Varajane (?) jõulumeeleolu

Hei!

Täitunud on 114. päev Saksamaal. Mida rohkem aega vahetusaasta algusest möödunud on, seda enam saan aru, kuidas muutunud olen. Hirmutav, aga seda positiivses mõttes ning siiani täiesti lummatud, et mul selline võimalus on. :) Aitäh!

11. novembril on Saksamaal püha Martini päev ning selle puhul käisid meil ukse taga väikesed mardisandid. Kaasas olid isemeisterdatud laternad ning uksel olles lauldi paar lauluviisi. :) Premeerisime neid (kummi)kommidega. (Huvitav, kas olen juba maininud, et need maiustused on vähemalt siinses peres täiesti esikohal. Ei mingeid šokolaaditahvleid, Haribo teeb ikka lapsed rõõmsaks...)

Laternad olid muidugi väga erinevate kujudega, näiteks leidsin ühe kassipoja.

Sellega on vist sügisesed pidustused läbi ning jõulud on kohe-kohe saabumas.

Sakslased teevad ise ka nalja, kuivõrd varakult jõuluasjad poodidesse saabuvad. Kui õigesti mäletan, siis raamatupoes asendusid järk-järgult koolikaubariiulid jõuluteemaliste toodetega juba septembris.

Foto: https://fbcdn-sphotos-d-a.akamaihd.net/hphotos-ak-xap1/v/t1.0-9/10805650_10152840550208633_4439562926777330348_n.jpg?oh=e6c76c939f45501e5c0cff1e066fd84b&oe=54DCCE4C&__gda__=1424460313_b11acbf562f799b9b3597080a188f9c3

Ühel õhtul avas aga ema meisterdamiskasti ning võttis sealt välja värvilised paberribad. Ja nii valmistasin ma oma esimese Fröbelsterne. Kuna mul midagi voltimise vastu ei ole, siis jätkasime õega terve õhtupooliku.

Väljas on aga ilusad (soojad) sügisilmad, kaugel jõulutundest. :)

Sakslastel on kombeks elutoas kaminat omada. Kuigi väljas on soojem kui Eestis, siis korteris on siiski külm, aga elutuba on õhtuti kõige soojem koht.

Kui eelmisel nädalal oli Gänselieseli juures telgid Prantsusmaalt pärit toodetega, siis teisipäeval transporditi väljakule juba kuuski.

Argipäevad mööduvad väga mõnusas rütmis. Kord nädalas hüppan aga üle oma varju ja veedan aega väga toredate noortega teatriklubis. Sealt tagasi tulles on vähemalt motivatsioon laes ning kõhulihased (enda üle naermisest) treenitud.

Koolis olen juba kätte saanud mõned kirjutatud Klausurid, millega võib väga rahul olla. Varasemalt teadsin, et Saksa hinnetesüsteem on 1st 6ni ja meie mõttes tagurpidi, sest parim hinne on 1 ja kehveim 6. Tegelikult hinnatakse kõike 15 punkti piirides, mida rohkem punkte, seda parem tulemus. Ma ei ole veel aru saanud, kas hinded on mittelineaarsed (s.t. kas paremate hinnete ala on kitsam kui kehvema hinde korral (nagu Eestis 90-100% ja ja järgmine 70-89%) või ei). Aga hinded on siin küll kirjumad ning kohe alguses sain aru, et õpetajad peavad hinnet 1 (13-15 punkti) niivõrd eriliseks, et selle väljateenimiseks peab väga palju tööd tegema ja tunnis üliaktiivne olema.

Sellegipoolest on mu arvestustöö tulemused väga head. Alutasin saksa keele tekstianalüüsiga, mille kirjutasin positiivsele hindele ja see ei olnud isegi klassi kehveim. Arvestades, kuidas ma lühikese aja jooksul saksa keelt õppinud olen (suheldes külgejääv on formaalsetest vormidest kauge), võin väga rahul olla, et tekstist sõnaraamatu abiga arugi sain.
Järgnevalt kirjutasin matemaatikatunnis ainukesena 15-punktise töö ning füüsikas ja keemias 14 punkti (mis olid kursustes parimad tulemused). Keemiaõpetaja oli niivõrd vaimustatud, et otsustas seda kogu kursusele teatada.
Inglise keele 14-punktise (taas kursuse parima) töö kättesaamisega oli üsna sarnane lugu. Õpetaja servakommentaar oli väga armas. Minu tekstiarutlustes esinevad vead olid talle üsna uued, sest sakslased tavaliselt määratuid või umbmääraseid artikleid ei unusta...

Muidu on õpetajad väga diskreetsed hinnete teatamisega. Vahepeal ei saa ma sellest aru, sest järgmiste minutite jooksul arutavad õpilased siiski, kes millise hinde ja punktisumma sai ja seega õpetajate avalikud kommentaarid väga üllatavad.
Näiteks suuliste hinnete teatamisel kutsutakse alati õpilane ainult õpetajaga vestlema. Aga ehk on see vajalik, sest olen kuulnud, et oma hindeid "väideldakse" ka paremaks. O.o

Mõnikord on aga väga naljakas mõista, mida suuliste hinnete puhul hinnatakse. Teoreetiliselt hinnatakse tunnis kaasatöötamist. Kuid mõnes tunnis tähendab see, et õpilased võistlevad täie tõsidusega selle üle, kes kõige rohkem vastata saab. Ühest küljest on see väga positiivne, sest näiteks ka õpilased saavad esitlustesse lisada ühisaruteluküsimusi ja nendele reaalselt vastatakse. Kuid nagu me teiste vahetusõpilastega arutanud oleme, siis meie oleme kõik harjunud, et tunnis vastatakse siis, kui on midagi uut öelda. Võib-olla on see keelebarjäär, aga siin tõdevad ka sakslased, et mõnes tunnis lihtsalt peab sooja õhku puhuma, et seda läbida. Keeleoskusele on lobisemine muidugi kaasaaitav, kuid pelgalt hinnete pärast oma loomust ma väga muuta ei taha. Midagi jääb kindlasti ka üritamata külge.

Saksamaal veedetud kuude jooksul olen väga palju uut ja huvitavat enda jaoks avastanud ning aeg-ajalt painab mind taas küsimus, et mida ma küll Eestis tegin.

Eelmisel kolmapäeval oli koolis matemaatikaolümpiaadi voor. Naljakas oli seda kirjutada, kui ümberringi oli umbes poolsada 5.-6. klassi õpilast ja kümned 7.-8. klassis õppijat. Kisa ja vadistamine läbis ruumi enne võistlust ja tegelikult ka siis, kui lahkuti. Ülesandeid lugedes ja lahendusi kirjutades ei kasutanud ma vist kordagi sõnaraamatut. Lohutasin ennast tekstis artikleid käänates, et äkki puutub komisjon ka mõne düsleksiku töö parandamisega kokku ja nii ei ole minu kirjutis väga võõras silmale. Igal juhul sain lustaka kogemuse (rohkemates ainetes seda võimalust osaleda ei avane) ning tegelikult pole tulemus oluline (kui ma selle mõne kuu pärast teada peaksin saama). :P

Kaunist lumist nädalavahetust Eestisse!
Mina ootan juba kolmapäeval avatavat Weihnachtsmarkti, millest kõik sakslased mulle särasilmil jutustavad.