Tegusad nädalad Göttingenis

Hei!

Kahjuks tuleb tõdeda, et mul on Göttingenis jäänud veel 53 päeva. Just sellel põhjusel jõuan üha harvem blogi kirjutama, sest alati on midagi põnevat käsil. Loodan, et kõik mõistavad, miks see postitus kohati napisõnaliseks osutub. Kui ma kõike lahti kirjutada üritaksin, jääks mulle vähem aega, et elu nautida. :)

Pea kuu aega tagasi oli Emilia sünnipäev. Tegemist oli koolivaheajaga ning selle nädala veetis ta ratsalaagris.

Sõitsime teda õigel hommikupoolikul koogi ja kingitustega üllatama...

Õe näoilmed olid lihtsalt parimad. Loomulikult valmistas mulle rõõmu, kui nägin, et talle minu kingitus tõesti meeldis.

Õnneks polegi midagi utoopilist vaja. :D Tegelikult on andmisrõõm ikka kõige suurem ning kingitust komplekteerides mõtlesin ikka korduvalt järele, mida täpselt valida. Eks igal asjal on siin oma roll - merisigadega Playmobil'i komplekt, õe lemmikkõrvarõngad, mis olid seni ostmata jäänud, või hoopis patsikummid, mille pakendilt olin leidnud eestikeelse soovi. o.O

Mulle räägiti, et tavapäraseks sünnipäevahommikutraditsiooniks on see, et sünnipäevalaps viiakse elutuppa. Sealne laud pidavat siis kingituste ning koogiga kaetud olema. 

Ühel laupäevaõhtul saime sõpradega kokku, et väljas grillida.

Sakslased tõesti armastavad erinevaid vorste ning Bratwurst'idest on olemas isegi miniversioonid, mis mõeldud just suviseks grillhooajaks. Kuna paljud mu sõbrad on taimetoitlased, siis sain proovida ka tofu-vorste, mis minu lemmikute hulka siiski ei kuulu. Meeldivamaks liha asenduseks on pigem grilljuustud.

Süütevedelikku meil ei olnud ning siis otsiti üles pudel saksa rahvusjooki.

Teine väga saksapärane toiduaine, mida grillida, on minu kogemuse järgi mais. Jah, meil õnnestus see osaliselt ära kõrvetada, kuid sellest hoolimata oli see maitsev.

Tegime kogu seltskonnaga ka foto, mis näeb isegi väga naljaks välja, sest pea kõiki pimestas välk.

Järgmisel esmaspäeval olin pisut mures oma pooleldi kadunud hääle pärast, sest käisin ühes Saksamaa tuntuima raadiojaama kohalikus stuudios YFUst ning vahetusaastast rääkimas. Ma ei ole küll eetrisse läinud saadet veel kuulnud (arvatavasti avaldati see sel ajal, mil ma välismaal olin), kuid juba stuudiokülastus oli põnev kogemus. 

Aprillikuu ilm oli tõesti väga vahelduv, kuid üldiselt tõusis õhutemperatuur iga päevaga. Hommikud olid veel üsna jahedad, kuid päikseline keskpäev meenutas juba suve. Ühel sellisel külmal hommikul nägin kooli kõndides taevas palju lennukijälgi (millest vaid väike osa pildile jäi). Kuigi need olid nähtavad vaid ilma mõjul, hakkasin mõtlema, et Göttingeni kohalt lendab läbi alati palju lennukeid. Põhjus üsna lihtne - olen ju Euroopa ning Saksamaa keskosas ning lennuliikluse-metropol Frankfurt on Saksamaa mõistes vaid kiviviske kaugusel.

Üks näide ilusast kevadisest vaatepildist...

Kui mina tunnen, et nüüd on aeg vahetusaastat vaid nautida, siis koolis algavad pihta kontrolltööd. Isegi kui vahetusõpilasena selle pärast stressi ei hakka tekitama, siis sõpradel on ikka limiteeritud vaba aeg. Õnneks jäi meil neljapäeval kool ära (8. klassil on nn. karjääripäev) ning saime sõpradega kokku. 

Tegu oli filmiesilinastusega... Nad olid väga kaua tegelenud draamatunni projektiga ning filminud kokku väga professionaalse loo. Üks DVD sai minugi omaks. Juba kujutan ette, kuidas Eestis seda vaatama satun ning siinsele elule tagasi vaatan.

Viinist naastes on mul muudkui suur soov sõpradega kokku saada ning midagi ühiselt teha.

Kolmapäeval käisime Jannaga linnas õhukesi pannkooke ja jäätist söömas. Kraadiklaas näitas 27 kraadi, kuid ilm oli tavalise Eesti suvepäeva moodi, sest puhus tugev jahe tuul.

Eile sai minu jaoks alguse ka suur sparglihooaeg. Sellest räägiti mulle juba Eestis, kuidas Saksamaal saabub aeg, mil pea kõik sakslased sparglist toituvad. Millegi nii hirmuäravataga küll selle tervisliku näol tegu ei ole. Võib-olla on see tingitud uudishimust, kuid veel vastumeelsust spargli vastu tekkinud ei ole. *koputan kolm korda lauale*

Õhtul käisime sõbraga ülikooli kinoõhtul. Kogukonnavaimu ning ürituste külluse järgi võin eeldada, et vahetusüliõpilane on ikka Göttingenis väga lihtne olla. Kuid keegi ei keela meilgi neid võimalusi kasutada.

Järjekord suurde saali oli väga pikk ning see kõik sai selgeks pärast näidatud suurepärase filmi lõppu.

Vaatasime "Gone Girl"-i, mis on üsna uus ning minu arvates väga hea film. Põnevusfilmi oli suures rahvarohkes loengusaalis isegi elamusrohke vaadata - publik ei seganud, vaid pigem võimendas närvikõdi. :)

Täna käisin üle pika aja kunstiringis, sest muusikalirekvisiidid peavad varsti valmis olema. Meie juhendaja jättis meile vana kassetimängija oma muusikakoguga, et meil ikka lõbus oleks.

Nii me siis üritasimegi kaasa laulda ning värvisime üheskoos hüüdlausetega plakateid.

Soovin teilegi suurepärast maikuud! :)

Tschüss!