Hei!
Naljakas, kuivõrd teistusugune ettekujutus mul oma viimastest nädalatest Saksamaal oli. Arvasin, et kui juunikuus koolis tuleb käia, tähendab see pärast koolitunde Freibad'i ehk väliujulasse minekut ning jäätiskohvikute igapäevast külastamist. Hetkel pole suvine ilm küll oma teed Saksamaale leidnud.
Reedel olin väga õnnelik, et taas koolis oma sõpru sain näha. Füüsikakursusel alustati mõned nädalad tagasi koogitraditsiooni. Vähemalt kord nädalas küpsetab keegi midagi magusat. Tahtsin samuti enne oma lahkumist panustada ning valmistasin marjadega juustukoogi.
Sain samas tunnis kätte ka oma teise poolaasta arvestustöö. Minu tulemus oli tõesti koogisöömist väärt, sest sain 15 punkti! :) Õpetaja mainis taas, et võiksin tema arvates järgmisel aastal ikka Saksamaal gümnaasiumi lõpetada. Füüsika lõpueksami kirjutamise vastu mul midagi ei oleks, kuid mõnes teises aines tunnen end ikka eesti keelest väga palju vabamalt. Imelik mõelda, et Eestisse tagasi tulles keelebarjäär enam osa minu igapäevaelust ei tohiks olla.
Reede õhtul tähistasid minu kaks sõpra Schillerwiese pargis oma sünnipäevasid. Ilm ei olnud aga üldse meie kasuks. Minul oli arvukalt erinevaid jakke seljas, et mitte vihmas ära külmuda. Õhtu parim idee oli kaasa võtta kuuma teed. See mõte leidis palju heakskiitu ning nii käisime mitmeid kordi Jana kodus, et oma varusid täiendada. Üllatasin iseennast sellega, et rattaga mäest üles sõitmist kummalgi korral pooleli ei jätnud. Veel pisut aega tagasi arvasin, et mu sportlik vorm on selle jaoks täielikult roostes...
Samal päeval oli oma vahetusaastalt tagasi Saksamaale jõudnud üks minu sõprade sõbranna. Neiu oli pikast reisist liiga väsinud, et ise õhtul kohale tulla, kuid päeval oli ta kooli külastanud. Huvitav oli kuulata, mida teised tema läbielatust kuulnud olid ning edasi rääkisid.
Kahjuks tõdeti ka negatiivset. Nimelt oli tütarlaps aasta jooksul vähe kontakti oma siinsete sõpradega hoidnud. Loomulikult avaldasin enda kui vahetusõpilase arvamust, et mõistan teda. Minagi ei jõua (virtuaalselt) kahes kohas samaaegselt elada ning seetõttu olen selle aasta vältel vahetusriigis toimuva esiplaanile seadnud. Mulle vastasti, et nojah, aga teised vahetusõpilased on varasemalt rohkem suhelnud. Jätsin küll diskussiooni sinnapaika, kuid nende lennust on varasemad vahetusõpilased maksimaalselt vaid 3 kuud eemal olnud ning see ajaperiood ei ole 10...11 kuuga võrreldav.
Kurb, aga pean valmis olema, et sellist arvamust kuulen veel Eestiski. Mõned aasta(kümne)d tagasi selliseid probleeme vahetusõpilastel ei esinenud, kuid digitaalajastu tõi midagi uut kaasa.
Nädalavahetusel olid kõik mu vahetuspere liikmed kuskil eemal ja nii toimetasin iseseisvalt. Mulle jäi arusaamatuks, miks nad seda situatsiooni kehvaks pidasid. Veetsin ju oma viimase nädalavahetuse Göttingenis. Nii oli mul aega oma sõprade kui ka esialgseks kohvripakkimiseks.
Re-entry-seminarilt tulin pika to-do-listiga. Teised arvasid, et olen endale liiga palju eesmärke seadnud, kuid ise pean seda jätkuvalt täiesti teostavaks. Seal oli ka väike soov süüa hommikust sakslaste moodi ehk Brötchen'itega. Niisiis seadsingi sammud pagariäri poole ning tõin kaasa sarvesaiad. Ühe erandiga oli kõik, mida sõin, tõesti vaid magus.
Päeval sain kokku Elisaga. Kuigi ilm andis soovida, käisime jäätist söömas. :) Natuke igav oleks viimastel päevadel vaid oma lemmikkohvikus tavapärase maitsega jäätis süüa ning proovisin Lõuna-Ameerika vahetusõpilaste poolt kiidetud dulche de leche't. Ilusa nime taga peitus kodune karamellijäätis.
Lõpetamiste aeg Hanetüdruku purskkaevu juures. |
Laupäeval tähistas järgmine sõber oma sünnipäeva, kuid paratamatult tabas mindki väsimus ning jätsin sellele peole minemata.
Tahan oma järelejäänud ajast vaid parimat võtta, kuid ennast lõhki rebida ka ei soovi.
Praegune dilemma on väga suur,
sest aeg üha tiksub. Tegelikult tahaksin võtta iseendale aega, et saaksin oma sõpradele välja näidata, kui väga neist hoolin. Teisest küljest ei tule aega kuidagi võluväel juurde. Seega tuleks seda nendega koosolemise arvelt napsata...
sest aeg üha tiksub. Tegelikult tahaksin võtta iseendale aega, et saaksin oma sõpradele välja näidata, kui väga neist hoolin. Teisest küljest ei tule aega kuidagi võluväel juurde. Seega tuleks seda nendega koosolemise arvelt napsata...
Pühapäeval sain järgmise linnukese oma listi ühe soovi juurde. Käisime Janna'ga Cron & Lanz'i kohvikus. See pidulik kondiitriäri on Göttingenis väga hinnatud. Leppisime minu sünnipäeval oma armsaima vahetusõpilasega kokku, et ühel ilusal päikselisel päeval naudime kooki ja kohvi.
Päikest isegi mõneks hetkeks jagus, kuid välistemperatuur meie jaoks suvine ei olnud. Kohviku ülemine korrus oli aga meie jaoks väga armas.
Üks magusasõber ei mahtunud pildile ära. |
Meie martsipaniga õunakook ning maasikatort olid suurepärased! :P
Üks mu kursusekaaslane töötab seal nädalavahetustel teenindajana ning tervitasime tedagi. Hiljem mainis ta, et just paar tundi enne meie nägemist oli talle meelde tulnud, kuidas ma talvel selle kohviku külastamise soovist rääkisin, kuid tema mälu järgi seda seni ellu ei olnud viinud...
Pärast Janna bussi peale saatmist suundusin Junges Theater'isse väikeste näitetrupi esietendusele. Nad olid nii armsad ning "Gulliveri reiside" lavastusest jäid juba mõned tulevased staarid silma.
Esmaspäeval sain pärast tunde viimast korda kokku oma järelaitamistunni õpilasega. Meil on koolis nimelt projekt, mille raames vanemad õpilased nooremaid juhendavad. Ma loodan, et olen kuue kuu jooksul teda piisavalt suunanud ning ta sooritab oma viimase matemaatika kontrolltöö edukalt.
Ma ise ei mäleta, et oleksin Eestis 8. klassis neid teemasid niivõrd keerukalt õppinud. Vahepeal seletades tuli küll mõtetesse, et miks siinsetelt õpilastelt niivõrd palju nõutakse. Tegelikult ma ei tea, kas sellel tasemel teemade mõistmist just tahetatakse... Eeldatakse, et õpilased oskavad mingeid võrrandeid koostada, need taskuarvutisse sisestada ning Solve-käsku valida. See, kas nad aru saavad, mida nad just tegid, jääb tahaplaanile.
Kuna ma olen ise selle õppeaasta jooksul Saksamaa koolisüsteemis osalenud, ei mõista ma veel neid, kes Eesti haridust kritiseerivad ning seda Saksamaal pakutavamast kehvemaks peavad... :)
Samuti sain ka tunnikeseks kokku Niko noorema õega, kellega XLABis käisin. Temal tuleb paari päeva pärast füüsikas töö, mille teemad raskust valmistasid. Jälle tõdesin, et mis kasu küll sellest on, kui õpikutes leidub paar valemit, mille toimimisest keegi aru ei saa. Taskuarvutisse sisestatakse ikka ja jälle andmed ning kui masin mingisuguse numbri ekraanile kuvab, ollakse õnnelikud.
Leppisime Janna'ga kokku, et saame linnaraamatukogus kokku. Ta jättis mulle sõnumi, et viibib 3. korrusel vasakus tiivas. Mõtlesin, küll, kas tegemist on Saksa mõistest 3. korrusega ehk tegelikult neljandaga või ei, sest saksa keeles esineb ka Erdgeschloss. Aga kuskil mälusopis oli meeles, et inglise keele tunnis olen väiksest peale kasutanud ground floor'i.
Situatsioon oli väga naljakas, sest raamatukogu kõige ülemise korruse vasakul poolel asusid töötajate kontorid. Sain isegi kuidagi uksest sisse ning mind võeti naeratustega vastu. "Ahjaa, sina oledki see, keda me ootasime!". :) Oleksin võinud kauem kaasa mängida, et teada saada, kellega täpsemalt vestelda sooviti.
Janna oli pisut kauem kindel, et ootab mind Saksa mõistes 3. korrusel, kuid lõpuks leidsime üksteist. Ning mina olen targem, sest arutelu käigus selgus, et Ameerikas antakse erinevatele korrustele numbreid nii nagu eesti keeleski. :) Britid ja sakslased on need, kes asja keeruliseks teevad.
Teisipäeval oli ülikoolis sisseastujatele infopäev. Ka üks minu tuttav Amsterdami EYPlt tuli Göttingeni tudengielu kaema. Pärastlõunal näitasin talle meeleldi linna - nii huvitavaid paikasid kui ka minu enda lemmikkohti. Jalutuskäiguga vedas meil väga, sest just siis, kui otsustasime kohvikut külastada, hakkas sadama.
Minu panus sai antud, sest Lucas oli üsna kindel, et jätab teiste ülikoolivalikutega tutvumata ning alustab sügisest õpinguid Göttingenis. Selle puhul käisime Cron & Lanz'is maiustamas. Naersin, et üliõpilasena ta sinna vaevalt satub, sest hinnaklass on liiga krõbe.
Põhjus, miks ta oma valikus veendunud oli, oli juba saadud jaatav vastus. See on Saksamaa puhul ebatavaliselt kiire tagasiside, sest dokumente korraldatakse alles suvel ning nende läbivaatamine võtab aega. Erand on aga see, et gümnaasiumi lõpetas ta eelmisel aastal ning selle aasta vältel tegi ta oma vabatahtlikku sotsiaalteenistuse aastat.
FSJ on Saksamaal väga populaarne, sest valituks osutudes on korralduslik pool ning mitmeid kordi lihtsam kui vahetusaastale minek. Vabatahtlik töö ei pea olema välisriigis (näiteks tema töötas Berliinis) ega seotud meditsiini või muu arenguabiga (Lucase ülesandeks oli Schwarzkopf'i fondis paberimajandusega tegeleda ning seeläbi nii EYP-d kui ka muid algatusi koordineerida). Lisaks sellele, et Saksamaa toetab FSJ rahastust, aitab see kogemus kaasa ka ülikooli kandideerimisel. Ma küll ei tea täpselt, kuivõrd palju, kuid FSJ puhul tõstetakse gümnaasiumiastme keskmist hinnet. Viimane on just see, mida ülikoolid jälgivad ning oluliseks peavad.
FSJ on seega tehtud väga atraktiivseks. :) Lucas otsustas vabatahtliku aasta kasuks seetõttu, et oli algklassides ühe aasta vahele jätnud ning vanuselt oma kursusekaaslastest noorem. Võiks eeldada, et kui Saksamaal kergete alkohoolsete jookide ostmine on 16. eluaastast alates legaalne, siis täisealiseks saades just väga palju suuremat vabadust ei kaasneks. Tegelikult on noorukite kaitseks kehtestatud palju reegleid. Küll ei tohi õhtusel ajal väljas olla ning nö tudengibaarides on kehtestatud ka vanuselimiidid sisenemiseks. Üks tema tuttav oli juba alaealiselt ülikooliteed alustanud ning sotsiaalelu mõttes oli tema vanus tihti takistuseks osutunud.
Eile oli ka minu viimane teatrietendus. Mida aeg edasi, seda nauditavamaks esinemine muutus ning kahju on, et mul nendega Derniere'ni esineda ei õnnestu. Oleks küll meile antud esinemisperiood varem alanud...
Hüvastijätmine on loomulikult raske, kuid ma olen õnnelik, et sain neile oma tänutunnet väljendada. Teatritrupp on tõesti väga oluliseks osaks minu Göttingeni elust kujunenud ning kui saaksin, võtaksin need suurepärased inimesed endaga Eestisse kaasa. Kallistusringis pisteti mulle näppu valge roos, postkaart armsate sõnadega ning kommikarp. Nad vist lugesid mu mõtteid, sest viimasel ajal olen nii kohvi- kui ka šokolaadisõltuvusse langenud. :)
Bis gleich!