Eesel, jahikoer, kass ja kukk

Hei!

Alustuseks mainin, et see postitus on pühendatud minu suurimale fännile ja lemmikmehele. :)

Olin ise juba üsna kaua mõelnud, et Bremen on üks Saksamaa linnadest, mida ma kindlasti külastada soovin. Minu vahetuspere mõttest sinna kõik neljakesi minna aga vaimustuses ei olnud. Eelmisel korral, mil ma Claraga (YFU vahetusõpilane, kes ka Göttingenis elab) kokku sain, tegime juba plaane, et teeme kahekesi sinna ühepäevareisi. Parim hetk, millal meil mõlemal aega sinna sõita on, tunduski nüüd ja praegu talvevaheaja lõpus.

Bremen asub samuti Niedersachsenis ning sinna oli suurepärane sõita liidumaa rongipiletiga. Kodulinna ja Bremeni kaugus on võrreldav Tallinna ja Tartu vahemaaga. Aeglaste rongidega kulus kohalejõudmiseks siiski kauem kui Eestis (3,5 tundi), sest Hannoveris oli pikk ümberistumispaus. 

Varasemalt olen näinud üsna tihti, kuidas Saksa rongid hilinevad, kuid nüüd, mil sellist viivitust vaja oli, sõitis regionaalrong liigagi täpselt. Nii, et kui Clara 2 minutit hiljem rongijaama tuli, oli rong juba perroonilt lahkunud. Järgmine rong tuli alles tunnike hiljem, kuid see oli isegi hea, sest ma ei kujuta ette, mida me laupäevahommikul vara Bremenisse saabudes teinud oleksime. 

Juba jõulukaunistused vihjasid Bremeni linna sümbolile - linnamoosekantidele.

Esimene kohustuslik turistifoto tuligi teha eesli, jahikoera, kassi ja kuke kuju juures. Kui prantslanna oli üllatunud, et kuju niivõrd väike on, siis minul oli väike lapsepõlveaegne mälupilt Riias asuvast sarnasest skulptuurist.

Arvasin, et minu moosekantide pildisoov on liiga keeruline, aga Clara küsis kohe, kas ma tahan sellist fotot nagu Eiffeli torni juures tehakse. Loomulikult ta teab, sest elab Pariisi lähiümbruses.

Nagu arvata võis, oli skulptuuri juures pikk järjekord ning tühja platsi foto jaoks leida keeruline. Ning suvel on ilmselt olukord kümnekordne.

Saime endast kahestki foto, mille üks lahke Saksa paarike tegi.

Bremeni puhul on pisut naljakas, et kogu vanalinn on vaatamisväärsusi täis ning kõik üsna väikesel alal. Moosekantide juures paistab juba linna turuplats. 

Selle ühes küljes on ajalooline raekoda ja üle 10 meetri kõrgune Rolandi kuju, mis mõlemad UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Selle kõrval toomkirik ning siis modernsem Haus der Bürgerschaft (nime on keeruline tõlkida, kuid maja kodanluse, linnaõiguste ning muu säärase auks).

Jalutasime piki kitsast Böttcherstraße't, selle alguses tervitas meid kuldne seinaplaat.

Leidsime tänava äärest paar akvaariumiga skupltuuri...

Või siis pisikese veetoru koos Bremeni linna moosekantidega. Naljakas, et eesti keeles väga harva neid muusikantideks kutsutakse.

Skulptuur asus just ühe kommipoe akna ees ning oma uudishimust pidime siiski sinna ka sisenema. Külastajate silme all valmistati maiustusi.

Tänaval oli veel kunstimuuseume, kohvikuid, restorane ja väikeseid poode. Ka ehitised kandsid sealses linnaosas huvitavaid nimesid - leidus ka Robinson Crusoe maja.

Just niivõrd kitsas see tänavake oligi!

Suundusime sadamapromenaadile, mida kutsutakse Schlachte'ks. Sinna on randunud mitmed laevad, mille sisemuses asuvad restoranid. Minu selja taga olevas laevas asuva söögikoha nimeks oli Pannekoekschip.

Väljas puhus külm tuul ja lõpuks otsustasime, et liigume tagasi keskväljakule.

Külastasime toomkirikut, mille keldris asuv muuseum kahjuks külma talve tõttu suletud oli. Saksamaal olles olen vist juba seni käinud rohkem kirikutes kui varasemalt oma elus kokku. Aga alati leiab midagi uut. Sisemuses oli suur kella sihverplaat, mis pärit 17. sajandist ning oligi mõeldud kirikus siseruumi, et jumalateenistusel olijad kellaaega teaksid.

Selle kõige taustal võib ennast päris pisikesena tunda.

Praegusel hetkel värskendaks hea meelega oma mälu taas kunstiajalooõpikut lugedes. :)

Keskväljakul saab tänapäev tõesti kokku renessanssiaegsete ehitistega. Raekoja eest vuhisesid läbi Straßenbahn'id ehk trammid, samal ajal kui meiesugused turistid Rolandi kujust pilte tegid.

Pärastlõunaks lõpetasime oma jalutuskäigu ning tunglesime ostutänavatel. Kuigi tegemist oli laupäeva ning teise lahtiolekupäevaga pärast uut aastat, oli linn kuni pimeduse saabumiseni inimestega veel mitte üle ujutatud.

Kasutasime hetke, mil rohkem vahetusõpilasi Bremenis oli, ning saime kokku Kareli, Kersti-Liisi ja nende sõbraga. Pisut imelik oli mõelda, et neid Eesti vahetusõpilasi nägin ma viimast korda lennupäeval nagu oma lähedasigi.

Nüüdsest tuleb tagasi koolirutiini saada. Pisut kentsakas on see, et Niedersachsenis oli ka esmaspäeval veel vaheaeg, kuid täna, kolmekuningapäeval, toimusid juba tunnid.

Bis bald!