Kolmapäev, 31. detsember 2014

Weihnachten

Hei!

Enne uue aasta saabumist tuleb kindlasti kajastada, mida mina jõulunädalal ette võtsin.

Esmaspäeva õhtul saime sõbrannadega kokku ning läksime üheskoos pitsat sööma. Kohati rääkisin Janna'ga (vahetusõpilane USAst) inglise keeles ning miskipärast hakkas ka ettekandja meiega meeleldi samas keeles suhtlema. Uudishimulikuna küsisin kohe, miks, ja sain vastuseks, et ta juured on pärit Ameerikas Ühendriikidest, kuigi kogu oma elu on ta siin elanud. Sattusime temaga pikemalt vestlema ning lahkudes andsime jootraha tõesti tänulikud olles, mitte osana kohustuslikust reeglist.

Tüdrukutega aega veetes tulid välja mitmedki kuulujutud, mis naerma ajasid. Paistab, et kool on siiski väike ning kõik tunnevad kõiki.

Teisipäeval käisid isa ja õde kuuske valimas. Mina olin sel ajal hoopis sõbrannaga kinos "Näljamänge" vaatamas. See oli minu esimene kinokülastus Saksamaal. Kui Eestis kurdab keegi reklaamide pikkuse üle, siis lohutan, et siin on need 30 minutit enne filmi algust. 

Kõik filmid on muidugi peale loetud ning ainult vahetusõpilasel kulub aega, et uue filmi treilerist aru saada, millega tegu on. Sakslased tunnevad Johnny Deppi pealelugeja hääle mõne sekundiga ära, kuid mina pean siiski nägu nägema. :D

Jõuludeks tulid meile külla ema lapsepõlvesõber Berliinist ja tema sõbratar Hamburgist.
Minu vahetuspere jagunes kaheks, kui arutlusele tuli soov kirikusse minna. Lõpuks mängis õde sõbranna juures ning teised suundusid protestantliku kiriku juurde. Ma ei olnud teadlik, et ka selles südalinna otsas mõni kirik on ning külastasin seda esimest korda. 

Jumalateenistus oli väga hea huumorisoonega pastoriga ning koguduse noorimad liikmed esitasid sketši, mis rääkis 1914. aasta jõululaupäeva tähistamisest I maailmasõja keskmes. Lauldi jõululaule ning teenistuse lõppedes teatas pastor, et esinejad saavad preemiana kinno minna. Valitud filmiks siis teemakohane "Exodus".

Ema teatas juba enne jõulude algust, et tema palju köögis askeldada ei soovi ning 24. detsembri õhtuks sööme lihtsalt pisut parema kattega leiba. Üks meie külaline nägi siiski vaeva ja tegi meile kõrvitsasuppi, mille kõrvale siis sõime palju häid ja paremaid juustusorte.


Õde oli väga kärsitu ning ootas, millal kinke saab avada. Jõuluvana meile ei tulnud, vaid tõstsime lihtsalt kingid kuuse alla kuhja. Süütasime veel kuusel olevad päris küünlad ning otsisime üles täringu. Veeretasime seda ringis kuni keegi meist 6 silma sai. See andis õiguse oma nimega paki avada. Sellisest ideest räägiti YFU kohtumisel. :)


Kuna ilm väljas oli lumevaene, avasime enda rõõmuks ka purgi kunstlumega.


Täringuveeretamine täitis terve õhtu, sest minu pere oli kõik kingitused eraldi pakendanud. 

Mina loomulikult seda ei teadnud ja olin igale pereliikmele kingitused kokku pakkinud. Jõulueelsel ajal sai päris tihti kodus olles käsitööd tehtud, sest õde sai minult heegeldatud salli ning ema kootud telefonikoti, millest ta pikalt puudust oli tundnud. Minu vanemad nägid Eestis vaeva otsides kõige ilusamaid kõrvarõngaid pere naispoolele või siis hoopis sobivaid kalendreid, kaarte, kommikarpe ja CD-plaate, et mul võimalikult lihtne oleks.


Enda kingikuhjast sain saksakeelseid raamatuid, millest mõne juba järgmisel päeval läbi lugesin, Saksa seriaaliga DVDd, kätesoojendaja (et ma oma toas vähem kütet kasutaks :D), teetassi ning dušigeele. Ka meie külalised olid vist kuulnud, kuidas ma nukker olen, et meil kodus muffinivorme pole ning sain ka selle!

Õde oli tol õhtul kohe väga rõõmus. Küll meeldisid talle minu kingitused, kui ka saadud Playmobil'i luksusvilla toad või õmblusmasin. Ema sai muuhulgas isalt iseõmmeldud spordijaki ning tegi naerdes ettepaneku, et me enam koolis ei käi, sest kõik hakkavad järgmiseks (jõulu)laadaks oma käsitööoskusi rakendama.

Eriti armsa kingituse olid mulle teinud mu sõbrannad. Olin juba varem neilt küsinud, millist saksakeelset head muusikat nad kuulavad ning seega oli see täiesti täppi.



Õhtul läksime vihmast hoolimata välja lõkke ümber koos majarahvaga.


Järgmisel päeval tuli ennetada (eesootavat) ülesöömist ning käisime kõik jalutamas. Jõudsin sinna Göttingeni ossa, kuhu muidu ei satu. See on üsna mägine ning avanes kena vaade.


Pärastlõunal läksime peretuttavate juurde kohvi jooma ning torti ja vahvleid sööma.


Sünnipäevalise väike tütar nõudis, et laual oleks sünnipäevaküünal ning tema komplektist valiti välja kõrgeim number - 6.


1. jõulupüha õhtul tegime Raclette'i. Selle jaoks on spetsiaalsed plaadid, kuhu asetatakse grillitavad toiduained ning selle peale spetsiaalne juust.


Ka järgmisel õhtul sõime jõulutoitu. Isa kuulis, et Eestis süüakse jõulude ajal hapukapsast ning valmistasime ka seda koos Schlesische valgete vorstide ja praetud kartulitega.

Magustoiduks oli lustaka nimega Schneegestörber ehk vahukoore ja beseega serveeritud kihiline vaarikadessert.


Pärast seda jõudsin taas kinno. Käisime isaga vaatamas "Interstellar"it. Sel korral lahkusime kodust täpselt siis, kui filmiseanss ametlikult algas ning jõudsime siiski veel reklaamide ajal kohale.

Laupäeval sõitsime isa ja õega Nordstemmenisse. Lastel oli väike kinkide avamine ning seejärel suundusime isa ettepanekult Hildesheim'i.

Sealses linnas oli palju pühaku Andrease nimelisi asutusi.

Andreas Andrease apteegi ees
Imetlesin kauneid käsitööliste majakesi. Kesklinn oli pisike, kuid imeilus.


Jõulumarket nägi samuti kaunis välja, eriti krõbedas külmas.

Seda jõulukaunistust nimetatakse püramiidiks... Nimi tuleneb vist astmelisest vormist.

Kuna kogu linnailu oli samuti II maailmasõjas hävinenud, oli aegajalt näha mõnda algupärasel viisil taastatud ehitist.


Käisime ka erinevates kirikutes, mis tõesti väärivad UNESCO maailmapärandite hulgas olemist. Ka õhkkonnalt olid need väga soojad ning esimest korda tundsin ennast läbi krüpti kõndides hästi.


Seejärel jalutasin isaga raudteejaama ning sõitsin erinevate lähiliinidega tagasi Göttingeni. Järgmisel päeval ootas mind ees sõit uude külastamata linna! :)

Teisipäev, 23. detsember 2014

Jõulumeeleolu neljanda advendini

Hei!

Viimane koolinädal enne jõule möödus väga tegusalt. Ka tunnid möödusid jõulumeeleolus. Näiteks Seminarfach'i tunni lõppedes mängisime jõulubingot. Õpetaja oli kaasa võtnud mõned jõulumaiustused ning õpilased pidid ennustama, palju iga asi kaalub. See, kes tegi kõige täpsema pakkumise, sai maiustuse endale. Ka minu üks pakkumine oli kaalunäidule kõige lähedam.

Teisipäeval oli viimane teatriringi kokkusaamine 2014. aastal. Üks improvisatsioonimängudest, milles ma kaasa tegin, tuli kasutada võimalikult väheseid ja imelihtsaid saksakeelseid fraase. Olin juba õnnelik, sest sellega tulen ikka toime. Kuid juhendaja tegi ettepaneku, et tahab näha, kuidas ma väljendan ennast eesti keeles. Tema kogemuse järgi ollakse oma emakeeles hoopis ilmekamad (ning täpselt nii see on!). Sketši käigus kuuldi korduvalt, kuidas on eesti keeles fraasid "ma istun", "ma laman", "ma seisan" või "ma kõnnin". Tundsin ennast väga mugavalt ja paistis, et ka teistel oli hea jälgida.

Koju jõudes lugesin veel rõõmusõnumit, et olen vastu võetud ühte karnevaliaegsesse projekti, kuhu kandideerisin. Lehitsesin ka oma kalendrit ning avastasin, et järgnev aasta tuleb plaanide kohaselt mõnusalt tegus, mis mind väga rõõmustab.

Kolmapäevaseks keemiatunniks tuli kaasa võtta väike klaaspudel. Tunni lõpus tegime  õpetaja juhendamisel hõbepeeglireaktsiooniga endale kuuseehte. Pinginaaber rääkis mulle lustakalt, et kui ta Prantsusmaal vahetusprojektis oli, siis seal tehti katseid alati kitli ja kinnastega. Meil siin vaid kaitseprillid ning õpetaja naerab, et ärge parem mõnda vedelikku nahale tilgutage... "See ei ohusta tervist, kuid peate mõne kuu mustade plekkidega elama." 

Õhtul oli õe (kooli)koori kontsertetendus, mida läksin samuti kuulama ja vaatama. Kaasatud oli palju pisikesi esimese klassi õpilasi ning Emilial oli etenduses kandev roll.


Koju jõudes andis ema mulle paberilehekese. Jäin seda pikalt segaduses lugema... Sain aru, et see oli suunatud Göttingeni õpilastele, kes said matemaatikaolümpiaadi silmapaistvaid tulemusi, ning nende vanematele. Kõik sai selgemaks, kui ma tõlkisin enda jaoks võõra sõna - võitjate autasustamine. Väga tore, et olen kutsutud ja saan sinna koos ema ja õega minna (nad avaldasid ise soovi kaasa tulla o.O)! :)

Neljapäev möödus juba väga kiires tempos. Tundides vaatasime filme ja sõime küpsiseid. Selleks hetkeks oli juba magusa üleküllus saabunud.
Minu õnneks jäi matemaatikatund ära ning suundusin kiiresti postkontori poole, mis rongijaamas asub. Järjekorrad liikusid üsna kiiresti ning inimesed olid väga sõbralikud. Selgitasin töötajatele, et minu nimel peaks filiaalis olema saadetis, kuid teatis minuni jõudnud pole. Pärast väikest otsingut leiti see ilusti üles. Kohe kiideti rohkeid Eesti jõulumarke ning töötaja teatas naerusuiselt, et ta kavatseb ka samal päeval kõikidele pakkidele marke kleepida. :D

Minu hirm, et pakike tagasi Eestisse saadetakse, õnneks ei täitunud. Sain õige pea rahulikult komplekteerida enda ja Eesti pere poolsed kingid vahetusperele. Avasin pisut varakult oma jõulukingi, kuid see valmistas väga rõõmu, sest mu pere teab täpselt, mida ma vajan. Aitäh! :)

Õhtul kohtusime jõuluturul ajalookursusega. Sain teada, et õpetaja on Tartus kooriüritusel esinenud. Maailm on väike!

Mina, Janna USA-st (kes "laenas" ühe sakslase salli) ning meie ajalooõpetaja
Jäime ka väiksema seltskonnaga Weihnachtsmarkti avastama. Kuna kakskeelne ajalugu on üsna eriline kursus, siis on see avatud tund kõikidele selle linna gümnasistidele. Meie kursusel on ka kolm õpilast teisest koolist. Nagu ikka, jutud, et üks Eesti tütarlaps teatrigrupis osaleb, liiguvad üsna kiiresti ja jõudsid ka minuni.

Muuhulgas käisime Riesenrad'il ehk vaaterattal. Kuna igasse korvi lubati vaid kaks inimest, tuli teha endast pilti. Tavaliselt räägime vahetusõpilastega saksa keeles, kuid Janna vahetud kommentaarid on ikka alati inglise keeles. Seekord siis: "I just want to remember this moment." *tõsine nägu*


Reedel oli viimane koolipäev ning viimase paaristunni ajal toimus Albanikirche's jumalateenistus. Ma teadsin, et sakslased ei oma kommet riietuda pidulikult. Kuid patt oli kümne soojakraadiga (kuigi väljas sadas seenevihma) mitte mustvalget kleiti selga panna.

Jumalateenistuse teatraalne osa oli kümnendike ettevalmistatud. Nemad otsutasid sketšide asemel hoopis teenistus tõsise Ebola-kriisiga siduda. Kavalehel oli algselt pisut veider lugeda, et teemaks on "Jõulud ja Ebola", kuid me oleme UNESCO-kool.


Lõunatasime sõbrannadega nende lemmikkohvikus. Naljakas, et tegemist oli Pärsia/Iraani toidukohaga Shiraz'iga, kuid menüüs ei olnud granaatõunaga riisi, vaid hoopis maitsvad võileivataskud.


Reede õhtul oli taas eriline päev, sest poed olid õhtul kella kümneni avatud. Vajasin just selle õhtul piparkoogimaitseainet ja tänasin, et sain linnasüdamesse poodi jalutada. (Meile lähim pood lammutati kahjuks sügisel ning uus saab valmis maikuuks).

Saksa retsept õhukeste piparkookide jaoks on järgnev:

Piparkoogitainas

Kogus: ~ 1 kg

100 g võid (sulatatud)
250 g mett (vedel)
120 g pruuni suhkrut
1 sl piparkoogimaitseainet
1 muna
1 sl kakaod
500 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Ooteaeg: vähemalt üks ööpäev

Küpsetamine: 160 kraadi ning 12 minutit


Laupäeva õhtul tuli Elisa minu juurde ning küpsetasime ja kaunistasime südaööni piparkooke. Katsetasime ka paari uut piparkoogivormi, mis advendikalendripakikestest saadud ning mis väga armsad välja näevad. Piparkoogi maitsesid hästi, kuid tulid kuidagi heledad ning pisut lahja vürtsikusega. Aga see on vaid pisiasi!

Pühapäeval läksime 4. advendi puhul kirikusse jõululaule laulma. Olin õnneks eelnevatel õhtutel juba saksakeelsete jõululaulude esitlusliste kuulanud ning see tegi juba tuttavama tunde. Veetsime õhtu kogu perega jõuluturul ning maiustasime banaani ja Nutellaga pannkooke süües

Sel aastal olen jõulude ajal väga palju posti saatnud ning saanud. Aitäh veelkord kõigile! Omaette võlu on vahetevahel ka arvata, kellelt küll mõni kaardike tulnud on. :)

Pühapäev, 14. detsember 2014

Kümme päeva jõuludeni

Hei!

Rõõmuga tõden, et koolis jääb stressi vähemaks (see tähendab, et arvestustööd hakkavad tasapisi lõppema/harvenema) ning ka sakslastel on rohkem vaba aega. 

Imekombel leiavad mõned õpetajad siiski aega töid parandada ning näiteks sain teada, et kirjutasin fotograafia arvestustöö 14 punktile. Suurepärane, sest tegelikult oli tegemist sellise kontrolltööga, kus tuli lihtsalt kirjutada nii palju, mida tead. Ja see valmistab vaid rõõmu, et õpetaja minu saksakeelsest tekstist aru sai. Nojah, vigu artiklite käänamisega on päris palju, sest ma grammatikat otseselt õppinud ei ole. Aga vähemalt mõistetakse! :)

Esmaspäevases Seminarfach'is (uurimustöö-tund) tõdes õpetaja, et tema ja Nikolausi arvates oleme me kõik väärt Kinderi šokolaaditahvlit. Karma, et järgnev esitlus oli alatoitumishäiritest ning seda kuulates nosisime kõik rahulikult oma maiustusi. 

Võin rahustuseks mainida, et kui juulikuus sooviti mulle Saksamaale palju toitu, siis selle punkti juures on linnuke (või lausa mitmed) kirjas!


Pühapäevase YFU kokkusaamise puhul valmistasin suure koguse Kirjut Koera ning seda on nüüdseks proovinud väga paljud sõbrad. Suurim kiitus on vist see, et esmaspäeval valmistas Eesti magustoitu ka prantslanna Clara oma vahetusperega. :)

Kirju Koer

Kogus: ~ 4 suurt rulli

600 g küpsiseid (sealhulgas 150 g pruune kakaoküpsiseid)
400 g hapu maitsega marmelaaditükke
100 g tumedat šokolaadi
200 g taluvõid
2 sl tumedat kakaopulbrit
~ 4 sl piima

Küpsised tuleb murda väikesteks tükkideks ning samuti purustada marmelaaditükid ja šokolaad. Segusse riivida külm taluvõi ning juurde lisada kakaopulber. Suruda ühtlaseks taignaks, vajadusel lisada pisut piima. Taignast vormida fooliumi või küpsetuspaberi sisse rullid. Neid tuleks hoida vähemalt pool päeva külmas ning seejärel serveerida viiludeks lõigatuna.

Teisipäeval kutsus mu tugiisik mind Taize jumalateenistusele. Olin pisut skeptiline, aga siiski piisavalt uudishimulik ja seadsin pärast teatrigruppi taas sammud linna poole. Teenistus toimus hubases katusetoas ning lauldud laulud olid väga rahustavad. Täitis mõnusalt teisipäevase lünga jooga osas. 
Nimelt teeme iga teisipäevase saksa keele tunni alguse mõned minutid erinevaid joogaharjutusi. Alguses tundus see tõesti väga veider ning kogu kursus tegi seda kihistades õpetaja järgi, kuid nüüd on see üks väga hea harjumus. Kohe selline, et kui ära jääv tund on teisipäeval, on siiralt kahju.

Olin Taize lauludest täiesti lummatud, sest leidsin pea iga teise laulu juures venekeelseid tõlkeid. Kihvt oli uurida, kui palju ma aru saan vene ning seejärel saksa keelest. Ja oh üllatust, lauluraamatus oli ka kolm eestikeelset salmi.

Sealne seltskond koosnes päris paljudest üliõpilastest (nagu mu noorem tugiisikki) ning nendega oli ka hiljem päris meeldiv teed juua, jõuluküpsiseid näksida ja vestelda.

Kolmapäeva pärastlõunal külastas meid üks ameeriklane, kes oli Saksamaal vahetusaastal kümme aastat tagasi, ajal, mil mu vahetusema oli tegev YFU kontoris. Väga huvitav oli rääkida inimesega, kelle vahetusaasta on olnud juba mitmeid aastaid tagasi ning kes seda ainult fun-fun-fun'ina ei demonstreerinud. Andis taas motivatsiooni, et nautida minu enda (iga päevaga lühenevat aega) Saksamaal.

Reede õhtul oli väga tormine ilm, kohe selline, et tugev tuul lõhkus mu täpilise vihmavarju.
Sellest hoolimata käisime Elisa ja Julega jõuluturul ning nautisime sealset õhkkonda.



Õpetasin neile eestikeelseid jõulusoove. Suurimat nalja teeb siiski "Häid pühi!", sest täpitähti hääldatakse saksa keeles ikka päris teisiti.


Kuna see oli tegelikult mu esimene õige jalutuskäik Weihnachtsmarkt'il, siis vaimustusin ka päris kitšilikest asjadest. Aga kõik on vabandatav, sest olen vahetusõpilane! :) 
Kuidas ma sellist vaba(n)dust Eestis igatsema hakkan!


Laupäeval soovisin vahetusisa ja -õde Nörthen Hardenbergi vabaõhuuisuplatsil uisutada. Läksin samuti kaasa. Kihvt oli näha väikeseid lapsi, kelle olid pandakujulised tugirauad abiks.


Õhtul käisin sõbrannaga Junges Theater'is teatritükki nimega "Der Hals der Giraffe" ("Kaelkirjaku kael") vaatamas. Lavastuslikult oli tegu väga põneva tükiga, lisaks mängis peaosa meie teatrigrupi üks juhendajatest. Huvipärast tahaksin lugeda ka samanimelist romaani, sest teema oli väga huvitav. Ja tahaks loomulikult ka teada saada, millised elemente tõlgendas lavastaja spetsiaalselt teatritüki jaoks ning mida jutustas tekst ise.

Foto: http://www.junges-theater.de/content/typo3temp/pics/IMG_3809_36f6f15a5f.jpg
Õhtul oli ka televiisoris viimane osa telešõust "Wetten Dass". Vaatasin seda esimest korda, aga väga huvitav oli, milliseid pakkumisi kihlvedudeks tehti ning kuidas nendega tõesti toime tuldi. Iga kord oli saates külaliseks ka mõni maailmakuulus persoon, viimasel korral Ben Stiller, kes reklaamis filmi "Öö muuseumis" uut osa.

Pühapäeval läksin Helena ja Harrieti juurde piparkooke küpsetama ning pisut hiljem liitus veel üks koolikaaslanna. Saksamaal ei ole traditsiooni Lebkuchen'eid küpsetada. Selgus, et see oli teistele esimene kord piparkooke ise valmistada. Minu jaoks oli uus aga see, et poodides ei olnud võimalust juba valmis piparkoogitainast osta.


Saksamaal müüdavad piparkoogid on Eesti omadega võrreldes väga paksud ning meenutavad maitselt pigem präänikuid. Taignaretsept oli samuti saksapärane ning nagu arvata, sisaldas see palju kergitusainet. Kartsin juba, et välja tuled midagi hoopis võõrast, kuid lõpptulemusena maitsesid meie küpsetised nii nagu kodus!


Pärast suurt katsetamist leidsime parima viisi, kuidas suhkruglasuuri piparkookidele jaotada ning jäime oma kunstiteostega rahule. :D


Kolmanda advendi pärastlõunal olen söönud väga palju küpsetisi ja joonud pea sama palju teed.
Uskumatu, et vaheajani on jäänud viimased viis koolipäeva.

Hetkel aga jooksen elutuppa, kus mind ootab juba pitsa ja peagi televiisorist algav korvpallimäng. Ema sõbrad on juba siia tulnud.

Tschüss!

Pühapäev, 7. detsember 2014

Nikolaus

Hei!

Vahetusaastale eelnevalt räägiti pidevalt, et jõulueelsel ajal tuleb koduigatsus. Et ma nüüd ära ei sõnuks, kuid seni olen väga hõivatud olnud, et igatsushetkedeks aega ei olegi. 

Ka Saksamaa YFU saatis koos keskaastaseminari infoga meile ühe küsitluslehe. Selle täitmine peaks aitama vahetusõpilastel enda olukorda hinnata ja sellega toime tulla. Isiklikult ei näe väga küsitluse vastamisel niivõrd hilja enam mõtet, sest neid rahulikke järelemõtlemishetki iseendaga oli juba varem piisavalt palju, kuid mõte on Saksamaa kontori poolt armas. Ja nagu teada sain, siis sellel ideele oli mu vahetusema tulnud, kui ta vabatahtlik oli (aga siis saadeti neid lehti 3 korda aastas...)

Keskaastaseminari ootan ma juba väga, sest sain oma esimese valiku (selle garanteeris vist vastuse kiire saatmine) ehk kunsti- ja arhitektuuriteemaline seminar, mis toimub Dresdenis. Lisaks olen nüüd hiljem avastanud, et samale seminarile tulevad ka tuttavad ja lahedad vahetusõpilased (ning kindlasti ka need, kellega veel kohtunud ei ole)!

Neljapäeva õhtul oli koolis Tansaania projekti esitlus, mis oli väga vinge. Nende reis tegi kohutavalt kadedaks, sest lisaks imeilusale loodusele, viisid nad läbi väga huvitavaid töötubasid. Kultuuride erinevused tõesti rikastavad ning tulevad siin väga tugevalt esile (keskmise sakslase eluviis erineb väga palju Tansaania internaatkooli õpilase argipäevast).

Pärast esitlust tuli minuga vestlema minu inglise keele õpetaja. Lõpuks ometi nägin sakslaste lõbusat ja muretut olekut. Nimelt on Saksa (noorte)seriaalides kujutatud alati väga positiivse ja vaba suhtlemisega sakslasi, kuid sellist meelestatust ma enda ümber väga palju märganud ei ole... Seni on kõik üsna eestlaslik olnud. Võib-olla mõjutab ka see, et ma vahetusõpilane olen ning inglise keele tulemused üsna head, kuid ta hakkas mulle väga palju (reaalselt naljakaid anekdoote vestma). 
Näiteks üks false friend'idest (sõnad või fraasid, mis on saksa ja inglise keeles sarnased, kuid omavad erinevat tähendust)...

Sakslane on Inglismaal reisil ning tellib restoranis õhtusööki. Loeb menüüd ja mõtleb, et tellib ühe lihase roa. (Ich würde ein Steak bekommen.) Seega teatab ta uhkelt kelnerile: "I would like to become a steak." Kohkunud kelner vastab: "Härra, ma loodan siiralt, et mitte."

Sakslane tahtis öelda, et ta soovib saada Steak'i, kuid selle asemel lausus, et ta soovib saada Steak'iks.

Reedene koolipäev läks ka üsna hästi. Tore oli tagasi koolis olla ja sõpru näha ning ka fotograafiaesitlus läks suurepäraselt. Võib-olla oligi just mu jalavigastus vajalik, et lisaväärtust ja elulisi näiteid minu ja kursusekaaslase fotoseeriale anda. Te ei kujuta ette, kuivõrd veider, aga lõbus oli linnas pilte teha. Käid ringi, jälgid, mida inimesed jalas kannavad ning seejärel inspiratsiooni nähes küsid luba seda üles pildistada. :D

6. detsembril on püha Nikolause päev, mis on Saksa lastele sama oluline kui jõululaupäev. Eelneval õhtul puhastatakse oma jalanõusid ning öösel toob Nikolaus sinna maiustusi. Vanade traditsioonide kohaselt mandariine ja pähkleid. Kujutasin ette, et eks see midagi päkapikkude sarnast on, kuid ust avades oli mu silme ees midagi muud. Mu saapas oli nii komme (ka kummi-) kui ka kätekreeme. :) Või siis väga kasulikud säärised.


Kuna ema pidi töötama, siis sõitsime samal päeva isa ja õega taas Nordstemmenisse. Lähedalasuvas Marienburgi lossis oli muinasjututeemaline jõuluturg ning sinna tuli laste (ja minu) rõõmuks kohale isegi Nikolaus. Kuigi nägin esimest korda Nikolaust, siis vaimustusin eeslist, kellel hiljem ka moosekandid seljas olid. (Miks eesti keeles muusikandid ei öelda, oleks hoopis lihtsam... :P)


Nikolaus oli täielik külgetõmbenumber!


Pärast seda, kui lapsed järjekorras seisid, läks neil kõht tühjaks ning suundusime crepe-putka juurde. Naljakas on aga see, et ma mõtlesin päris pikalt, mis küll see lastešokolaad tähendab kuni nägin, et need on Kinderi šokolaadiribad... Saksa keele mõju.


Õhtul oli tulešõu, mis nägi väga efektne välja.



Pimeduse saabudes tegime ka ühispildi jõulukuuse juures.

Mina, vahetusisa, vahetusõde, vahetusisa õetütar ja õelaps, nende sõbranna ja vahetusisa õde
Pühapäeva hommikul sõitsime perega Groß Schnee'sse, kus toimus YFU kokkusaamine. Jõudsime 15 minutit hiljem kohale ning me olime esimene pere vahetusõpilasega. (Nüüd mainime Saksa täpsust.)

Kaasa tuli teha eesti magustoit ning juba päris pikalt olin mõelnud, et proovin Saksamaal Kirjut Koera teha. Tuli ilusti välja ning väga erinevad inimesed kiitsid. Ise pean tõdema, et Saksamaal leiduvad marmelaadikommid pole ikka need... :)

Kokkusaamine meeldis mulle tegelikult väga, sest kuidagi oli tunne, et tegemist on sugulaste kokkusaamise või millegi säärasega. Ma ei ole ju vahetusperega vist ühegi sugulase juures külas käinud (välja arvatud vahetusisa õe pere ja koha kõrvamajas elavad vanemad) ja ehk alateadvuses tunnen millestki sellisest puudust. Naljakas oli kuulata, kuidas hetkel vahetusaastal olevate noorte vanemad nende kogemustest ja ka näiteks koduigatsusest rääkisid. Kohe hakkasin mõtlema, kuidas minu kodused minu puudumisse suhtuvad.

Kohale tuli ka jõuluvana ja nii tuli vahetusõpilastel ja vahetusõdedel väikestele pakikestele järele minna. Üksi laulda ma ei soovinud ja nii lugesin ühe lihtsa eestikeelse luuletuse.


Õde aga kartis üksi "esineda" ning tulin siis teda toetama. Laulsin ka oma esimesed saksakeelsed jõululaulud. :)


Kokku oli vahetusõpilasi kolm (Sara USAst, mina ja Clara Prantsusmaalt). Kokkusaamine oli väike ja vaikne, aga kuna me Claraga tunneme üksteist juba varem, oli ka väikses seltskonnas meeleolukas. Samuti olid siinsed YFU vabatahtlikud väga sümpaatsed ja ära minnes oli tuju hea (ikka kui sinu saksa keelt kiidetakse :)).


P.S. Ohverdasin selle postituse kirjutamiseks "Tatort"i ehk Saksa kõige-kõigema krimiseriaali ühe osa... *väike pisar* :)

Kolmapäev, 3. detsember 2014

Jõuluhõng ja esimene lumi

Hei!

Eelmise nädala lõpus ilmus koridori pesunöör paberkotikestega ehk meie oma advendikalender. Meil on õega ka süsteem, temale mõeldud üllatused on paarituarvulisel kuupäevadel ning mina saan samas avada paarisarvulistel kuupäevadel.
Kuna advendkalendrid (mida peaks tegelikult korrektselt detsembrikalendriteks nimetama :)) on Saksamaal päkapikkude asenduseks, siis on meil neid kodus veelgi. Teine Göttingeni šokolaadikalender on samuti meil õega kahe peale (ehk mõeldud sellele, kes pesunöörilt sel päeval midagi endale leida ei saa). Emal on isiklik Göttingeni korvpallimeeskonna fännikalender. Aga ta oli väga pettunud, et see sisaldab kõigest šokolaadi ning ümbrispilt üks tavaline korralik koondisefoto on.


Laupäeval toodi keldrist välja jõulukaunistused ning kaunistati kogu elutuba kõiksugu kraamiga. Aknalauad ujuvad kaunistustest ning suures hoos kukkusid ka mõned jõulukuulid põrandale. Kuid nagu juba lapsed teavad, siis teip ja superliim on parimad abimehed.
Eriti lustakaks pean seda, et Petlemma stseeni kujutavad mängukujukesed on toodud Keeniast ja valmistatud tumedast puidust. Paneb mind iga kord seda vaadates heas mõttes muhelema.

(Kui te imestate, miks 'lustakas' on mu (uus) parasiitsõna, siis lustig tähendab saksa keeles lõbusat, naljakat või lustakat. :D)

Laupäevaks olid suured plaanid võtta osa ühest linnaekskursioonist. Kahjuks selgus aga infopunkti kohale jõudes, et ka teine ekskursioon oli välja müüdud. Pisut pettunud, kuid otsustasin aga linnas jalutada ja endale ise ekskursioon korraldada. Näiteks imetlesin vaid kergelt (päevavalges) jõuluturgu, mis on vallutanud kogu linna.

Gänselieseli kuju on täiesti jõulumajakeste sisse ära kadunud, kuid siiski kannavad mitmed söögikohad selle sümboli nime.


Tänavakaunistused kesklinnas näitavad tänavanimesid. Pean seda väga kasulikuks, sest näiteks sain teada, et üks tänav kannab nime Barfüßerstraße (Paljajalu käijate tänav). Järgmisel korral ei tasu imestada, kui ma poes mõnda paljajalu käijat isikut näen (tõsiselt, olen eelmisel kuul vähemalt kolme erinevat inimest näinud).

Otsustasin aga, et võtan ette jalutuskäigu püha Jakobi kiriku tippu (paistab pildi vasakus nurgas). Torni kõrgus on 72 meetrit ning eelmine kord jätsin oma tuuriplaani jalavigastuse tõttu ära. Hulljulgelt mõtlesin head tervist kasutada ning oma kodulinna turistina avastada.


Tippu ronides olin väga tänulik, et valvur oli mul palunud koti alla jätta. Puidust trepid olid väga kitsad ja järsud ning kohati oli ka käepidemed väga kauges ulatuses. Sellises olukorras avastasin, et mingisugune kõrgusehirm (või siis kukkumiskartus) on mul olemas. Õnneks olid tornis arvukaid vahekorruseid, kas siis kirikukelladega (sattusin ühe juurde kui kell lõi kolm päeval) või puidulaastutega kaetud akendega. Üritasin läbi nende pilti teha, ise lõdisedes novembrikuises külmas tuules. 

Lõpuks jõudsin aga viimasele platvormile, kus sai avada imelised aknad (ja taaskord ehmata, sest niivõrd kõrgel on tuul tugev) ja vaadet imetleda.


Kahjuks oli vaade pilvine, aga näha oli jalakäijatetsoon ning rahvahulk, mis jõuluturule suundub.
Pildi vasakus nurgas nähtav kõrghoone on uus raekoda. Oma vahetusaasta esimestel päevadel sealt möödudes mõtlesin pidevalt, kas selline ehitis on nüüd linnaruumi sobilik või mitte. Nüüdseks on see kuju väga kodune.

Paremal pool on näha püha Johannese kiriku kahte torni. Jõuluturu süda ongi selle kiriku ümbrusest vana raekojani (seda on pildilt võib-olla võõra pilgu läbi keeruline tuvastada, aga joonistage mõttes kahe torniga kirikust lähtuv horisontaaljoon pildile ning otsige selle lõikumist jalakäijatetänavaga). (Vana) Raekoja platsil asub ka Hanetüdruku kuju.


Ja kõigile, kes mõtetes joonistamise kaasa tegid... Selline pilt avaneb kui tulla eelmise foto võttepaigast mööda jalakäijatetänavat ning jõuda vana raekoja eesolevale platsile. :)

Kuskil mälusopis on meeles üks naljakas telefonifirmareklaam, mis jooksis televisioonis kui ma üsna pisike olin. Seal näidati, kuidas 10 aasta pärast (ehk siis praegusel ajahetkel) saadetakse pühadetervitused lõhnakõnedena.
Kahju, et tehnika veel selle arenenud ei ole, sest üht lõhnakõnet vajaksin ma küll, et jõuluturu hõngu edastada.

Nimelt on siin kaneeli-, piparkoogi-, glögi-, mandariini-, pannkookide-, pähklite-, rosinate-, vorstide-, glasuuritud õunte ja kõige muu maitsva lõhnad segunenud. Kokku on see tõesti midagi imelist! Ning siis veel igasugused karussellid, õhupallid ja isegi jõuluvanakujulised prügikastid (ei tasuks segi ajada kirjakastidega :)).


Ja loomulikult müüakse jõuluturul ka igasugust mittesöödavat (kinke)kraami, kuid millega mul veel aega tutvuda pole olnud. Kindlasti on seal ka postkaarte, mis on sarnase tornist avanenud vaatepildiga. :) Oleks vaid vähem pilvisem päev olnud!

Jõudsin enne kojutulekut ka Kauflandi (üks supermarket, kus mu pere tavaliselt ei käi) külastada, sest otsisin, kas ja millise tootenimetuse all Saksamaal marmelaadi leidub, sest vajan seda YFU jõulukohtumise valmistamiseks. Marmelade on sakslastele moos või keedis.
Leidsin suurest magusariiulist vaid kaks erinevat sorti marmelaaditükke (Gelee kui keegi peaks vajama), aga see on piisav. 
Meeles mõlkus ka Eesti vahetusõpilaste Facebooki grupis mainitud kohukeseigatsus. Teadsin aga, et Saksamaal leidub kohupiima, miks nad siis küll kohukest ei oma. Ja sealt leidsingi Quarkriegel'i (kohupiimarida/-batoon :)). Vaid üks firma, mis pakkus tavalist vanillimaitselist ja maasikatäidisega, kuid see on Saksamaa toodang. Ostsin ühe proovimiseks ning alles siis sain tunda, milline kohukeseigatsus mul tegelikult on. Aga Saksa alternatiiv maitses ka väga hästi! :)


Pühapäevaks olid suured plaanid teatrisse minna, aga miskipärast juhtub minuga vahetusaastal alati midagi, kui ennast liiga hästi tunnen. Väikese vigastuse tõttu lähen alles homme esimest korda sel nädalal kooli (sealjuures üritan iga hinna eest mitte longata). 

Külastasin ka esimest korda (laste)arsti (tegelikult olin paar päeva varem õde allergiavastase kuuri tõttu sinna viinud ja esmamulje oli nii hea, et pidin kohe haigeks jääma :D). Esmamulje on tõesti positiivne, sest lastearst tegi muudkui nalja (jumaldab sarkasmi, aga seda heas mõttes) ning pisut keeruline on aru saada, miks sellise arsti patsiendid hirmu omavad. Visiidi lõpus pakkus kummikomme, mis kindlasti on mõne lapse jaoks arstikülastuse tipphetkeks, kuigi mind jätavad need siiani külmaks. 

Ahjaa, kui muidu öeldakse, et küll pulmadeks saab terveks, siis nüüd lohutati, et küll vahetusaasta lõpuks saab kõik korda! Uskumatu, aga tõesti pool aastat ja üks kuu on jäänud.

Aga näeme asju positiivselt, sest olen kodus olles päris palju teha jõudnud.
Eile õhtul küpsetasime ühiselt Plätzchen'eid ehk jõuluküpsiseid.
Valituks osutusid Vanillekipferl (vanillisarvekesed), mis on pildil parempoolsed.

Lisan siia ka koostisained, kui keegi sooviks kodus järele proovida (või ma tõenäoliselt ise kiirelt retsepti vajan):
Vanillekipferl

Kogus: ~ 1,5 plaaditäit

Taigen: 
250 g nisujahu
1 noaotsatäis küpsetuspulbrit
120 g suhkrut 
2 tl vanillisuhkrut
3 keskm. suurusega munakollast
200 g võid
125 g riivitud mandlipuru

Küpsetada 160-kraadises ahjus 10 kuni 12 minutit.

Serveerimiseks raputada üle tuhk- ja vanillisuhkru seguga.


Kuna aga üle jäid munavalged, siis küpsetasime pildi vasakul poolel olevaid kaneeli-pähkli-makroone.

Kogus: ~ 1,5 plaaditäit

Munavalgesegu:
3 keskm. suurusega munavalget
220 g suhkrut
150 g hakitud sarapuupähkleid
100 g jahvatatud sarapuupähkleid
2 tl (tumedat) kakaopulbrit
2 noaotsatäit kaneeli

Küpsetada 120- kuni 140-kraadises ahjus 20 kuni 25 minutit.

Ja kuna õde tahtis midagi šokolaadist, siis küpsetasime täna veel. Pilti ja retsepti ma parem lisama ei hakka, sest kuskil on ka piir minusugusele magusafännile. :)

Lõpetan uudisega, et täna hommikul sadas esimest korda lund!