris piisavalt palju vaba ruumi (väliosa on vist 10 korda suurem kui meil korteris). Ma ei mõista sakslaste koduloomaarmastust kui nii paljud loomad peavad korteris elama (isegi suured loomad nagu nt koerad; ka minu õde tahab ülemise naabritüdrukuga koera omada ning arvatavasti saab see plaan lähiajal teoks) või siis vastupidiselt lastakse neil iseseisvalt kuskil väljas ringi joosta (nagu kortermaja hoovis üks kass).

Külmast ilmast hoolimata üritasin väljas viibida, raamatut lugeda ning kiikuda. Vaheaeg osutus kordaläinuks, sest sain läbi loetud oma siinse kohustusliku kirjanduse ning üldtuntud klassika "Läänerindel muutusteta". Ma ei taha kuidugi sõjaolukorra drastilisust selle väitega vähendada, aga mingid osad nende kogemustest on ikka väga sarnased vahetusaastaga. Just see, kuidas olenemata kõigist veidrustest võõras paik muutub koduks ning see vastandub paljuski "õige" koduga. Tunded, mis kaasnevad tagasipöördumisega. Või pidev mõtlemine toidule... Ma arvasin, et see osa vahetusaastast mind ei puuduta, sest Eestis ma vaevu mõtlesin, millal järgmine toidukord saabub ning mida ma söön. Aga siin on kõik nii kaootiline, et kui ma sellele tähelepanu ei pööraks, siis ma oleksin üsna ära nälginud. Külmkapp ei ole küll tühi, aga tavaline on see, et tuleb teha võileiba leivata. :) Ma ei ole ka piisavalt julge, et nõuda kõigilt sooja toidu tegemist, kui minul ainukesena kõht tühi on (nagu mu väiksem õde) ja seepärast veedan mina perest kõige rohkem aega köögis midagi maitsvat olemasolevast võludes.


Kui lugemistuju ära kadus, mängisi tüdrukutega ning tegin fotosid.


Päikeseloojangu ajal oli vaade Marienburg'ile imeilus.


... samuti hommikul.


Tüdrukud meisterdasid liivakooke, mis nägid tõesti esteetiliselt ilusad välja.


Neljapäev oli mitte ainult kiriklik püha, vaid ka isadepäev. See tähendab siin aga hoopis midagi muud, kui Eestis. Mehed sõidavad sõpradega ühiselt välja, traditsiooniliselt lausa veoautode ning kastitäite alkohoolsete jookidega. Mõtlesin, et oleks armas vahetusisa meeles pidada, et ta vaevus minu ja õega üldse kuhugi tulema (mitte kirjutuslaua taga istuda) ning tegin ühe kaardi mõne tabava fotoga. See tõstis väga ta tuju ning muuhulgas mainis ta, et sa esimest korda isadepäeva puhul kaardi.

Õhtul vaatasime filmi Natsi sõjakuritegude kohtuprotsessi teemal. Tahaks Saksamaal oleku ajal selliseid filme ning Saksa klassikuid rohkem näha kui seni teinud olen. Lõpuks on aga üks vahetusõpilane ainuke huviline, sest kohalike jaoks on see kõik teada-tuntud.

Sõitsime isaga pärastlõunal Hildesheimi.


Suvine marjahooaeg on peagi käes ning seega oli linnas näha erinevaid kioskid, kus (mahe)talud (hetkel siiski kasvuhoonetega) pakuvad oma toodangut. Praegune lemmikartikkel ei ole maasikas, vaid spargel.


Spargel võib kohati isegi läbimüüdud olla

Spargliga samaaegselt on küpsenud ka rabarber. Siinsed lapsed ei ole aga reeglina kummagi fännid.

Juba detsembris nägi palju kauneid käsitööliste maju Hildesheimis. Suvel on aga kõik veelgi kaunim.


Külastasime ka kuulsat Hildesheimi toomkiriku aias asuvat 1000-aastast roosi.


Viimasel ajal on teise maailmasõja teemad muudkui minu nii igapäevaellu kui ka religioonitundi sattunud.

Leidsime endise sünagoogi asupaika püstitatud mälestusmärgi. Isa rääkis, et kristallöö 50. aastapäeva puhul kuulutati selle jaoks ideekonkurss, millest temagi gümnasistina osa võttis.


Käsitöömajadest jäi silma seegi sinise aktsendiga hoone, mis kuulub vabamüürlastele.


Tagasi Göttingeni saabusime pühapäeva lõunaks. Plaanis oli reede hommikul juba tagasi jõuda, aga see on siinne spontaansus, millega ma peaksin juba harjunud olema.

Göttingenis leiab hetkel aset maailmakuulus Händeli festival. Kuna tahtsin sellest osa saada, siis uurisin välja, et koostöös tummfilmifestivaliga leiab aset üks õudusfilmiõhtu. Filmiks oli 1921. aasta tummfilm "Nosferatu", mis on Saksa filmiversioon "Dracula" jutustusest. Üritus leidis aset Jaani kirikus ning lõppes pisut pärast müstilist keskööd. Taustamuusika oli uuesti komponeeritud ainult selle muusikafestivali jaoks. :)


Pühapäeval oli rahvusvaheline muuseumipäev, mida Göttingenis siiski väikselt tähistati. Rääkisin oma vahetusemale, et tahan sellel päeval külastada neid muuseume, kuhu alati olen tahtnud minna, kuid veel jõudnud ei ole. Ta natuke naeris, sest Göttingenis ei ole tema normide kohaselt ühtegi muuseumi. See on tegelikult tõesti nii, sest suurem osa kogudest kuuluvad ülikoolidele.

Taas pean jagama oma jalgrattavaimustust, sest otsustasin spontaanselt minna ülikooli kunstikogu ekskursioonile ning kiiresti sai see ka teostatud. Kogu hõlmas Raffaeli ja Düreri vaimustust saksa romantikas. Sain teada, et nende kahe kunstniku kohtumist on kujutatud sadu kordi, kuigi see kunagi aset ei leidud. Arvatakse, et sakslased (k.a. Goethe) tahtsid Itaalia renessanssimeistriga võrreldes tõsta oma rahvuskaaslase Düreri mainet veelgi. Silmaringi sai veelgi avardatud, näiteks romantismiajastul oli nähti Dürerit sureliku jumalana ning tema haua avamine Panteonis Roomas kujunes suursündmuseks, mida kujutada ka kunstis.

Nädalavahetusel oli ka mu sõbrannadel sünnipäevad ning küpsetasin veel hilisõhtul mõned šokolaadimuffinid, et koogitraditsiooni üleval hoida.


Füüsikaklassi ukse peal leidsin postri, mis muuhulgas kutsus osalema järgmisel aastal Eestis aset leidval Euroopa loodusteaduste olümpiaadil (EUSOl). Euroopa on ikka niivõrd väike! :)


Teisipäeval külastas meie kooli härrasmees Odessast. Kui ta oli 11 aastat vana, langes tema juudi pere Rumeenia (mitte Saksamaa) natsionaalsotsialistide kiusamise alla. Ta jutustas meile oma pääsemisloo, mis muuhulgas hõlmas ka piirkonnas elavate Saksa pereemade abi. Kogu vestlus oli tegelikult vene keeles ning härraga oli kaasas tõlk. Hea oli mõista, et ma saan mõlemast keelest aru, kuigi saksakeelne sõnavara selles teemas on ikka rohkem arenenud. Kuid vene keeles vastamine on siiski väga raske ning ununenud.

Pärastlõunal teatriringiga kokku saades liikusime parki, et teha fotosid meie plakati jaoks. Pargis on mõned vanad hauad ja ristid. Kuidagi vastumeelne oli suure seltskonnaga nende juures/taustal (või lausa neil ronides) "poseerida", kuid "Hamlet" on teos, mis on surmaga liigagi seotud. Ning vähemalt mina ei võtnud seda ühe lõbusa fotoshoot'ina, vaid millegi aukartustäratavana.

Õhtul kutsusin sõbrannad minu juurde Eurovisiooni esimest poolfinaali vaatama. Saksamaale oli antud loosimise teel võimalus hääletada teises poolfinaalis ning seega oli meie kaasaelamine vaid moraalne. Kuid sõbrannad olid Eesti laulust tõesti vaimustuses. Allolev pilt ei olnud kuidagi lavastatud, vaid laulu lõppedes kommenteeriti, et see oli tõesi hea hitt.


Kuna vaimustunud oldi Stigi 9-kordsest osalemisest Eesti valikvoorus, siis lasin neil kuulata ka Outloudz'i "I wanna meet Bob Dylanit", mida peeti veel paremaks. :)

Ema pidas meie istumist eriti naljakaks...


Pildilt pole näha, aga meil oli väga naljakas. Mängisime bingot lauljate erinevate liigutuste peale, mis olid kõik liigagi sarnased.

Kolmapäeval käisin õe rulluisutrenni vaatamas. Talvel nägi ta üht selle klubi etendust ning sellest saadik soovis ta isegi selle spordialaga tegeleda.

Ma ei tea eestikeelseid termineid, kuid tegemist on Rollschuhe'dega, mitte Inlineskates'idega. Ehk rattad on kahes reas. Vahetusema ütles, et lapsepõlves ta vaid selliseid rulluiske tundiski.


Õhtul külastasin teatris "Nathan der Weiset". Tegemist on Saksa klassikaga, mis kõnele ristisõdadest 11. sajandil ning vastab küsimusele, millien usk siis nn õige on... (Loomulikult seda õiget ei ole võimalik kindlaks määrata ning sellega käib kaasas targa Nathani poolt jutustatud sõrmusemüüt, mille raames ei päranda üks isa ühele pojale kolmest perereliikviat, vaid valmistab ehtest kaks koopiat nii, et isegi tema ei saa kindlaks määrata, kes poegadest õige vääriseseme päris.)
Selle nädala jooksul vähemalt kolmas vihje erinevate religioonide konfliktidele.

Neljapäeval sain matemaatikaõpetajalt teada, et saavutasin "Kängurul" kooli parima tulemuse 3. preemiaga. Oh üllatust, diplomil oli mu nimi Õ-tähega kirjutatud. Kui Eestis tuli "Känguru" vastused ametlikule paberile vormistada, mis seejärel arvutisse sisse skänneeriti ja kontrolliti, siis Saksamaal ei olnud asi nii tehnoloogiliselt arenenud ning üks õpetaja sisestas internetikeskkonda kogu kooli õpilaste sedelitel antud vastused. Seepärast on tõesti üllatav, et minu nime Ö-ga ei sisestatud.


Matemaatika kontrolltööl sain ka 15 punkti ja õpetaja tahtis kohe teada, kas ma ikka järgmiseks aastal siin oma kooli lõpetada ei soovi.

Pärast tunde tegelesime kusntiringis muusikali rekvisiitidega. Paigaldasime ebatasasele puuseinale tüdrukutega esimest korda tapeeti. Järgmisena võtame kellegi toa remondi ette. :D


Kunstikursusel tegeleme me väga huvitavate ülesannetege - pidime tavalisest seebitükist lõikama välja inimkuju. See osutub väga palju raskemaks kui ette kujutatakse.


Reedeks sai lõpuklass eksamitega ühele poole ning nad korraldasid Abi-streigi. 

Kooli ekraanidel jooksis video kinnipeetud koolidirektorist.

5.-6. tunni ajal toimusid erinevad võistlused õpilaste ja õpetajate vahel. Meie füüsikaõpetaja võttis võistlusest osa eriti tõsiselt ning teatraalselt. :D


Enne teatriproovi saime ameeriklanna Jannaga jõe ääres kokku. Pole teda pikalt koolis näinud, sest Rotary õpilasvahetus võtab koolikohustust mitte nii tõsiselt kui YFU. Nii armas on kuulata, kuidas ta teab oma isa kaudu Eestist (ja meie tehnoloogia arengust) väga palju positiivset. :)

Ka need neli päeva on tegelikult kristlik püha ning koolivaba, kuid minu jaoks on see rohkem stressirohke, sest pidevalt toimuvad teatriproovid. Meil on väga lõbus, kuid millegi kallal intensiivselt töötamine on lihtsalt keeruline.
Viimasel hetkel esineb veel loobujaid, kuid selline puhastus on ehk isegi hea, sest alles on jäänud need, kes tõesti motiveeritud on.

Õhtul läksime veel samasse teatrisse muusikali vaatama ning leidsin eest mitmeid teistest teatriklubidest nähtud tuttavaid nägusid.

Võttes need nädalad kokku, tõden, et õnneks ei ole rohkemat vaja, kui hea pakkumisega teatripiletid, jalgratas ning nahktagi-ilm. :)

Tschüss!
Teie peagi teatriproovi sõitev
Eva-Maria

Pühapäev, 17. mai 2015

Linn, kust suudluseta lahkuda ei tohi*

Hei!

Võib-olla tuleb see mõndadele lugejatele üllatusena, kuid vahetusaasta ei ole eesmärgi kohaselt aasta täis reisimist (või siis veelgi enam - puhkust). Kuid minul on paari hea kokkusattumuse tõttu võimalus avanenud külastada esimest korda elus mitte ainult Saksamaad, vaid ka Madalmaid ning Austriat. Viimast siis mitte suusareisil Tiroli mägedes, vaid hoopis kevadsuvisemal hooajal.

Leidsin juba kuid tagasi oma postkastist kutse osaleda Euroopa Noorteparlamendi istungil Viinis. Mõtlesin, et huvitav oleks vaadata, palju maksaksid Saksamaa südamest soodushinnaga rongipiletid Austria südamesse. Enda üllatuseks olid need taskukohasemad kui arvasin (siin viibitud aja jooksul on otsimisoskused rongipiletite osas ikka paranenud), sest piletid on samas kategoorias nagu need, mida vahetusperega koolivaheajal reisides olen ostnud.
Algselt pidin oma Göttingeni vahetusperega nende suvepuhkusel kohtuma ning selle jaoks oleksin pidanud ise keelelaagrist Viini sõitma. "Parim" pakkumine, mille ma Eestist juulikuus arvutiekraanile manada oskasin, oli pool päeva kestev rongisõit pea kahesaja euro eest... Tol hetkel jäi aga pere spontaansus peale ning oma reisiplaanidest arvati mind, vahetusõpilast, välja.

Eelmisel aastal ei osanud ega tahtnud ma aga kuidagi ette näha oma maikuuplaane ning lihtsam oli loobuda mõttest üritusest osa võtta. Kuid kui ma oma Saksa sõbrannadele oma ideest rääkisin, veensid just nemad mu ümber. :)

Sõit Viini kestab (ümberistumisajata) 8 tundi rongisõitu ICE-dega (kiireimad Saksa rongid). Vahepeatuse tegin Baieris Würzburgis. Saksamaa lõunaosa mul vahetusaasta jooksul seni külastada ei ole õnnestunud, kuid lugusid Baierimaast tunnevad Saksamaal kõik. Seal on ju veider dialekt, igapäevaseks riietusesemeks Dirndl'i kleit või nahkpüksid, ollakse veega kokkuhoidlikud, sest õige jook on õlu (rääkimata Oktoberfest'is aegsest menüüst), elatustase on kõrgem ning seetõttu on kokku ostetud ka parimad jalgpallimängijad oma meeskonda. Eks see vaenulikkus on küll pisut huumorivõtmes, kuid sakslased ei kannata, kuid välismaalased arvavad, et kogu Saksamaa on selline (tegelikult ei ole kogu Baierimaalgi sellist stereotüüpset olustikku :)).

Ei tea, kas tahtsin oma silmaga näha tõestust eelnevalt kuuldule, kuid Würzburgis pisut ringi kõndides jäi küll mulje, et ajalooliselt on see olnud jõukam piirkond. Juba kesklinnas avanes vaade esindus- ja residentslossidele, romaani stiilis katedraalile või kaunitele ülikoolihoonetele.


Üsna loogiliselt võib järeldada, et paljud tunnused, mis eristavad Lõuna-Saksamaad muust Saksamaast kattuvad nende lugudega, mida "keskmised sakslased" Austriast jutustavad.

Lugesin rongis sakslastele suunatud reisiteatmikku, mis sisaldas palju punkte selle kohta, kuidas mitte turistina silma jääda. Kui "meie" kutsume austerlasi Ösi' või Öschi'ks, siis Austrias on põlissakslased Piefke'd.
Soovitused, mida Piefke'd järgida võiksid, et neid pärast esimest lauset Austrias Piefke'ks ei hüütaks, hõlmasid näiteks sõna kohv (Kaffee) teistsugust hääldamist. Kui mina nägin aasta alguses palju vaeva, et A-tähte ikka korralikult Saksa moodi rõhutada, siis Viini saabudes tuli end taas ümber harjutada. Üldiselt kõlab mulle Austrias kõneldav saksa keel palju eestilikum - R-täht nagu kõik muugi hääldatakse tugevalt välja. Hääldus häälduseks, kuid arusaamatusi tekitasid hoopis sõnad ja mõisted, mida kasutatakse vaid Austrias.

Ma ei ole kindel, kas ülemine tekst on nt Austrias elavale vahetusõpilasele ka nö kirjakeeleks, kuid minu silmade järgi on see hea võrldus. Sulgudes on siis Piefke'dele mõeldud tõlge Hochdeutsch'i.


Piefke'ks kutsumise hirmu mul tegelikult ei olnud, sest olin kuulnud, et Viinis räägitakse niikuinii teistmoodi. Nii nagu ülejäänud Saksamaa omab ettekujutust baierlastest, peavad austerlasedki viinlasi isemoodi olenditeks.

Minu külastuse tegi eriliseks väga sõbralik ja vastutulelik Sandra, kes on vahetusõpilane Viinis. Tänu tema ja ta vahetuspere külalislahkusele ei pidanud ma kasutama öiseid rongiliine, vaid sain selle asemel paariks päevaks osa Austria pere elust. Sandra näitas minu seal viibitud aja jooksul niivõrd palju sellest miljonilinnast kui võimalik. See oli eriti väärtuslik kogemus, sest tema vaatepunkt on midagi palju enamat kui pelgalt reisiteatmikutes kirjeldatud marsruudid.

Veelkord, suured-suured tänud Sulle ja Su perele, Sandra! :)

Juba samal õhtul jalutasime koos kesklinna poole. Tee peale jäie kondiitripood, mille vaateakendest päevasel ajal pilti teha ei ole keelu tõttu kuidagi võimalik.
Göttingeniski on üks tuntud tordipood ja -kohvik, millel omanikud samal viisil turistide fotoklõpsude hulka piirata üritavad. Kuid muidu olen oma kodulinnas sellise piiranguga vaid jalgratastega seoses kokku puutunud - jalgrattaid ei tohi poodide ja äride vaateakende ette seisma jätta/parkida. :D


Pimeduses jalutasime ka läbi Stadtpark'i. Sandra vahendas austerlaste seisukohta, et tegelikult ei soovitata pärast päikeseloojangut pargis kõndida, sest mine tea, kes vastu võib kõndida. Kui juba Göttingen tundub mulle öösel Eesti linnadega võrreldes kordi turvalisem, siis Viin (eriti kesklinn) ületab seda mitmekordselt. Nagu näha, ei olnud me ainukesed, kes Johann Strauss'i ülekullatud monumenti vaatlesid. Linnapargis on muideks kõige suurema mälestusmärkide arvuga park Viinis.


Hommikul, mil Sandra kooli läks, suundusin mina iseseisvalt Viini avastama. Vahetusema jagas mulle lahkelt paar (kunsti)teatmikku, millega oli tegelikult kohe raskem oma teekonda kindlaks määrata, sest selles linnas on niivõrd palju vaatamisväärset.

Isegi inimesed! Mulle ei meeldi möödakäijatest salaja pilte teha, kuid need persoonid olid lihtsalt jäädvustamist väärt. Eriti kui üks pika salli, kaabu ja mantliga noormees sinust tõukerattaga mööda vuhiseb.


Soovisin külastada Sandra pere lemmikpaika - Belvedere' lossi ning selle lähistel asuvat botaanikaaeda.

Juba lossiõues jäi silma valitsev korrapärasus.


Midagi perfektsionistidele (kui jätta välja kaugemal toimuv ehitus)...


Ülemine ja alumine loss avati alles kell 10 hommikul ning nii jäi mulle aega ringi jalutada koos hommikujooksjatega.


Ma oleks tahtmise korral saanud iga skulptuuri juures mõne silma jäänud vaatenurga välja otsida ning seda fotografeerida.


Lõpuks otsustasin maha istuda, päikest püüda ning kaasavõetuid teoseid lugeda. "Õppisin" selgekski lossi nime - selle ajani oli tihti keelel lossi nimeks Bellevue. Seda paleed ma küll Berliinis külastada ei saanud, kuid kuidagi oli suukohaseks muutunud.


Mulle jäi mulje, et kui ma 9 kuud Viinis oleks veetnud, ei oleks mu koolis omandatud vene keele oskus küll sellisel viisil hääbunud nagu Saksamaal, sest nii turistide kui ka kohalikega suheldes oleksin saanud seda aeg-ajalt praktiseerida.

Nägin ka peeglit, mis võimaldas turistidel perfektset selfie't teha mõlema lossihoonega.


Turist tunneb aga turisti ära ning annab alati abikäe. Sain minagi enast foto alumise Belvedere'i lossi ja lossiaia taustal. Vahetuskaubaks sarnane foto minu pildistajast.


Mida ma Viini puhul armastan, on see, et suurem osa muuseume on alaealistele tasuta või väikese sümboolse sissepääsutasu eest.

* Eelmisel õhtul Sandraga linnal jalutades nägin korduvalt Gustav Klimt'i tööde motiive. Eriti kuulus on Klimt'i kuldsest ajastust pärit teos "Der Kuss" ("Suudlus"). Nägin seda oma silmaga Belvedere'i lossi kunstigaleriis. Öeldakse, et seda õlimaali peab Viinis külastama.

Kahjuks pean tunnistama, et teos oma originaalsuuruses niivõrd muljet ei avaldanud kui motiivina, kuid see on siiski üks meistriteos.

Foto: https://www.belvedere.at/website/var/tmp/image-thumbnails/10000/10436/thumb__contentSlider/ansicht__mg_3881_730x440.jpeg

Nii galeriis kui ka aias on mitmeid väljapanekuid erinevatest ajastustest ning killukesi ka modernsest kunstist.


Nagu juba mainisin, siis nähtud marmorskulptuurid võiksid jutustada oma loo.


Alumises lossis oli nii rikkalik kuldne tuba kui ka Viini kongressi teemaline väljapanek. Seal nähtud "Napoleon [Bonaparte] Alpe ületamas" varjutas oma suurusega eelnevalt nähtud "Suudluse".

Foto: https://www.belvedere.at/website/var/tmp/image-thumbnails/10000/12645/thumb__contentSlider_crop/europa_in_wien_086.jpeg

Möödusin Punaarmee Kangelasmälestumärgist... Endale märkamatult panin tähele, et käsi kisub pildile rohkem purskkaevu mahutama kui mälestusmärki ennast. 
Leidsin ka ühe artikli, mille kohaselt külastas Putin 2007. aasta mais (pärast pronksiöö sündmusi Eestis) Viini kesklinnas asuvat mälestusmärki ning rõhutas sealjuures oma tänu, et austerlased jätkuvalt maailmasõjas langenuid austavalt meeles peavad.


Aga jätan keerulised teemad kõrvale, sest Viinis oli muudki, mis fotosilma ette jäi. Sellised kulsed rõdud olid linnapildis tavalised.


Kuulduste järgi ei ole Austrias värskete kuklitega (Austrias ostetakse Brötchen'ite asemel Semmel'eid - näide nn Austria saksakeelsetest vastetest) hommikusöök selline traditsioon nagu Saksamaal. Kuid leivalõikur on ikka ohtlik masin ning selle kohta on isegi teavituskampaaniaid.


Möödusin Karlskirche'st, mis ehitati katkuepideemia ajal eesmärgiga religioossete meetmete vahendusel katku peatamiseks.


Kiriku ees olev plats on aga tänapäeval mugav kogunemisplats 4. Bezirk'is (Viin on jaotatud 23 rajooniks/linnaosaks). Tõmbenumbriks soojal päeval osutus joogiveepunkt.


Kui rääkisin Sandrale Bratwursti-müügipunktidest, tuli välja, et meil on täiesti erinevad ettekujutused. Viinis saab osta sealt hot dog'e erinevate vorstisortidega, üks neist Bratwurst. Või siis Viini vorst ehk viiner.


Muuseume, kuhu oleksin aja küllusel võinud minna, oli igal tänavanurgal.


Kõndisin ka läbi MuseumsQuartier'i ehk muuseumikvartali (Viini vaste Berliini muuseumisaarele :)).


Oleksid sellised lamamiskohad Göttingenis, oleksid nende juures üliõpilased järjekorras.


Kiirustades möödusin allolevast skulptuurist, mille käes on arvatavasti pokaal õllega(?). Julgen arvata, et see on tudengitraditsioon, äkki midagi nagu Tartus Toomemäel von Baer'i peapesu vahuveiniga, kuid see on vaid minu väljamõeldud oletus.


Sain Sandraga kokku Viini keskväljakul Stephansdom'i juures.


Kuigi kohati võib arvata, et ka järgnev foto on samast kirikust, siis see on hoopis neogooti stiilis Votivkirche. Coca Cola kampaaniagi kasutab juba mainitud suudluseteemat oma suurel reklaamplakatil.


Veebruaris Braunschweigis Saksamaal kuulsin linnaekskursioonil, et sealne raekoda on ehitatud Viini raekoja näitel. Üldmuljelt on loomulikult ehitised sarnased.
1. mai ürituse eel oli Viini raekoda juba kaunistatud.


Lõunastasime kihvtis toidukohas, mida Sandra mulle tutvustas. Toidud vastasid vegan'ite normidele ning söögikorra maksumuse otsustas iga inimene ise.

Pärastlõunal saime kokku teiste Austrias olevate Eesti vahetusõpilastega. Neid oodates mängisid meile hobusmaskidega tänavamuusikud lugusid.


Ostsime värskeid maasikaid ning istusime Doonau äärde, et tüdrukutega vestelda. Naljakas, et kõik eestlased elavad Austrias niivõrd üksteise lähedal ning kohtuvad seetõttu regulaarselt.
Jah, Saksamaal avaneks ka see võimalus, kuid see, mida Viinis õpilased ja tudengid aastase transpordikaardi eest Viinis ja kahes naaberliidumaas maksavad on võrdne kolme päevakaardi maksumusega Saksa ühe liidumaa piires või siis kahe kuukaardiga minu väikses ülikoolilinnas, kus bussid õhtul ega hommikul pea ei sõidagi.

Vahetusmaad valides ei unistanud ma, et minu koduks võiks saada suurlinn (nagu näiteks Berliin) - esiteks ei taheta vahetusõpilasi turvalisuse huvides suurtesse linnadesse paigutada ning teiseks arvasin, et selline olukord ei oleks mulle tegelikult ka meelepärane (Eestis ei vahetaks seni ma oma elupaika Tallinna vastu, kuid Tallinn pole Euroopa mõistes kuidagi suur linn ega suurlinn).

Viinis olles hakkas mulle selline olustik väga meeldima - suurepärane transpordiühendus (eriti just metrooga), palju üritusi ning alati on midagi huvitavat toimumas. See mulje võis olla petlik (sest alanud on suvesemester), kuid hakkasin isegi mõtlema, et äkki võiks oma saksa keele oskuse ülikooliajal siiski proovile panna.

Sain aga teada, et kuna Saksamaal on Abi keskmine hinne oluline, tulevad paljud sakslased, kes Saksamaal soovitud ülikoolikohale valituks ei osutu Austriasse, sest välismaalastele on alati eraldatud teatud osa kohti. Väidetavalt on ülikooli keskmine tase nii asuterlaste silmis alla käinud, mis sest, et kohalikel hea Matura. (Abitur ja Matura on vastavalt Saksamaa ja Austria keskkooliaegne lõputunnistus. Saksamaal ei hõlma see mitte ainult lõpueksamite hindeid, vaid ka kõiki keskkooli kursuste kaalutud hinnet.)

Aga et mitte väga kaugele algsest teemast liikuda, siis tore oli kuulda, kuivõrd erinevad kogemused vahetusõpilastel oma aasta jooksul on, kuid läbielatu on siiski väga sarnane.

Ning väga (tartulikult) kodune tunne valdas mind mööda jõekallast kõndides. Naljakas, et vahetusõpilane sellistest asjadest puudust hakkab tundma.


Pärast õhtusööki Sandra perega näitas Sandra mulle taas mõnda huvitavat Viini nurka.

Leian, et allolev silt näitab hästi viinlaslikku mõtteviisi - pisut lillelapselik ning igati avatut uutele ideedele.


Kõndisime Hundertwasserhaus'i juurde - värviline maja, mis loodud samanimelise kunstniku kavandite järgi...


Õhtul nägin veel oma silmaga OM'i, mis on aja jooksul muutunud eestlaste kohtumispunktiks ning millest ma varem erinevaid lugusid juba kuulnud olin.

Järgmised neli päeva töötasin noorteparlamendi sessiooni kallal.

Meie komitees koosnes suures osas austerlastest, kellega isegi suurt keelebarjääri ei tekkinud. Võrreldes teiste meie komitees olnud mitteausterlastega oli mul suur eelis, sest mõistsin saksa keelt. :)

Avamistseremoonia toimus Uranium'is...


... mis on tegelikult kinosaal.

Korraldajad esinesid meile rahvuskostüümides - Dirndl'id ja Lederhose'd.


Mõned komiteekaaslasedki olid armsalt rahvuskostüümides.


Komiteeõhtusöök oli kahjuks (taas) fiasko... Meie unistused Wiener Schnitzel'ist kahjuks luhtusid.

Joogikaardis kuulus huumorinurka kraanivesi (Leitungswasser), mille maksumus oli detailideni põhjendatud. Kui kelner kuulis, et sellest räägime, pöördus ta tormakalt meie juurde ning teatas, et kraanivett tellida ei saa, sest torud on roostes. Eks see seletab ära hinna - ilmselgelt maksavad järgmised külastajad nende vahetuse kinni. Kuid... kuidas nad seni toitu valmistavad kui kraanivesi joomiskõlbulik ei ole? Vastust ma teada ei soovi.

Eelviimasel õhtul toimus maskiballi teemaline stiilipidu. Kõik oli tore, kuid toimumispaik oli enam kui sajapealisele seltskonnale liiga väike (ning tantsuplats puudus).


Hommikul ärkasin kell pool 5 üles, et töötada läbi resolutsioonikogumik ning koostada rünnakukõnesid. Hotelli retseptsioonist sain teada, et sõber Eestist, kes oli juhuslikult eelmisel õhtul Viinis, kuid kellega kahjuks kokku saada ei õnnestunud, oli öösel hotelli külastanud ning mulle midagi eestipärast jätnud.

Minu komitee ülesandeks oli pakkuda välja lahendus, mis hoiaks ära usulisi konflikte Euroopa Liidus. Näited, mis teema aktuaalseks teevad, ei ole minust üldse nii kaugel olnud. Eelmise aasta juulis ning augustis toimus Wuppertal'is mitmeid atakke sünagoogide vastu. Mäletan, et kui keelelaagris viibisin, olid just sealse vahetuspere isa kolleegid need, kes patrullisid kõnealust linnaosa.

Mõtlesime teiste välisdelegaatidega, et ei hakka üldassamblee'l austerlastel võimalusi võtma valikfoorumil ennast näidata. Kuid juhtus nii, et mitmed kaasdelegaadid ei suutnud pingelises olukorras küsimustest aru saada ning meie olime need, keda paluti spontaanselt küsimustele vastamise roll üle võtta.


"Parim" kriitika: "Not another school subject, please!"

Vähemalt sel korral õnnestus mul oma hääl mitte ära kaotada ning kui board oleks meie komiteele sõna andnud, oleks mul isegi võimalus olnud kõnet pidada. Kuid harjutaminegi teeb meistriks.


Viimase õhtu Viinis veetsin taas Sandra juures. Jalutasime linnasüdamesse Stephansdom'i juurde. Soovisime selle taustal fotot meist kahest, välja tuli järgnev pilt. :D


Väljas oli suviselt soe nagu poseerivate tüdrukute riietusest näha on. Selle puhul sõime Viini parimat bio-jäätist.


Kui ma peaksin nimetama Viini ilusama koha, oleks otsustamine väga raske ning selle jaoks peaksin seda linna veel külastama.


Mul on tekkinud väike traditsioon tuua vahetusperele (eelkõige väikesele õele) kaasa kohalikke tüüpilisi toite või maiustusi. Kuna Mozartkugel'i kommid on Saksamaalgi esindatud (loomulikult leidub Austrias "ehtsamaid"), siis tõin kaasa Manner'i vahvlid. Mina nende fenomenist aru ei ole saanud (võib-olla ei ole ma piisavalt suur vahvlisõber), kuid nii austerlased kui ka sakslased, kellele neid pakkunud olen, kiidavad neid taevani!


Pärast Viinist kojutulekut jõudsin arusaamisele, et mul on jäänud Saksamaal niivõrd vähe aega, et kõik tegemata plaanid tuleb nüüd sooritada. See tähendab, et minu ajakava on väga tihe ning blogi kirjutades ohverdan alati midagi.
Sel korral jäi vahetusperega kinno minemata, kuid lohutan ennast, et "Shaun das Schaf" ei ole ka midagi niivõrd saksapärast, mida taga nutta. 

Tschüss!