Veebruarikuine lumi ning vabariigi aastapäev

Hei!

Teen väikese ajalise tagasihüppe üle-eelmisesse nädalasse.
(Talve)ilm on Saksamaal üsna ettearvamatu olnud. Näiteks veetsin ühe õhtu oma noorema tugiisiku juures. Ühikas oli soe ja hubane, kuid kui planeerisin tagasi koju jalutada, oli ilm pärastlõunaga võrreldes täielikult pöördunud ning kraadiklaas näitas juba kümneid miinuskraade.

Laupäevaks oli linnatänavatel lumi juba ära sulanud, kuid Göttingeni ümbritsevas mägisemas (künklikumas) piirkonnas leidus seda ikka. Sõitsime perega Friedwald'i ehk siis metsas asuvasse surnuaeda. Hauakivisid seal aga eil leidunud. Iga puu juures olid hoopis sildid, mis tähistasid, kelle tuhastatud säilmed selle ümbrusesse puistatud on.

Jalutasime ringi ning otsisime ja leidsime vahetusvanaema plaadikesega puu. Lisaks oli õde vaimustuses, et metsas olid väga järsud nõlvad ning kelgutas kõikvõimalikest teeradadest alla. Me ei olnud loomulikult ainukesed, kes seal kelguga talverõõme nautisid. Naljakas, et Eesti mõttes tüüpilisi plastikust roolitavaid kelke ma kellelgi ei näinud. Lastel olid puidust ja terasest kelgud (või lausa soome kelgud) või siis ringikujuline plastikust istumisalus.

Mina üritasin ehitada lumememme (või siis lumenotsut), mis siis, et lumi kokku ei hakanud. :)

Teisipäevane pärastlõuna oli väga tihe. Kohe pärast kohvri avamist suundusin teatriproovi, mis nagu ikka 2,5 tundi kestab. Õhtuks olid aga sõbrad mind kostümeeritud mänguõhtule kutsunud. Sain aga pool tunnikest varem teada, et stiilipeol on ka oma teema - libahunt.

Mõtlesin, et mis siis ikka, kasutan oma karnevaliriietust ning olen libakass. :)

Peolt leidsin enda üllatuseks veel palju teisi vahetusõpilasi. Janna tuli kohale kaardimängust tuntud Amorina. Kuid lisaks olid kohal ka kaks prantslannat. Paar aastat tagasi viibisid nad meie koolist pisut üle kuu aja koolidevahelise vahetusprojekti raames. Kuna nüüd oli neil kevadvaheaeg ning õige pea ootab ees ka saksa keele eksam, tulid nad taas Saksamaale. 

Nädala teisel poolel olin üksi kodus, mis oli pisut veider, sest alles olin vahetusperest eemal olnud. Kuid ehk oligi nii parem, sest õde tabas veider kõhuviirus, mida ma ise läbi põdeda kuidagi ei soovinud.

Laupäeval läksime üheskoos BG Göttingeni mängule. Kodulinnas on korvpallimäng kordades parem kui Braunschweigis kogetu. Suurimatele fännidele on ikka seisukohad, kus meiegi mängu jälgisime. See nurk, kus mu ema alati seisab, on alati just eriti pühendunutele ning ühtekuuluvustunne meeldivalt suur.

Klõpsasin foto ühe seismisest väsinud fännist, kes poolajal jalgu puhkas. Paremas ülanurgas olev Bretzel on tüüpiline snäkk, mida mängul karastusjookide või õlle kõrvale nositakse.

Püüdsin pildile ka meie maskoti - pingviini.

Mäng oli üks põnevamaid, mida ma näinud olen. Viimased 20 mängusekundit Thüringeni vastu möödusid väga pingeliselt ning kestsid reaalselt umbes 10 minutit.

... kuid kogu see närvikõdi oli seda väärt, sest Göttingen võitis 115:112!

Mängu lõpuks olime halli jäänud vaid mina ja vahetusema, sest õel oli taas paha olla...

Göttingeni väiksus on armsalt tartulik. Näiteks oli korvpallimängul üks noormees Keeniast. Tema uueks vahetuspereks on üks minu kursusekaaslane. Pärast mängu pidi ta oma kohvrid pere juurde viima, kuid ei teadnud, kus nad elavad. Sain ilusti abiks olla.

Teine huvitav fakt on see, et selle sõbranna isa on pastor ning ta elab kirikus (õigemini selle kõrval olevas kirikuõpetaja majas). Ning mul on teisigi sõbrannasid, kelle elukohta sarnasel viisil kirjeldada saab. Saksamaa linnades on kirikud tõesti igal nurgal ning iga külas.

Teisipäeval tähistasime loomulikult 24. veebruari. Võtsin uhkelt kooli Eesti iseseisvuspäeva puhul oma lipu kaasa. Ajalootunni teema sobis mulle nagu valatult, sest arutasime viise, kuidas riigid tekivad ning nende eeliseid ja puudusi. Mõistsin, et kui ma 7 kuud Saksamaal viibinud ei oleks, siis ei oskaks ma kriitilise pilguga seda mudelit, millal rahvus defineerib riigi, vist kuidagi vaadelda. Kuid sakslastel on natsionaalsotsialistliku Saksamaa vead alati meeles. 

Ja see, et mina eestlasena oma sinimustvalge lipu üle niivõrd uhke olen, on neile pisut mõistmatu, sest nemad ei tea just täpselt meie ajaloost ning NSVL võimu alla kuulumisest.

Eestipärast õhtusööki mul kahjuks valmistada ei õnnestunud, kuid tõin koju (Saksa firma) kohukesed ning valmistasin paari viperusega pohlamoosiga kamavahtu. Muuhulgas meeldis kama isegi mu muidu väga valivale õele! :)

Perepiltide tulemusi nähes puhkesime kõik naerma, sest tundub, et koos elades minnakse ikka ühte nägu!