Lihavõttevaheaeg II - Berliin

Hei!

Siit tuleb juba ammu lubatud postitus lihavõttevaheaja teisest poolest. Põhjus, miks ma alles täna seda kirjutan, on väga lihtne - vahepeal on olnud väga põnev ning sisutihe aeg, mille veetsin Amsterdamis. Ütlus, et vahetusaasta lõpp möödub tuhinaga, vastab sajaprotsendiliselt tõele. Minulgi jääb mahti vaid selleks, et nautida elu ning hetki. Kuid siiski soovin sellest jälje oma blogisse maha jätta, et hiljem hea meenutada oleks. :)

1. aprillil sõitsime rongiga Berliini, et saaksime perega ühiselt aega veeta. Rongijaama ei tulnud vastu mitte ainult ema, vaid ka eelmine vahetusõpilane, kes sel ajal kooliga Saksamaa pealinnas oli.

Ausalt tunnistades olin seda hetke varasemalt kartnud, sest vahetusaasta alguses oli mul raske oma kohta eelmise vahetusõpilase varjus leida. Selle asemel, et minuga suhelda, jagati sügisel igat ühist hetke sotsiaalmeedia vahendusel serblannaga ning pea igas teises olukorras meenutati, mida tema sellest arvas. Loomulikult olin armukade ja küsisin endalt palju, miks ma ikka siin olen ning kas minu vastu üldse huvi tuntakse. Samal ajal lohutasin, et eks on tegu vaid sellega, et perel oli üksiolemiseks aega vaid nädalake ning aastaga oli tütarlaps pereliikmeks muutunud.

Julgen arvata, et see taaskohtumine oleks arvatavasti tõesti fiaskoks kujunenud, kui see jõuluajal aset leidnud oleks, kuid nüüd oli see hoopis midagi meeldivat. Olen oma lapsikutest hirmudest üle saanud, sest olen minagi osa oma vahetusperest. Õde väljendab tihti, et ta on õnnelik, sest tal on suurem õde (või tegelikult lausa kaks) ning mina mõistan vahetusperet palju paremini.

Ööbisime ema sõbranna korteris, mis asub Friedrichshain'i linnaosas. See on elanike poolest sama suur kui Göttingen. Tegemist on väga-väga laheda hipsterliku rajooniga, kust tänavakunst ja -kultuur on õitsemas. Ringi jalutades tundsin ennast massist erinevana, sest minu riietus on liiga sakslaslikult tavaline. 

Ma usun, et kui mõni streetstyle-blogija ainult selles linnaosa inimestest igapäevaselt fotopostitusi teeks, jaguks piisavalt inspiratsiooni.

Sõime Itaalia restoranis pitsat, mis oli minu elu parim pitsa. Taignapõhi oli imeõhuke, kuid suuuur pitsa koos kattega oli maitsev!

Järgmisel päeval jalutasime piki Karl Marxi alleed.

Nägime suursugust Ida-Berliini arhitektuuri, üheks näiteks raamatupood.

Alexanderplatz'il tervitas meid lihavõtteturg. Naljakal moel oli see väga sarnane jõuluturug - lettides ei müüdud mitte ainult karamellimandleid, kreppe ja Berliner'eid, vaid ka Nürnbergi piparkooke.

Muideks, kui keegi Berliini pannkooke tellib, tuuakse talle üks moosipall ehk Berliner.

Maailmakell oli täiesti töökorras, kuid huvitav see, et näidatud aeg oli talveaeg.

Mina ning kahe koduriigi ajanäitajad.

Edasi läksime Sea Life'i keskusesse.

Akvaariumid olid erinevate Saksa (sadama)linnade järgi kujundatud. Nägime nii Hamburgi Speicherstadt'i kui ka sadamat.

Mulle jäid silma näiteks allolevad lipud, mis on tegelikult osa rahvusvahelisest liputähestikust. Puutusin sellega religioonitunnis kokku, mil analüüsisime ühe kunstnikku viisi jumalat kujutada. Ta oli esitanud Meie Isa palve liputähestikus kirjutatuna. 

Kahjuks pildilolev paigutus Berliini veeteemalises muuseumis mingit minule mõistetavat sõnumit ei kandnud. 

Loomulikult olid akvaariumid väga kenad, kuid unustamatu kogemusi andsid suured poolkerakujulised vaateaknad, mis töötasid suurendajatena. Kui esimest enda ees nägin, ehmusin kergelt, sest üks kala oli täpselt ajastanud selle eest läbi ujumise. 

Läbisime kalatunneli...

Iga saal oli pühendatud erinevale vees elavale loomale.

Suurem tõenäosus on võita lotos kui hai poolt surma saada.

Peegellabürint ei olnud tavaline, vaid merepõhjateemaline.

Keskuse tõmbenumber oli midagi uut - AquaDom. See on 25 meetri kõrgune silindrikujuline akvaarium, mille keskelt on võimalik sõita läbi liftiga.

Veekogus on tohutu - 1 miljon liitrit merevett, kogukaal koos klaasiga on 2000 tonni. Meid rahustati, et klaas lihtsalt ei purune sest on 16 kuni 22 cm paksune.

Kalad tundusid väga rahul, mis sest, et neid ei jälgi mitte ainult liftis sõitjad, vaid ka Radissoni hotelli külastajad.

Kõndisime seejärel linnas ringi. Sain teada, et Muuseumisaarel olevad hooned ei ole mitte renoveerimata, vaid tegemist on kuulijälgedega. Teises maailmasõjas toimus Berliinis tänavalahing.

Naljakas, oli see, et minu vahetuspere soovis pea samades kohtades pilte teha nagu mina esimesel korral Berliinis...

Teletorni akendele moodustus päikest peegeldades suur rist. See efekt ei olnud Ida-Berliini ajal kuidagi DDR'le meelepärane, sest vihjas loomulikult religioonile. :D

Aprillikuu ilm oli tõesti veider, sest kohati sadas tugevat rahet.

Õe juustesse kogunes palju valgeid tükke ning sellega sai ta suurt tähelepanu Aasia päritolu turistidelt, kes temast ning temaga pilte tegid.

Suurel reedel suundusime Friedrichshain'i kohalikku alternatiivklubide piirkonda. Just sealt sai hiljuti alguse Berliini "Tatort" (mida mina muidugi ei olnud näinud... :/).

Tegemist ei olnud mitte ainult peopaigaga, vaid ka ronimiskeskusega. Kletterwand'id on Saksamaal üsna sagedased, mul endalgi on Göttingenis sõpru, kes regulaarselt neid külastavad.

Potsdamer'i platsil asub Euroopa esimene valgusfoor.

Kirikupüha puhul olid loomulikult kõik poed ning suur osa toitlustusasutusi suletud, kuid see-eest muuseumid ootasid külastajaid.

Pärast pikki arutelusid, kus kõik pereliikmed avaldasid oma huvisid ning õde avaldas oma arvamust, et kõik muuseumid on igavad, suundusime siiski Gemäldegalerie'sse.

Seal oli avatud lasteosa "Pop Up Cranach", mis oli tõesti põnev.

Ühe Cranachi teose moderniseerimine

Meid kutsuti ajastukohasele diskole

Wittenbergist pärit Cranachi'd (isa ja poeg) maalisid üheskoos üle 5000 pildi. Neist mitmed kujutasid nende head sõpra Martin Luther'it.

Ema leidis endale meelepärase tsitaadi Lutheri suust: "Ärge loobuge koolist!"

Avatud oli ka Cranachi perekontor koos telefonidega (väga ajastukohane :D). Jäi mulje, et need imeinimesed ei jäänud kuidagi alla näiteks Leonardo da Vincile, sest Cranachid olid raekoja liikmed, omasid apteeki, trükikoda ning loomulikult maalisid veel pilte (kuid seda kohati šabloonidega).

Õde sai esimest korda proovida sellise telefoniga helistamist.

Ka vastuvõetavad kõned olid lustakad, üks oli näiteks Lutherilt ning teatas, et piibel (õigemini selle tõlge) on valmis! :)

Lõpuks veetsime aega ka "õigetes" saalides, kuid loomulikult jäi aega napiks.

Mina leidsin muuseumipoest oma kollektsiooni saksakeelse "Väikese printsi". Aga nagu tavaks, mõtlesin viimasel hetkel ümber ning otsustasin raamatu sinna jätta.

Õde aga otsustas salaja raamatu siiski ära osta ning armsad kinkisid selle mulle lihavõteteks. :)

Ilm oli ilus päikseline ning õde ronis kivide otsa, kust jälgis rulatajaid.

Kunstiteemadel jätkates meenutab see jäädvustus mulle Raffaeli "Ingleid".

Väike õdede selfie vastu päikest ei ole kunagi üleliigne. :)

Möödusime ooperimajast ning selle kõrval asus mälestusmärk eutanaasiaohvritele. Ei tea, kas olen valesti aru saanud, aga mina saan mõistest "eutanaasia" aru kui suremisabi. Kuid Saksamaal seostatakse seda sama palju kohe teise maailmasõjaga nagu sõna "holokaust". Ehk tol ajal valitsev võim ei teinud puhastust mitte ainult rahvuse või päritolu, vaid ka tervisliku seisundi järgi. Seega mõisteti puudega inimesed (sh lapsed ja samasooihaldajad) nende lähedaste soove arvestamata surma...

Möödusime Niedersachseni liidumaa saatkonnast. Kuigi meie sümboliks on tavapäraselt hobune, siis miskipärast on hoone ees suur punane elevant.

Göttingeni nime leiab elevandi vasakult esijalalt.

Jalutasime Ameerika Ühendriikide saatkonna akende eest läbi ning õde küsis siiralt "Miks sellel karul prügikast peas on?". Mis teha, sellest hetkest alates on Vabadussamba seitsme kiirega kroon meie pere jaoks kohutavalt sarnane prügikastikorvile.

Brandenburgi väravate ees palusime endast teha pilti. Ning tõesti *trummipõrin* - see on esimene perepilt meist kõigist! :) 

Riigihoonete kvartalis ringi liikudes oli palju lippe, millest üks jäi eriti silma. Nimelt asub alal vaid üks hoone, mis Saksamaa Liitvabariigile ei kuulu ning selleks on Šveitsi saatkond.

Vanemad oli teinud listi kohtadest ning asjadest, mida nad mulle näidata tahavad. Paberil oli kirjas "lahedad lambid", mida lugedes mul aimugi polnud. Ma ei tea, kas pildilt on niivõrd hea näha, kuid vasakpoolses hoones asub Bundestag'i söökla klaasist lampidega.

Laupäev algas küll väga stressirohkelt peresiseste lahkarvamustega (ma ei mõista siiani, kuidas minust vanem generatsioon WhatsApp'is probleeme lahendada üritab, kui sellisel viisil suhtlemine väga poolik on), kuid samas oli see minu jaoks murdepunktiks, et olen osa perest, mitte lihtsalt külaline ja muidusööja.

Läksime suurde Berliini loomaparki, mis tõesti meenutas pigem parki kui loomaaeda.

Jääkarudel oli isiklik jääpank, kuigi kunstlik.

Nägime väikest vasikat, kes oli oma kasvu tõttu piiretest välja pugenud, kuid ei teadnud, mida edasi teha.

Ahvides jäid silma kaputšiinid ehk see liik, kes ka filmis "Öö muuseumis".

Kaslaste majas oli palju uudishimulikke ja salapäraseid silmi.

Ning nahkhiired üritasid päikese käest rahulikult magada.

Ma imestasin, et neid ahve sakslaste poolt siiani toidetakse, sest säästlikkuse ning jätkusuutlikkusega polnud kuidagi tegemist. :D Õunast võib ühe ampsu hammustada ning siis leiab see taas koha põrandal.

Veeelanike majas leidis õde akvaariumi õhutoru sisse jäänud merihobuse. Ta oli tubli ning teatas töötajale, kes vaese eluke välja laskis.
Oma arutelude käigus puudutasime palju huvitavaid teemasid ning üks neist oli minu küsimus, miks ja kuidas nad just minu oma perre vahetusõpilaseks valisid. Selgus väga naljakas tõsiasi, et nende valikute hulgas oli teinegi eestlane Sarah.

Kuna vihma hakkas sadama, tegime teemakohase foto.

Ilm oli tõesti mitmekesine ning ettearvamatu. Pargi sulgemisajani kiikusime õega mänguväljakul ning lihtsalt nautisime. :)

Kuna tegemist oli viimase päevaga Berliinis, mil veel poed avatud olid, avaldasin soovi pisut poodlema minna. Emal ei olnud aega, kuid ta pakkus välja, et läheksin õega kesklinna. Sellest pea tunnisest ajast ülerahvastatud Alexa kaubanduskeskuse ja rongijaama ajalehekioskite vahelisest jooksmisest saab lihtsalt väga hea loo, kuid lõpuks olin mina vägagi õnnelik, et leidsin selle, mida soovisin ning õde oli mulle head nõu andnud. 

Jõudsime pimeduses Warschauer Platz'i rongijaama, kust kõndisime veerandtunnikese mööda nõrgalt valgustatuid ning huvitavat seltskonda täis tänavaid. Hiljem mõeldes on väga kihvt tunnistada, et ema usaldas mind pea kümneaastase õega üksi võõrasse linna ning andis meile veel näppu pea 700 euro väärtuse transpordikaardi. 

Pühapäevahommikul tähistasime munadepühi. Läksime välja ning otsisime kortermaja hoovist (šokolaadi)mune. Need olid muuhulgas esimesed munadepühad, kus ma meeleldi keedetuid mune sõin, kuid külas olles ei jäänud meil aega ei neid värvida ega võidu peale toksida (peaksin küsima, kas sakslased viimast traditsiooni tunnevadki).

Seejärel sõitsime linna, ning meid tabas veepolitseiniku kuri pilt.

Ei jäänud muud valikut kui ametivõimudega politseipaadile kaasa minna.

Tegelikult oli tegemist isa sõbraga, kes meile Berliini teisest vaatenurgast näitas.

Sõit oli lühidalt kokkuvõttes väga lahe ning niivõrd palju kui meie Berliinist fotosid tegime, tegid turistilaevade pardal möödasõitjad meist pilte.

Sinine vilkur...

Ema sõitis seejärel õega tagasi Göttingeni, et neil väikest puhkeaega jääks.

Haus des Lehrers ehk õpetajatemaja

Sõitsime Bernauer Straße piiripunkti. Just sealt on pärit kuulus jooksva piiriületava sõduri foto.

Alles oli jäetud üks osa Berliini müürist oma algkujul. Vaid selline võimalus oli müürdievahelist ala jälgida, kuigi seegi oli keelatud.

Meie aga saime mälestukoha tornist müürilõiku paremini jälgida. Taustal avanes ilus vaade Berliinile.

Pärastlõunal suundusime Mauerpark'i, kus toimus kirbuturg. Taas midagi väga omast Berliini tänavakultuurile.
Sellega käivad käiskäes nii retrolikud asjad ja mahetoit kui ka ebaseaduslikud meelemürgid. Ühel hetkel jalutas mulle rahvamassist vastu noormees, kes üritas mulle valget pakikest kätte suruda ja maha ärida. Kuigi ta oli kohati pahviks löödud minu keeldumisest, toimus kõik siiski väga vaikselt ja loomulikult. Minu vahetusisal ei olnud õrna aimugi, mis toimunud oli.

Kunstiteoseid, plakateid ning kõiksugu kraami oli müügil pea lõpmatul hulgal.

Kõndisime tagasi mööda kauneid tänavaid, mis kõik küll üsna sarnased välja nägid, kuid siiski värvikombinatsioonis eriilmelised olid.

Keegi pidaski seda kriitiliseks ning teatas oma joonistusega, et Berliin vajab rohkem fantaasiat.

Pärast jalutuskäiku linnakeskusesse nautisime väidetavalt Berliini parimat döner'it.

Kõndisime mööda järjekordsest alternatiivset sisehoovist. Seal asus ka nö Berliini versioon Anne Frank'i majast.

Hackesche Höfe näol on tegemist Saksamaa suurima suletud hoovialaga, mis on täidetud kaupluste ja kultuuriasutustega. Kuna tegemist oli pühapäevaga, mil poed olid suletud, sai rahulikult vaid välise ilmega tutvuda.

Erinevalt Eestist oli esmaspäevgi suur ja tähtis lihavõttepüha.
Viimasel päeval seadsime korteri korda ning sõitsime Keiser Wilhelmi mälestuskiriku juurde. Selle varemeid ei ole pärast teist maailmasõda just seetõttu taas üles ehitatud, sest oleks lubamatu taastada midagi sellist, mis algselt sümboliseeris Saksamaa võimsust ning üleolekut. Kirik oli väga maitseka, kuid suurusuguse sisekujundusega. Kuulasin huviga giidituuri, mis juhtis tähelepanu näiteks sellele, et praegusel ajal oleks lubamatu riigivõim religiooniga ühendada või näitas esimese maailmasõja järgsete vandaalide poolt vigastatud reljeefe, mis algselt pidid tulevast keisrit kujutama.

Ka kõrvalolev uus mälestuskirik oli kaunis.

Põikasime veel läbi Europa kaubanduskeskusest, kus asub suur veekell.

Reis Berliini oli tore ning kuigi ma suurlinnavaimustust ei jaga, leidub selles linnas midagi kõikidele! Minagi lubasin kord tagasi tulla, et külastada Riigipäeva ning üritada teletorni tippu jõuda (kolmandal katsel võiks see õnnestuda ehk piletid tuleks varasemalt välja osta). :)

Tschüß!