Kinder Überraschung

ehk tagasi Saksamaal...

Unistasin pikalt, kuivõrd tore oleks Saksamaale aasta hiljem naasta ning parim ajastus selleks tundus olevat minu lennu lõpetamine. Seetõttu leidsingi end eelmisel nädalal Saksamaal, kusjuures mu sõpradel ei olnud aimugi, et külla tulen ja nii olingi neile justkui üllatusmuna.

Valisin välja otselennud Berliini ning suurepärase asukohaga üürikorteri Göttingenis, kuid alati ei lähe kõik plaanipäraselt. Nii selgus mõni nädal enne väljalendu, et saan lennukiga risti-rästi mööda Saksamaad lennata. Hoidsin viimase hetkeni pöialt, et Lufthansa piloodid ei hakkaks streikima. Eeldatavasti oli minu pingutustest kasu, sest imekombel mu hirmud tõeks ei saanud. (Saksamaal elades jäi küll mulje, et kuigi streigipäevade arv aastas on piiratud, peeti mõni siiski iga kahe kuu tagant. Transpordisektoris oli neid eriti tihti, sest sama tähtis kui lennuliiklus on ka rongiühendus.)

Enne ICE-sse (loe: kiirrongi) istumist jäi veel mõni tund aega, et Berliinis jalutada. Loomulikult tahtsin saada osa Saksa tänavatoidust ning nii asusin otsima lähimat Döneri-putkat. Ei tea, kas viga oli minus või tõesti on need praeguste Saksamaa ja Türgi suhete valguses (lühidalt: Saksamaa Bundestag avaldas kahetsust Armeenia genotsiidi pärast) suletud, aga leidsin esimese alles Alexanderplatzil. Varasemalt oli ikka jäänud mulje, et Dönerit saab igast nurgapealsest Imbissstandist osta.

Berliin on ikka selline nagu varasemalt, lihtsalt linnakeskmes ehitatakse ja renoveeritakse pisut rohkem, kui mäletasin. Suurlinnamelu vist päris minule siiski ei ole.

Eriti kui võrdlen seda Göttingeniga. Oma mõnepäevase reisi vältel põrkasin linnas paljude toredate tuttavatega kokku, kes kõik olid mind nähes meeletult üllatunud. Olgu need siis koolikaaslased ja -töötajad, teatrisõbrad või isegi mõni tudeng, kellele Göttingeni eelmisel aastal ülikoolilinnaks soovitasin. Rõõm oli kuulda, et talle seal väga meeldib! Ahjaa, isegi teatrikassas pileteid müüv neiu tundis mu ära ning müüs mulle "omade inimeste" pileti. :)

Reede hommikul liikusin kontserdimajja, kus toimus Hainberg-Gymnasiumi 2016. aasta lennu lõpuaktus. Loodetavasti andestavad mu sõbrad mulle selle väikese šoki, mille minu sealviibimine põhjustas. Mitmetunnine aktus oli väga sujuv, peeti mitmeid kõnesid, anti kiituseid ja jagati tunnistusi 144-le lõpetajale, korraldus oli väga hea. 

Märkasin, et sakslaste kõned on väga hüplevalt muutuva temaatikaga. Kui Eestis pigem rõhutatakse ühtsele loole, mida peaks kõnes jutustama, siis Saksamaal oli kõne paljudest tükkidest kokku pandud kirju pusle, mida tihti esitati mitmekesi. Oma mõju võib olla ka selles, et minu kool on UNESCO-võrgustikus ning tähtsustab maailmaharidust. Koolijuhi sõnavõtust ei puudunud põgeniketemaatika ja viited vahetusprogrammidele Tansaania, Valgevene ja Hiina sõpruskoolidega. Lõpetajate endi kõne oli huvitav ja siiras! 

Saksa ülikoolidesse saamiseks osutub väga oluliseks gümnaasiumi keskmine hinne. Öeldakse, et meditsiini ei tasu kandideeridagi, kui see ei ole 1,3 või kõrgem. Teadsin küll, et mu sõbrad on väga andekad ja tublid, aga mind lõi pahviks, kuivõrd palju neist olid saanud 1,0 või 1,3 oma keskmiseks hindeks. (Kuulsin hiljem, et nii mõnigi jäi 1,3-st ilma, sest ei pidanud õigeks õpetajatelt hinnete parandamist paluda. Mõnus äratundmine Eesti keskkooli ja medalitega...) 

Tore oli vaadata, et hea keskmine hinne ei takistanud ainealaste kiituste saamist. Päris paljud erafirmad (ei tea, kas need on kuidagi lastevanematega seotud) olid annetanud mõne kursuse parimatele stipendiume.

Ja ürituse kõige geniaalsem osa – lõputunnistusi jagades kutsuti ette kogu kursus (gümnaasiumis moodustusid klassid esimese eksamikursuse järgi, nende suurus oli kuni 20 õpilast). Kuulsin, et niimoodi kompaktselt on tunnistusi jagatud vaid viimastel aastatel, kuid kõigile paistab see meeldivat (eraldi õpilaste väljatoomine oli tekitanud rohkem närveerimist kui tähelepanu nautimist). Nii jäi aega muusikalistele vahepaladele kooli koorilt ja jazz-orkestrilt, mis üritust raamisid.

Õhtul toimus Abiball. Pidulikule üritusele tulid lõpetajad oma peredega ehk kaasas olid emad-isad ja õed-vennad ning õpetajad. Arvan, et ma ei liialda, kui väidan, et keskmine Eesti abiturient ei oleks vaimustuses ideest, et õhtusele lõpuüritusele tulevad ka ta vanemad. Igal juhul oli seal väga soe tunne ning korraldusega oli palju vaeva nähtud. Ülaloleval pildil on näha õhupallid, millele sai iga lõpetaja perekond kirjutada ilusad soovid ning need lendu lasta. 

Ja olenemata sellest, et kirjelduse järgi võib tunduda, et Abiball ei olnud just ameerikalik prom, siis võin väita, et see oli parim ball, mida olen külastanud. Sain õhtut sõpradega väga nautida, näiteks sisenesin koos lõpetajatega time warp'i tantsides saali ning tantsuplatsilt me praktiliselt ei lahkunudki. Tegevust jätkus kõigile, sest ka vanematele avanes võimalus suhelda omavahel ning lõpuks olid tantsuplatsil staarideks lõpetajate õed-vennad.

Järgmisel hommikul ajastasin linna minekut väga oskuslikult, sest sattusin Flooot'i tänavakontserdile.

Pärast foto tegemist tuldi minu juurde küsima, kas olen bändi liige... :D Tegelikult on tegemist mulle päris tuttava bändiga, sest suur osa liikmetest olid lõpetanud Hainbergi ning olnud ka vahetusema õpilased. Hetkel olid nad tagasi kodulinna tulnud, et oma uut CD-d reklaamida ning suve nautida.

Oma päevi sisustasingi sõpradega kokku saamisega... või tänavatoidu nautimisega. Kui juba kord Saksamaal olla, tuleb nautida võimalust süüa Lähis-Ida Falafele, Hiina nuudleid ja parimat jäätist. 

Pühapäeva õhtuks plaanisime juba suurema seltskonnaga ühiselt baari minna. Siinkandis tähendab see, et seltskond võtab tänaval veel rohkem ruumi, sest kohale tullakse ratastega. Kuigi minule on juunikuus tavaline esmaspäeva hommikuti mitte kooli kiirustada, siis sõprade jaoks oli see juba midagi omalaadset, et pühapäeva õhtul väljas olla ja mitte järgneva päeva pärast muretseda.

Huvitav tõsiasi on see, et keegi mu sõpradest ei hakka sügisel valitud eriala õppima. Mitmed neist on leidnud endale vabatahtliku teenistuse järgmiseks aastaks, kes naudib lihtsalt vaheaastat, kes töötab lapsehoidjana ja kes plaanib õppida muud eriala, et samal ajal soovitud õppesuunale kandideerida. 

Järjekordne kinnitus õigele otsusele praegu Saksamaale tulla, sest see oli üks vähestest võimalustest neid kõiki üheskoos näha! Tõenäoliselt tulevikus kohtan neid Saksamaa erinevates osades. 

Loodan, et nende suured unistused saavad peagi teoks!

Viimase õhtul läksin vaatama teatriklubi uut tükki kuningas Arthurist ja ümarlauarüütlitest. Keeruline on kõiki emotsioone kirjeldada, sest lavastus oli väga hoogne, mulle meeldis see väga!

Mõeldes aasta hiljem oma vahetusaasta peale, olen väga rahul, et selle ette võtsin! Võin kinnitada, et leidsin endale väga armsad sõbrad. Miskipärast ei tekkinud mul oma vahetusemaga head üksteisemõistmist. See-eest saadab mu vahetusisa aeg-ajalt toredaid kaarte või fotosid oma seiklustest. :) 

Eva-Maria

P. S. Kuna mu Saksa sõbrad andsid märku, et loevad keelebarjäärist olenemata :) mu blogi, siis olen üsnagi kindel, et panen sel suvel siia kirja mõned muljed oma (võistlus)reisidest Aasiasse. Leian, et needki võimalused on avanenud mulle tänu Saksamaa kogemusele.