Lihavõttevaheaeg I - Ostfriesland

Moin!

Märtsikuu viimasel reedel sõitsime õega Emdenisse, kus vahetusisa elab. Ostfriesland'is oldud päevad olid väga rahulikud.

Päevad algasid hommikusöögiga Croissant'ide ja Nutella šokolaadikreemi saatel. Minu rõõmuks oli meil kapis ka kurki, tomatit ja juustu, sest muidu on hommikusöök ikka alati vaid magusaga.

Kahjuks oli ilm läinud just tormiseks ning pärastlõunal meid alati välja ei kiskunud. Lugesime siis kõik põnevaid raamatuid (muuhulgas sain ma oma 650-leheküljelise Dan Browni "Kadunud sümboli" saksa keeles läbi :)), kuulasime muusikat või mängisime (pigem siiski õde ja isa) PlayStationit.

Vahepeal õmblesime vildist lihavõttekaunistusi. Õde ja isa imestasid, kuidas ma ikka ja alati sellega neist paremini toime tulin. Komplektis oli aga juba kõik ette tehtud, midagi keerulist peale värvide kombineerimise ja niidi nõela taha ajamise ei olnud. :D

Laupäeval käisime Emdenis lihavõttelaadal. See oli seal aga väga väike ja üsna väikese lihavõttehõnguga. (Kui välja jätta, et Bratwursti-letil olid ka mõned värvitud munad.) Võib-olla oli see pilvise ilma süü, kuid jänesemaskott oli üsna morn.

Käisime läbi Edeka supermarketis ning ma lihtsalt pidin liuguksi pildistama.
Nimelt kannab pood nime Hasse, kuid saksa keeles on Hass viha. Sellega sobis lihtsalt liiga hästi kokku poe moto, mis eestikeeli kõlab umbes nii "Kena, et te meie armastust jagate. "("Aitäh, et te meid hindate" oleks tegelikult vähem konarlikum vaste.)

"Schön, dass Sie unsere Liebe teilen"

Vaba aega sisustasime minu õe Emilia soovide järgi. Ehk käisime veepargis ujumas ning külastasime isa tuttavate hobustetalle.

Minagi sain Pipi hobuse selga.

Islandi hobuseid külastades oli ilm liiga tuuline ja vihmane, et ratsutada, kuid õe soovil puhastasime ja kammisime neid.

Päikesepaiste on väga petlik, sest tegelikult oli väljas suur torm ning tugev tuul, lisaks krõbedalt külm.

Ilm on täiesti ettearvamatu - ühel hetkel paistab päike, siis läheb taevas tumemustaks ning kallab vihma.

Tormi eel otsustasime minna Emsi jõe äärde kaitsetammile. Seal puhus mitmeid kordi tugevam tuul kui mujal. Keeruline oli tavaliselt ja sirgelt kõndidagi.

Isa ja õe selja taga paistab tuletorn, mida sügisel kord külastasin.

Kuigi tamm pakub pisut tuuletõket, siis saabuva tormi tugevusest andis aimu see, et rannatoolid olid ümber kukkunud.

Fotot tehes oli tunne, et iga hetk puhutakse meid minema.

Õhtuti oli meil kahekesi väga lõbus, sest jutustasime õega muudkui tühjast ja tähjast. Õde luges küll päevi oma sünnipäevani (mis on täna :)) või kurtis oma südamevalust. Ühel õhtul tuli ta minu juurde ning teatas, et täna räägime me keskkonnateadlikkusest. See teema küll niivõrd pikaks ajaks vadistamisruumi ei andnud, kuid nalja sai siiski palju.
Göttingenis meil kooliajal sellist aega ei jää, et lobiseda, sest õde peab juba pool kaheksa voodisse minema...

Ühel tormisel päeval sõitsime Norddeichis asuvasse hülgekeskusesse. Seal hoolitsetakse nende hüljeste eest, kellel on probleeme toitumisega või kes inimeste ees hirmu ei tunne.

Vaateakendelt sai jälgida, kuidas hülgeid lõunal toidetakse. Üks keskusekülastajatest peibutas hülgeid kinnastega, kuid näljaste hüljeste seisukohalt see niivõrd lõbus ei olnud.

Söök, võrratu söök!

Muuseum rääkis ka tõusust ja mõõnast ning Wattenmeer'i loodusest.

Õega padumere läbilõikes

Väljas oli kohati ilusalt päikseline.

Pärastlõunal sain spontaanselt kokku Jaapani vahetusõpilase Lenaga, kes Nordeni linnas elab. Sõime jäätist, mis meile mesilase Maja kaussides serveeriti. Õde oli vaimustuses sahisti-kaunistustest, mis lõpuks tema soengut kaunistasid.

1. aprillil oli meie viimane päev Rysum'i külas. Õde hüples tänaval ning mõtles, millist aprillinalja emale teha. Mind sel päeval kahjuks (või õnneks) kuidagi haneks ei tõmmatud, kuid isa langes mitmeid kordi õe vimkade lõksu.