Rahvusvaheline nädal

Tere!

Eelmisel nädalal korraldas Braunschweigi Martino-Katharineumi Gümnaasium 44. korda rahvusvahelist nädalat. Seda organiseerib koolis valikainena toimuv rahvusvaheline klubi, kes vahetusõpilasi vastu võtab. Kümne päeva jooksul sain järjekordse kogemuse uues vahetusperes elades. Esimest korda oli mul pea endavanused vahetusõed ning lausa kaks.

Bussireis Braunschweigi kulges nagu ikka hästi. Rõõm on näha, et bussiliiklus Saksamaal on üha elavnemas ning mitte ainult tudengid või õpilased kasutavad seda.

Pärast kohvri kojutoomist ja Eesti külakosti kinkimist jalutasime vahetusõe Alinaga linna. Pühapäevadel on siiski linn inimtühi, kuid käisime lossi tipus asuva hobuvankri Quadriga juures vaateplatvormil.

Kõndisime läbi kesklinna ka kooli juurde. Nagu pildilt näha, on kool asutatud 1415. aastal ning tähistab peagi oma 600. juubelit.

Järgmisel päeval kohtusime 17 teise vahetusõpilastega ning nende õdede-vendadega. Esmalt tuli siiski koolitundides kohal käia, mina olin Alinaga 10. klassis. Esimene topelttund oli asendusõpetajaga. Seda minu gümnaasiumis kunagi ei juhtu, sest 11. klassis asendamisega ei tegeleta. Kui tund jääb ära, siis antakse vaid iseseisvat tööd, kuid mitte võimalust sel ajal kuskil klassiruumis koos olla.

Braunschweigis oli pisut vastupidi. Asendusõpetaja teatas, et tema väärtusõpetuse tundi anda ei oska. Kümme vahetusõpilast, kes kõik ühte klassi sattunud olid, tutvustasid pisut iseennast ning seejärel oli meil vaba valik, millega tegeleme, kuid pidime kõik ühes ruumis püsima.

Sealse topelttunni erinevus oli see, et iga 45 minuti järel tehti siiski 5-minutine paus. Õpetaja lubas kõigil klassiruumi asemel sööklasse minna ja seal olla. Seal oli hubasem ning sõbrunesime vahetusprojekti osalejatega.

Järgmiseks tunniks oli füüsika. Aitasin oma ümbruses olevaid vahetusõe sõbrannasid ülesannete lahendamisel. Seetõttu lõpetasin tahvli ees kõigile teemat seletades ja valemeid tuletades. Õpetaja kiitis, et tegin seda väga selgelt ja loominguliselt. Ma ei saaks öelda, et tunniteema ülilihtne oleks olnud, aga see hetk oli taas tõestuseks, et Göttingenis 11. klassi kursustel osalemine on palju õigem.

Pärastlõunal toimus Stadtrallye ehk linnaorienteerumine. Meile anti erinevaid foto-, video- ja muid lõbusaid ülesandeid. Näiteks pidime ostma ühe euro eest midagi, mida pühapäevasel karnevalil kanda.

Või tegime grupifoto ühe erilise maja eest. Nii leidsin ennast taas Happy Rizzi maja juurest.

Schloss Arkade'i ees tegime järele kahe ratsuri skulptuuri.

Lisaks pidime üheskoos keset jalakäijate tänavat üht lastelaulu laulma. Pakkusin välja, et laulaksime "Sepapoisse", sest selles leidub igas keeles erinevaid sõnu. Kõigile meeldis ning nii kõlaski see viis eesti, saksa ja hispaania keeles. Muuhulgas erinesid Tšiili ja Ecuadori versioon päris palju.

Pärastlõunal läksime koos Venemaalt pärit vahetusõpilase Mariaga ning meie vahetusõdedega kohikusse. Braunschweiglased soovisid väikese kohviku asemel Starbucksi külastada ning nii külastasin minagi esimest korda seda kuulsat kohvikuketti. 

Vahetusõe Alinaga

Jutustasime üsna pikalt ning kui koju liikusime, oli väljas üsna pime ning väljakul toimus Braunschweigi Pegida ehk Bregida (Pegida on liikumine, mis hõlmab patriootlikke eurooplasi, kes on Õhtumaade islamiseerumise vastu). Hiljem sain teada, et selle äärmusliku poole toetajaid oli kohal 150 ning Pegida-vastaseid 1400.

Kui veel jõulude ajal arutlesime ajalooõpetajaga, et see liikumine Göttingeni ja teistesse ülikoolilinnadesse Ida-Saksamaalt (eelkõige Dresdenist ja Leipzigist) jõuda ei saa, siis Braunschweigis on esmaspäevased kogunemised juba tavapärane nähtus.

Kergelt tekkis küll seda rahvamassi läbides ebakindel tunne. Probleemid, mis siinses ühiskonnas esinevad, on hoopis teistsugused.

Teisipäeval sõitsime Wolfsburgi ehk ühte Saksamaa rikkaimasse linna (elanike kohta). Seal asub Volkswageni autotööstus. Ka sõjaaegadel toodeti seal palju militaarsõidukeid. Irooniliselt on pärast sõda linnale antud nimi väga sarnane Hitleri hüüdnimega (Hunt ehk Wolf).

Meie külastasime Autostadti. Juba sellele lähenedes oli näha künklikud rajad proovisõitudeks.

Keskuses oli kasutatud kõikvõimalikke tehnoloogilisi võimalusi. Fuajee klaaspõranda sisemuses leidus väga palju erinevaid andmeid näitavaid maakerasid.

Lisaks autodele keskendus väljapanek ka jätkusuutlikkusele... Samas tekkis mul küsimus, kuivõrd palju energiat keskus ise igapäevaselt vajab. :D

Leidsime endale auto, kuid seni, kuni lubasid ei ole, tuleb pooliku autoga leppida.

Nädala sees oli meie õnneks keskus üsna tühi ning nii õnnestus meil ka erinevate ratastega ringi liikuda.

Kõndisime erinevate ehitiste vahel. Nii käisime näiteks hoones, kus kliendid oma autotellimusi vormistavad. Meie nime tehnilise tõrke tõttu tahvlil ei olnud, aga parempoolse Up'i auto osas saime siiski kokkuleppele.

Tööstushooned vahetusid roheliste murulapikeste ja tehislike tiikidega.

Ühes paviljonis anti meile näiteks kätte väike helendav kera, mis osutus meie giidiks. Lõpus palus see meil alloleva foto teha.

Nägime ka Porsche autošõud. Suurem osa oli heli- ja valgusefektidel kui autol, aga eks see nii peabki olema.

Kõrvaloleva maja sein oli hoopis kaetud auto küljepeeglitega...

Selle kõige kõrval kohtasime teed ületavaid hanesid. Autolinn on ikka loodusega kooskõlas.

Lõunal käisime Volkswageni tehases ekskursioonil. Miskipärast viidi meie ekskursioon läbi inglise keeles, kuid see kõlas rohkem Denglisch'i moodi. Kahjuks fotosid teha ei võimaldatud, kuid sõitsime minirongiga, mis oli siiski autoratastel, mitte rööbastel.

Ma ei tea, kas minu vahetusisa Volkswageni fänlus on seotud tema praeguse elukoha Emdeniga, kuid igal juhul on see autofirma väga meelepärane. Eriti just vanemad autod ehk oldtimer'id. Jah, see viimane on saksakeelne sõna, mille tähendust kõik teavad. Igal juhul, siin need on!

Järgmisel hommikul olime koolis ning vahetusõpilastele korraldati linnaekskursioon. Sain teada, et algselt oli Braunschweigis kokku viis raekoda, eraldi iga linna jaoks. Praegu raekojana kasutusel olev hoone on väga sarnane Viini raekojaga. Loodetavasti õnnestub mul kunagi seda võrrelda.

Meile näidati ka skulptuuri, mille kesklinna rajamine tekitas palju vastumeelsust, sest skulptuuril kujutatud kehad olid alasti. Seepärast kaunistavad neid nüüdsest püksid, mille peal on kritiseerijate nimed.

Kesklinnas asus ka Euroopa suurim New Yorkeri pood. Olen pidevalt mõelnud, miks see bränd siin Saksamaal alati tugevalt esindatud on. Kuid see firma on just Braunschweigist alguse saanud.

Lõuna kokkasime 18 vahetusõpilase ning kahe õpetajaga ühes pisikeses köögis.

Kuid valmis see sai ning maitses väga hästi! Mulle on jäänud mulje, et sakslased armastavad pastatoodetest just eriti spagette.

Ehitasime üles ka oma veoautokasti pühapäevase rongkäigu jaoks. Neid on karnevalirongkäigus väga palju ning just seal tantsides viskavad karnevalilised Kamelle ehk karamellikomme ja teisi maiustusi rahva sekka.

Meie ülesandeks Braunschweigis ei olnud mitte ainult ise teadmisi ja kogemusi hankida, vaid ka oma päritolumaad tutvustada. Olin ette valmistanud esitluse Eesti kohta, millega käisin 6. klassis. Nägin esimest korda Saksamaa klassiruumis digitaalset tahvlit (mida Eestis ikka väga palju leidub) ning seda oli väga kodune kasutada. Kooliõpilased olid särasilmsed ja Eestist väga vaimustused. Pika suvevaheaja nimel olid mitmed nõus minuga kaasa tulema, kuid mõnda teist kohutas eesti keele raskus, sest meil on siiski 14 erinevat käänet.

Õhtul käisime poes ning valmistasime koos Mariaga oma rahvustoitusid. Mina tegin Kirjut Koera, kuid loomulikult ei leidunud toidupoes marmelaadi. Maria valmistas köögiviljapiruka. Meil mõlemal oli naljakas seletada, mis see on, sest sakslastel selle jaoks sõna ei leidu. Lähedasim vaste on prantsusepärane quiche. Piimatooted on muidugi Saksamaal teistsugused ning nii sarnanes tulemus hoopis koorekastmele. Otsustasime, et rahvusvahelise buffet suupisteks see ei sobi. 

Kuna tegu oli Maria vahetusõe 16. sünnipäevaga, siis küpsetasime ka šokolaadikoogi. Tema isa on pärit Kölnist ning oli karnevalinädala tõttu väga lõbusas peomeeleolus. Tellisime pitsa ning õhtustasime üheskoos.

Komplekteerisime oma pitsad ise, kuid taimetoitlase pitsal leidus väga-väga palju rukolat. Laual oli ka Coca-Cola ning nõnda me naersime kõhud kõveras oma olukorra üle. Ilmselt oli pitsavalmistajal esimene tellimus, kus rukolat paluti ning seega oli ta väga helde.

Vahetusõpilastega käisime veel karaokeõhtul. Nostalgitsesime "Umbrellat" lauldes. 

Reedel leidis vahetunnis aset buffet kooliperele toitudega meie kõigi kodumaadest.

Isegi minu omapäraste koostisainetega kirju koer osutus populaarseks. :)

Vahepeal käisime vahetusõpilastega taas aega veetmas. Kui kindlat tegevust ei ole, siis vahetusõpilastel pole kunagi küllalt sööki ega kohvi.

Pärastlõunal käisime kinos armsat lastefilmi vaatamas. Saksa kinod erinevad Eestis olevatest selle poolest, et neis on alati kaks erinevat kassat. Esimene sissepääsupiletite jaoks ning teine söögi- ja joogipoolise ostmiseks.

Õhtu lõppes Braunschweigi Lõvide korvpallimänguga Bremerhaveni tiimi vastu. Saal oli suurem, kuid selle võrra tühjem kui Göttingenis. Kuigi Braunschweig võitis, siis väga suurt rõõmu ei tundnud, sest nad on Göttingeni meeskonnaga otsesed konkurendid.

Laupäevane päev oli vahetuspere poolt sisustatud. Ema pakkus välja, et sõidame autoga mõnda suuremasse linna. Alguses tundus, et kõigil erinevad huvid, kuid kui valikus oli Berliin, Hamburg, ja Hannover langes valik kindlalt ühe linna kasuks. Selle uue linna külastamise kohta teen aga peagi eraldi postituse. :-)

Pühapäeva hommikul pidime saame koolis kokku, et osaleda Põhja-Saksamaa suurimal karnevalirongkäigul.

Kuid pisut rohkem kui tund enne plaanitud ürituse algust ületas uudisekünnist pommuudis.

Seda otseses mõttes, sest plaanitud 250 000 osalejaga rongkäik tühistati terroriohu tõttu. Kogu kesklinn, kaasa arvatud kooliümbrus, suleti politseiautode poolt ning otsiti läbi. Kõikvõimalikud kastiautod ning toiduputkad jäid nukralt seisma ja suletuks.

Olukord oli tõsine, sest just eelmisel päeval oli toimunud rünnak Kopenhaagenis. Järjekorras 37.-na toimunud Schoduvel'i ärajätmine oli väga raske otsus, sest selle jaoks olid inimesed terve aasta vältel valmistunud. Kuid parem see, et midagi hullemat ennetada.

Pärastlõunal normaliseerus olukord, trammid ja bussid sõitsid taas ning saime kõik kokku linnahallis, kus toimus ametlik karnevalipidu.

Kuid pidustuse põhisündmuse tühistamine oli peotuju ikka tõsiselt rikkunud ning saalis just rahvamasse ei leidunud.

Sellegipoolest sai leopardina väga palju tantsitud. Kõrvu paitasid loomulikult Saksa šlaagrilood...

Meie vahetusõpilaste seltskond oli väga tore ning leidsin häid sõpru ja tuttavaid. Eelmisel aastal oli samast üritusest neli eestlast osa võtnud ning nii kuulsin pidevalt, mida küll nemad korda saatnud olid. Sel aastal olin aga ainuke eestlane ning YFU vahetusorganisatsiooniga, milles ei olnud midagi halba.

Üsna kiiresti leidsime ikka ennast pisut keelepere või regioonide järgi jaotatult. Näiteks "väikeselt" Venemaalt ja Lätist pärit tüdruk rääkisid omavahel vene keeles ning mina ja Slovakkia poiss saime neist aru, kuid vastasime siiski saksa keeles.

Lätlannaga vestlesime ikka ja jälle, kuidas Saksamaa leiduv must leib ikka piisavalt tume ei ole ning Kinderi hommikubatoonid Karumsi kohukeste vastu ei saa. Ja siis tuli venelanna meie juurde ning hakkas сметана'st rääkima...

Järgmise nädala füüsikatunni tempo oli minu jaoks ikka kohe väga aeglane ning liitusin tagapingi rahvaga. Üheskoos õppisime lisaks saksa keelele ka eesti-, läti- ja venepäraseid sõnu.

Anna Marija, Maria ja Eva-Maria - nüüdsest hakatakse vist kõikidele neiudele, kes Baltikumi piirkonnast pärit, nime arvates esimesena Mariat pakkuma.

Esmaspäeval paluti meil kiiresti kastiauto küljest kaunistused eemaldada, et põllumees selle oma traktoriga tagasi toimetada saaks.

Õnneks ei olnud ma ainuke, kes arvas, et eelneva sündmuse tõttu võiks ka Rosenmontag'il osaliselt kostüümis olla.

Šveitsist pärit Thibaut oli känguru ning tema vahetusvend mehhiklane.

Fotojäädvustus!

Seejärel tõstsime välja suured kotid, mis olid täidetud nii popcorn'i kui ka pulgakommidega.

Sõime karnevalisuppi, mis isegi kuidagi meenutas veevaeset vorstitükkidega hernesuppi. Peaaegu Eesti moodi vastlapäev.

Vahetusõpilased olid vabastatud viimastest koolitundidest (me ei mahtunud klassidesse) ning liikusime üheskoos linna. Minule oli vahetusõde kaasa andnud suure baguette'i, millega mööda linna liikuda meeleolukas oli.

Pagarist leidsin veel toreda suveniiri Löwenstadt'ist ehk lõvikujulise Braunschweigi küpsise, mille üle Göttingeni õde väga rõõmustas.

Mina veel Saksamaal vastlakukleid näinud ei ole, kuid see-eest süüakse siis Berliner'eid ehk moosipalle.

Viimane ühistegevus oli bowling, kus minul isegi üsna hästi läks.

Selle asukoht oli aga täpselt punaste laternate tänava avatud värava juures. Just siis, mil lahkusime, jooksis tänaval lõbustusasutuse töötaja Bowlingukeskuse juhi juurde, endal seljas vaid rinnahoidja.

Seni võisin enda üle uhke olla, et ei ole Saksamaal veel McDonalds'is söönud, kuid tuli kindlaks teha, et siin kutsutakse magusat pirukat Teigtasche'ks ehk taignataskuks.

Teisipäeval oli aeg lahkuda. Paljud otsustasid kooli üldse mitte tulla, kuid mina sain veel viimasel hetkel teiste vahetusõpilastega kokku. Muuhulgas toimus loeng kooli (või õigemini kahe ühinenud kirikukooli) ajaloo kohta. Algselt ladinakeelse(te) kooli(de) 600. sünnipäev on nimelt 24. veebruaril. Pidutsetakse ikka koos Eestiga.

Kümnepäevane kogemus oli väga värskendav ning ma olen väga rahul, et sellest projektist osa võtta otsustasin ning mind meeleldi vastu võeti! :)