Hei!
Märkamatult möödub aeg väga kiiresti. Mida rohkem päevi siin veetnud olen, seda rutiinsem ja kodusem on elu Saksamaal. Igapäevategemistest on alati keeruline avalikku postitust kirjutada, sest pea iga (naljakas) juhtum vajab taustinfo seletamist.
Eelmisest teisipäevast alates algas taas kool. Loomulikult valmistas sõprade taasnägemine rõõmu. Lisaks ootas mind teatriklubi väga kihvtide kaaslastega.
Nagu pildilt näha, siis keemias tegime kolmapäeval eksperimenti.
Saime teada ka oma hinded. Vähemalt minu koolis on hinnete teatamine vaid kahe silmapaari all. Minu poolaastahinne kujunes väga kõrgeks ning selle üle imestas ka õpetaja: "Kas sa olid ka Lätis niivõrd tugev keemias?" Sellistele küsimustele on alati naljakas vastata, sest tegelikult olen ma Eestist...
Religiooniõpetajaga oli päris sarnane vestlus: "Ma imestan, et sa juba selliselt end saksa keeles väljendada oskad. Vene keeles on sul kindlasti lihtsam." Vastasin ausalt, et võib-olla jääksin vene keeles samuti hätta, kuid selleks hetkeks sai õpetaja juba aru, et minu emakeeleks on eesti keel.
Vene keelega ei ole ma sellel aastal pea üldse kokku puutunud, sest koolis seda võõrkeelena valida ei saanud. See-eest näen söögivahetunnis tihti koolivenda, kelle koduseks keeleks vene keel ning kes alati mind just selles keeles kõnetada soovib. Kuid üha keerulisem on talle vastata nii, et saksakeelsed sõnad vahele ei lipsaks ning arvatavasti on vene keelest arusaamine kehvemaks muutunud. Kuid ega kõike korraga ei saagi tahta, kui ühe keele oskus areneb, siis samaaegselt hääbub teine.
Kolmapäeva õhtuks olin kutsutud matemaatikaolümpiaadi võitjate autasustamisele. Kui pidulikkusega (näiteks riietuse osas) polnud eriti tegemist, siis muusikaline etteaste ei puudunud. Eestipärase klaverimängu asemel esines meile klarnetimängija.
Tulemusest rääkides paneb 2. koht Göttingenis 11.-12. klassi vanuserühmas ennast ka imestama, sest töö sai kirjutatud alles kuuendal koolinädal. Kindlasti on sellest ajast saadik mu keeleoskus edasi arenenud ja nüüd oleks lahendus selgemalt kirja saanud. (Loodetavasti teen ma vähem vigu artikleid käänates.) :)
Eelmise nädala reedel kooliuksest välja astudes jäi silma, et väljas lehvis (Saksa) lipp. Polnud aimugi, et meie koolil lipumast eksisteerib. Kui ma (uue) raekojahoone juurde jõudsin, lehvis seal pooles mastis Prantsusmaa lipp...
Sellest hoonest pole ma vist veel ühtegi pilti postitanud, kuid linnapildis näeb see huvitav välja.
Teatriringist olen saanud endale häid sõpru ning ühega otsustasime reede õhtul taas teatrisse minna. Nähtud etendus oli üsna erakordne selle poolest, et üks kahest näitlejatest oli enda jalga vigastanud ning liikles laval karkudega. Kuigi ta roll nõudis just aktiivset olekut, tuli ta keerulise olukorraga toime.
Laupäeva õhtul vaatas Svenja koos oma sõpradega korvpallimängu. Muuhulgas kutsus ta mind ja vahetusemagi. Meie kortermaja elanikel on ikka korvpallipisik sees ning vähesed mängud jäävad nägemata! :)
Pühapäevasel hommikul suundusin teatri prooviruumide poole. Väljas puhus tugev tuul ning pisut tibutas ka vihma, kuid õhutemperatuur oli soe. Ühel hetkel avastasin, et taevast sajab hoopis lund. See sulas loomulikult paari minutiga ära, kuid tunne oli nagu filmis. Ma ei olnud varem tihedas lumesajus nii kõndinud, et mul ei oleks külm olnud. Ilma lõdisemiseta sai kristallide langemist hoopis paremini jälgida ja hetke nautida.
Proovi alguses kandsime kõik ette enda kaasavõetud tekstid ning mängisime mitmeid mänge, et kasvatada omavahelist usaldust. Need näevad küll üsna tobedad välja, kuid töötasid väga hästi. Tundsin isegi ennast sellest hetkest alates teatriklubiliste seas paremini.
Samuti saime teada oma rollid ning esimesed stseenid, mida näidelda. Kuigi pisut varem olin mures, et minagi olen laval grupina ning arvatavasti on siis meie olek tühine, siis tegelikult olen väga rahul. Meie tegelaskujud panevad oma tugevusega lavastusele aluse ning lisaks on meile antud kõige rohkem improviseerimisvabadust, sest otseselt Shakespeare meid oma "Hamletis" välja ei kirjutanud. Proovide oluliseks osaks ei ole mitte ainult ise laval olemine, vaid teiste alagrupi tulemuste jälgimine ning ideedega nõustamine. Nähtu põhjal tundub, et kui asjad juunikuuni samal viisil kulgevad, tuleb esitlusele väga kihvt tükk! :D
Teisipäevane teatriklubi kokkusaamine möödus sama heas rütmis. Saime ühiselt palju naerda nii teiste kui ka minu üle.
Mängisime üht mängu, kus tuli hõigata üksteise nimesid erinevate emotsioonidega. Ühel hetkel otsustas keegi vihase oleku kasuks ning sellest hetkest alates kasutati sõimusõnu. Kuni jõudis kord minuni...
Üritasin peas kiiresti mõtteid koguda, kuid kõik, mis pähe turgatas, oli liiga karm ja mittesobiv. Mõtlesin, et ehk pole oluline see, mida ma ütlen, vaid kuidas. Seepärast tuli mu suust välja pisut vihane ja süüdistav "Du!" (sina). Järgnes ühine naerupahvakas, mis oli meie mängule kenaks lõpuks.
Öeldakse, et vahetusaastal uut keelt õppides omandatakse esimesena vandesõnu. Tagasi mõeldes oli vist küll nii, kuid nagu näib, siis mitte piisavalt mitmekesiseid väljendeid.
Õhtul plaanisime sõbrannaga taas teatrisse minna, kuid kahjuks saime kohale jõudes teada, et etendus oli tühistatud. Otsisime lendlehtede hulgast uusi huvitavaid etendusi, mida vaadata. Muuhulgas jäi silma, et ühe festivali raames etendatakse (Eesti teatrigrupi poolt) "Rehepappi", kuid toimumispaigaks ei ole Göttingen.
Kool oli sel nädalal pisut teistsuguse olekuga. Mitmed kehalise kasvatuse kursused olid õpilastega suusareisil ja klassiruumid seetõttu tühjemad. Mõnes tunnis otsustas õpetaja, et see ei ole teiste suhtes aus, kui me uut materjali läbi võtame. Nii muutus meie matemaatikatund tõenäosusteooria praktiliseks uurimiseks. Tegelikult tähendas see, et mulle õpetati, kuidas mängida Saksa tuntuimat kaardimängu Doppelkopf'i. :)
Tschüss!
Muideks, täna on minu 169. päev Saksamaal ehk käes on vahetusaasta keskpaik...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar