Kuidas ma Hamburger(in)iga Hamburgis käisin...

Hei!

Eelmisel reedel said Niedersachseni kooliõpilased kätte poolaastatunnistuse. Selle puhul oli lühike koolivaheaeg, sest tavapärased koolitunnid algasid taas kolmapäeval. Reede õhtul kutsusid sõbrad mind nende poole enne kui kõik perega Göttingenist ära sõidavad. Tavaliselt kasutatakse lühikest vaheaega suusapuhkuseks, kuid meie sõitsime vahetusperega Zeugnisferien'i puhul Hamburgi. Ootasin seda väga, sest tegemist oli esimene koguperereisiga.

Laupäeva hommikul üllatas meid aga lumi. Seepärast jäi buss, mis rongijaama viima pidi, hiljaks ning taksoliinid olid samuti hõivatud. Lootsin sisimas, et äkki hilineb kiirrong (nagu alati), kuid sel korral tuli see täpselt sõiduplaani järgi. Kuidagi suutsime siiski leida sobiva takso ning meie õnneks saime õige ICE rongi peale.

Hamburgis tervitas meid päikselisem ning lumeta ilm. Ööbisime minu vahetusema peretuttavate juures Altona linnaosas. Igal tänavanurgal vaatasid vastu valimisplakatid, mis soosisid Altona lahkulöömist Hamburgist. Altona oli iseseisev (Taani juurtega) linn kuni see 1937. aastal Hamburgiga liideti.

Jalutasime üheskoos Elbe'i jõe äärde. Vaade oli kena, kuid väga tööstuslik, sest Hamburgi sadam on Euroopas suuruselt teine.

Promenaadi pidi jalutades jäid silma elumajade hoovide ees olevad metalluksed. Need suletakse siis, kui Elbe jõgi üle ujutab.

Pimeduse saabudes kõndisime Hamburgi ainukesel Elbe jõe äärsel liivarannal.  Kui suplemine peaks seal suvehooajal lubatud olema, siis sellegipoolest ei eelistaks mina seda teha, sest teisel pool kallast on sadam ning vahetpidamata sõidavad mööda suured kaubalaevad.

Õhtul sai vahetusema kokku endise kolleegiga ning meie otsustasime sel ajal Hamburgi ühistranspordiga tutvuda. Sõitsime väikese laevaga tagasi kesklinna poole. Sõit tundus algselt rahulik ja aeglane, kuid see oli vaid petlik mulje. Avastasin praamil, et oskan mõnda riimsalmi, mida õdegi, ning nii peletasime igavust cho-co-la-te't või selle saksakeelseid versioone plaksutades.

Õhtustasime Pakistani restoranis, kus saime kokku ema ja tema sõbrannaga. Kuna üksteist tuntakse YFU kontorist (minu vahetusema töökoht pea kümme aastat tagasi), siis keerles ka vestlus vahetusorganisatsiooni ümber. Naljatati, et kahekesi saaksid nad kümneid osi krimiseriaali "Tatorti" stsenaariumeid luua, kuid sealjuures ei oleks need uskumatud tõsielulised seigad parimaks reklaamiks õpilasvahetusele...

Pühapäeva hommikul sai ema järgmise sõbraga kokku. Jäime taas kolmekesi, kuid mitte kauaks, sest meie juurde tuli ka naaber Göttingenist-peretuttav-ema töökaaslane-Svenja.
Pärastlõunal suundusime muuseumisse nimega Dialog im Dunkel. Tegelikult olen ma "Dialoogi pimeduses" juba Eestis külastanud, kuid see oli 9 aastat tagasi ning päris kihvt oli seda rännakut taas kogeda.

Sõitsime Hamburgi kõige modernsema bussiliiniga. Bussi eesosas asus raamaturiiul erinevate teostega, mida kõik lugeda võisid. Lisaks oli bussis ka WiFi-ühendus. Traadita interneti olemasolu avalikes kohtades on Saksamaal tõesti eriline.

Muuseum asus Speicherstadt'is. Taustal olevates majades olid (ja on) laoruumid, kus hoiustatakse vaipu, kohvi- ja kakaoube ning teisi kaupasid.

Selles linnaosas asub mitmeid turismiatraktsioone. Kuulsat mudelrongide miniatuurmaailma me kahjuks ei külastanud, sest teised pereliikmed olid seal alles eelmisel aastal olnud.

Kolmandal päeval hommikul tõi ema ahjusoojaid Franzi-saiu, mis on Hamburgi spetsialiteet. Nende kaneelisaiakeste üle rõõmustasin väga, sest olen millestki sarnasest kaua puudust tundnud. Üsna meie ööbimiskoha läheduses asus ostutänaval IKEA mööblikauplus ning olin juba mõtteid mõlgutanud, et võimaluse korral ostaks sealt mõned kanelbullar'id. :) Saksa alternatiivi olemasolust ma varasemalt ei teadnud.

Pärast maitsvat hommikusööki jalutasime läbi alternatiivse Schanzenviertel'i linnaosa. Üks kultuurikeskuse seinal olev joonistus oli pühendatud Göttingenis 1990ndatel aastatel üliõpilasmeeleavalduse käigus surma saanud noormehe auks.

Jõudsime seltskonnaga Karoviertel'isse, kus leidus palju vintage'i-hõngulisi kaupluseid. See on sakslaste poodlemisparadiis, kui vaid rahakott lubab. Palju oli kauplusi, kus müüdi iseõmmelduid riideid või aksessuaare, ning leidus hubaseid nurgakohvikuid, kus pärastlõunat nautida.

Vahetusisa ja -õega külastasime (vana) Elbe jõe tunnelit. Selle kaudu on võimalik kõndida teisele kaldale Elbe jõe alt.

Tegemist on ühe erandliku Hamburgi vaatamisväärsusega, sest jalgsi tunneli läbinutele ei ole siiani sissepääsupiletit kehtestatud.

Nägime ka suuri lifte, mis siiani kasutusel on, ning autosid tunnelisse transpordivad.

Sadamalinnas olles oleks patt olnud mitte kala süüa. Mina valisin taas Matjesbrötchen'i ehk võileiva marineeritud heeringaga. Toiduputkades valmistati ka (inglaslikku) Fisch & Chip'se. Kõige näljasemad ei olnud aga turistid, vaid hoopis kajakad, kes jälitasid alati friikartulituutusid.

Hamburgi linna sümbol on punasel taustal olev kindlus. See on minu silmale üsna tuttav, sest Göttingenis on köögiriiulil sama kujundusega teetass. Minu vahetusema elas pikalt Hamburgis ning just see on minu õe sünnilinn. Nagu Hamburgeri elanikke kutsutakse Hamburgeriteks, on ka temal õigus seda nimetust - Hamburgerin (naissoost) - kanda.

Valgusemäng sadamapiirkonnas oli muljetavaldav ning kutsus pildistama.

Mööda Portugali linnaosa tänavaid kõndides leidsime Sankt Michaeli kiriku, mis on Hamburgi sümboliks.

Piletimüüjal oli vist üsna kehv päev, sest seda, et ma õpilane olen, ta kohe kuidagi uskuda ei tahtnud.

Kõigepealt näitasin enda kooli õpilaspiletit, millelt veidral põhjusel tempel puudus. Õpilaspilet on minul pisut kummaline paberkaart, mis meenutab pigem väikest fotoga sünnipäevakaarti kui õpilasstaatust tõendavat dokumenti. See on arvatavasti aga Saksamaa mõistest normsuurus, sest mul on sarnane YFU vahetusõpilaspilet. Näitasin sedagi talle, kuid tema meelest ei olnud vahetusperede kontaktinfo vahel trükitud lause "Õpilane osaleb 2014/2015 õppeaastal vahetusprogrammis ning külastab sellel ajal kohalikku kooli ja elab vahetusperes" piisav. Vahetusisa rääkis samuti mõned selgitavad laused kuni mina otsisin ega mul rohkem vajalikke kaarte rahakotis ei leidu. Tuli meelde, et mul on rahvusvaheline ISIC-kaart. Müüja oli pahur, et miks ma seda kohe alguses talle ei näidanud, kuid lõpuks ei olnud ma ikka õpilane, sest rahvusvaheline õpilaspilet kehtis 2014. aasta detsembrikuu lõpuni. 

Niivõrd palju siis sakslaste täpsusest... :)

(Taas kooli minnes käisin esimese asjana sekretäri juures ning muretsesin enda õpilaspiletile templi, et selliseid olukordi edaspidi vältida.)

Õde oli väsinud ning 132 meetri kõrguse kiriku tippu sõitsime liftiga.

Kirikutorni vaateplatvormilt avanes väga selge vaade kogu linnale.

Õde tahtis samuti fotosid teha ning pildile jäin vahetusisaga.

Järgmiseks sihtpunktiks oli südalinn ning raekoda.

Kui muidu on Saksamaal tavaks kaubatänavad, siis teel leidsime (siseruumis asetseva) passaaži ja Emilia-nimelise söögikoha.

Suureks siseostude tegemiseks aega ei olnud, eriti veel, kui huvid erinevad on. Ühte kauplust soovisime aga kõik külastada. LEGO-pood oli mänguklotside paradiis. Kuigi mu õe LEGOde hulk on Playmobil'i kollektsiooniga võrreldes vaid kübeke, ahhetas temagi.

Õhtul suundusime Reeperbahn'ile ehk Hamburgi punaste laternate tänavale. Õde lunis end pikalt kaasa, sest arvas, et läheme Dungeon'i õudusmajja ehk Geisterbahn'i. Tänavapildis vahetuvad lõbustusasutused kiirtoidukohtadega (leidsin ka Hesburgeri) ning eelmisel aastal oligi mu vahetuspere kogemata end Reeperbahn'ilt avastanud.

Kui vanasti oli tänav suur kurjategijate ning jõukude kogunemispunkt, siis nüüdsel ajal pidi olukord turvalisem olema. Pildil on näha Saksamaa ühte olulisemat politseimaja, mis just selle eest hoolitseb.

Poodide vaateakendelt võis siiski leida müüdavaid tulirelvasid (plastikust?) või pesapallikurikaid. Esmaspäeva õhtul jalutas rohkem vastu turiste kui lõbunautlejaid.

Muideks, prostitutsioon on Saksamaal lubatud, et selles valdkonnas kuritegevust kontrolli all hoida ning rohkem õiguseid sellise elukutse omajatele anda.

Kõndisime Große Freiheit ehk Suure Vabaduse tänavale. Seal asuvates klubides on esinenud ka esinemiskogemust alles kogunud Beatles'id.

Biitlite auks oli rajatud tänavaotsale monument, mis asus vinüülikujulise väljaku keskel.

Üks tänaval asetsenud klubidest, mis samuti Beatles'iga seotud, esitles kõiki kuulsaid artiste, kes seal esinenud on.

Teema jätkuks sai samal õhtul isa kokku oma kunagise õpilasega, kes praegu tegeleb muusikaürituste korraldamisega. Nii jutustas ta meile lugusid, kuidas ta Passenger'i esinemisi veel sel ajal korraldas, kui ta Ed Sheeran'i soojendusesindaja oli...

Viimasel Hamburgis veedetud päeval tervitas meid taas lumesadu.

Hamburg on tuntud oma (napilt) 2. Bundesliga's mängiva St. Pauli jalgpallikoondise ja selle fännide poolest. Isegi Portugali-pärases kohvikus, millel muidu suurt seost jalgpalliga ei olnud, oli seinale riputatud luukeremotiividega fännisall.

Soovisime jäädvustada kogu reisiseltskonna fotodele ning selleks külastasime vanamoodsat fotoautomaati, mis trükkis mustvalgeid fotosid.

Pere naispoolega sõitsime lõpetusena veel Hafenrundfahrt'i ehk laevaekskursioon läbi Hamburgi sadama.

Nägime suuuuuri konteinerlaevu, mille kõrval tundsime ennast nagu sipelgatena.

Neli Hamburgis veedetud päeva olid väga sisutihedad ning jääksingi reisist sellessse ilusasse ja mitmekülgsesse miljonilinna muljetama.
Sellel nädalavahetusel leidsin ennast taas kohvrit pakkimast, sest sõidan veel täna Braunschweigi poole rahvusvahelisele nädalale.

Bis gleich!