Hei!
Pean taaskord tõdema, et aeg möödub väga kiiresti ja blogi... on jäänud pisut unarusse. :)
Ühel laupäevaõhtul saime sõpradega kokku. Üks seltskonnast sõitis järgmisel päeval Tansaaniasse sõpruskooli külastama. Sellega seoses teevad kõik Ebola-nalju (tegelikult tuntakse Aafrika kaarti ja teatakse, et see viiruskoldest väljas)...
Nagu ma juba kümneid kordi maininud, siis pühapäeviti on linnas kõik kauplused ja pooled pagariärid suletud. Aga oma nina pistsin Göttingeni pühapäevastele (kesk)linnatänavatele alles hiljuti. Oli palju elavam kui arvasin, sest kohvikuomanikud on taibanud, et klientuuri leidub. (Samas on laupäeval kesklinn rahvast täiesti üleujutatud...)
Jalutasin ringi, nautisin ilusat ilma ja jõudsin lausa ülikoolilinnakusse. Loomulikult on ka kirikud pühapäeviti avatud, seega järgmisel plaanideta pühapäeval ronin torni tippu või külastan hoopis mõnda muuseumi.
Esmaspäevaks pakuti füüsikakursustel osalevatel tüdrukutel projekti raames Ottobocki meditsiinitarvikute tehast ja kontorit külastada. Haarasin võimalusest kinni, sest ekskursioone mul väga selle aasta jooksul oodata ei ole. Nimelt otsustati minu liidumaal, et õpetajate tunnikoormus peab ühe tunni võrra suurem olema, kuid palka ei tõstetud. Sellele järgnes streikimine, mis väljendub klassiväljasõitude puudumises. Minu lend saab alles kursusereisi järgmise õppeaasta lõpus, sel ajal kui see enam "minu" lend ei ole... :D
Duderstadtis asuvad nii selle suurfirma tehased kui ka peakontor. Viimane sarnanes väga IT-firmadele ning töökeskkond oli väga ilus. Ahjaa, mis saaks üht vahetusõpilast rohkem rõõmustada, kui tõestus, et ka Eestis asub üks kontor (muideks, ainuke Baltimaades ;)).
Saali teises otsas näitlikustasid paar katsevahendit neid aspekte, mida tuleb meditsiinitarvikute tootmisel silmas pidada.
Meile peeti mitmeid esitlusi ning selgitati, kuidas on oma õpinguteaegseid praktikume meditsiinifirmaga siduda. Muidugi näidati meile ka parimaid ja uudseimaid leiutisi, mis inimesi aitavad. Pildil on näiteks kunstkäsi, mis toimib tänu närviimpulsse mõõtvatele elektroodidele.
Tehases pilti teha võimalik ei olnud, kuid mitmed tuhanded kunstjalad olid šokeerivaks tõestuseks, kui vajalik ja hinnatud nende toodang on. Rääkimata sellest, et suureks reklaamiks firmale on paraolümpial osalejad.
Ühel hetkel avastasin, et ma ei ole ainuke vahetusõpilane sealses grupis. Seega tutvusin esimese YFU vahetusõpilasega oma piirkonnas ja leidsin ka ühe endise vahetusõpilase, kes otsustas, et aastast Saksamaal pelgalt ei piisa.
Teisipäeval krõbistas üks klassikaaslane ajalootunnis oma lõunapakiga. See on siin igati lubatud, kuid õpetaja kommenteeris, et temal ka kõht tühi ja sooviks muffinit. Küsis, kas meie kohvi soovime. Ja seda tõsiselt...
Suure kofeiini- ja suhkrukoguse mõjul töötasime me väga aktiivselt edasi. Kõik olid üllatunud, sest järgmises ajalootunnis ootas meid arvestustöö, kuid eks õpetaja tahtis, et me selle pärast ei pabistaks. Žest oli väga armas (ja sundis ka kodus rohkem kontrolltööks õppima)!
Tegelikult mulle väga palju rõõmu ei valmistanud, et pidin esimese Klausuri inglise keeles kirjutama, sest mulle seotud ootused on ka seetõttu kõrgemad kui saksa keeles. Endale on väga harjumatu, et igas aines, mis kuidagi humanitaaralaga seotud, on tööülesandeks koostada tekstianalüüs/essee või mõni muu pikem kirjutis. Hetkel ei ole ma veel ühtegi tööd tagasi saanud ning mul tegelikult pole aimugi, kas olen üldse aru saanud, mida siin nende mõistete all mõeldakse.
Teise arvestustöö kirjutamine oli isegi väga lõbus. See oli saksa keeles ja teemaks on valgustusajastu. Tekst jutustas ühest kirjandusteadlasest, kes analüüsis üht barokiaegse filosoofi vaateid valgustusajastule ning võrdles seda ühe teise kirjanikuga. Selline paras mõistatus ka keeles, mida vabalt valdan. :D
Aga võib ju loota, et sain oma sõnaraamatuga õigesti aru ja suutsin selle mõistlikult üles kirjutada. Kui ei, siis väga meeltlahutav lugemine õpetajale!
Järgmisel tunnil hakati arutama, mis on õpilaste suulise hinde hetkeseis. Üllatuslikult kutsuti ka mind klassist välja ning sain teada, et minu saksa keele õpetaja hindab mind samuti. Olen aru saanud, et tavaliselt seda ei tehta, eriti veel saksa keele tavakursusel, sest hindeskaala on saksa keelt emakeelt rääkivate õpilaste järgi. Aga paistab, et kui ma rohkem tunniaruteludes kaasa räägin, siis on mul isegi päris arvestav hinne võimalik omandada.
Nädalalõpus kõndisin taas linnas ringi. Kuigi rongijuhid streigivad ja paljud rongid ei välju, oli raudteejaam väga hõivatud. Mulle väga meeldib see, et Saksamaal väga palju rattaga sõidetakse. Kui Eestis näeb valgusfoori taga mitmeid rattasõitjaid vaid seetõttu, et nad on treeninggrupiga sõitmas, siis siin on kümned jalgrattad autode vahel täiesti normaalne. Pildil on vaid väga väike osa rattaparklast.
Ning ülikoolilinna vaimu on ka kõikjal tunda. :)
Pühapäeval kutsuti meid peretuttava juurde hommikusöögile. Kuni hetkeni, mil mu õde kuulis, et tal on oma hobune oli tegemist hommikupoolse külastusega, kuid hiljem oli kindel, et veedame seal terve päeva. Midagi mul muidugi vastu ei olnud, sest ilm oli võrratu, õhutemperatuur 25 kraadi ning päike säras.
Hobuse nimi oli väga meeldejääv ning loomulikult jäin ka mina Tequilaga pildile. Küla, kus viibisime, oli hobustesõprade kodukoht. Vahepeal oli vaatepilt väga sürreaalne, sest kõikjal, kus jalutasime olid suur hulk elumajasid ning järsku oli nende taga asuvatel väljadel näha hobuseid. Pisut eemal asus loomulikult tall ning väljakud ratsatreeninguteks.
Minule jäi muidugi kaamerasilma ette hobuste asemel hoopis (Milka) lehm. :)
Tegelikult oleks mul veel rääkida igasugustest põnevatest asjadest, kuid hetkel on veel vaja viimaseid päevi koolis käia ning alles siis saab vaheaega nautida ja argirutiinist välja... :)
Ahjaa, kui õigesti mäletan, ei ole ma veel rääkinud, kuivõrd keeruline oli varem õpetajate käekirjast aru saada. R-tähte kirjutatakse siin teisiti (nagu arvutis), kuid see näeb kirjatähtede ühendamise tõttu väga kentsakas välja. Sakslastele tunnevad loomulikult vastupidi, et minu tavapärane kirjapilt on uus. Või nagu mulle mitmeid kordi öeldud on, et ma kirjutan nagu prantslane. Võib loota, et see on kompliment. :) (Tegelikult on siinses koolis mõnekuused õpilasvahetused Prantsusmaa sõpruskooliga ja kaasõpilased tuginevad kogetule.)
Tschüss!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar