Kultuursed nädalad

Hei!

Uskumatu on tagasi vaadata oma viimasele kahele nädalale, sest olen ikka väga aktiivne olnud. Ja eks sellises tempos ka need teised 37 päeva, mis Göttingenis jäänud, mööduvad. Ma ei kujuta hetkel ette, kuidas ma oma asju kokku pakkida suudan ning kuidas see välja nägema hakkab. Juba naljatades mõtlesin, et peaks tegema tüdrukutega teeõhtustiilis peo, kus nad mulle appi tulevad... :) Võib-olla ei oleks see idee isegi halb.

Kuigi olen vahetusõpilane, siis tuli mul Viinist naastes 4-tunniseid kontrolltöid järele kirjutada. Aga kuna minu kursused on minu enda valitud, ei olnud nt füüsika töö kirjutamine ka kuidagi vastumeelne. Eriti meeldis mulle see, kuidas mind õpetaja usaldas. Sain tööd kirjutada järgmise füüsikatunni ajal kõrvalklassis ning kuna ma sain kaks korda vähem aega kui teised, lubas ta viimase alaülesande mul isegi järgmisel nädalal lahendada. Igal juhul väga armas, et õpetaja kuidagi ei kõhelnud minu aususes.

Ilmad on läinud suvisemaks ning seepärast on tihti tunne, et tahaks juba suvemeeleollu sukelduda ning ujuda. Seni veel olen seda teinud veekeskuses, kohati välibasseinis.

Laupäeva päeval sain kokku prantslanna Claraga. Jutustasime lihtsalt sellest, mis viimasest kohtumisest saadik juhtunud. Lõpuks jõudsime ikka ja jälle tüüpiliste vahetusõpilaste mureteemadeni ning jäi mulje, et meie elud on üsna sarnased.

Samal päeval pühkisin oma (tegelikult armsa vahetuspere) ratta tolmust puhtaks (ma ei olnud seda põlvevigastusest, s.t. septembrikuu lõpust saadik kasutanud) ning alustasin rattahooajaga. Vastus küsimusele, miks nii pikk paus jäi, on ühest küljest tervislikud põhjused, kuid teisalt ka see, et eestlasena ei ole kombeks veebruarikuus lume (või lörtsi või kohati vihmaga) rattaga sõita. Saksamaal on see aga võimalik, vähemalt kohalikud ei pane ilmastikku tähele, sest ka ratastele on võimalik osta nn talverehve. :)

Laupäeva õhtul toimus üllatuspidu Nikole. Kogunesime kõik tema pere aiatükile, mis asus üsna linna servas (jalgsi kuluks sinna jõudmiseks pea tund). See on ka põhjus, miks enam kondimootoriga kohalesaamine valikuks ei osutunud.

Otsustasin viimasel hetkel veel personaalse kaardi paari fotoga meisterda, mis sünnipäevalapsele väga meeldis. Naljakas, et see sobis värvi poolest täpselt meie grupi soovikaardiga.

Seltskonna peale olin nii mina kui ka teised küpsetanud mitmeid kooke ning ühe neist asetasime küünaldega teeraja peale. Sünnipäevalapsele helistas ta isa ning palus tal tulla aiatöid tegema. Kui ta siis pahuralt kohale jõudis, leidis ta eest hoopis peotujus külalised.

Ilm aga muutus üsna aprillipäraseks ehk puhus nii tugev tuul, paistis päike, siis tugev vihmasahmakas jne jne. Palju nalja sai ka päikese- (või siis vihma-)varjude ülesseadmisega.

Hämaruse saabudes mängisime nt LED-lampidega õhupallidega ning nautisime lihtsalt grillõhtut. Juhin tähelepanu ka pildi vasakus nurgas olevatele jalgratastele - see on vaid väike osa tegelikust vaatepildist.

Lõpetasime õhtu vahukomme lõkke ääres grillides ning "Libahunti" mängides.

Järgmisel päeval saabud emadepäev ning võlusin hommikusöögilauas välja isetehtud kaardi ja lillekimbu (mille pistsin õele näppu), millega ema õnnitlesime. Mind üllatas tegelikult väga, et õde oli nö ettevalmistamata. Tavaliselt on nad koolis või lastehoius igasuguste (ka vähemtähtsate) tähtpäevade puhul midagi meisterdanud, kuid nüüd mitte midagi.

Ema imestas väga, et ma eelmisel ööl tõesti ise jalgrattaga pimedas sõitsin. Eks tasubki enda üle uhke olla, sest üllatuspeolt lahkudes polnud ma kindelgi, kas rattalambid töötavad ning tänavad selles linnaosas olid tundmatud (eriti veel autoteedel sõites). Eeldan, et viimati oli rattaga veel vahetusisa sõitnud, sest sadul oli ikka paarikümne sentimeetri võrra liiga kõrge.

Pühapäeval toimud JT-s teatripäev kõikidele klubidele. Eeldasin, et kuna samal nädalal reeglipärasest proovist osa ei olnud võtnud, ei pääse ma üldse meie ettekande ajal lavale. Aga mind visati hoopis tundmatus olukorras vette ning täiendasin meie esitust eestikeelsete väljenditega. Minu teatrihuvilised sõbrannad, kes muidu pigem küll akadeemilisemat teatrit külastavad, olid ka kohal ning neile meie osa meeldis. Järgmisel päeval sain teada, et nad arvasid, et olin ladina keelt kõnelnud.

Õhtul tahtsin ühe noorema klubi (ise nimetavad nad end plehkupanijateks) Berliini-teemalist etendust vaadata ning tegin seda teiste klubiliste saatel. Tükis oli palju naljakaid kohti, mis tabasid tõesti kohati naelapead. Üks oli justkui minu mõtetest inspireeritud - ohates kommenteeriti, kuidas ollakse teatriklubis juba aastaid oldud ning ikka peab puud mängima. Mainin ära, et ma ei pea puud mängima, aga päris alguses oli see üks väike hirm.

Esmaspäeva õhtul kutsusid minu tugiisikud mind kohaliku YFU kokkusaamisele, milleks oli grillõhtu minu noorema tugiisiku ühika hoovis.

Jõudsin veel pärastlõunal ujumas käia enne kui kohtumisele sõitsin.
Võiks arvata, et aasta Saksamaal muudab vahetusõpilase väga ajast kinnipidavaks, aga mina olen märganud, et mina olen just vastupidise muutuse läbi teinud. Eks see on kohati minu väga vaba elu- ja mõtteviisiga vahetuspere, mõne teise kultuuri (näiteks Prantsuse tüdrukuga kokku saades tean alati, et ta saabub vähemalt 15 minutit hiljem) või teatriringi kaaslaste teistsuguse ajaarvamise mõju (võin sinna saabuda minut varem, arvates, et olen hiljaks jäänud ning tegelikkuses olen üks esimestest).

Arvan, et oma roll on ka sellel, et ma ei sõida Göttingenis kunagi bussiga (ehk sellist teekonna planeerimist ette ei tule) ning kooliski ei ole ma tähele pannud hlinemise mittetolereerimist.(Koolitunnid ei alga nii nagu Eestis, et tõustakse püsti ning tervitatakse õpetajat. Seepärast on juba raske kindlaks määrata, millal tund algas. Õpetajad saabuvad isegi hiljem, küll mõne vestluse kui ka näiteks järjekorra pärast koopiamasina juures. Õpilastel võtab samuti aega koolikapi juurest klassideni jõudmine. Ning eksamite ajal ei helisenud ka koolikell ehk tunni algusaega (ning mõnel juhul ka lõppu) oli raske määrata.)
Loomulikult ei ole selline hilinemine midagi väga häirivat (üldjuhul siiski paar minutit), kuid Eestis oleks õigem ennast tagasi harjutada. Siin aga saab nö (Saksa - ?!) kultuurist osa võttes selle ajaga midagi produktiivsemat teha kui teisi oodata.

Claraga

Õhtu parim repliik oli minu vanema tugiisiku küsimus, kuidas ma küll Göttingenist enne kooliaasta lõppu lahkun. Kui muidu oli ta mulle väga hea informeeritud mulje jätnud ning esimesel poolaastal me isegi kohtusime YFU plaani kohaselt, siis nüüd sai ta alles minu ja Clara käest teada, et eurooplaste vahetusaasta lõppeb YES-ga (ehk Year Ending Seminar või siis Young Europeans' Seminar).

Noorema tugiisiku Elaga

Teisipäev möödus kõigepealt pikalt koolis ning seejärel teatriringis, nii et koju saabun alles 7 ja 8 vahel. Kes eestlastest veel tähele ei ole pannud, siis see on mulle siin tavaline. :) Ainuke, mis selle konkreetse teisipäeva puhul mainimist väärib, on see, et väljas oli lämbelt palav ning mitmed koolis said peaaegu kuumarabanduse. Kahjuks või õnneks läksid järgmistel päevadel ilmad aga kevadsügiseseks.

Kolmapäeval oli viimane koolipäev enne pikendatud nädalavahetust (taevaminekupüha puhul). Helistasin Clarale ning käisime Göttingeni parimast jäätisekioskist jäist maiustust söömas. Kurb on juba arutada, mis meid küll YES-il ees ootab, aga aeg muudkui möödub.

Õhtul saime sõpradega kaardimänguõhtuks kokku. Mulle meeldib, kui meil koolipäevad ära jäävad, sest just nendele eelnevatel õhtutel on sõpradel aega, et midagi ühist teha.

Minu vahetusema teatas juba varakult, et pärast lihavõttevaheaega perega väljasõite oodata ei ole, sest temal on koolis kontrolltööde parandamisega niigi palju stressi.
Õde tahtis aga Himmelfahrt'i puhul kindlasti midagi väljaspool Göttingeni ette võtta ning sõitsime temaga Nordstemmenisse isa õe perekonna juurde. Ma ei jõua Eestisse saabumist ära oodata, sest rongipiletite hinnad siin on lihtsalt vahetusõpilaste jaoks liiga kõrged ning kuna minu vahetusperel autot ei ole, tuleb mul seda transpordiliiki tihti kasutada.

Õhtul saabus isagi Emdenist oma õe juurde, tema pidas seda piisavalt oluliseks, et oma parandamisest paus võtta.

Neil on suur aed ning see on ainuke koht Saksamaal, kus saan ennast kuidagigi tunda, et viibin maal/looduses. Mulle nii meeldis näha, et kahe merisea jaoks on puuris piisavalt palju vaba ruumi (väliosa on vist 10 korda suurem kui meil korteris). Ma ei mõista sakslaste koduloomaarmastust kui nii paljud loomad peavad korteris elama (isegi suured loomad nagu nt koerad; ka minu õde tahab ülemise naabritüdrukuga koera omada ning arvatavasti saab see plaan lähiajal teoks) või siis vastupidiselt lastakse neil iseseisvalt kuskil väljas ringi joosta (nagu kortermaja hoovis üks kass).

Külmast ilmast hoolimata üritasin väljas viibida, raamatut lugeda ning kiikuda. Vaheaeg osutus kordaläinuks, sest sain läbi loetud oma siinse kohustusliku kirjanduse ning üldtuntud klassika "Läänerindel muutusteta". Ma ei taha kuidugi sõjaolukorra drastilisust selle väitega vähendada, aga mingid osad nende kogemustest on ikka väga sarnased vahetusaastaga. Just see, kuidas olenemata kõigist veidrustest võõras paik muutub koduks ning see vastandub paljuski "õige" koduga. Tunded, mis kaasnevad tagasipöördumisega. Või pidev mõtlemine toidule... Ma arvasin, et see osa vahetusaastast mind ei puuduta, sest Eestis ma vaevu mõtlesin, millal järgmine toidukord saabub ning mida ma söön. Aga siin on kõik nii kaootiline, et kui ma sellele tähelepanu ei pööraks, siis ma oleksin üsna ära nälginud. Külmkapp ei ole küll tühi, aga tavaline on see, et tuleb teha võileiba leivata. :) Ma ei ole ka piisavalt julge, et nõuda kõigilt sooja toidu tegemist, kui minul ainukesena kõht tühi on (nagu mu väiksem õde) ja seepärast veedan mina perest kõige rohkem aega köögis midagi maitsvat olemasolevast võludes.

Kui lugemistuju ära kadus, mängisi tüdrukutega ning tegin fotosid.

Päikeseloojangu ajal oli vaade Marienburg'ile imeilus.

... samuti hommikul.

Tüdrukud meisterdasid liivakooke, mis nägid tõesti esteetiliselt ilusad välja.

Neljapäev oli mitte ainult kiriklik püha, vaid ka isadepäev. See tähendab siin aga hoopis midagi muud, kui Eestis. Mehed sõidavad sõpradega ühiselt välja, traditsiooniliselt lausa veoautode ning kastitäite alkohoolsete jookidega. Mõtlesin, et oleks armas vahetusisa meeles pidada, et ta vaevus minu ja õega üldse kuhugi tulema (mitte kirjutuslaua taga istuda) ning tegin ühe kaardi mõne tabava fotoga. See tõstis väga ta tuju ning muuhulgas mainis ta, et sa esimest korda isadepäeva puhul kaardi.

Õhtul vaatasime filmi Natsi sõjakuritegude kohtuprotsessi teemal. Tahaks Saksamaal oleku ajal selliseid filme ning Saksa klassikuid rohkem näha kui seni teinud olen. Lõpuks on aga üks vahetusõpilane ainuke huviline, sest kohalike jaoks on see kõik teada-tuntud.

Sõitsime isaga pärastlõunal Hildesheimi.

Suvine marjahooaeg on peagi käes ning seega oli linnas näha erinevaid kioskid, kus (mahe)talud (hetkel siiski kasvuhoonetega) pakuvad oma toodangut. Praegune lemmikartikkel ei ole maasikas, vaid spargel.

Spargel võib kohati isegi läbimüüdud olla

Spargliga samaaegselt on küpsenud ka rabarber. Siinsed lapsed ei ole aga reeglina kummagi fännid.

Juba detsembris nägi palju kauneid käsitööliste maju Hildesheimis. Suvel on aga kõik veelgi kaunim.

Külastasime ka kuulsat Hildesheimi toomkiriku aias asuvat 1000-aastast roosi.

Viimasel ajal on teise maailmasõja teemad muudkui minu nii igapäevaellu kui ka religioonitundi sattunud.

Leidsime endise sünagoogi asupaika püstitatud mälestusmärgi. Isa rääkis, et kristallöö 50. aastapäeva puhul kuulutati selle jaoks ideekonkurss, millest temagi gümnasistina osa võttis.

Käsitöömajadest jäi silma seegi sinise aktsendiga hoone, mis kuulub vabamüürlastele.

Tagasi Göttingeni saabusime pühapäeva lõunaks. Plaanis oli reede hommikul juba tagasi jõuda, aga see on siinne spontaansus, millega ma peaksin juba harjunud olema.

Göttingenis leiab hetkel aset maailmakuulus Händeli festival. Kuna tahtsin sellest osa saada, siis uurisin välja, et koostöös tummfilmifestivaliga leiab aset üks õudusfilmiõhtu. Filmiks oli 1921. aasta tummfilm "Nosferatu", mis on Saksa filmiversioon "Dracula" jutustusest. Üritus leidis aset Jaani kirikus ning lõppes pisut pärast müstilist keskööd. Taustamuusika oli uuesti komponeeritud ainult selle muusikafestivali jaoks. :)

Pühapäeval oli rahvusvaheline muuseumipäev, mida Göttingenis siiski väikselt tähistati. Rääkisin oma vahetusemale, et tahan sellel päeval külastada neid muuseume, kuhu alati olen tahtnud minna, kuid veel jõudnud ei ole. Ta natuke naeris, sest Göttingenis ei ole tema normide kohaselt ühtegi muuseumi. See on tegelikult tõesti nii, sest suurem osa kogudest kuuluvad ülikoolidele.

Taas pean jagama oma jalgrattavaimustust, sest otsustasin spontaanselt minna ülikooli kunstikogu ekskursioonile ning kiiresti sai see ka teostatud. Kogu hõlmas Raffaeli ja Düreri vaimustust saksa romantikas. Sain teada, et nende kahe kunstniku kohtumist on kujutatud sadu kordi, kuigi see kunagi aset ei leidud. Arvatakse, et sakslased (k.a. Goethe) tahtsid Itaalia renessanssimeistriga võrreldes tõsta oma rahvuskaaslase Düreri mainet veelgi. Silmaringi sai veelgi avardatud, näiteks romantismiajastul oli nähti Dürerit sureliku jumalana ning tema haua avamine Panteonis Roomas kujunes suursündmuseks, mida kujutada ka kunstis.

Nädalavahetusel oli ka mu sõbrannadel sünnipäevad ning küpsetasin veel hilisõhtul mõned šokolaadimuffinid, et koogitraditsiooni üleval hoida.

Füüsikaklassi ukse peal leidsin postri, mis muuhulgas kutsus osalema järgmisel aastal Eestis aset leidval Euroopa loodusteaduste olümpiaadil (EUSOl). Euroopa on ikka niivõrd väike! :)

Teisipäeval külastas meie kooli härrasmees Odessast. Kui ta oli 11 aastat vana, langes tema juudi pere Rumeenia (mitte Saksamaa) natsionaalsotsialistide kiusamise alla. Ta jutustas meile oma pääsemisloo, mis muuhulgas hõlmas ka piirkonnas elavate Saksa pereemade abi. Kogu vestlus oli tegelikult vene keeles ning härraga oli kaasas tõlk. Hea oli mõista, et ma saan mõlemast keelest aru, kuigi saksakeelne sõnavara selles teemas on ikka rohkem arenenud. Kuid vene keeles vastamine on siiski väga raske ning ununenud.

Pärastlõunal teatriringiga kokku saades liikusime parki, et teha fotosid meie plakati jaoks. Pargis on mõned vanad hauad ja ristid. Kuidagi vastumeelne oli suure seltskonnaga nende juures/taustal (või lausa neil ronides) "poseerida", kuid "Hamlet" on teos, mis on surmaga liigagi seotud. Ning vähemalt mina ei võtnud seda ühe lõbusa fotoshoot'ina, vaid millegi aukartustäratavana.

Õhtul kutsusin sõbrannad minu juurde Eurovisiooni esimest poolfinaali vaatama. Saksamaale oli antud loosimise teel võimalus hääletada teises poolfinaalis ning seega oli meie kaasaelamine vaid moraalne. Kuid sõbrannad olid Eesti laulust tõesti vaimustuses. Allolev pilt ei olnud kuidagi lavastatud, vaid laulu lõppedes kommenteeriti, et see oli tõesi hea hitt.

Kuna vaimustunud oldi Stigi 9-kordsest osalemisest Eesti valikvoorus, siis lasin neil kuulata ka Outloudz'i "I wanna meet Bob Dylanit", mida peeti veel paremaks. :)

Ema pidas meie istumist eriti naljakaks...

Pildilt pole näha, aga meil oli väga naljakas. Mängisime bingot lauljate erinevate liigutuste peale, mis olid kõik liigagi sarnased.

Kolmapäeval käisin õe rulluisutrenni vaatamas. Talvel nägi ta üht selle klubi etendust ning sellest saadik soovis ta isegi selle spordialaga tegeleda.

Ma ei tea eestikeelseid termineid, kuid tegemist on Rollschuhe'dega, mitte Inlineskates'idega. Ehk rattad on kahes reas. Vahetusema ütles, et lapsepõlves ta vaid selliseid rulluiske tundiski.

Õhtul külastasin teatris "Nathan der Weiset". Tegemist on Saksa klassikaga, mis kõnele ristisõdadest 11. sajandil ning vastab küsimusele, millien usk siis nn õige on... (Loomulikult seda õiget ei ole võimalik kindlaks määrata ning sellega käib kaasas targa Nathani poolt jutustatud sõrmusemüüt, mille raames ei päranda üks isa ühele pojale kolmest perereliikviat, vaid valmistab ehtest kaks koopiat nii, et isegi tema ei saa kindlaks määrata, kes poegadest õige vääriseseme päris.)
Selle nädala jooksul vähemalt kolmas vihje erinevate religioonide konfliktidele.

Neljapäeval sain matemaatikaõpetajalt teada, et saavutasin "Kängurul" kooli parima tulemuse 3. preemiaga. Oh üllatust, diplomil oli mu nimi Õ-tähega kirjutatud. Kui Eestis tuli "Känguru" vastused ametlikule paberile vormistada, mis seejärel arvutisse sisse skänneeriti ja kontrolliti, siis Saksamaal ei olnud asi nii tehnoloogiliselt arenenud ning üks õpetaja sisestas internetikeskkonda kogu kooli õpilaste sedelitel antud vastused. Seepärast on tõesti üllatav, et minu nime Ö-ga ei sisestatud.

Matemaatika kontrolltööl sain ka 15 punkti ja õpetaja tahtis kohe teada, kas ma ikka järgmiseks aastal siin oma kooli lõpetada ei soovi.

Pärast tunde tegelesime kusntiringis muusikali rekvisiitidega. Paigaldasime ebatasasele puuseinale tüdrukutega esimest korda tapeeti. Järgmisena võtame kellegi toa remondi ette. :D

Kunstikursusel tegeleme me väga huvitavate ülesannetege - pidime tavalisest seebitükist lõikama välja inimkuju. See osutub väga palju raskemaks kui ette kujutatakse.

Reedeks sai lõpuklass eksamitega ühele poole ning nad korraldasid Abi-streigi. 

Kooli ekraanidel jooksis video kinnipeetud koolidirektorist.

5.-6. tunni ajal toimusid erinevad võistlused õpilaste ja õpetajate vahel. Meie füüsikaõpetaja võttis võistlusest osa eriti tõsiselt ning teatraalselt. :D

Enne teatriproovi saime ameeriklanna Jannaga jõe ääres kokku. Pole teda pikalt koolis näinud, sest Rotary õpilasvahetus võtab koolikohustust mitte nii tõsiselt kui YFU. Nii armas on kuulata, kuidas ta teab oma isa kaudu Eestist (ja meie tehnoloogia arengust) väga palju positiivset. :)

Ka need neli päeva on tegelikult kristlik püha ning koolivaba, kuid minu jaoks on see rohkem stressirohke, sest pidevalt toimuvad teatriproovid. Meil on väga lõbus, kuid millegi kallal intensiivselt töötamine on lihtsalt keeruline.
Viimasel hetkel esineb veel loobujaid, kuid selline puhastus on ehk isegi hea, sest alles on jäänud need, kes tõesti motiveeritud on.

Õhtul läksime veel samasse teatrisse muusikali vaatama ning leidsin eest mitmeid teistest teatriklubidest nähtud tuttavaid nägusid.

Võttes need nädalad kokku, tõden, et õnneks ei ole rohkemat vaja, kui hea pakkumisega teatripiletid, jalgratas ning nahktagi-ilm. :)

Tschüss!
Teie peagi teatriproovi sõitev
Eva-Maria