Viimane nädal oli suurepärane! Nägin selle lühikese aja jooksul meeletult palju uusi ja huvitavaid paikasid. Olen väga tänulik, et mu vahetusisa aktiivselt piirkonnas toimuvaga kursis oli ja me koos kõike külastasime. Kontrast varasemaga oli väga suur ja seda positiivses mõttes.
Kuid rohked pildid eelmisest nädalast ootavad juba allpool... :)
Esimese päeva hommikupoolikul külastasime kõrvalmajas elavaid naabreid. Nagu näha, siis olid neil ka lambad ja kuked-kanad ning teised taluloomad. Pildi taustal on näha ka meie maja tagaosa. Laudas on nüüd hoopis paadid ja jahid. Vahetusisa ostis koos sõpradega ühe vana laeva, mida üheskoos restaureeritakse.
Naabritel külas olles oli tunne, et olen Alice Imedemaal. Elutoas olidki suured pabermassist koerad ja jänesed, mis olid väga tõetruud. Järgmisel hetkel astusin aga kööki, mis oli samuti väga stiilikohaselt sisutatud, kuid kapis paistis hoopis vana televiisor, mis oli Wii'ga ühendatud.
Videomängud on sakslastel väga südames. Tegelikult on vist eestlaste hulgas ka, aga miskipärast on kõik see minust varem kaarega möödunud.
Samal päeval sõitsime Eiffeli torni väikese venna juurde. Campeni tuletorn ehitati nimelt samal aastal ja sellest tulenevalt ka sarnase konstruktsiooniga.
Pärast 320 astme läbimist avanes väga kena vaade. Näha oli ka koduküla, kuid selle pildile püüdmine hästi ei õnnestunud.
Järgmine vaatamisväärsus oli Friisi pealike kindlus, kus hiljem Saksamaa esimene naissoost arst elanud ja töötanud oli. Kui muidu on Saksamaal väga paljud muuseumid võrratus seisukorras, siis see oli majamuuseum nagu tavapärane majamuuseum olema peab.
Seintel olid ka pealike kujutised ning leidsin ka sugupuu, mille kohaselt põlvnesid kõik Euroopa kuningakojad Ida-Friisimaa pealikest.
Jalutasin ringi ja silma jäid need kaks maali. Mõlemad meenutavad mulle kedagi, keda Eestist tunnen. Vasakpoolse teisiku jätan enda teada, aga parempoolne on justkui pilt kunstiajaloo õpetajast. Võib-olla oleneb sarnasus ainult vaataja silmadest...
Näiteks siinsete sõpradega esmakordselt kohtudes meenutasid mõned oma iseloomult väga eestlasi. Pikemalt neid tundes on loomulikult sarnasusi vähem ning domineerivad hoopis eripärad. Üldiselt ei näe ma selles midagi halba, et mul mõtetes sellised äratundmishetked tekivad. Need panevad mind hoopis rohkem vahetusaastat hindama. Ja rääkides igatsusest, siis loomulikult oleks ma ka meeleldi Eestis, aga see aasta on ka siin ilus ja tore ning aega nutmisele ma raisata ei soovi. :)
Ühe õhtupooliki veetsime Greetsielis. Sadam oli imeilus, ümberringi oli palju kanaleid ja kajakaid.
Silma jäid kirkad tuulelipud...
ja miskipärast meenutasid majad piparkooke.
Jõulutemaatika ilmus juba osadesse poodidesse septembrikuu lõpus. Viimasel koolipäeval jäi üks tund ära ning siis käisime ka sõbrannaga poes ja ostsime Lebkuchen'eid. Minu proovitud olid midagi piparkoogi ka präänikute vahepealset, puuviljatäidisega ja kaetud šokolaadiga. Pere muudkui rõhutab kui tobe on, et jõuluasjad nii varakult välja pandud. Eks ma siis söön oma piparkoogi-alternatiive salaja. :P Kuigi natuke kurvaks teeb, et aasta nii kiiresti möödub.
Jõime kohvikus kohalikku musta teed suhkrukristallide (Kluntje) ja koorega. Pildilt näha, et tegu ehtsa kraamiga, sest seguneb ise.
Järgmisel päeval külastasime üht isa sõpra, kellel olid islandi hobused. Härra oli väga Islandist lummatud ning korraks isegi mõtlesin, kas ta sealt pärit. Ahjaa, üks väheseid kordi, kus oleksin võinud Estland'i lodevamalt hääldada ilma selleta, et keegi mulle ilusast Islandi loodusest rääkima ei hakkaks. Vestlesime ning mulle teatati, et kui vajan saksakeelset kirjandusklassikat (kooli jaoks) siis andku teada, sest see muidu varsti vanapaberiks.
Külastasime ka külakirikut, mis oli samuti reformeeritud. Nägin ka siinse piirkonna traditsiooni, et lahkunu keha avatud kirstuga enne matuseid (kodu)paigaga hüvasti jätab.
Nagu eelmises postituses rääkisin, käisin pühapäeval jumalateenistusel. Kodukirikus on väga kuulus ja vana orel, mis on ka maailmamastaabis märkimisväärne. Positiivne oli, et kogesin esimest korda religioonitunnis õpitava sõnavara kasulikkust, sest sain juba päris paljust aru. Aga midagi oli siiski võõrast ja jäi minule selgitamatuks, seega armulauast ma osa ei võtnud. Silmanurgast nägin, et ka kaks teist tütarlast jälgisid seda eemalt ja mina ei olnud ainuke must lammas.
Pastori jutlusest jäid meelde mitmed elulised näited. Nagu kõikjal, siis ka kirikus rõhutatakse teise maailmasõja mõju ning mäletatakse toimunut ja saadud õppetundi.Teine väga stereotüüpne ja kergelt klišeellik (aga seda klišeeks nimetada on tegelikult väga tobe, sest teema tõsine) on Aasia (rõiva)tööstuses valitsevad töötingimused. Minu vahetusperes on ka Fairtrade'i kaup väga hinnas ja mõnikord ainuke aspekt, mis ostmisel määrav. Ma võin oletada, et kui ma peaks kunagi mõne Primarki tootega koju ilmuma, tuleks sellest peretüli. (Aga see kauplus ei oma esindust Göttingenis ning üleüldse olen seda vaid kord elus külastanud...)
Kirjutades taas Ida-Friisimaal nähtust, siis esmaspäeval suundusime ühe kiriku tornist päikeseloojangut imetlema. Loomulikult oli see suletud. Kuid mind valdas taas äratundmisrõõm, sest pühakoda meenutas Tartu Toomkiriku (varemeid), kuigi oli vaid ühe torniga ning mitte-varemetes.
Päikeseloojang oli ka autoaknast vaadatuna kena.
Järgmise päeval käisime kohalikus teaduskeskuses. Nüüdseks on mul võrdlusmaterjali palju, aga põnev oli siiski. Pidin tõdema, et ma olen lihtsalt liiga suureks kasvanud, et mulli sees olla... Milline pettumus :/
Jalutasime järgmisesse kaunisse ja väiksesse külla ja sattusime mõisakooli, mis oli väga hästi säilinud. Oli tõesti ilus!
Neljapäeval rändasime ka Hollandis. Halloweeni puhul oli kõikjal kaunistusi.
Sihtpunktiks oli Bretange'i linnus, mis on linnulennult perfektse viisnurkse ehitusplaaniga. Selline oli see 18. sajandil ning hiljem turismi arendamiseks taastatud.
Käisin kommipoes, mis tegelikult näeb kaugelt oma värvides isuäratavam välja kui tegelikult. Kuid midagi magusat tõin nii õele kui ka endale. Olin ise hästi uhke, et leidsin kaneelimaitselise lagritsa. Isa ei saanud aga tükk aega aru, mille ma endale ostnud olin. Loomulikult oli ju pakendil kirjas "Kanel", mitte Zimt või Cinnamon. :)
Aias kasvas roheline lehtkapsas, mida marineeritakse ja süüakse Friisimaal eri sortidest liha ja kartulitega. Hooaeg algab novembrikuiste külmade ilmadega, mida sel aastal tegelikult veel ei leidu. Selle juurde käib ka kõrtsides kapsakuninga valimine (ja ei puudu ka šlaagrid).
Õhtupooliku veetsime Papenburgis ühe laagri grupitööde esitlusi kuulates. Iga teema oli väga põnev, alustades muusikainstallatsioonide, füüsikakatsete, poliitikateemaliste etüüdide, filosoofide tutvustuse ja lõpetades värvi- ja 3D-trükiga. Meeletult kade, et ma ise seal ei osalenud.
Reede oli kodusem ja töisem päev. Kuigi ma ühtegi pilti sellest ei oma, sõitsime näiteks isa sõbra antiikse sportautoga linna paadile sinist värvi ostma. Tagaiste oli aga mini-inimestele loodud, autokatus tõsteti pisut kõrgemale, sest ma olin liiga pikk. :D
Laupäeval oli võrratu ilm, et mööda Waddeni merd praamiga Norderney saarele sõita. Nägime merihülgeid, keda segadustekitavalt hoopis järvehüljesteks kutsutakse.
Friisi saarte sümboliks on istumiseks mõeldud rannakorvid, mis on alati (vähemalt nii olen ma näinud :D) valgetriibulise kangaga.
Temperatuuri üle üldse ei kurdaks, sest olin esimesel novembril jalgupidi Põhjameres ja kõndisin paljajalu rannaliival. Muretsesin vaid selle pärast, et parkaga oli liiga palav.
Kui ühelt poolt avanes vaade kenale rannale, siis teisel pool siinse piirkonna "mägedele" - liivadüünid.
Ja linnapiirkonda jõudes tervitasid meid metsikud jänesed.
Nägin pildil oleva restorani sildilt, et sealsed road on valmistatud kartulist ja tegin nalja, et see võiks olla Eesti köök... Söögikoha nimi oli Tartufulo. :)
Pühapäeval oli Allerseelen ehk hingedepäev, kuid olenemata kiriklikust pühast oli üks ostupühapäevadest. Selle teemal oli õhtul uudistes ka diskussioon, et kas selline päev peaks olema kommertslik.
Püha kutsuti aga pidevalt sügislaternapäevaks ja mulle jäi pidevalt mulje, et tegemist oleks millegi uuega. Miskipärast meie hingedepäeva kuidagi erilisemalt ei tähistanud. Jah, küünal põles õhtusöögi ajal laual, aga see on seal ka varasematel söögikordadel olnud.
Emdenis oli aga muuseumipäev (ühe kuueeurose piletiga sai mitmetesse muuseumitesse sisse, ainuke mida veel tahta, oleks olnud aja aeglasem kulg).
Hetkel istun regionaalses rongis ning koos ümberistumisega on teekond Göttingeni 6 tunni pikkune. Kuid nagu kell näitab, olen poole ajast telefoni mällu postituse teksti kirjutanud. Nagu blogi kirjutamine, võtab ka lugemine palju aega, seega aitäh neile, kes siia jõudnud on! :)
Esimese päeva hommikupoolikul külastasime kõrvalmajas elavaid naabreid. Nagu näha, siis olid neil ka lambad ja kuked-kanad ning teised taluloomad. Pildi taustal on näha ka meie maja tagaosa. Laudas on nüüd hoopis paadid ja jahid. Vahetusisa ostis koos sõpradega ühe vana laeva, mida üheskoos restaureeritakse.
Naabritel külas olles oli tunne, et olen Alice Imedemaal. Elutoas olidki suured pabermassist koerad ja jänesed, mis olid väga tõetruud. Järgmisel hetkel astusin aga kööki, mis oli samuti väga stiilikohaselt sisutatud, kuid kapis paistis hoopis vana televiisor, mis oli Wii'ga ühendatud.
Videomängud on sakslastel väga südames. Tegelikult on vist eestlaste hulgas ka, aga miskipärast on kõik see minust varem kaarega möödunud.
Samal päeval sõitsime Eiffeli torni väikese venna juurde. Campeni tuletorn ehitati nimelt samal aastal ja sellest tulenevalt ka sarnase konstruktsiooniga.
Pärast 320 astme läbimist avanes väga kena vaade. Näha oli ka koduküla, kuid selle pildile püüdmine hästi ei õnnestunud.
Jalutasin ringi ja silma jäid need kaks maali. Mõlemad meenutavad mulle kedagi, keda Eestist tunnen. Vasakpoolse teisiku jätan enda teada, aga parempoolne on justkui pilt kunstiajaloo õpetajast. Võib-olla oleneb sarnasus ainult vaataja silmadest...
Ühe õhtupooliki veetsime Greetsielis. Sadam oli imeilus, ümberringi oli palju kanaleid ja kajakaid.
ja miskipärast meenutasid majad piparkooke.
Jõulutemaatika ilmus juba osadesse poodidesse septembrikuu lõpus. Viimasel koolipäeval jäi üks tund ära ning siis käisime ka sõbrannaga poes ja ostsime Lebkuchen'eid. Minu proovitud olid midagi piparkoogi ka präänikute vahepealset, puuviljatäidisega ja kaetud šokolaadiga. Pere muudkui rõhutab kui tobe on, et jõuluasjad nii varakult välja pandud. Eks ma siis söön oma piparkoogi-alternatiive salaja. :P Kuigi natuke kurvaks teeb, et aasta nii kiiresti möödub.
Jõime kohvikus kohalikku musta teed suhkrukristallide (Kluntje) ja koorega. Pildilt näha, et tegu ehtsa kraamiga, sest seguneb ise.
Külastasime ka külakirikut, mis oli samuti reformeeritud. Nägin ka siinse piirkonna traditsiooni, et lahkunu keha avatud kirstuga enne matuseid (kodu)paigaga hüvasti jätab.
Nagu eelmises postituses rääkisin, käisin pühapäeval jumalateenistusel. Kodukirikus on väga kuulus ja vana orel, mis on ka maailmamastaabis märkimisväärne. Positiivne oli, et kogesin esimest korda religioonitunnis õpitava sõnavara kasulikkust, sest sain juba päris paljust aru. Aga midagi oli siiski võõrast ja jäi minule selgitamatuks, seega armulauast ma osa ei võtnud. Silmanurgast nägin, et ka kaks teist tütarlast jälgisid seda eemalt ja mina ei olnud ainuke must lammas.
Pastori jutlusest jäid meelde mitmed elulised näited. Nagu kõikjal, siis ka kirikus rõhutatakse teise maailmasõja mõju ning mäletatakse toimunut ja saadud õppetundi.Teine väga stereotüüpne ja kergelt klišeellik (aga seda klišeeks nimetada on tegelikult väga tobe, sest teema tõsine) on Aasia (rõiva)tööstuses valitsevad töötingimused. Minu vahetusperes on ka Fairtrade'i kaup väga hinnas ja mõnikord ainuke aspekt, mis ostmisel määrav. Ma võin oletada, et kui ma peaks kunagi mõne Primarki tootega koju ilmuma, tuleks sellest peretüli. (Aga see kauplus ei oma esindust Göttingenis ning üleüldse olen seda vaid kord elus külastanud...)
Kirjutades taas Ida-Friisimaal nähtust, siis esmaspäeval suundusime ühe kiriku tornist päikeseloojangut imetlema. Loomulikult oli see suletud. Kuid mind valdas taas äratundmisrõõm, sest pühakoda meenutas Tartu Toomkiriku (varemeid), kuigi oli vaid ühe torniga ning mitte-varemetes.
Järgmise päeval käisime kohalikus teaduskeskuses. Nüüdseks on mul võrdlusmaterjali palju, aga põnev oli siiski. Pidin tõdema, et ma olen lihtsalt liiga suureks kasvanud, et mulli sees olla... Milline pettumus :/
Jalutasime järgmisesse kaunisse ja väiksesse külla ja sattusime mõisakooli, mis oli väga hästi säilinud. Oli tõesti ilus!
Käisin kommipoes, mis tegelikult näeb kaugelt oma värvides isuäratavam välja kui tegelikult. Kuid midagi magusat tõin nii õele kui ka endale. Olin ise hästi uhke, et leidsin kaneelimaitselise lagritsa. Isa ei saanud aga tükk aega aru, mille ma endale ostnud olin. Loomulikult oli ju pakendil kirjas "Kanel", mitte Zimt või Cinnamon. :)
Puukingad jäid ostmata, kuid plaanide kohaselt osalen aprillikuus Hollandis ühel üritusel. Sellegipoolest sai turistifoto klõpsatud.
Reede oli kodusem ja töisem päev. Kuigi ma ühtegi pilti sellest ei oma, sõitsime näiteks isa sõbra antiikse sportautoga linna paadile sinist värvi ostma. Tagaiste oli aga mini-inimestele loodud, autokatus tõsteti pisut kõrgemale, sest ma olin liiga pikk. :D
Laupäeval oli võrratu ilm, et mööda Waddeni merd praamiga Norderney saarele sõita. Nägime merihülgeid, keda segadustekitavalt hoopis järvehüljesteks kutsutakse.
Friisi saarte sümboliks on istumiseks mõeldud rannakorvid, mis on alati (vähemalt nii olen ma näinud :D) valgetriibulise kangaga.
Temperatuuri üle üldse ei kurdaks, sest olin esimesel novembril jalgupidi Põhjameres ja kõndisin paljajalu rannaliival. Muretsesin vaid selle pärast, et parkaga oli liiga palav.
Nägin pildil oleva restorani sildilt, et sealsed road on valmistatud kartulist ja tegin nalja, et see võiks olla Eesti köök... Söögikoha nimi oli Tartufulo. :)
Pühapäeval oli Allerseelen ehk hingedepäev, kuid olenemata kiriklikust pühast oli üks ostupühapäevadest. Selle teemal oli õhtul uudistes ka diskussioon, et kas selline päev peaks olema kommertslik.
Püha kutsuti aga pidevalt sügislaternapäevaks ja mulle jäi pidevalt mulje, et tegemist oleks millegi uuega. Miskipärast meie hingedepäeva kuidagi erilisemalt ei tähistanud. Jah, küünal põles õhtusöögi ajal laual, aga see on seal ka varasematel söögikordadel olnud.
Emdenis oli aga muuseumipäev (ühe kuueeurose piletiga sai mitmetesse muuseumitesse sisse, ainuke mida veel tahta, oleks olnud aja aeglasem kulg).
Käisime juba nädala alguses Emdenis, kuid siis jõime teed ühe peresõbra juures, kes elab rajoonis, mis on üsna identne (Tallinnas asuva) Rotermanni kvartaliga (üsna loogiline sarnasus, sest Emden on sadamalinn Hollandi piiri lähedal). Sõime võileiba Matjesiga (soolatud toores heeringas). Viib keele alla, eriti Bratwurstidega võrreldes (kuigi muuseumipäeval sõin ka üht väga hästi grillitud vorsti)!
Käisin Emdenile iseloomulikus punkris, kus asus muuseum. Kuna sadamalinnas asusid laevatehased, pommitati seda teise maailmasõja kulgedes üle 80 korra, kuid hukkunuid oli vaid paarsada. Kõik tänu juhi plaanile (kui üldse sakslased sellest ajast midagi head mäletavad) rajada paarkümmend suurt ehitist kesklinna. Emden on 75% ulatuses hävinenud ja pärast sõda üles ehitatud, kuid punkreid hoitakse ikka meenutuseks. Sain kinnitust, et valusat teemat hoitakse meeles, et mitte unustada, mitte, et otseselt süüd tuntakse. :)
 |
| Üks linnapildis kaunimaid punkreid, mis on pigem erandiks. Suur hulk on oma algses olekus ja kõrguselt umbes 9-korruselise kortermajaga võrreldavad. |
Käisime ka Friisimaa rahvamuuseumis. Aega oli vähe, kuid eksponaate imetleda jõudsin siiski.
Lisaks sadamale on Emden tuntud Volkswageni tehase poolest ja see tähistab hetkel oma 50. sünnipäeva. Kolmapäeval käisime rahvaseltsi poolt esitatud VW-ga juubeliga seotud muusikalil, mida üllatuslikult suurfirma ise ei toetanud. Šou oli mulle väga huvitav, sest etenduse dialoogid oli osaliselt ka Plattdeutsch'is.
Lisaks sadamale on Emden tuntud Volkswageni tehase poolest ja see tähistab hetkel oma 50. sünnipäeva. Kolmapäeval käisime rahvaseltsi poolt esitatud VW-ga juubeliga seotud muusikalil, mida üllatuslikult suurfirma ise ei toetanud. Šou oli mulle väga huvitav, sest etenduse dialoogid oli osaliselt ka Plattdeutsch'is.
Hetkel istun regionaalses rongis ning koos ümberistumisega on teekond Göttingeni 6 tunni pikkune. Kuid nagu kell näitab, olen poole ajast telefoni mällu postituse teksti kirjutanud. Nagu blogi kirjutamine, võtab ka lugemine palju aega, seega aitäh neile, kes siia jõudnud on! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar