Feiern

Hei!

Alustan sellega, et ma ei ole viimaste nädalate jooksul ainult pidutsenud/tähistanud. Kuid loomulikult leiavad säravamad hetked blogis rohkem kajastust kui argipäev. Minu liidumaal kestab kool 23. juulini, mis tähendab, et minagi käin juunikuus koolis. Õnneks oli eile viimane suur kirjalik kontrolltöö ning seega kooliga stressi ei ole. Sakslastele muidugi ikka, sest  nemad tahavad veel parimaid võimalikke suuliseid hindeid. Mina lasen neil selliseks kujuneda nagu tulevik toob. :D (Jah, kui see eestikeelne väljend kõlab teistelegi veidralt, on tegemist vahetusaasta mõjudega emakeeleoskusele.)

Ühel pingelisel teatriproovidega nädalavahetuse õhtul kutsusid sõbrad Doppelkopf'i mängima. Meid oli sel korral tõesti nii vähe, et mängisimegi seda tüüpilist Saksa kaardimängu. Tavaliselt eelistame suurema seltskonnaga ikka libahunti.

Mängu esimesel poolel käis minuga küll algaja õnn kaasas. :)

Pühapäeva hommikupoolikul palusin oma vahetusema, kas ta oleks nõus minuga Fredelsloh külla sõitma. Eelmise aasta sügisest olid niivõrd head mälestused, et soovisin veel kord seda asulat külastada.

Küla potitehased olid kunagi niivõrd tuntud, et nende toodangut telliti isegi nii kaugele nagu selleks on Tallinn ja Novgorod.

Ema oli kuulnud, et kuigi mitmed konkureerivad potitehased olid mõned põlvkonnad tagasi ühele perekonnale kuulunud, ollaks nüüd tülis. Sellele kuulujutule me omanikega vesteldes kinnitust ei saanud, aga kes ikka isiklikke probleeme naeratusega tunnistaks.

Minu soovil tegime suure jalutuskäigu, mis osutus edukaks. Ema oli küll lapsest saadik seda kohta külastanud, kuid nüüd avastas temagi midagi uut.

See hõbedaste kingade ja pulmariietega väljapanek on küll positiivse eesmärgiga, aga minule seostub see vaid ühe holokausti mälestusmärgiga...

Kooki süüa ja kohvi/teed juua meil kahjuks napi aja tõttu ei õnnestunud. Kiirustasin tagasi JT-sse teatriproovi.

Ootamine on kohati väga igav ja nii sünnivad sellised üllitised...

Sel korral oli ootamine tegelikult väga mugavaks tehtud, sest mingil huvitaval põhjusel oli põrandal palju patju.

Teatriseltskond on igati normaalne, sest 18. eluaasta täitumise puhul pisteti mind proovis linnupuuri. :)

Reedel, 5. juunil toimus koolimuusikali "Es war Sommer..." esietendus. Kvaliteet üllatas ikka väga, sest meie koolis on nii andekaid soliste. Palju tööd oli tehtud ka lavakujunduse (;)), rekvisiitide ja kostüümide kallal. Laenutatud oli isegi kaks suurt LED-tuledega ekraani.

Põhiliselt 1970ndatest aastatest pärit hittide hulgas ei olnud mitte ainult mulle tuntud "YMCA"-laadsed lood, vaid ka Saksa diskolood. 

Õhtu lõpuks kummitas meil kõigil "Wenn du denkst, du denkst"... (Õnneks meie peas parema lauluhäälega.)

Sama õhtu jätkus veelgi toredamalt. Väljas oli ülikuum ning sõbrannad tegid ettepaneku, et sõidaksime nende väikesele maatükile (ehk sisuliselt aeda). Muidugi olid kõigil olemas rattad, peale minu. Olin muusikalile tulnud maksikleidi ja kontskingadega. Aga minu parimad sõbrannad laenasid minulegi ratta ning nii ma siis sellises riietuses turvaliselt sõitsingi. Muuhulgas saadud ratas oli kümneid kordi parem nendest ratastest, millega oma elus varasemalt sõitnud olen. :)

"Vaata, mul on ka (mini)kleit seljas!"
"Oota, ma annan sulle patsikummi, millega saad kleidisaba kokku siduda. Mul ei lähe seda niikuinii enam vaja!" (Viimasel ajal on mitmed mu sõbrannad oma kuldkiharad ilusatesse lühikestesse soengutesse lõiganud.)

Ma arvan, et avanev vaatepilt oli lihtsalt parim, sest kõige trumbiks oli mul ühes käes veel hiigelsuur vahvlijäätis. :)

Tagasi mäest üles sõitsin tandemit, kuid see oli minu meelest veelgi ohtlikum. Õnneks saan ma oma sõbrannasid täielikult usaldada, sest nad tõesti on kogu oma elu rattaga sõitnud.

Laupäeva õhtul tähistasin oma sõpradega kortermaja hoovis sünnipäeva.

Kes tuli kohale grilliga, kes rattaga, kuid hoovis nägi vaatepilt lõpuks selline välja. :)

Ma olen lihtsalt nii õnnelik, et mul siin aastaga sellised sõbrad tekkinud on. Hakkan neid meeletult igatsema.

Mängisime nii oma klassikaliseks kujunenud libahunti kui ka pantomiimi. Viimasest mängust sündisid vaid pärlid. Kuidas küll kujutavad noormehed Barbie-nukku või mida teha kergymatischer Jesus'ega (meie religioonieksamikursuse nõudmised on üsna kõrged).

Pühapäeval ärkasin vara üles ning sõitsin rattaga bussijaama (tegelikult on see väike plats rongijaama juures). Minu tee viis mind Braunschweig'i.

Armas oli taas näha seda linna, kuid sel korral hoopis suvisemalt. Oker'i jõel sõideti igasuguste veesõidukitega.

Ning nii lähenesingi oma vahetusõe Alina kodule. Selle ümbruses on ikka veel (s.t. veebruarikuust saadik) ehitus käsil. 

Tuttav vaade Troja restoranile.

Pidu oli küll väike, aga mulle isegi meeldis, sest nii sai paremini suhelda.

Käisime ka paar sammu eemal asuvas botaanikaaias videot filmimas. Mõne kaadri jaoks pidime ennast lausa peitma.

Mina sünnipäevalapsega

See on üsna ebatavaline, et Raclette'i suvel valmistatakse, sest traditsiooniliselt süüakse seda jõuluajal. Kuid meil ei olnud midagi selle vastu, et kõiki neid maitsvaid toiduaineid juustukattega süüa.

Mul oli rõõm veel enne oma ärasõitu taas Braunschweig'i vahetusperet ning siinseid tuttavaid näha. 

Bussiga tagasi sõites oli Autobahn'il liiklusummik. Koos selle palavusega oli sõit üsna kohutav, mis sest, et bussid heas korras (nüüdseks peaaegu nagu Eestis). Sõit Göttingeni oleks pidanud kestma 1,5 tundi, kuid venis üle 2 tunni pikaks. Hakkasin hirmuga mõtlema, kuidas küll YES-lt Eestisse koos kõigi vahetusõpilastega vähemalt 32 tundi sõidame. Kuid ei tasu ette muretseda!

Eile õhtul käisin sõbraga ülikoolikinos "Kõiksuse teooriat" vaatamas ehk filmi Stephen Hawking'i elust. Soovitan soojalt! 

Kahjuks pean nüüd lõpetama, sest vähem kui tunni aja pärast lahkub rongijaamast minu rong. Suundun oma Re-entry-seminarile. Kuna eelmisel nädalavahetusel mul Niedersachsen'i kokkusaamisel osalede ei õnnestunud, sõidan nüüd paariks päevaks Schleswig-Holstein'i liidumaale. Pole seal veel kunagi käinud ning seepärast ootan seda ärevi meeli. 

Tschüss!