To-do-listi täitmas

Hei!

Naljakas, kuivõrd teistusugune ettekujutus mul oma viimastest nädalatest Saksamaal oli. Arvasin, et kui juunikuus koolis tuleb käia, tähendab see pärast koolitunde Freibad'i ehk väliujulasse minekut ning jäätiskohvikute igapäevast külastamist. Hetkel pole suvine ilm küll oma teed Saksamaale leidnud.

Reedel olin väga õnnelik, et taas koolis oma sõpru sain näha. Füüsikakursusel alustati mõned nädalad tagasi koogitraditsiooni. Vähemalt kord nädalas küpsetab keegi midagi magusat. Tahtsin samuti enne oma lahkumist panustada ning valmistasin marjadega juustukoogi. 

Sain samas tunnis kätte ka oma teise poolaasta arvestustöö. Minu tulemus oli tõesti koogisöömist väärt, sest sain 15 punkti! :) Õpetaja mainis taas, et võiksin tema arvates järgmisel aastal ikka Saksamaal gümnaasiumi lõpetada. Füüsika lõpueksami kirjutamise vastu mul midagi ei oleks, kuid mõnes teises aines tunnen end ikka eesti keelest väga palju vabamalt. Imelik mõelda, et Eestisse tagasi tulles keelebarjäär enam osa minu igapäevaelust ei tohiks olla.

Reede õhtul tähistasid minu kaks sõpra Schillerwiese pargis oma sünnipäevasid. Ilm ei olnud aga üldse meie kasuks. Minul oli arvukalt erinevaid jakke seljas, et mitte vihmas ära külmuda. Õhtu parim idee oli kaasa võtta kuuma teed. See mõte leidis palju heakskiitu ning nii käisime mitmeid kordi Jana kodus, et oma varusid täiendada. Üllatasin iseennast sellega, et rattaga mäest üles sõitmist kummalgi korral pooleli ei jätnud. Veel pisut aega tagasi arvasin, et mu sportlik vorm on selle jaoks täielikult roostes...

Samal päeval oli oma vahetusaastalt tagasi Saksamaale jõudnud üks minu sõprade sõbranna. Neiu oli pikast reisist liiga väsinud, et ise õhtul kohale tulla, kuid päeval oli ta kooli külastanud. Huvitav oli kuulata, mida teised tema läbielatust kuulnud olid ning edasi rääkisid. 

Kahjuks tõdeti ka negatiivset. Nimelt oli tütarlaps aasta jooksul vähe kontakti oma siinsete sõpradega hoidnud. Loomulikult avaldasin enda kui vahetusõpilase arvamust, et mõistan teda. Minagi ei jõua (virtuaalselt) kahes kohas samaaegselt elada ning seetõttu olen selle aasta vältel vahetusriigis toimuva esiplaanile seadnud. Mulle vastasti, et nojah, aga teised vahetusõpilased on varasemalt rohkem suhelnud. Jätsin küll diskussiooni sinnapaika, kuid nende lennust on varasemad vahetusõpilased maksimaalselt vaid 3 kuud eemal olnud ning see ajaperiood ei ole 10...11 kuuga võrreldav.

Kurb, aga pean valmis olema, et sellist arvamust kuulen veel Eestiski. Mõned aasta(kümne)d tagasi selliseid probleeme vahetusõpilastel ei esinenud, kuid digitaalajastu tõi midagi uut kaasa.

Nädalavahetusel olid kõik mu vahetuspere liikmed kuskil eemal ja nii toimetasin iseseisvalt. Mulle jäi arusaamatuks, miks nad seda situatsiooni kehvaks pidasid. Veetsin ju oma viimase nädalavahetuse Göttingenis. Nii oli mul aega oma sõprade kui ka esialgseks kohvripakkimiseks.

Re-entry-seminarilt tulin pika to-do-listiga. Teised arvasid, et olen endale liiga palju eesmärke seadnud, kuid ise pean seda jätkuvalt täiesti teostavaks. Seal oli ka väike soov süüa hommikust sakslaste moodi ehk Brötchen'itega. Niisiis seadsingi sammud pagariäri poole ning tõin kaasa sarvesaiad. Ühe erandiga oli kõik, mida sõin, tõesti vaid magus.

Päeval sain kokku Elisaga. Kuigi ilm andis soovida, käisime jäätist söömas. :) Natuke igav oleks viimastel päevadel vaid oma lemmikkohvikus tavapärase maitsega jäätis süüa ning proovisin Lõuna-Ameerika vahetusõpilaste poolt kiidetud dulche de leche't. Ilusa nime taga peitus kodune karamellijäätis.

Lõpetamiste aeg Hanetüdruku purskkaevu juures.

Laupäeval tähistas järgmine sõber oma sünnipäeva, kuid paratamatult tabas mindki väsimus ning jätsin sellele peole minemata.

Tahan oma järelejäänud ajast vaid parimat võtta, kuid ennast lõhki rebida ka ei soovi.

Praegune dilemma on väga suur,
sest aeg üha tiksub. Tegelikult tahaksin võtta iseendale aega, et saaksin oma sõpradele välja näidata, kui väga neist hoolin. Teisest küljest ei tule aega kuidagi võluväel juurde. Seega tuleks seda nendega koosolemise arvelt napsata... 

Pühapäeval sain järgmise linnukese oma listi ühe soovi juurde. Käisime Janna'ga Cron & Lanz'i kohvikus. See pidulik kondiitriäri on Göttingenis väga hinnatud. Leppisime minu sünnipäeval oma armsaima vahetusõpilasega kokku, et ühel ilusal päikselisel päeval naudime kooki ja kohvi. 

Päikest isegi mõneks hetkeks jagus, kuid välistemperatuur meie jaoks suvine ei olnud. Kohviku ülemine korrus oli aga meie jaoks väga armas.

Üks magusasõber ei mahtunud pildile ära.

Meie martsipaniga õunakook ning maasikatort olid suurepärased! :P

Üks mu kursusekaaslane töötab seal nädalavahetustel teenindajana ning tervitasime tedagi. Hiljem mainis ta, et just paar tundi enne meie nägemist oli talle meelde tulnud, kuidas ma talvel selle kohviku külastamise soovist rääkisin, kuid tema mälu järgi seda seni ellu ei olnud viinud...

Pärast Janna bussi peale saatmist suundusin Junges Theater'isse väikeste näitetrupi esietendusele. Nad olid nii armsad ning "Gulliveri reiside" lavastusest jäid juba mõned tulevased staarid silma.

Esmaspäeval sain pärast tunde viimast korda kokku oma järelaitamistunni õpilasega. Meil on koolis nimelt projekt, mille raames vanemad õpilased nooremaid juhendavad. Ma loodan, et olen kuue kuu jooksul teda piisavalt suunanud ning ta sooritab oma viimase matemaatika kontrolltöö edukalt.

Ma ise ei mäleta, et oleksin Eestis 8. klassis neid teemasid niivõrd keerukalt õppinud. Vahepeal seletades tuli küll mõtetesse, et miks siinsetelt õpilastelt niivõrd palju nõutakse. Tegelikult ma ei tea, kas sellel tasemel teemade mõistmist just tahetatakse...  Eeldatakse, et õpilased oskavad mingeid võrrandeid koostada, need taskuarvutisse sisestada ning Solve-käsku valida. See, kas nad aru saavad, mida nad just tegid, jääb tahaplaanile.

Kuna ma olen ise selle õppeaasta jooksul Saksamaa koolisüsteemis osalenud, ei mõista ma veel neid, kes Eesti haridust kritiseerivad ning seda Saksamaal pakutavamast kehvemaks peavad... :) 

Samuti sain ka tunnikeseks kokku Niko noorema õega, kellega XLABis käisin. Temal tuleb paari päeva pärast füüsikas töö, mille teemad raskust valmistasid. Jälle tõdesin, et mis kasu küll sellest on, kui õpikutes leidub paar valemit, mille toimimisest keegi aru ei saa. Taskuarvutisse sisestatakse ikka ja jälle andmed ning kui masin mingisuguse numbri ekraanile kuvab, ollakse õnnelikud.

Leppisime Janna'ga kokku, et saame linnaraamatukogus kokku. Ta jättis mulle sõnumi, et viibib 3. korrusel vasakus tiivas. Mõtlesin, küll, kas tegemist on Saksa mõistest 3. korrusega ehk tegelikult neljandaga või ei, sest saksa keeles esineb ka Erdgeschloss. Aga kuskil mälusopis oli meeles, et inglise keele tunnis olen väiksest peale kasutanud ground floor'i. 

Situatsioon oli väga naljakas, sest raamatukogu kõige ülemise korruse vasakul poolel asusid töötajate kontorid. Sain isegi kuidagi uksest sisse ning mind võeti naeratustega vastu. "Ahjaa, sina oledki see, keda me ootasime!". :) Oleksin võinud kauem kaasa mängida, et teada saada, kellega täpsemalt vestelda sooviti. 

Janna oli pisut kauem kindel, et ootab mind Saksa mõistes 3. korrusel, kuid lõpuks leidsime üksteist. Ning mina olen targem, sest arutelu käigus selgus, et Ameerikas antakse erinevatele korrustele numbreid nii nagu eesti keeleski. :) Britid ja sakslased on need, kes asja keeruliseks teevad.

Teisipäeval oli ülikoolis sisseastujatele infopäev. Ka üks minu tuttav Amsterdami EYPlt tuli Göttingeni tudengielu kaema. Pärastlõunal näitasin talle meeleldi linna - nii huvitavaid paikasid kui ka minu enda lemmikkohti. Jalutuskäiguga vedas meil väga, sest just siis, kui otsustasime kohvikut külastada, hakkas sadama. 

Minu panus sai antud, sest Lucas oli üsna kindel, et jätab teiste ülikoolivalikutega tutvumata ning alustab sügisest õpinguid Göttingenis. Selle puhul käisime Cron & Lanz'is maiustamas. Naersin, et üliõpilasena ta sinna vaevalt satub, sest hinnaklass on liiga krõbe. 

Põhjus, miks ta oma valikus veendunud oli, oli juba saadud jaatav vastus. See on Saksamaa puhul ebatavaliselt kiire tagasiside, sest dokumente korraldatakse alles suvel ning nende läbivaatamine võtab aega. Erand on aga see, et gümnaasiumi lõpetas ta eelmisel aastal ning selle aasta vältel tegi ta oma vabatahtlikku sotsiaalteenistuse aastat. 

FSJ on Saksamaal väga populaarne, sest valituks osutudes on korralduslik pool ning mitmeid kordi lihtsam kui vahetusaastale minek. Vabatahtlik töö ei pea olema välisriigis (näiteks tema töötas Berliinis) ega seotud meditsiini või muu arenguabiga (Lucase ülesandeks oli Schwarzkopf'i fondis paberimajandusega tegeleda ning seeläbi nii EYP-d kui ka muid algatusi koordineerida). Lisaks sellele, et Saksamaa toetab FSJ rahastust, aitab see kogemus kaasa ka ülikooli kandideerimisel. Ma küll ei tea täpselt, kuivõrd palju, kuid FSJ puhul tõstetakse gümnaasiumiastme keskmist hinnet. Viimane on just see, mida ülikoolid jälgivad ning oluliseks peavad.

FSJ on seega tehtud väga atraktiivseks. :) Lucas otsustas vabatahtliku aasta kasuks seetõttu, et oli algklassides ühe aasta vahele jätnud ning vanuselt oma kursusekaaslastest noorem. Võiks eeldada, et kui Saksamaal kergete alkohoolsete jookide ostmine on 16. eluaastast alates legaalne, siis täisealiseks saades just väga palju suuremat vabadust ei kaasneks. Tegelikult on noorukite kaitseks kehtestatud palju reegleid. Küll ei tohi õhtusel ajal väljas olla ning nö tudengibaarides on kehtestatud ka vanuselimiidid sisenemiseks. Üks tema tuttav oli juba alaealiselt ülikooliteed alustanud ning sotsiaalelu mõttes oli tema vanus tihti takistuseks osutunud. 

Eile oli ka minu viimane teatrietendus. Mida aeg edasi, seda nauditavamaks esinemine muutus ning kahju on, et mul nendega Derniere'ni esineda ei õnnestu. Oleks küll meile antud esinemisperiood varem alanud...

Hüvastijätmine on loomulikult raske, kuid ma olen õnnelik, et sain neile oma tänutunnet väljendada. Teatritrupp on tõesti väga oluliseks osaks minu Göttingeni elust kujunenud ning kui saaksin, võtaksin need suurepärased inimesed endaga Eestisse kaasa. Kallistusringis pisteti mulle näppu valge roos, postkaart armsate sõnadega ning kommikarp. Nad vist lugesid mu mõtteid, sest viimasel ajal olen nii kohvi- kui ka šokolaadisõltuvusse langenud. :)

Bis gleich!

Toi, toi, toi

Hei!

Mäletan veel, millised mõtteid paar nädalat tagasi teatriklubiga seoses mõlgutasin. Kas kõik need proovidega sisustatud nädalavahetused on seda väärt või oleks õigem olnud need siiski oma (kooli)sõpradega veeta? Nüüd võin öelda, et olen väga rahul, et etenduses kaasa teen.

Stressirikas proovideaeg kogus aga viimase nädalaga üha rohkem tuure. Kooli jaoks aega ei jäänudki ning kui ma lõpuks kolmapäeval korraks sealt läbi põikasin, jätsin Janna koolikappi vaid ühe pileti. :)

Eelmisel õhtul toimunud peaproovi jooksul ei tekkinud kuidagi sellist tunnet, et vähem kui 24 tunni pärast on Premiere. Mina sain näiteks siis esimest korda oma kostüümi näha ning selga proovida. Vestid olid ka nii valmis tehtud, et kolm riidetükki olid lihtsalt sobiva kujuga välja lõigatud ning sirgelt kokku õmmeldud.

Kolmapäeva hommikul olime kõik väga ärevad. Pärast väikest kooli külastamist sõitsin ühe teatrikaaslase koju, kus lihtsalt pisut jutustasime ning ärevust maandasime.

Meie trupi kaasjuhendajad meisterdasid meile armsa plakati, et ikka näidata, kuidas nad meile pöialt hoiavad. Selle juurde kuulus ka magusanurk. Selline kogus suhkrut oli vajalik, et keegi rambivalguses kokku ei kukuks. :)

Sellel hetkel sain teada, miks pealtvaatajaid teatrisaali alati viimasel minutil lastakse...

Hoidsime käest kinni, tegime massaažiringi ning sisendasime üksteisele, et rokime esietendusel. Kõik said ümbriku armsate kirjakeste ja tähelepanekutega meie juhendajatelt. Seda ühtekuuluvustunnet on väga raske kirjeldada, kuid see on võrratu!

Kui me kümme minutit kardina taga seisime, siis ma närvis küll ei olnud, kuid siiski positiivselt ärevil.

Tulime oma stseenidega suurepäraselt toime. Hirme mul ei olnud kuni hetkeni, mil oma maksiseelikuga kaldpoodiumi juures kinni jäin. Õnneks suutsin väliselt oma rolli siiski sisse jääda ning keegi teine peale minu ei saanud aru, kuidas ma enda jalale paarikümne sentimeetri suuruse verevalumi "lihvisin".

Nüüd, kui ka teine etendus seljatatud, võin julgelt tunnistada, et publik elas väga mõnusalt kaasa.

Minu ema ja sõbrad kommenteerisid hiljem, et nende lemmikkoht oli see stseen, mil ma (või siis minu roll etenduses) koletisena kuningas Hamletit mürgitan. Ma ei pidanud seal sõnakestki rääkima, sest meie Stück im Stück (teatrietendus teatrietenduses :)) oli pantomiim pealeloetud tekstiga. Küll aga tuli kõike väga suurelt ja emotsionaalselt teha. Mäletan, kuidas esimesed korrad õelalt naerda niivõrd keeruline oli (eriti veel ise häält tegemata), et pilt silme ees kergelt mustaks läks. Õnneks on kõik õpitav (nii ka hingamine) ning laval sellist tunnet ei tekkinud.

See on mullegi väga nauditav koht, sest saan lasta end vabaks ning vastanduda oma rollile etenduses. 

Kõik läks järjest paremaks ning pealtvaatajad ei tahtnud aplodeerimist lõpetadagi.

Üks emotsiooniderikas hetk tüdrukute garderoobis

Esietenduse puhul võtsime kõik midagi kaasa buffet'ks. Kutsusime ka pealtvaatajad saali, et nende arvamust kuulda. :) Muuhulgas oli etendus täielikult välja müüdud ning teater otsustas veel paar toolirida juurde lisada, et vähemalt meie pereliikmedki vaatama saaksid tulla. Seega olid meid jälgimas rohkem kui 200 silmapaari. o.O

Nende hulgas oli ka Göttinger Tageblatt'i ajakirjanik, kes meie kohta arvustuse kirjutas. Ta oli meist vaimustuses ning seda oli ka artiklist näha!

Loomulikult tähistasime seejärel oma edukat etendust. Peolt ei puudunud ka Konfetti ja litrid.

See maja on mulle vist sama tähtsaks (või isegi olulisemaks) muutunud kui siinne kodu või koolimaja. Meenutan, et oma esimese päeva Göttingenis veetsin just kõrvalolevas kohvikus vahetusemaga vesteldes. Ma olen nii tänulik, et ta mulle siinsest teatriklubist rääkis ning ma oktoobris julguse kokku võtsin ning (tol hetkel karkudega) kohal käisin. 

Reentry-seminar

Tere!

Eelmise nädalavahetuse veetsin Hanerau-Hademarschenis oma viimasel Saksamaa YFU üritusel. Seminari asupaik on väike ja tundmatu küla Saksamaa põhjapoolseimas liidumaas. Korraldajatelt sain varasemalt mitmeid meile, mille adressaatide real oli vaid mõned nimed ning seetõttu eeldasin, et kokkusaamine tuleb väga väike.

Reedel oli ilm taas paremaks muutunud, kuid mina veetsin selle peamiselt rongis. Plaani kohaselt ei pidanud ma niivõrd kaugele sõitma, kuid määratud seminar minu liidumaas mulle ajaliselt kuidagi ei sobinud. Niisiis sõitsin oma Saksamaa kodulinnast 350 km põhja suunas.

Minu õnneks jäi mulle rongis silma üks teine vahetusõpilane, kelle "tuvastasin" tema YFU paberite järgi. Julge vahetusõpilase rind on rasvane ning nii läksin temaga rääkima.

Meie esimene ICE-rong hilines ning seetõttu jäime ka kahest järgnevast regionaalrongist maha. Tänu sellele oli meil veelgi rohkem aega lihtsalt vestelda. Hiljem selgus, et meie kaks olimegi need, kes kõige kaugemalt olid tulnud - Taani poiss elab Kasselis, mis Göttingenist veel pisut lõunas.

Naljakas on mõelda, kuivõrd vähe aega mul nende vahetusõpilastega koos veeta oli võimalik, kuid kuivõrd avatult me siiski kõigest rääkisime ning kiirelt sõbrunesime. :)

Saksamaa põhjaosas sarnanes loodus üha rohkem Eestile ning Taani poiss nägi ümbritsevas muudkui oma kodumaad. Leidsime soomlase ja norralannaga, et meie külalismaja hoov on väga maakodulik ning lõkkeplatsil võiks isegi jaanipäeva tähistada.

Kahjuks ei kestnud Põhja-Saksamaal suvine päikseline ilm kaua ning järgnevatel päevadel võis õhukeste riiete kandmisest vaid unistada.

Isegi grillõhtu pidasime lõpuks hoopis siseruumides. 

Saksa burksiputka (ei, tegelikult Döneri-kiosk)

Nagu juba mainisin, siis õhtuti lihtsalt rääkisime. Või siis naersime, kui üritasime oma nime erinevates tähestikes kirjutada.

Minu jaoks oli hüvastijätt lihtsam kui varem, sest tean, et eurooplasi näen kahe nädala pärast YESil.

Hamburgi ja S-H liidumaa vahetusõpilaste pered tulid pühapäeva pärastlõunal samuti seminarile. Minu vahetuspere loomulikult niivõrd pikka teekonda ette ei võtnud. Perede jaoks valmistasime ette väikese tänuõhtu. Otsustasime etendada sketše meie endi keeleviperustest.

Olin ostnud rongipileti natuke varasema rongiühenduse jaoks, mis Göttingeni kell 20 saabuks. Kahjuks tuli seetõttu Hademarschen'ist teistest varem lahkuda.

Meie seltskonnal tekkis palju sisenalju. Mõned neist naljakamad, teised vähem. Teamer'id hoiatasid meid puukide eest. Loomulikult oli meie hulgas ka neid, kes nendest putukatest kunagi kuulnud ei olnud (nt ladinaaameeriklased). Seetõttu räägiti neist väga hirmuäratavalt detailselt. Kommenteerisin veel, et kui Eestis puuke ei leiduks, oleks mul vist kohe väga suur hirm nende ees olnud. 

Noored nagu me oleme, leiame aga igas tõsises asjas midagi lõbusat. Kui meie AG-des küsiti, mida me järgenvatest päevadest ootame ning kardame, tulid alati jutuks puugid. Paar korda mõtlesin isegi, et küll see naer kunagi meile kätte maksab.

Nii avastasingi esmaspäeval enda jalalt ühe puugi. Nüüdsest sain täienduse oma vahetusaasta nn. esimeste kordade listi: iseseisvalt puugi eemaldamine. Meie grupivestlusest selgus, et ma ei olnud muidugi ainuke. Loodame vaid parimat, et muud tüli nende vahejuhtumitega ei kaasne. Kuid lõunaameeriklased ehmatasid siiski väga, kui teada said, et me siiski puukide ohvriteks osutusime.

Seminarilt lahkudes algasid minu viimased kaks nädalat Göttingenist. Saksamaal veedetud 10 kuu jooksul olen üha rohkem kohalike moodi käituma hakanud. Rongijaama sõitsin kõige mugavama (ajaliselt paindlikuma) sõiduvahendi ehk jalgrattaga. Minu vahetusema ei lubanud mul ratast kaheks ja pooleks päevaks rongijaama esisele jalgrattaplatsile lukustada. Tänu sellele kasutasin esimest korda jalgratta parkimismaja. 

Göttingenis on neid erinevaid ratastega seotuid kohti ning tehnilisi vidinaid ikka väga palju. Tean, et vähemalt kahes kohas on jalgrattaloendurid, mis aitavad rataste arvukust selles ülikoolilinnas hinnata.

Tschüss, sest lähen naudin oma vahetusaasta viimaseid hetki! :)

Feiern

Hei!

Alustan sellega, et ma ei ole viimaste nädalate jooksul ainult pidutsenud/tähistanud. Kuid loomulikult leiavad säravamad hetked blogis rohkem kajastust kui argipäev. Minu liidumaal kestab kool 23. juulini, mis tähendab, et minagi käin juunikuus koolis. Õnneks oli eile viimane suur kirjalik kontrolltöö ning seega kooliga stressi ei ole. Sakslastele muidugi ikka, sest  nemad tahavad veel parimaid võimalikke suuliseid hindeid. Mina lasen neil selliseks kujuneda nagu tulevik toob. :D (Jah, kui see eestikeelne väljend kõlab teistelegi veidralt, on tegemist vahetusaasta mõjudega emakeeleoskusele.)

Ühel pingelisel teatriproovidega nädalavahetuse õhtul kutsusid sõbrad Doppelkopf'i mängima. Meid oli sel korral tõesti nii vähe, et mängisimegi seda tüüpilist Saksa kaardimängu. Tavaliselt eelistame suurema seltskonnaga ikka libahunti.

Mängu esimesel poolel käis minuga küll algaja õnn kaasas. :)

Pühapäeva hommikupoolikul palusin oma vahetusema, kas ta oleks nõus minuga Fredelsloh külla sõitma. Eelmise aasta sügisest olid niivõrd head mälestused, et soovisin veel kord seda asulat külastada.

Küla potitehased olid kunagi niivõrd tuntud, et nende toodangut telliti isegi nii kaugele nagu selleks on Tallinn ja Novgorod.

Ema oli kuulnud, et kuigi mitmed konkureerivad potitehased olid mõned põlvkonnad tagasi ühele perekonnale kuulunud, ollaks nüüd tülis. Sellele kuulujutule me omanikega vesteldes kinnitust ei saanud, aga kes ikka isiklikke probleeme naeratusega tunnistaks.

Minu soovil tegime suure jalutuskäigu, mis osutus edukaks. Ema oli küll lapsest saadik seda kohta külastanud, kuid nüüd avastas temagi midagi uut.

See hõbedaste kingade ja pulmariietega väljapanek on küll positiivse eesmärgiga, aga minule seostub see vaid ühe holokausti mälestusmärgiga...

Kooki süüa ja kohvi/teed juua meil kahjuks napi aja tõttu ei õnnestunud. Kiirustasin tagasi JT-sse teatriproovi.

Ootamine on kohati väga igav ja nii sünnivad sellised üllitised...

Sel korral oli ootamine tegelikult väga mugavaks tehtud, sest mingil huvitaval põhjusel oli põrandal palju patju.

Teatriseltskond on igati normaalne, sest 18. eluaasta täitumise puhul pisteti mind proovis linnupuuri. :)

Reedel, 5. juunil toimus koolimuusikali "Es war Sommer..." esietendus. Kvaliteet üllatas ikka väga, sest meie koolis on nii andekaid soliste. Palju tööd oli tehtud ka lavakujunduse (;)), rekvisiitide ja kostüümide kallal. Laenutatud oli isegi kaks suurt LED-tuledega ekraani.

Põhiliselt 1970ndatest aastatest pärit hittide hulgas ei olnud mitte ainult mulle tuntud "YMCA"-laadsed lood, vaid ka Saksa diskolood. 

Õhtu lõpuks kummitas meil kõigil "Wenn du denkst, du denkst"... (Õnneks meie peas parema lauluhäälega.)

Sama õhtu jätkus veelgi toredamalt. Väljas oli ülikuum ning sõbrannad tegid ettepaneku, et sõidaksime nende väikesele maatükile (ehk sisuliselt aeda). Muidugi olid kõigil olemas rattad, peale minu. Olin muusikalile tulnud maksikleidi ja kontskingadega. Aga minu parimad sõbrannad laenasid minulegi ratta ning nii ma siis sellises riietuses turvaliselt sõitsingi. Muuhulgas saadud ratas oli kümneid kordi parem nendest ratastest, millega oma elus varasemalt sõitnud olen. :)

"Vaata, mul on ka (mini)kleit seljas!"
"Oota, ma annan sulle patsikummi, millega saad kleidisaba kokku siduda. Mul ei lähe seda niikuinii enam vaja!" (Viimasel ajal on mitmed mu sõbrannad oma kuldkiharad ilusatesse lühikestesse soengutesse lõiganud.)

Ma arvan, et avanev vaatepilt oli lihtsalt parim, sest kõige trumbiks oli mul ühes käes veel hiigelsuur vahvlijäätis. :)

Tagasi mäest üles sõitsin tandemit, kuid see oli minu meelest veelgi ohtlikum. Õnneks saan ma oma sõbrannasid täielikult usaldada, sest nad tõesti on kogu oma elu rattaga sõitnud.

Laupäeva õhtul tähistasin oma sõpradega kortermaja hoovis sünnipäeva.

Kes tuli kohale grilliga, kes rattaga, kuid hoovis nägi vaatepilt lõpuks selline välja. :)

Ma olen lihtsalt nii õnnelik, et mul siin aastaga sellised sõbrad tekkinud on. Hakkan neid meeletult igatsema.

Mängisime nii oma klassikaliseks kujunenud libahunti kui ka pantomiimi. Viimasest mängust sündisid vaid pärlid. Kuidas küll kujutavad noormehed Barbie-nukku või mida teha kergymatischer Jesus'ega (meie religioonieksamikursuse nõudmised on üsna kõrged).

Pühapäeval ärkasin vara üles ning sõitsin rattaga bussijaama (tegelikult on see väike plats rongijaama juures). Minu tee viis mind Braunschweig'i.

Armas oli taas näha seda linna, kuid sel korral hoopis suvisemalt. Oker'i jõel sõideti igasuguste veesõidukitega.

Ning nii lähenesingi oma vahetusõe Alina kodule. Selle ümbruses on ikka veel (s.t. veebruarikuust saadik) ehitus käsil. 

Tuttav vaade Troja restoranile.

Pidu oli küll väike, aga mulle isegi meeldis, sest nii sai paremini suhelda.

Käisime ka paar sammu eemal asuvas botaanikaaias videot filmimas. Mõne kaadri jaoks pidime ennast lausa peitma.

Mina sünnipäevalapsega

See on üsna ebatavaline, et Raclette'i suvel valmistatakse, sest traditsiooniliselt süüakse seda jõuluajal. Kuid meil ei olnud midagi selle vastu, et kõiki neid maitsvaid toiduaineid juustukattega süüa.

Mul oli rõõm veel enne oma ärasõitu taas Braunschweig'i vahetusperet ning siinseid tuttavaid näha. 

Bussiga tagasi sõites oli Autobahn'il liiklusummik. Koos selle palavusega oli sõit üsna kohutav, mis sest, et bussid heas korras (nüüdseks peaaegu nagu Eestis). Sõit Göttingeni oleks pidanud kestma 1,5 tundi, kuid venis üle 2 tunni pikaks. Hakkasin hirmuga mõtlema, kuidas küll YES-lt Eestisse koos kõigi vahetusõpilastega vähemalt 32 tundi sõidame. Kuid ei tasu ette muretseda!

Eile õhtul käisin sõbraga ülikoolikinos "Kõiksuse teooriat" vaatamas ehk filmi Stephen Hawking'i elust. Soovitan soojalt! 

Kahjuks pean nüüd lõpetama, sest vähem kui tunni aja pärast lahkub rongijaamast minu rong. Suundun oma Re-entry-seminarile. Kuna eelmisel nädalavahetusel mul Niedersachsen'i kokkusaamisel osalede ei õnnestunud, sõidan nüüd paariks päevaks Schleswig-Holstein'i liidumaale. Pole seal veel kunagi käinud ning seepärast ootan seda ärevi meeli. 

Tschüss!

Läbi raskuste tähtede poole...

... ehk kuidas ma lõpuks XLABi jõudsin.

Kindlasti on keegi praegu suures segaduses, et miks küll see eraldi blogipostitust väärib. Kuid praegusel hetkel on mul väga naljakas mõelda, et käisin lõpuks kohas, millest varem niivõrd palju kuulnud olin, ning mis isegi vahetusõpilaseks saamise protsessis oma (märkamatut) rolli on mänginud.

2013. aasta maikuus rääkisid mulle kaks sõpra innukalt oma suvisest laagrikogemusest Saksamaal Göttingenis XLABi õppelaboris. Mulle öeldi, et kui mul kunagi võimalus avaneb seda külastada, tasub see reis ennast väga ära. Aastate jooksul on kandideerimisprotsess vägagi muutunud ning enam ei pakuta eestlastele Ida-Euroopa stipendiume, vaid osalustasu tuleks iseseisvalt kokku saada. Teadsin aga, et kui midagi väga tahta, on kõik võimalik, sest üks eestlane oli juba rahvusvahelisse laagrisse toetajate abiga jõudnud.

Rohkem kui aasta möödudes jõudsin aga järeldusele, et nüüd oleks õige aeg saada vahetusõpilaseks. Olin selleks igati valmis, hirmu ühe kooliaasta "kaotamise" ega tundmatusse keelekeskkonda hüppamise ees enam ei olnud. Ainuke pähkel oli kõrge osalustasu finantseerimine. Teadsin väga hästi, et igas vahetusõpilaste lennus on neid, kes on selle summa toetajate abiga kokku saanud. Kuid kahtlesin endas siiski... Sel hetkel tuli meelde positiivne näide Göttingeni laagrisse jõudmisest ning seega sisendasin iseendale, et minagi tulen toetajate otsimisega toime. 

Mõte XLABist kadus küll vahetusaasta protsessi korraldamise juurest ära, kuid vahetusriigi valikul oli see kindlasti alateadvuses. Praegu olen väga rahul, et valisin aasta Saksamaal, sest saksakeelseid teadusprojekte, millega mu teed kunagi ristuda võivad, on ikka väga palju. Keelt kõneledes avanevad mitmed varem suletud uksed. :)

Nii stipendiumitele kandideerides kui ka toetajatele avaldusi saates tuli põhjendada, miks just mina olen toetust väärt ning miks see aasta minu jaoks oluliseks osutub. Oma mõtete lahtikirjutamine on aga kohutavalt raske. Umbmäärased laused nagu "... saksakeelseid teadusprojekte, millega mu teed kunagi ristuda võivad, on ikka väga palju" ei väljenda just täielikult mind vallanud entusiasmi. Inimesed, kes mind ei tunne, aga ei tea, kuidas ma uitmõtteid ellu viin. Suur osa viimastel aastatel kogetust said alguse mõnest positiivselt veidrast ideest.

Kohati tegin vahetusaaasta eesmärkide paberile kirjutamise enda jaoks veelgi raskemaks sellega, et mulle meeldib olla aus. Jäin sellele põhimõttele truuks. Ma ei ole siiani veel kindel, kas omandan Tartus või kuskil Saksamaal ülikooliharidust ning seega ei leidunud mu avaldustes rida, mis teatas, et minu suur unistus on õppida Saksamaa ülikoolis ning just seepärast tahan õppida oma vahetusaastal saksa keelt.

Ühele stipendiumile kandideerides oli aga oma projekti vaja selgemalt lahti kirjutada. Klišeelikku ülikoolinäidet ma kasutada ikka ei soovinud. Rahvusvahelistel olümpiaadidel saadud sõprade kaudu teadsin nii Saksamaa olümpiaadisüsteemist ning sellestki, et XLAB korraldab ka sakslastele kursuseid. Teatasin, et kui ma siia jõuan, otsin võimalusi mõlemat oma silmaga näha ning kogeda.

Nimetatud stipendiumit ma küll ei saanud, sest minu vahetusaastat ja huvialadega tegemise vahel piisavalt tugevat seotust ei nähtud.

Elu on vägagi üllatusterohke ning ühel maikuupäeval sain YFUlt meili, mis sisaldas minu aastase pere infot. Minu kodulinnaks saab Göttingen - ülikoolilinn, millest ma juba palju kuulnud olin. Siiani imestan, milline kokkusattumus see küll on, sest YFU pereankeetidesse enda mäletamise järgi sõnagi XLABist või muust säärasest ei lisanud.

Samas linnas olles oleks patt XLABi mitte külastada. Sügisvaheajal kahtlesin veel, kas tasub saksakeelsesse laagrisse kandideerida, kuid kevadvaheajal võtsin selle protsessi ette. Minu siinne füüsikaõpetaja kirjutas mulle ilusa soovituskirja ning hiljem sain teada, et osutusin kogu Saksamaalt kandideerijate seast kümne väljavalitu hulka. Vahetuspere oli just samal ajal tegemas oma spontaanseid vaheajaplaane ning seetõttu pidin valima, kas osalen laagris või viibin kogu perega Berliinis. Arusaadavalt valisin viimase, sest väärtustan neid hetki, mil mu pere midagi minu jaoks valmis on ette võtma. :) 

Samas mõtlesin kurbusega, et nüüd jääbki XLAB nägemata, mis sest, et olen viibinud ühe kooliaasta sellest 5 km raadiuses. Kuid Niko üllatuspeol kuulsin tema õelt, et 9. klass plaanib füüsikaõpetajaga XLABi külastada. Küsisin järele, kas minagi saaksin sellest radioaktiivsuse teemalisest töötoast osa võtta. 

Nagu piltidelt näha, siis see õnnestus. Päev pärast enda kooli nooremate õpilastega XLABi külastust sain veel  kirja, kus mind armsalt järgmisel nädalal taas värvilisse ehitisse kutsuti. Sel korral siis endavanuste seltskonnas. 

Lõunapausil leidsin riiulilt saksakeelse loodusteaduste olümpiaadi voldiku, kust leidsin pilte oma sakslastest olümpiaadisõpradest ning meenutasin hetke, mil esimest korda sellisest linnast nagu Göttingen kuulsin... :)

Unistage suurelt!

Achtzehn

Hei!

Minule saabus juunikuu koos uue eluaastaga. 18. sünnipäeva saab kirjeldada vaid ühe sõnaga, milleks on "võrratu"!

Üles ärgates olin valmis ka selleks, et avan vaid vanemate poolt Eestist saadetud paki ning sellega mu hommikune meelespidamine piirdub.

Kuid kööki jõudes vabandati koogi puudumise pärast ning mind ootasid ees 18 küünalt (hetkel näen, et tegelikult oli neid 19... huvitav küll, miks) ja rohked kandilised pakid. Nüüd olen paari saksakeelse magusate küpsetiste kokaraamatu võrra rikkam.

Koolis kinkisid mulle sõbrannad sünnipäevakoogi. Nii armas, et see Saksa lipuvärvides kaunistatud oli! Pean veel kiitma, et see keeks maitses väga hästi. :)

Võib-olla oli see osa sünnipäevakingist, et mul toimus vaid neli koolitundi.
Keemiatunnis tegi Janna ettepaneku, et kuna mul lõpuks ometi kord sama vähe tunde on nagu temal, tulgu ma Rotary igaesmaspäevasele kohtumisele.

Mitte just väga kaugel mu kodust asub ajalooline tähetorn, milles nüüd fancy restoran Planea asub.

Erikeelsete tõlgete seast leidsime isegi soomekeelse versiooni.

Kohtumine oli oodatust väiksem ning lõunasöögile ei järgnenudki tavapärast ettekannet. Rotariaaid võtsid mind väga sõbralikult vastu ning minulgi oli nendega huvitav vestelda. Küll tunti huvi Eestis elavate venelaste olukorra kui näiteks ka minu ülikooliplaanide vastu. Lõpetasime üldse Janna vahetuspere Taani reisist rääkimisega ning meile selgitati, kuidas taanlased Saksamaalt odavamat alkoholi üle toovad. Tegelikult oli see tunnike hoopis lõbusam kui kirjeldusest jääv mulje. Keeldusin viisakalt pearoast, sest olin just koolis lõunat söönud, kuid desserti paluti mul ühiselt nautida.
Sünnipäeval toitusingi pea-aegu vaid koogist! :D

Tahtsin alati uue raekojahoone viimasel korrusel asuvas sööklast avanevat vaadet nautida ning just sinna me Jannaga suundusimegi.

Kohvitada meil kellaaja tõttu ei õnnestunud, aga see ei takistanud meid fotot tegemast.

Tiirutasime natuke linna peatänaval, sest ilm tundus paremaks pöörduvat. Kutsusin Janna pärastlõunaks enda juurde chai'd jooma, sest vahetusõpilased on need vähesed, kes päev enne Klausur'i õppimist kõige tähtsamaks ei sea.

Koju jõudes tervitasin õde ja ema ning kuigi nägin, et mu toauks oli suletud, ei pidanud ma seda kuidagi kummaliseks, sest see on viimasel ajal tihti nii.
Jäin aga täiesti sõnatuks, kui mulle minu peotujus sõbrannad lauldes vastu vaatasid ning kaunistusi loopisid. :) Sain isegi video oma reaktsioonist, mida hiljem väga naljakas on näha.

Aitäh teile nii laheda üllatuse eest! (Ma tean, et te loete seda tõlke abil. :D)

Sõbrannad ei jõudnud ära imestada, et mu tuba niivõrd korras on. Huvitav, sest enda arust on mul enda toas niivõrd palju asju, et nende pakkimine võib osutuda probleemiks.

Minu armsad sõbrannad

Lauale võluti kibekiirelt puuviljad, šokolaaditahvlid ning fondüü.

Meile Jannaga tutvustati nende lapsepõlvele tüüpilisi maiustusi. Pildiloleva ümbris maitses nagu paberraha ning sisemuses oli justkui jahvatatud PEZ-i kommipuru.

Fondüü maitses lihtsalt jumalikult! :P

... leidsime ka võimaluse, kuidas vahukomme küpsetada ning neid küpsiste ja šokolaaditükkidega süüa.

Tänu sellele, et olin eelneval nädal saanud Eestis paki, sain ka head Eestimaist kraami pakkuda. Vaieldamatuteks lemmikuteks osutusid musta leivaga soolased võileivaampsud ning erinevad Kalevi šokolaadikommid.

Jõudsime arusaamale, et istusime kogu selle maitsva toidu ees nagu Taylor Swift "22" videos. Erinevuseks osutus vaid see, et meil oli tõesti lõbus ning kogu olustik oli lavastamata.

Vahetusema kommenteeris, et olin samal õhtul väga aktiivne olnud. Tema arvates oli tarbitud suhkrukogus liiga suur, kuid mina pooldan mõtet, et šokolaadi söömisel vallanduvad õnnehormoonid.

Eriti veel parimas seltskonnas! Ma olen niivõrd tänulik selle eest, et mind siin need suurepärased inimesed ümrbitsevad, kellega hüvastijätmine juunikuu lõpus väga raskeks osutub.

Aitäh-aitäh-aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid! :)