Reede, 30. jaanuar 2015

Huvitavatest harjumustest

Tere!

Tahtsin kirjutada pisut sakslaste harjumustest, mis kohati sarnanevad ka Eestiga...

* Mahe- ja biotooted on väga populaarsed. Meile tuleb igal reedel sarnase kastiga tellitud juur- ja köögivilju, leiba ning klaaspudelites piimatooteid. Liitrises pudelis on näiteks piim, pooleliitristes purkides (maitsestamata) jogurt, väiksemates pudelites maitsega (hapu)piimajook ja vahukoor. Kord kahe nädala jooksul tuuakse kanamune.


* Nädalavahetusel süüakse meie peres hilist hommikusööki (kellaajaliselt pigem lõuna). Parematel juhtudel tuuakse pagarist värskeid kukleid ja sarvesaiu. Neid ampsatakse erinevate mooside, keediste ja šokolaadikreemiga. Lisaks on laual veel müsli või hommikuhelbed, et neid jogurti, piima või lausa õunamahlaga (?) süüa.
Mina eelistan siiski nautida kukleid juustu ja kurgiviiludega.

* Leivast rääkides on köögis olemas leivalõikur. See on samasugune ning ohtlik nagu Eesti supermarketites olevad singilõikurid.

* Taimetoitlus on Saksamaal väga levinud. Sinki meil enam koju ei osteta, sest ema on otsustanud, et me kodus liha ei söö. Hetkel on jäänud mulje, et minu tutvusringkonnas on vähemalt pooled (kui isegi mitte rohkem) taimetoitlased.

* Võin oletada, et siin on kõigil nõudepesumasin (v. a. tudengid) ning selle olemasolu on väga oluline. Üldiselt on minu vahetuspere ellusuhtumine vaba - küll kõik probleemid leiavad iseenesest lahenduse. Kui aga nõudepesumasin katki läks, oli käes maailmalõpp.

* Tihti ei koristata ise oma eluruume, vaid selleks palgatakse koristaja. Kord nädalas käib meil melgi abiline, kes loob korda (v.a. minu ja õe tuba, ise olen sellise korraldusega isegi rahul). Sellisel viisil teenivad raha ka sakslastest tudengid.

* Paljud pered omavad mitmeid kortereid ning üürivad siis neid välja. Kui üürnikel mõni kodumasin kulub, siis peab muidugi üürileandja probleemiga tegelema.

* Elan kortermajas, kus korteritel numbreid ei ole. Uksekelladel esiukse juures on nimesildid ning postkastidel samuti.

* DHL allkirjastatud pakid ei ole tegelikult mõeldud personaalseks kohaletoimetamiseks.  Minu saadetisi võtavad pidevalt naabrid vastu ja minagi teen seda nende pakkidega (oma vahetuspere nime alt, mis on pisut vasturääkiv...)

* Elutoas on puiduga köetav ahi. Loomulikult ollakse taastuva energia pooldajad... Põlemisjäägina eralduv CO2 omandatakse ja seondakse kasvavate puude poolt.

* Suurtes vanades kortermajades kasutatakse keldrit pesuruumina. Kõik on paigutanud sinna oma pesumasina ja/või -kuivati ning pesurestid või -nöörid.

Selliseid punkte võiks jäädagi kirjutama, näiteks kuidas telekaabli kasutamise eest tuleb tasuda maksu või bussi kuupilet ei ole 30 päeva, vaid kehtib kalendrikuu jooksul.

Viimane nädal on möödunud päris hästi. Laupäeval sain linnas kokku oma sõbrannaga. Naljakas oli avastada, et me oleme mitmes valdkondades sarnaste eelistustega. Õhtusöögiks valmistasime koos minu perega pitsat.

Pühapäeval tuli minu juurde Clara. Valmistasime üheskoos nii Eestist kui ka Prantsusmaalt pärit retsepte.

Minu poolt tuli porganipirukas, tema õpetas mind prantsusepärast õunakooki valmistama.


Nädalavahetusel leidsin aega, et üle pika aja õmblusmasina taha istuda. Minu vahetusisa kinkis õele ja emale jõuludeks õmblusmasina. Seni olin vaid neid juhendanud, kui nad hätta jäid või vajasid, et lõiked sobivaks teha. Valmistasin enda karnevaliriietuse jaoks lisandid ja õmblusraamatust pärit pajalapi.

Teisipäeval oli Auschwitzi koonduslaagri vabastamise päev ning Leningradi blokaadi lõpp. Selle raames oli televisioonis palju erifilme  ja -saateid ning valulik teema oli mujalgi arutluses.
Koolis rääkis noorematele klassidele oma kogemusest Leningradi blokaadi läbielanud naisterahvas. Ta oli muuhulgas maininud, et teise maailmasõja olukorras ei saa süüdistada tervet Saksa rahvast, vaid politiilisi juhte. Paljud siinsed õpetajad ei olnud sellise sõnaavaldusega rahul, sest peavad siiski oluliseks, et ka noorem põlvkond ajalugu tunneks ning vigu ei kordaks. Eriti veel nüüd, kui riigi idaosas aktiivsed demonstratsioonid toimuvad...

Kolmapäeval hilisõhtul kutsus mind sõbranna spontaanselt teatrisse. Olin esimest korda Deutsche Theater'is ning vaatasime "Parzivali". Siin on teatrites populaarne omada abonementi ehk õigust iganädalaselt kindlal ajal teatrisse minna. Kõikidel kaardiomanikel on saalis oma spetsiaalne koht ja nii kümneks etenduseks.

Neljapäeva õhtul toimus religioonitunni väliselt debatt, kus arutasime eutanaasia seadustamisest. Kõrvu jäi taas vihje, et Saksamaa seadustikku ei saa teiste Kesk-Euroopa riikide omaga võrrelda, sest siin on ajalugu teisiti kulgenud ning oma jälje jätnud.

Täna oli viimane koolipäev ning saime kätte oma tunnistused. Klassijuhatajatund kestis vist kokku vaid paar minutit, mille käigus anti kõigile üks paberileheke. Miskipärast oli aga minu tunnistus valesti välja trükitud ning õige eksemplari saan alles kolmapäeval.


Selle nädala jooksul on mitmeid päevi lund sadanud, kuid kahjuks ei ole see kaua püsinud. Kui õhtuti on veel väljas kõndides lume praksumist kõndides kuulda, siis hommikuti on kõik taas kadunud. Nüüd, neljapäevaseks koolivaheajaks, lubatakse aga õiget lund!


Reede, 23. jaanuar 2015

Öine kontsert haiglas ning koolinädalast

Hei!

Eelmise nädala lõpus külastasin taas teatrit. Sel korral vaatasime üsna absurdset komöödiat. Rollid olid nii šokeerivad, et meil läks 5 minutit aega, et oma teatriringi juhendajat ära tunda.

Laupäeval oli vist kogu Göttingen linna põhjaosas asuvas ülikoolilinnakus. Seal toimus teadmiste öö. Perega suundusime Klinikum'isse, sest õe suureks sooviks oli näha ajumudelit. Kui järjekorras oodata, sai sealt ka läbi käia.


Teine tõmbenumber oli (loodus)teadus(t)ega vähem seotud. Õhtul esines 7-liikmeline Flooot. Nagu poistebändidega ikka on, oli publiku hulgas palju fännitare. Minu vahetusõde ja vahetusisa õetütar soovisid samuti kaasa elada ning nii olin minagi esireas. Muusikaelamus oli siiski mõnus!


Jäin ka pildile! :)

Suure ürituse puhul liikusid kesklinnast ülikoolihoonete juurde ka eribussid. Need olid rahvast pungil, aga laulupeoaegsete transpordivahenditega Eestis kuidagi võrrelda ei saa. Pere ei tahtnud koju tagasi samal viisil minna, sest väljas oli krõbedalt külm. Oma silm on kuningas ning nüüdsest tean, et taksosõit on Saksamaal ikka väga kallis. 

Pühapäeval oli vahetusõe klaveriõpetaja juures väike kontsert. Õde närveeris, aga tuli ilusti toime ja olen tema üle väga uhke.


Meie koolis (ja seega võib vist üldistada, et ka Saksamaal) on selline traditsioon, et sünnipäeval küpsetab mõni sõbranna sünnipäevalapsele koogi. Kuna esmaspäeval oli Janna sünnipäev, siis veetsin ka pühapäeva pärastlõuna köögis. Üllatus meeldis talle väga :) Pärast kooli saime kokku mitmete vahetusõpilastega ning proovisime järele, kuidas šokolaadikook maitseb.


Kolmapäeval jäi ka minu ainuke koolitund ära ning kooli poole sammusin vaid seetõttu, et lõunasöök oli tellitud... Seejärel mõtlesin, et oleks tore saada kellegagi kokku. Olin juba peaaegu Jannale helistamas kuni ta mulle vastu jalutas. Tal oli samuti mõelnud minuga ühendust võtta. Göttingen on toredalt väike ning nii leidsime ühel hetkel teisedki vahetusõpilased üles. Kohvitamiseks liitus meiega veel Vero Šveitsist. Naljakas, et ma temaga alles nüüd tuttavaks sain...

Neljapäeval olime uurimustöökursusega YLABis. See avati alles äsja ning on humanitaarteaduste vaste loodusteaduste populariseerimisega seotud XLABile. Saksa kooliõpilased peavad sarnaselt Eestiga uurimustöö kirjutama, kuid mahult on see väiksem ning tavaliselt ka referatiivne. Siiski tähendab see, et kõik pühendavad järgmistel kuudel ühe rohkem aega koolile ning neil on vähem aega, et kokku saada...

Reedel filmisime kunstikursuse projekti raames lühifilmi. Selle koolitunni raames oleme teinud piisavalt palju hullumeelseid asju. Tänane ei jäänud kuidagi alla, sest tüdrukuteõhtu-teemalise klipi ideeks oli proovikabiinides erinevaid naljakaid riideid selga proovida. Suhtusime eelnevalt üsna pessimistlikult, sest sisu tundus pisut kitšilik. Kuid saime üllatuse osaliseks, sest aeg möödus väga tujutõstvalt ning meie projekt produktiivselt. 

Kuna see kollaaž on väga meeleolukas, siis postitan selle siiagi. Palun humoorikat suhtumist! 

Reede, 16. jaanuar 2015

169 päeva

Hei!

Märkamatult möödub aeg väga kiiresti. Mida rohkem päevi siin veetnud olen, seda  rutiinsem ja kodusem on elu Saksamaal. Igapäevategemistest on alati keeruline avalikku postitust kirjutada, sest pea iga (naljakas) juhtum vajab taustinfo seletamist.

Eelmisest teisipäevast alates algas taas kool. Loomulikult valmistas sõprade taasnägemine rõõmu. Lisaks ootas mind teatriklubi väga kihvtide kaaslastega. 

Nagu pildilt näha, siis keemias tegime kolmapäeval eksperimenti. 


Saime teada ka oma hinded. Vähemalt minu koolis on hinnete teatamine vaid kahe silmapaari all. Minu poolaastahinne kujunes väga kõrgeks ning selle üle imestas ka õpetaja: "Kas sa olid ka Lätis niivõrd tugev keemias?" Sellistele küsimustele on alati naljakas vastata, sest tegelikult olen ma Eestist...

Religiooniõpetajaga oli päris sarnane vestlus: "Ma imestan, et sa juba selliselt end saksa keeles väljendada oskad. Vene keeles on sul kindlasti lihtsam." Vastasin ausalt, et võib-olla jääksin vene keeles samuti hätta, kuid selleks hetkeks sai õpetaja juba aru, et minu emakeeleks on eesti keel.

Vene keelega ei ole ma sellel aastal pea üldse kokku puutunud, sest koolis seda võõrkeelena valida ei saanud. See-eest näen söögivahetunnis tihti koolivenda, kelle koduseks keeleks vene keel ning kes alati mind just selles keeles kõnetada soovib. Kuid üha keerulisem on talle vastata nii, et saksakeelsed sõnad vahele ei lipsaks ning arvatavasti on vene keelest arusaamine kehvemaks muutunud. Kuid ega kõike korraga ei saagi tahta, kui ühe keele oskus areneb, siis samaaegselt hääbub teine.

Kolmapäeva õhtuks olin kutsutud matemaatikaolümpiaadi võitjate autasustamisele. Kui pidulikkusega (näiteks riietuse osas) polnud eriti tegemist, siis muusikaline etteaste ei puudunud. Eestipärase klaverimängu asemel esines meile klarnetimängija.
Tulemusest rääkides paneb 2. koht Göttingenis 11.-12. klassi vanuserühmas ennast ka imestama, sest töö sai kirjutatud alles kuuendal koolinädal. Kindlasti on sellest ajast saadik mu keeleoskus edasi arenenud ja nüüd oleks lahendus selgemalt kirja saanud. (Loodetavasti teen ma vähem vigu artikleid käänates.) :)


Eelmise nädala reedel kooliuksest välja astudes jäi silma, et väljas lehvis (Saksa) lipp. Polnud aimugi, et meie koolil lipumast eksisteerib. Kui ma (uue) raekojahoone juurde jõudsin, lehvis seal pooles mastis Prantsusmaa lipp...
Sellest hoonest pole ma vist veel ühtegi pilti postitanud, kuid linnapildis näeb see huvitav välja.


Teatriringist olen saanud endale häid sõpru ning ühega otsustasime reede õhtul taas teatrisse minna. Nähtud etendus oli üsna erakordne selle poolest, et üks kahest näitlejatest oli enda jalga vigastanud ning liikles laval karkudega. Kuigi ta roll nõudis just aktiivset olekut, tuli ta keerulise olukorraga toime.

Laupäeva õhtul vaatas Svenja koos oma sõpradega korvpallimängu. Muuhulgas kutsus ta mind ja vahetusemagi. Meie kortermaja elanikel on ikka korvpallipisik sees ning vähesed mängud jäävad nägemata! :)

Pühapäevasel hommikul suundusin teatri prooviruumide poole. Väljas puhus tugev tuul ning pisut tibutas ka vihma, kuid õhutemperatuur oli soe. Ühel hetkel avastasin, et taevast sajab hoopis lund. See sulas loomulikult paari minutiga ära, kuid tunne oli nagu filmis. Ma ei olnud varem tihedas lumesajus nii kõndinud, et mul ei oleks külm olnud. Ilma lõdisemiseta sai kristallide langemist hoopis paremini jälgida ja hetke nautida.

Proovi alguses kandsime kõik ette enda kaasavõetud tekstid ning mängisime mitmeid mänge, et kasvatada omavahelist usaldust. Need näevad küll üsna tobedad välja, kuid töötasid väga hästi. Tundsin isegi ennast sellest hetkest alates teatriklubiliste seas paremini.

Samuti saime teada oma rollid ning esimesed stseenid, mida näidelda. Kuigi pisut varem olin mures, et minagi olen laval grupina ning arvatavasti on siis meie olek tühine, siis tegelikult olen väga rahul. Meie tegelaskujud panevad oma tugevusega lavastusele aluse ning lisaks on meile antud kõige rohkem improviseerimisvabadust, sest otseselt Shakespeare meid oma "Hamletis" välja ei kirjutanud. Proovide oluliseks osaks ei ole mitte ainult ise laval olemine, vaid teiste alagrupi tulemuste jälgimine ning ideedega nõustamine. Nähtu põhjal tundub, et kui asjad juunikuuni samal viisil kulgevad, tuleb esitlusele väga kihvt tükk! :D

Teisipäevane teatriklubi kokkusaamine möödus sama heas rütmis. Saime ühiselt palju naerda nii teiste kui ka minu üle.

Mängisime üht mängu, kus tuli hõigata üksteise nimesid erinevate emotsioonidega. Ühel hetkel otsustas keegi vihase oleku kasuks ning sellest hetkest alates kasutati sõimusõnu. Kuni jõudis kord minuni...
 Üritasin peas kiiresti mõtteid koguda, kuid kõik, mis pähe turgatas, oli liiga karm ja mittesobiv. Mõtlesin, et ehk pole oluline see, mida ma ütlen, vaid kuidas. Seepärast tuli mu suust välja pisut vihane ja süüdistav "Du!" (sina).  Järgnes ühine naerupahvakas, mis oli meie mängule kenaks lõpuks.

Öeldakse, et vahetusaastal uut keelt õppides omandatakse esimesena vandesõnu. Tagasi mõeldes oli vist küll nii, kuid nagu näib, siis mitte piisavalt mitmekesiseid väljendeid.


Kolmapäeval sain kokku oma noorema tugiisikuga Kuuba kohvikus. Kuna ta hilines pisut, sest tuli õhtusest loengust, jäi mulle aega pisut olustikku oma telefoniga pildistada. Rääkisin vist esimest korda tugiisikuga ausalt, mida tunne(ta)n, aga nagu ma ise arvasin, olen ma juba nii sisse elanud, et tulen kõigega muutusteta toime.

Õhtul plaanisime sõbrannaga taas teatrisse minna, kuid kahjuks saime kohale jõudes teada, et etendus oli tühistatud. Otsisime lendlehtede hulgast uusi huvitavaid etendusi, mida vaadata. Muuhulgas jäi silma, et ühe festivali raames etendatakse (Eesti teatrigrupi poolt) "Rehepappi", kuid toimumispaigaks ei ole Göttingen.

Kool oli sel nädalal pisut teistsuguse olekuga.  Mitmed kehalise kasvatuse kursused olid õpilastega suusareisil ja klassiruumid seetõttu tühjemad. Mõnes tunnis otsustas õpetaja, et see ei ole teiste suhtes aus, kui me uut materjali läbi võtame. Nii muutus meie matemaatikatund tõenäosusteooria praktiliseks uurimiseks. Tegelikult tähendas see, et mulle õpetati, kuidas mängida Saksa tuntuimat kaardimängu Doppelkopf'i. :)

Tschüss!

Muideks, täna on minu 169. päev Saksamaal ehk käes on vahetusaasta keskpaik...

Teisipäev, 6. jaanuar 2015

Eesel, jahikoer, kass ja kukk

Hei!

Alustuseks mainin, et see postitus on pühendatud minu suurimale fännile ja lemmikmehele. :)

Olin ise juba üsna kaua mõelnud, et Bremen on üks Saksamaa linnadest, mida ma kindlasti külastada soovin. Minu vahetuspere mõttest sinna kõik neljakesi minna aga vaimustuses ei olnud. Eelmisel korral, mil ma Claraga (YFU vahetusõpilane, kes ka Göttingenis elab) kokku sain, tegime juba plaane, et teeme kahekesi sinna ühepäevareisi. Parim hetk, millal meil mõlemal aega sinna sõita on, tunduski nüüd ja praegu talvevaheaja lõpus.

Bremen asub samuti Niedersachsenis ning sinna oli suurepärane sõita liidumaa rongipiletiga. Kodulinna ja Bremeni kaugus on võrreldav Tallinna ja Tartu vahemaaga. Aeglaste rongidega kulus kohalejõudmiseks siiski kauem kui Eestis (3,5 tundi), sest Hannoveris oli pikk ümberistumispaus. 

Varasemalt olen näinud üsna tihti, kuidas Saksa rongid hilinevad, kuid nüüd, mil sellist viivitust vaja oli, sõitis regionaalrong liigagi täpselt. Nii, et kui Clara 2 minutit hiljem rongijaama tuli, oli rong juba perroonilt lahkunud. Järgmine rong tuli alles tunnike hiljem, kuid see oli isegi hea, sest ma ei kujuta ette, mida me laupäevahommikul vara Bremenisse saabudes teinud oleksime. 

Juba jõulukaunistused vihjasid Bremeni linna sümbolile - linnamoosekantidele.


Esimene kohustuslik turistifoto tuligi teha eesli, jahikoera, kassi ja kuke kuju juures. Kui prantslanna oli üllatunud, et kuju niivõrd väike on, siis minul oli väike lapsepõlveaegne mälupilt Riias asuvast sarnasest skulptuurist.

Arvasin, et minu moosekantide pildisoov on liiga keeruline, aga Clara küsis kohe, kas ma tahan sellist fotot nagu Eiffeli torni juures tehakse. Loomulikult ta teab, sest elab Pariisi lähiümbruses.

Nagu arvata võis, oli skulptuuri juures pikk järjekord ning tühja platsi foto jaoks leida keeruline. Ning suvel on ilmselt olukord kümnekordne.

Saime endast kahestki foto, mille üks lahke Saksa paarike tegi.

Bremeni puhul on pisut naljakas, et kogu vanalinn on vaatamisväärsusi täis ning kõik üsna väikesel alal. Moosekantide juures paistab juba linna turuplats. 
Selle ühes küljes on ajalooline raekoda ja üle 10 meetri kõrgune Rolandi kuju, mis mõlemad UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Selle kõrval toomkirik ning siis modernsem Haus der Bürgerschaft (nime on keeruline tõlkida, kuid maja kodanluse, linnaõiguste ning muu säärase auks).


Jalutasime piki kitsast Böttcherstraße't, selle alguses tervitas meid kuldne seinaplaat.


Leidsime tänava äärest paar akvaariumiga skupltuuri...


Või siis pisikese veetoru koos Bremeni linna moosekantidega. Naljakas, et eesti keeles väga harva neid muusikantideks kutsutakse.


Skulptuur asus just ühe kommipoe akna ees ning oma uudishimust pidime siiski sinna ka sisenema. Külastajate silme all valmistati maiustusi.


Tänaval oli veel kunstimuuseume, kohvikuid, restorane ja väikeseid poode. Ka ehitised kandsid sealses linnaosas huvitavaid nimesid - leidus ka Robinson Crusoe maja.

Just niivõrd kitsas see tänavake oligi!

Suundusime sadamapromenaadile, mida kutsutakse Schlachte'ks. Sinna on randunud mitmed laevad, mille sisemuses asuvad restoranid. Minu selja taga olevas laevas asuva söögikoha nimeks oli Pannekoekschip.


Väljas puhus külm tuul ja lõpuks otsustasime, et liigume tagasi keskväljakule.

Külastasime toomkirikut, mille keldris asuv muuseum kahjuks külma talve tõttu suletud oli. Saksamaal olles olen vist juba seni käinud rohkem kirikutes kui varasemalt oma elus kokku. Aga alati leiab midagi uut. Sisemuses oli suur kella sihverplaat, mis pärit 17. sajandist ning oligi mõeldud kirikus siseruumi, et jumalateenistusel olijad kellaaega teaksid.

Selle kõige taustal võib ennast päris pisikesena tunda.

Praegusel hetkel värskendaks hea meelega oma mälu taas kunstiajalooõpikut lugedes. :)


Keskväljakul saab tänapäev tõesti kokku renessanssiaegsete ehitistega. Raekoja eest vuhisesid läbi Straßenbahn'id ehk trammid, samal ajal kui meiesugused turistid Rolandi kujust pilte tegid.

Pärastlõunaks lõpetasime oma jalutuskäigu ning tunglesime ostutänavatel. Kuigi tegemist oli laupäeva ning teise lahtiolekupäevaga pärast uut aastat, oli linn kuni pimeduse saabumiseni inimestega veel mitte üle ujutatud.

Kasutasime hetke, mil rohkem vahetusõpilasi Bremenis oli, ning saime kokku Kareli, Kersti-Liisi ja nende sõbraga. Pisut imelik oli mõelda, et neid Eesti vahetusõpilasi nägin ma viimast korda lennupäeval nagu oma lähedasigi.


Nüüdsest tuleb tagasi koolirutiini saada. Pisut kentsakas on see, et Niedersachsenis oli ka esmaspäeval veel vaheaeg, kuid täna, kolmekuningapäeval, toimusid juba tunnid.

Bis bald!

Reede, 2. jaanuar 2015

Braunschweigis ja Silvester

Hei!

Pühapäeva varahommikul sõitsin Braunschweigi, et saada kokku Triinaga.
Bussijaama kohale jõudes säras päike, kuid kõige selle juures oli linn tühi - tegemist oli pühapäevaga. Möödudes jäi silma ilus loss, mille sees asub aga kaubanduskeskus.


Otsustasime kesklinnas pilti teha. Kuna ilm oli külm, mõtlesime, et uurime järele, mis ehitistega tegu on. Leidsime ennast linnamuuseumist ning vestlesime toreda giidiga. Muuhulgas rääkis ta meile, et väljakult avaneb vaade ühele väga heale koolile. Tegemist on sama kooliga, kuhu ma veebruarikuus projektiga tulen.



Seejärel läksime viimast päeva avatud Braunschweigi Weihnachtsmarkt'ile. Meid tervitas Nussknacker ehk pähklipureja.


Linnas ringi jalutades jäid silma ka väga huvitava ilmega majad. Kahjuks ei soovi keegi seal elada ning peagi avatatakse seal hoopis kauplus.


Tagasi jõuluturule suundudes proovisime Schmalzkuchen'it. Need on suhkruga üle puistatud ja õlis praetud ruudukujulised tainatükid, mis maitsevad nagu pontšik.
Pildilt on väga hästi näha, kui väsinud müüja viimasel lahtiolekupäeval on.


Vahepeal käisime veel kohvikus ning kui me tagasi jõudsime, oli juba piisavalt hämar, et sellist olustikku nautida.


Ühe krõbemandlite leti taga oli väga pikk järjekord. Rahvast meelitas ligi see, et kokk oli saanud parimate mandlite valmistaja tiitli.


Sõitsime trammiga (!) ka linna teise otsa, et näha ülikoolihooneid. Loodusteaduste hoone ees olid suured dinosaurused.


Lisaks sellele pean veel kiitma meie õhtusööki, milleks oli lõhe juustukartulite ja salatiga. Ma söön siin väga harva kala (uuest aastast alates võin vaid lihast unistada) ning see oli eriti maitsev!


Näitasin ka Triinale oma kodulinna. Kohustuslik oli muidugi viimasel õhtul Weihnachtsmarkt'il viibida.


Hanetüdruk nägi samuti sel õhtul pidulikult lilleline välja!


2014. aasta viimasel õhtul tõusin vara, et isaga toidupoodi minna. Veetsime seal pea kolm tundi enda ja peresõbra ostunimekirjadega.

Pärastlõunal kiirustasime linna, sest kauplused olid avatud kella 13-ni. Ema ja õde soovisid osta õmblemiseks kangaid. Nad valisid alustamiseks kõige ilusamad (ja kallimad) kangad nii, et kopsakas kolmekohaline lõppsumma arvel oli neile suur üllatus.

Vanemad otsustasid, et piduliku päeva puhul läheme kohvikusse (mis oli avatud... o.O). Nende sõnul saab Esprit'st Göttingeni parimat kohvi. Isa imestas siiralt, et mind sinna varem toodud polnud. Latte oli tõesti maitsev, kahju, et ma sellest kohast varem kuulnud polnud.


Aastavahetuseks (saksa keeles Silvester) olin kutsutud sõbranna juurde. Kuna kõigil olid kõhud tühjad, valmistasime õhtu alguseks kõrvitsasuppi.


Olime kaasa võtnud erinevaid roogasid. Ise valmistasin krõbedaid mustikamuffineid. Laual oli teisigi huvitavaid toite, näiteks kihiline taco-salat ning kaunistatud tassikoogid. Mõistetav, et me sõime end lõhki!


Nägin oma silmaga, et Saksamaal osatakse ka alkoholita pidutseda.


Avasime laua-ilutulestiku, mis lõi kohe peomeeleolu.


Allolev foto tehti näiteks hetk pärast ühe raketi süütamist ning meie kolme näoilmed klappisid liigagi hästi!


Pisut enne südaööd läksime välja, et ilutulestikku jälgida. Just siis lõppes vihmasadu!

Saksamaal alustatakse rakettide müügiga vaid kaks-kolm päeva enne uusaastapidustusi. Isegi need keskkonnateadlikud sakslased, keda mina tunnen, tähistavad uue aasta tulekut suure tulevärgiga. Alguses tänaval olles tundus, et siiski ollakse mõistlikud ning siinsed raketid väga ohtlikud pole.

Kuid pärast südaööd oli ka tänavatel varateismesliste kampasid, kes otsustasid, et tore oleks autosid sihtida või hoopis mööda kõnniteid rakette tulistada. Osad neist olid mu sõbrannade nooremad vennad. :)

Tegime uue aastanumbri tuleku puhul foto säraküünlatega. Mõte tuli kiirelt teostada, kuid kui kaameras tulemust nägime, vaatas meile vastu pisut naljakas pilt. Eks aeg lendab, eriti vahetusaasta(tel)!


Ega 2015. aasta tulemata ei jäänud!
Jäädvustasime ka kogu seltskonna fotole.


Tuppa sooja tulles valasime tina ning mõistatasime, mida küll uus aasta meile toob.


Minu tulemus meenutas teistele Sombrero't, mulle aga teokarbis olevat pärlit. Eks ma siin väikestviisi loodan (tegelikult olen kindel), et 2015. aasta toob minule mitmeid pärleid.

Olin kaasa toonud ka paki õnneküpsiseid, mille kõik avasime. Minu sildil oli kirjas, et peaksin taas välja magama. :D Eks see on hea mõte pärast vana aasta õhtut...
















Tegelikult tuleks vahetevahel tõesti rahulikumas tempos elada, kuid sealjuures tahaks ikka oma aega Saksamaal nautida. 1. jaanuaril täitus viis kuud, mis tähendab, et järel on veel napilt üle poole vahetusaastast!

Soovin teile kõigile ilusat ning erilist 2015. aastat!