pühapäev, 22. veebruar 2015

Ich will (nicht) nach Berlin*

Hei!

14. veebruaril külastasin MK rahvusvahelise nädala perega Berliini. Huvitaval kombel sõitsin esimest korda pärast augustikuud pikema distantsi autobahn'il. Saksamaa kiirteed on väga heas korras ning nii küündib kiirusemõõdiku näit alati kõrgele.

Üks oli aga kindel, et suures metropolis me autoga liigelda ei soovi. Minu üllatuseks leidus Berliini peatänava lähistel palju tasuta parkimiskohti, mis soosivadki väiksemat autoliiklust linna keskmes.

Kõigepealt külastasime Siegessäule't ehk Preisimaa-aegset võidusammast. Praegu asub see 17. Juuni tänava ringtee keskmes. Koos alusega on see 67 meetri kõrgune ning jättis väga võimsa mulje. Eriti just siis, kui nägin seda maa-alusest jälakäijatunnelist väljudes.


Jalutades möödusime Nõukogude Liidu sõdurite mälestusmärgist, mida mina niivõrd eriliseks ei pidanud, et peatuda ja pilti teha. Samas nägin pealt, kuidas seal arvukalt selfie'sid üles võeti. Kõik need võiksid kanda pildiallkirja "Mina ja tank". :)

Juba peagi oli näha Branderburgi värava siluetti.


Selle alt läbi kõndides leidsime end kunagisest Ida-Berliini alalt. Kuna olin oma päevase Berliini-külastuse eesmärgiks seadnud seda linna nagu turist avastada ning maksimaalselt palju vaatamisväärsuseid näha, klõpsasime rõõmuga fotosid.


Kui õigesti aru olen saanud, siis tegelikult oli 18. sajandil Berliinis 18 linnaväravat, kuid Brandenburgi värav on ainuke, mis tänapäevalgi leidub. Lähiajaloos on Branderburgi väraval pisut teine roll, nimelt on see üks Ida- ja Lääne-Berliini piiri sümbolitest. Eriti tore on see, et pärast lühikest Berliini külastust oman sellest suurlinnast paremat ettekujutust, mis tuleb ajalootunnis kasuks, sest hetkel räägime Berliini müüri langemisest.

Vahetusõe Svenja ja Alinaga

Käisime ka Reichstag'i ehk Riigipäeva hoone juures. Parlamendihoonena oli see kasutusel kuni II maailmasõjani ning taas alates 1999. aastast (tänu Saksamaa ühinemisele oli seda võimalik restaureerida, sest asus Lääne-Berliinis. Lääne-Saksamaa parlament asus ise Bonni linnas, mida keelelaagriga külastasime.)
Järjekorrad olid väga pikad ning seetõttu meil võimalust ei avanenud, kuid soovi korral saab kauni klaaskupliga hoone sisemust külastada.


Sellel kanalisatsioonikaevu kaanel (pidin seda saksakeelsest vastest Kanaldeckel eesti keelde tõlkima... Hea näide sellest, kuidas emakeelsed sõnad ununevad.) on kujutatud Berliini peamise vaatamisväärsused, mida minagi näha soovisin.


Taas paarisaja meetri kaugusel asub holokaustiohvrite mälestumärk. Ühel jalgpalliväljaku suurusel platsil on erineva kõrgusega 2711 nelinurkset betoonklotsi. Need asetsevad lohus, mida väljaspoolt näha ei ole. Nii läbi mälestusmärgi kõndides leidsin end ühel hetkel vaid hirmkõrgetest klotsidest ümbritsetuna. Minu jaoks meenutas see kogemus tõesti labürinti või isegi surnuaeda, mis siis, et asetseb linnakeskmes ning kallite hotellide vahetus läheduses.


Järgmisena jõudsime taas ühte piiripunkt. Selleks oli Liitlaste (eelkõige Ameerika vägede) kolmas punkt, mis algas ka tähestiku kolmanda tähega  - Checkpoint Charlie.


Nii irooniline kui see ka ei oleks, asetsesid Lääne-Berliini poolsel nurgal kõikvõimalikud läänelikud kiirtoidukohad (McDonalds), kohvikud (Starbucks) ja kauplusketid. 

Ka meie tegime kohvipausi Starbucksis. Mina sirvisin taas reisijuhti, et leida optimaalseimat teed järgmiste sihtpunktideni.


Muuseumikülastuseks taas aega ei jäänud, kuid foto väsinud sõduritega sai tehtud.


Samal nurgal asus ka Berliini müüri teemaline kunstinäitus. Väliselt tundus juba maja huvitav ning kindlasti peitub ka sisemuses põnevaid eksponaate.


See-eest leidsin ühe väikese lõike Berliini müürist. Kõrguselt pisut rohkem kui kaks mind (Vikipeedia väidab, et see on täpselt 3,60 m).


Berliini sümboliks on alati olnud karud. Der Buddy Bär'i kunstiprojekti karud tuuritavad mööda maailma, kuid mõned karud asuvad ka Berliinis. Ühe leidsin ehitusplatsilt.


Teiseks Berliini sümboliks on valgusfoori-mehike ehk Ampelmann.


Linnas leidus mitmeid valgusfoorimehikese teemalisi suveniiripoode.


Mulle tundus Berliinis kõik käe-jala juures, kuid see võis olla tingitud ka suurest uudishimust.
Kui jõudsime linnaossa, kus leidus mitmeid teatreid, siis hoonete vahel paistis juba toomkirik ja teletorn.


Muuseumisaare lähistel leidsime kunstilaada. Soki humoorika tagaotsimiskuulutuse nägemine tõi naeratuse näole, sest kadunud sokid on suur sisenali.

Vahetusaasta alguses saatis minu aastase pere ema eelmisele vahetusõpilasele pakiga tagasi üksikuid sokke. See tundus mulle väga veider ning ega see ajaga oma kummalisust kaotanud ei ole, kuid mõistan nüüd pisut rohkem.
Vahetusõpilased jagavad sotsiaalmeedias tihti sellist positust: "Sa tead, et oled vahetusõpilane, kui mõtled tihti riideid pesukorvi viies järele, kas suudad ka neli nädalat selle riideesemeta elada."
Hetkel ei ole veel probleem elulise tähtsusega, kuid vahetusaasta lõpus peaksin seda meeles pidama, et ma Saksamaalt sokkidega pakke ei saaks...


Toomkirik asub kuulsal Muuseumisaarel ning selle ees otsustasime teha ühise perepildi. Braunschweigi projekti pereliikmete kõrval seistes tundsin ennast kohe eriti pisikesena. Arvan, et mõni mööduja kindlasti mõtiskles, miks küll üks tütarlaps niivõrd pikk nagu teised kolm ei ole...


Välja oli toodud ka suur kauss mullivedelikuga, mis kõiki lapsi ja lapsemeelseid uudistama meelitas.


Muuseumisaarel leidub väga palju muuseumeid, mis mind huvitavad. Kahjuks on üks neist oma põhieksponaadita. Pergamoni altar tuuakse taas avalikkuse ette alles 2019. aastal, sest seni seda restaureeritakse. Lisaks on selles piirkonnas mitmeid teisigi muuseume Vana-Egiptuse ja -Kreeka kunstiteostega.


Ületasime Spree jõe ning meile näidati ikka Ida-Berliinile tüüpilisi peakatteid... :)


Mida ma aga esimest korda nägin, oli liikuv Bratwursti-müüja.


Ning nii olimegi jõudnud Berliini teletorni juurde.


Kuigi olime plaaninud teletorni tipus asuvat vaateplatvormi külastada, jäi see plaan ära, sest oodatav külastusaeg oleks olnud pärast päikeseloojangut. Ka teletorni allkorrusel leidus mõni Berliini karuke.


14. veebruar on Saksamaalgi valentinipäev ning tänaval kõndis nii mõnigi meesterahvas, kes kedagi üllatada soovis.


Alexanderplatz'i maailmakella juures leidus sõbralikke kallistustejagajaid.


Kogu plats oli ümbritsetud kõikvõimalike kiirmoebrändide esindustega, mis olid rahvast üleuputatud. Kuid selle melu keskel tundsid ennast need tänavamuusikud nagu kala vees või lausa pareminigi.


Kasutasime S-Bahni, et jõuda Friedrichshaini linnaossa. Trammipeatuses avanev vaade ehitusplatsile tekitas mulle eheda Ida-Berliini tunde, kuid tegelikult võin vaid oletada, milline see päriselt oli.


1896. aastal ehitatud Oberbaumbrücke't nimetatakse Berliini kauneimaks sillaks.


Spree jõe äärt mööda kulges taas Berliini müür. Pärast müüri langemist joonistasid tänavakunstnikud Ida-Berliini poolsele seinale ning sellest ajast saati on East Side Gallery vaatamisväärsuseks.


1300 meetri pikkusel lõigul on väga palju kauneid ühiskonnakriitilisi teoseid. Üks neist tuntumaid on Honeckeri ja Brežnevi suudlus.


Või siis see käejälgedega pilt, mida nähes pidin selle foto kohe ühele sõbrannale saatma.
Just eelmisel nädalal käisin tal külas ning nägin tema toa uksel olevat suurt käejälgedega paberit, kuhu tema palvel minagi enda käe jäädvustasin.


Päikese loojudes leidsime Spree jõe äärest ühe kohviku, kus kergelt õhtustasime. Nägin menüüs esimest korda tuttava nimega suppi - seljankat - kuid kahjuks jäi see proovimata...

14. veebruar oli üsna eriline päev Berliini külastamiseks ka ühel teisel põhjusel, sest aset leidis Berlinale filmifestivali lõpugala. Ka sellel üritusel on seos mõmmikutega, sest auhinnaks on kuldsed karud.

Hämaruses kõndisime läbi Sony Center'i, mille siseruumides suurüritus aset leidis.


Valgusemäng erinevate tuledega oli imeilus!


Hilisõhtul leidsin poe või õigemini selle vaateakna, kus kõikvõimalikke karusid leidus.


Kuigi päev oli väsitav, siis mina tundsin ennast väga erksalt, sest nägin pea kõike, mida soovinud olin. Olen väga tänulik perele, et me ühiselt just Berliini külastasime! :)


*Tunnen kohustust seletada ka postituse pealkirja. "Ma tahan (ei taha) Berliini" on pärit Saksa bändi Kraftklub'i repertuaarist (laulu pealkiri on tegelikult ainult eitus, kuid see ei oleks minu puhul kehtinud). 

Saksakeelseid sõnu ja tõlget siia postitama ei hakka, kuid laul kritiseerib Berliini-vaimustust ja on mõnes mõttes peavoolu vastane.
Tegemist pole küll otseselt minu muusikamaitsega ning laulu sõnumit ei saa ka võtta minu suust tulevana, kuid nagu ikka, on kummitavad lood alati omapärased...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar