Linn, kust suudluseta lahkuda ei tohi*

Hei!

Võib-olla tuleb see mõndadele lugejatele üllatusena, kuid vahetusaasta ei ole eesmärgi kohaselt aasta täis reisimist (või siis veelgi enam - puhkust). Kuid minul on paari hea kokkusattumuse tõttu võimalus avanenud külastada esimest korda elus mitte ainult Saksamaad, vaid ka Madalmaid ning Austriat. Viimast siis mitte suusareisil Tiroli mägedes, vaid hoopis kevadsuvisemal hooajal.

Leidsin juba kuid tagasi oma postkastist kutse osaleda Euroopa Noorteparlamendi istungil Viinis. Mõtlesin, et huvitav oleks vaadata, palju maksaksid Saksamaa südamest soodushinnaga rongipiletid Austria südamesse. Enda üllatuseks olid need taskukohasemad kui arvasin (siin viibitud aja jooksul on otsimisoskused rongipiletite osas ikka paranenud), sest piletid on samas kategoorias nagu need, mida vahetusperega koolivaheajal reisides olen ostnud.
Algselt pidin oma Göttingeni vahetusperega nende suvepuhkusel kohtuma ning selle jaoks oleksin pidanud ise keelelaagrist Viini sõitma. "Parim" pakkumine, mille ma Eestist juulikuus arvutiekraanile manada oskasin, oli pool päeva kestev rongisõit pea kahesaja euro eest... Tol hetkel jäi aga pere spontaansus peale ning oma reisiplaanidest arvati mind, vahetusõpilast, välja.

Eelmisel aastal ei osanud ega tahtnud ma aga kuidagi ette näha oma maikuuplaane ning lihtsam oli loobuda mõttest üritusest osa võtta. Kuid kui ma oma Saksa sõbrannadele oma ideest rääkisin, veensid just nemad mu ümber. :)

Sõit Viini kestab (ümberistumisajata) 8 tundi rongisõitu ICE-dega (kiireimad Saksa rongid). Vahepeatuse tegin Baieris Würzburgis. Saksamaa lõunaosa mul vahetusaasta jooksul seni külastada ei ole õnnestunud, kuid lugusid Baierimaast tunnevad Saksamaal kõik. Seal on ju veider dialekt, igapäevaseks riietusesemeks Dirndl'i kleit või nahkpüksid, ollakse veega kokkuhoidlikud, sest õige jook on õlu (rääkimata Oktoberfest'is aegsest menüüst), elatustase on kõrgem ning seetõttu on kokku ostetud ka parimad jalgpallimängijad oma meeskonda. Eks see vaenulikkus on küll pisut huumorivõtmes, kuid sakslased ei kannata, kuid välismaalased arvavad, et kogu Saksamaa on selline (tegelikult ei ole kogu Baierimaalgi sellist stereotüüpset olustikku :)).

Ei tea, kas tahtsin oma silmaga näha tõestust eelnevalt kuuldule, kuid Würzburgis pisut ringi kõndides jäi küll mulje, et ajalooliselt on see olnud jõukam piirkond. Juba kesklinnas avanes vaade esindus- ja residentslossidele, romaani stiilis katedraalile või kaunitele ülikoolihoonetele.

Üsna loogiliselt võib järeldada, et paljud tunnused, mis eristavad Lõuna-Saksamaad muust Saksamaast kattuvad nende lugudega, mida "keskmised sakslased" Austriast jutustavad.

Lugesin rongis sakslastele suunatud reisiteatmikku, mis sisaldas palju punkte selle kohta, kuidas mitte turistina silma jääda. Kui "meie" kutsume austerlasi Ösi' või Öschi'ks, siis Austrias on põlissakslased Piefke'd.

Soovitused, mida Piefke'd järgida võiksid, et neid pärast esimest lauset Austrias Piefke'ks ei hüütaks, hõlmasid näiteks sõna kohv (Kaffee) teistsugust hääldamist. Kui mina nägin aasta alguses palju vaeva, et A-tähte ikka korralikult Saksa moodi rõhutada, siis Viini saabudes tuli end taas ümber harjutada. Üldiselt kõlab mulle Austrias kõneldav saksa keel palju eestilikum - R-täht nagu kõik muugi hääldatakse tugevalt välja. Hääldus häälduseks, kuid arusaamatusi tekitasid hoopis sõnad ja mõisted, mida kasutatakse vaid Austrias.

Ma ei ole kindel, kas ülemine tekst on nt Austrias elavale vahetusõpilasele ka nö kirjakeeleks, kuid minu silmade järgi on see hea võrldus. Sulgudes on siis Piefke'dele mõeldud tõlge Hochdeutsch'i.

Piefke'ks kutsumise hirmu mul tegelikult ei olnud, sest olin kuulnud, et Viinis räägitakse niikuinii teistmoodi. Nii nagu ülejäänud Saksamaa omab ettekujutust baierlastest, peavad austerlasedki viinlasi isemoodi olenditeks.

Minu külastuse tegi eriliseks väga sõbralik ja vastutulelik Sandra, kes on vahetusõpilane Viinis. Tänu tema ja ta vahetuspere külalislahkusele ei pidanud ma kasutama öiseid rongiliine, vaid sain selle asemel paariks päevaks osa Austria pere elust. Sandra näitas minu seal viibitud aja jooksul niivõrd palju sellest miljonilinnast kui võimalik. See oli eriti väärtuslik kogemus, sest tema vaatepunkt on midagi palju enamat kui pelgalt reisiteatmikutes kirjeldatud marsruudid.

Veelkord, suured-suured tänud Sulle ja Su perele, Sandra! :)

Juba samal õhtul jalutasime koos kesklinna poole. Tee peale jäie kondiitripood, mille vaateakendest päevasel ajal pilti teha ei ole keelu tõttu kuidagi võimalik.
Göttingeniski on üks tuntud tordipood ja -kohvik, millel omanikud samal viisil turistide fotoklõpsude hulka piirata üritavad. Kuid muidu olen oma kodulinnas sellise piiranguga vaid jalgratastega seoses kokku puutunud - jalgrattaid ei tohi poodide ja äride vaateakende ette seisma jätta/parkida. :D

Pimeduses jalutasime ka läbi Stadtpark'i. Sandra vahendas austerlaste seisukohta, et tegelikult ei soovitata pärast päikeseloojangut pargis kõndida, sest mine tea, kes vastu võib kõndida. Kui juba Göttingen tundub mulle öösel Eesti linnadega võrreldes kordi turvalisem, siis Viin (eriti kesklinn) ületab seda mitmekordselt. Nagu näha, ei olnud me ainukesed, kes Johann Strauss'i ülekullatud monumenti vaatlesid. Linnapargis on muideks kõige suurema mälestusmärkide arvuga park Viinis.

Hommikul, mil Sandra kooli läks, suundusin mina iseseisvalt Viini avastama. Vahetusema jagas mulle lahkelt paar (kunsti)teatmikku, millega oli tegelikult kohe raskem oma teekonda kindlaks määrata, sest selles linnas on niivõrd palju vaatamisväärset.

Isegi inimesed! Mulle ei meeldi möödakäijatest salaja pilte teha, kuid need persoonid olid lihtsalt jäädvustamist väärt. Eriti kui üks pika salli, kaabu ja mantliga noormees sinust tõukerattaga mööda vuhiseb.

Soovisin külastada Sandra pere lemmikpaika - Belvedere' lossi ning selle lähistel asuvat botaanikaaeda.

Juba lossiõues jäi silma valitsev korrapärasus.

Midagi perfektsionistidele (kui jätta välja kaugemal toimuv ehitus)...

Ülemine ja alumine loss avati alles kell 10 hommikul ning nii jäi mulle aega ringi jalutada koos hommikujooksjatega.

Ma oleks tahtmise korral saanud iga skulptuuri juures mõne silma jäänud vaatenurga välja otsida ning seda fotografeerida.

Lõpuks otsustasin maha istuda, päikest püüda ning kaasavõetuid teoseid lugeda. "Õppisin" selgekski lossi nime - selle ajani oli tihti keelel lossi nimeks Bellevue. Seda paleed ma küll Berliinis külastada ei saanud, kuid kuidagi oli suukohaseks muutunud.

Mulle jäi mulje, et kui ma 9 kuud Viinis oleks veetnud, ei oleks mu koolis omandatud vene keele oskus küll sellisel viisil hääbunud nagu Saksamaal, sest nii turistide kui ka kohalikega suheldes oleksin saanud seda aeg-ajalt praktiseerida.

Nägin ka peeglit, mis võimaldas turistidel perfektset selfie't teha mõlema lossihoonega.

Turist tunneb aga turisti ära ning annab alati abikäe. Sain minagi enast foto alumise Belvedere'i lossi ja lossiaia taustal. Vahetuskaubaks sarnane foto minu pildistajast.

Mida ma Viini puhul armastan, on see, et suurem osa muuseume on alaealistele tasuta või väikese sümboolse sissepääsutasu eest.

* Eelmisel õhtul Sandraga linnal jalutades nägin korduvalt Gustav Klimt'i tööde motiive. Eriti kuulus on Klimt'i kuldsest ajastust pärit teos "Der Kuss" ("Suudlus"). Nägin seda oma silmaga Belvedere'i lossi kunstigaleriis. Öeldakse, et seda õlimaali peab Viinis külastama.

Kahjuks pean tunnistama, et teos oma originaalsuuruses niivõrd muljet ei avaldanud kui motiivina, kuid see on siiski üks meistriteos.

Foto: https://www.belvedere.at/website/var/tmp/image-thumbnails/10000/10436/thumb__contentSlider/ansicht__mg_3881_730x440.jpeg

Nii galeriis kui ka aias on mitmeid väljapanekuid erinevatest ajastustest ning killukesi ka modernsest kunstist.

Nagu juba mainisin, siis nähtud marmorskulptuurid võiksid jutustada oma loo.

Alumises lossis oli nii rikkalik kuldne tuba kui ka Viini kongressi teemaline väljapanek. Seal nähtud "Napoleon [Bonaparte] Alpe ületamas" varjutas oma suurusega eelnevalt nähtud "Suudluse".

Foto: https://www.belvedere.at/website/var/tmp/image-thumbnails/10000/12645/thumb__contentSlider_crop/europa_in_wien_086.jpeg

Möödusin Punaarmee Kangelasmälestumärgist... Endale märkamatult panin tähele, et käsi kisub pildile rohkem purskkaevu mahutama kui mälestusmärki ennast. 

Leidsin ka ühe artikli, mille kohaselt külastas Putin 2007. aasta mais (pärast pronksiöö sündmusi Eestis) Viini kesklinnas asuvat mälestusmärki ning rõhutas sealjuures oma tänu, et austerlased jätkuvalt maailmasõjas langenuid austavalt meeles peavad.

Aga jätan keerulised teemad kõrvale, sest Viinis oli muudki, mis fotosilma ette jäi. Sellised kulsed rõdud olid linnapildis tavalised.

Kuulduste järgi ei ole Austrias värskete kuklitega (Austrias ostetakse Brötchen'ite asemel Semmel'eid - näide nn Austria saksakeelsetest vastetest) hommikusöök selline traditsioon nagu Saksamaal. Kuid leivalõikur on ikka ohtlik masin ning selle kohta on isegi teavituskampaaniaid.

Möödusin Karlskirche'st, mis ehitati katkuepideemia ajal eesmärgiga religioossete meetmete vahendusel katku peatamiseks.

Kiriku ees olev plats on aga tänapäeval mugav kogunemisplats 4. Bezirk'is (Viin on jaotatud 23 rajooniks/linnaosaks). Tõmbenumbriks soojal päeval osutus joogiveepunkt.

Kui rääkisin Sandrale Bratwursti-müügipunktidest, tuli välja, et meil on täiesti erinevad ettekujutused. Viinis saab osta sealt hot dog'e erinevate vorstisortidega, üks neist Bratwurst. Või siis Viini vorst ehk viiner.

Muuseume, kuhu oleksin aja küllusel võinud minna, oli igal tänavanurgal.

Kõndisin ka läbi MuseumsQuartier'i ehk muuseumikvartali (Viini vaste Berliini muuseumisaarele :)).

Oleksid sellised lamamiskohad Göttingenis, oleksid nende juures üliõpilased järjekorras.

Kiirustades möödusin allolevast skulptuurist, mille käes on arvatavasti pokaal õllega(?). Julgen arvata, et see on tudengitraditsioon, äkki midagi nagu Tartus Toomemäel von Baer'i peapesu vahuveiniga, kuid see on vaid minu väljamõeldud oletus.

Sain Sandraga kokku Viini keskväljakul Stephansdom'i juures.

Kuigi kohati võib arvata, et ka järgnev foto on samast kirikust, siis see on hoopis neogooti stiilis Votivkirche. Coca Cola kampaaniagi kasutab juba mainitud suudluseteemat oma suurel reklaamplakatil.

Veebruaris Braunschweigis Saksamaal kuulsin linnaekskursioonil, et sealne raekoda on ehitatud Viini raekoja näitel. Üldmuljelt on loomulikult ehitised sarnased.
1. mai ürituse eel oli Viini raekoda juba kaunistatud.

Lõunastasime kihvtis toidukohas, mida Sandra mulle tutvustas. Toidud vastasid vegan'ite normidele ning söögikorra maksumuse otsustas iga inimene ise.

Pärastlõunal saime kokku teiste Austrias olevate Eesti vahetusõpilastega. Neid oodates mängisid meile hobusmaskidega tänavamuusikud lugusid.

Ostsime värskeid maasikaid ning istusime Doonau äärde, et tüdrukutega vestelda. Naljakas, et kõik eestlased elavad Austrias niivõrd üksteise lähedal ning kohtuvad seetõttu regulaarselt.

Jah, Saksamaal avaneks ka see võimalus, kuid see, mida Viinis õpilased ja tudengid aastase transpordikaardi eest Viinis ja kahes naaberliidumaas maksavad on võrdne kolme päevakaardi maksumusega Saksa ühe liidumaa piires või siis kahe kuukaardiga minu väikses ülikoolilinnas, kus bussid õhtul ega hommikul pea ei sõidagi.

Vahetusmaad valides ei unistanud ma, et minu koduks võiks saada suurlinn (nagu näiteks Berliin) - esiteks ei taheta vahetusõpilasi turvalisuse huvides suurtesse linnadesse paigutada ning teiseks arvasin, et selline olukord ei oleks mulle tegelikult ka meelepärane (Eestis ei vahetaks seni ma oma elupaika Tallinna vastu, kuid Tallinn pole Euroopa mõistes kuidagi suur linn ega suurlinn).

Viinis olles hakkas mulle selline olustik väga meeldima - suurepärane transpordiühendus (eriti just metrooga), palju üritusi ning alati on midagi huvitavat toimumas. See mulje võis olla petlik (sest alanud on suvesemester), kuid hakkasin isegi mõtlema, et äkki võiks oma saksa keele oskuse ülikooliajal siiski proovile panna.

Sain aga teada, et kuna Saksamaal on Abi keskmine hinne oluline, tulevad paljud sakslased, kes Saksamaal soovitud ülikoolikohale valituks ei osutu Austriasse, sest välismaalastele on alati eraldatud teatud osa kohti. Väidetavalt on ülikooli keskmine tase nii asuterlaste silmis alla käinud, mis sest, et kohalikel hea Matura. (Abitur ja Matura on vastavalt Saksamaa ja Austria keskkooliaegne lõputunnistus. Saksamaal ei hõlma see mitte ainult lõpueksamite hindeid, vaid ka kõiki keskkooli kursuste kaalutud hinnet.)

Aga et mitte väga kaugele algsest teemast liikuda, siis tore oli kuulda, kuivõrd erinevad kogemused vahetusõpilastel oma aasta jooksul on, kuid läbielatu on siiski väga sarnane.

Ning väga (tartulikult) kodune tunne valdas mind mööda jõekallast kõndides. Naljakas, et vahetusõpilane sellistest asjadest puudust hakkab tundma.

Pärast õhtusööki Sandra perega näitas Sandra mulle taas mõnda huvitavat Viini nurka.

Leian, et allolev silt näitab hästi viinlaslikku mõtteviisi - pisut lillelapselik ning igati avatut uutele ideedele.

Kõndisime Hundertwasserhaus'i juurde - värviline maja, mis loodud samanimelise kunstniku kavandite järgi...

Õhtul nägin veel oma silmaga OM'i, mis on aja jooksul muutunud eestlaste kohtumispunktiks ning millest ma varem erinevaid lugusid juba kuulnud olin.

Järgmised neli päeva töötasin noorteparlamendi sessiooni kallal.

Meie komitees koosnes suures osas austerlastest, kellega isegi suurt keelebarjääri ei tekkinud. Võrreldes teiste meie komitees olnud mitteausterlastega oli mul suur eelis, sest mõistsin saksa keelt. :)

Avamistseremoonia toimus Uranium'is...

... mis on tegelikult kinosaal.

Korraldajad esinesid meile rahvuskostüümides - Dirndl'id ja Lederhose'd.

Mõned komiteekaaslasedki olid armsalt rahvuskostüümides.

Komiteeõhtusöök oli kahjuks (taas) fiasko... Meie unistused Wiener Schnitzel'ist kahjuks luhtusid.

Joogikaardis kuulus huumorinurka kraanivesi (Leitungswasser), mille maksumus oli detailideni põhjendatud. Kui kelner kuulis, et sellest räägime, pöördus ta tormakalt meie juurde ning teatas, et kraanivett tellida ei saa, sest torud on roostes. Eks see seletab ära hinna - ilmselgelt maksavad järgmised külastajad nende vahetuse kinni. Kuid... kuidas nad seni toitu valmistavad kui kraanivesi joomiskõlbulik ei ole? Vastust ma teada ei soovi.

Eelviimasel õhtul toimus maskiballi teemaline stiilipidu. Kõik oli tore, kuid toimumispaik oli enam kui sajapealisele seltskonnale liiga väike (ning tantsuplats puudus).

Hommikul ärkasin kell pool 5 üles, et töötada läbi resolutsioonikogumik ning koostada rünnakukõnesid. Hotelli retseptsioonist sain teada, et sõber Eestist, kes oli juhuslikult eelmisel õhtul Viinis, kuid kellega kahjuks kokku saada ei õnnestunud, oli öösel hotelli külastanud ning mulle midagi eestipärast jätnud.

Minu komitee ülesandeks oli pakkuda välja lahendus, mis hoiaks ära usulisi konflikte Euroopa Liidus. Näited, mis teema aktuaalseks teevad, ei ole minust üldse nii kaugel olnud. Eelmise aasta juulis ning augustis toimus Wuppertal'is mitmeid atakke sünagoogide vastu. Mäletan, et kui keelelaagris viibisin, olid just sealse vahetuspere isa kolleegid need, kes patrullisid kõnealust linnaosa.

Mõtlesime teiste välisdelegaatidega, et ei hakka üldassamblee'l austerlastel võimalusi võtma valikfoorumil ennast näidata. Kuid juhtus nii, et mitmed kaasdelegaadid ei suutnud pingelises olukorras küsimustest aru saada ning meie olime need, keda paluti spontaanselt küsimustele vastamise roll üle võtta.

"Parim" kriitika: "Not another school subject, please!"

Vähemalt sel korral õnnestus mul oma hääl mitte ära kaotada ning kui board oleks meie komiteele sõna andnud, oleks mul isegi võimalus olnud kõnet pidada. Kuid harjutaminegi teeb meistriks.

Viimase õhtu Viinis veetsin taas Sandra juures. Jalutasime linnasüdamesse Stephansdom'i juurde. Soovisime selle taustal fotot meist kahest, välja tuli järgnev pilt. :D

Väljas oli suviselt soe nagu poseerivate tüdrukute riietusest näha on. Selle puhul sõime Viini parimat bio-jäätist.

Kui ma peaksin nimetama Viini ilusama koha, oleks otsustamine väga raske ning selle jaoks peaksin seda linna veel külastama.

Mul on tekkinud väike traditsioon tuua vahetusperele (eelkõige väikesele õele) kaasa kohalikke tüüpilisi toite või maiustusi. Kuna Mozartkugel'i kommid on Saksamaalgi esindatud (loomulikult leidub Austrias "ehtsamaid"), siis tõin kaasa Manner'i vahvlid. Mina nende fenomenist aru ei ole saanud (võib-olla ei ole ma piisavalt suur vahvlisõber), kuid nii austerlased kui ka sakslased, kellele neid pakkunud olen, kiidavad neid taevani!

Pärast Viinist kojutulekut jõudsin arusaamisele, et mul on jäänud Saksamaal niivõrd vähe aega, et kõik tegemata plaanid tuleb nüüd sooritada. See tähendab, et minu ajakava on väga tihe ning blogi kirjutades ohverdan alati midagi.
Sel korral jäi vahetusperega kinno minemata, kuid lohutan ennast, et "Shaun das Schaf" ei ole ka midagi niivõrd saksapärast, mida taga nutta. 

Tschüss!