ehk vaadates tagasi...
Veider on mõelda, et minu Saksamaal veedetud aeg lõppes 58 päeva tagasi. See aasta sisaldas kõiksugu hetki. Mõni naljakas juhtum leidis oma tee siia blogisse, teisi jutustan vaid suusõnaliselt.
Minult on küsitud, kas ma olen muutunud. Jah, olen küll. Kuid kui nüüd aus olla, siis ei ole ma kellekski teiseks muutunud. Ma olen ikka selline neiu, kes enne vahetusaastat. Nüüd lihtsalt võib-olla natuke rohkem enda moodi.
Mäletan selgesti, kuidas ma Saksamaal tutvusin just vahetusaastalt saabunud õpilastega. Nad olid väga enesekindlad, nii et mõnikord võis see näida lausa ülbusena. Lubasin iseendale, et kui ma Eestisse saabun, siis püüan jälgida, et ma ise selline ei oleks. Kuid ma olen üsna kindel, et praegugi on inimesi, kes mind pärast vahetusaastat näinud on, ning minu muutusele pisut viltu vaatavad.
Vahetusaasta on õpetanud iseennast tundma ning endasse uskuma. Mida ma veel kartma peaksin, kui suutsin täiesti uues keskkonnas juba vähese keeleoskusega oma elu üles ehitada?
Mul õnnestus ennast ümbritseda suurepäraste inimestega. See kõlab ehk klišeena, kuid ma tõesti oleks võtnud mõned inimesed endaga kaasa (just oma raskete kohvrite asemel). Kuigi minu Saksa võrratuid sõpru ei saa asendada, siis usun ma naiivselt, et sellise mõtteviisiga inimesed leiavad mind ja mina neid ka Eestis.
Teine asi, mida vahetusõpilastele ette heidetakse, on see, et nad alatasa meenutavad oma vahetusaastat. Kohati ma mõistan väga hästi, sest ebamugav on vestelda teemadel, millest endal ehk aimugi ei ole. Aga ma ei näe midagi halba selles, kui inimesed toetuvad millelegi, mis nende silmad särama panevad.
Ma ei taha Saksamaa osa endast kaotada. Vahepeal ei ole midagi paremat kui lugeda mõnda saksakeelset raamatut või vaadata filmi ja tunda ennast taas selles kultuuriruumis.
Loomulikult vaimustun ma hetkel sarnasest, mida ise läbi kogesin. YFU vabatahtlikuks ja tugiisikuks olemine on selleks ideaalne viis. Näen juba praegu oma SÕPiga (sissetulev õpilane) kohtudes, et ta elab läbi täpselt seda, mida mina aasta tagasi. Eriti armas on näha, et tal on oma vahetusaasta alguses minuga sarnased kõhklused. Üritan teda sellel teekonnal toetada, sest sellistel momentidel võib küll öelda, et need on loomulikud kohanemisprotsessi osad.
Ma tahaksin tänada neid, kes mind igati minu vahetusaastal toetanud on. Selleks on minu vahetuspered, kes oma kodu minu jaoks avasid. Teiste harjumustega peres elamise kogemus on minusse täiesti hindamatu jälje jätnud, mille kasulikkusest saan alles nüüd aru.
Ma olen südamest tänulik oma vahetusaasta osalustasu toetajatele. Tundub uskumatu, et nad olid valmis toetama ühe keskkooliõpilase arengut. Respekteerin väga nende otsust ning loodan, et nad annavad tulevikuski teistele tiivad! Toetajate otsimisest ja leidmisest on mul veel palju, mida kirjutada, kuid ma alles otsin sõnu, et oma kogemusi edasi anda.
Aitäh veel yfukatele (nii siin- kui sealpool Eesti piiri), sõpradele, ilusate ja motiveerivate soovide lausujatele ning lõpuks oma perele, kes on minu otsustele ja valikutele alati täielikult tuge andnud.
Leidus ka neid, kes minu plaane kritiseerid või lausa välja naersid. Kuid ma olen ka neile tänulik. Need arvamusavaldused sisendasid mulle veel rohkem indu oma unistuste realiseerimiseks. Tõestasin neilegi, et tulen toime!
Vahetusaastal õppisin ma palju uut. Olgu selleks nii uus keel, traditsioonid, inimesed või lihtsalt see, kuidas olla õnnelik! :) Ma siiralt soovin, et see kuidagi ei kaoks.
Teie Eva-Maria
Veel on üks asi, mida minult pole kunagi küsitud, nimelt: kas ma olen ka saksa keeles armastanud? Ma otse imestan, miks seda pole minult küsitud. Siiski, võibolla on see hea, et seda pole tehtud. Pealegi, ega ma niikunii poleks midagi vastanud, või kuigi, siis vaikimisega.
A. H. Tammsaare "Ma armastasin sakslast"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar