Läbi raskuste tähtede poole...

... ehk kuidas ma lõpuks XLABi jõudsin.

Kindlasti on keegi praegu suures segaduses, et miks küll see eraldi blogipostitust väärib. Kuid praegusel hetkel on mul väga naljakas mõelda, et käisin lõpuks kohas, millest varem niivõrd palju kuulnud olin, ning mis isegi vahetusõpilaseks saamise protsessis oma (märkamatut) rolli on mänginud.

2013. aasta maikuus rääkisid mulle kaks sõpra innukalt oma suvisest laagrikogemusest Saksamaal Göttingenis XLABi õppelaboris. Mulle öeldi, et kui mul kunagi võimalus avaneb seda külastada, tasub see reis ennast väga ära. Aastate jooksul on kandideerimisprotsess vägagi muutunud ning enam ei pakuta eestlastele Ida-Euroopa stipendiume, vaid osalustasu tuleks iseseisvalt kokku saada. Teadsin aga, et kui midagi väga tahta, on kõik võimalik, sest üks eestlane oli juba rahvusvahelisse laagrisse toetajate abiga jõudnud.

Rohkem kui aasta möödudes jõudsin aga järeldusele, et nüüd oleks õige aeg saada vahetusõpilaseks. Olin selleks igati valmis, hirmu ühe kooliaasta "kaotamise" ega tundmatusse keelekeskkonda hüppamise ees enam ei olnud. Ainuke pähkel oli kõrge osalustasu finantseerimine. Teadsin väga hästi, et igas vahetusõpilaste lennus on neid, kes on selle summa toetajate abiga kokku saanud. Kuid kahtlesin endas siiski... Sel hetkel tuli meelde positiivne näide Göttingeni laagrisse jõudmisest ning seega sisendasin iseendale, et minagi tulen toetajate otsimisega toime. 

Mõte XLABist kadus küll vahetusaasta protsessi korraldamise juurest ära, kuid vahetusriigi valikul oli see kindlasti alateadvuses. Praegu olen väga rahul, et valisin aasta Saksamaal, sest saksakeelseid teadusprojekte, millega mu teed kunagi ristuda võivad, on ikka väga palju. Keelt kõneledes avanevad mitmed varem suletud uksed. :)

Nii stipendiumitele kandideerides kui ka toetajatele avaldusi saates tuli põhjendada, miks just mina olen toetust väärt ning miks see aasta minu jaoks oluliseks osutub. Oma mõtete lahtikirjutamine on aga kohutavalt raske. Umbmäärased laused nagu "... saksakeelseid teadusprojekte, millega mu teed kunagi ristuda võivad, on ikka väga palju" ei väljenda just täielikult mind vallanud entusiasmi. Inimesed, kes mind ei tunne, aga ei tea, kuidas ma uitmõtteid ellu viin. Suur osa viimastel aastatel kogetust said alguse mõnest positiivselt veidrast ideest.

Kohati tegin vahetusaaasta eesmärkide paberile kirjutamise enda jaoks veelgi raskemaks sellega, et mulle meeldib olla aus. Jäin sellele põhimõttele truuks. Ma ei ole siiani veel kindel, kas omandan Tartus või kuskil Saksamaal ülikooliharidust ning seega ei leidunud mu avaldustes rida, mis teatas, et minu suur unistus on õppida Saksamaa ülikoolis ning just seepärast tahan õppida oma vahetusaastal saksa keelt.

Ühele stipendiumile kandideerides oli aga oma projekti vaja selgemalt lahti kirjutada. Klišeelikku ülikoolinäidet ma kasutada ikka ei soovinud. Rahvusvahelistel olümpiaadidel saadud sõprade kaudu teadsin nii Saksamaa olümpiaadisüsteemist ning sellestki, et XLAB korraldab ka sakslastele kursuseid. Teatasin, et kui ma siia jõuan, otsin võimalusi mõlemat oma silmaga näha ning kogeda.

Nimetatud stipendiumit ma küll ei saanud, sest minu vahetusaastat ja huvialadega tegemise vahel piisavalt tugevat seotust ei nähtud.

Elu on vägagi üllatusterohke ning ühel maikuupäeval sain YFUlt meili, mis sisaldas minu aastase pere infot. Minu kodulinnaks saab Göttingen - ülikoolilinn, millest ma juba palju kuulnud olin. Siiani imestan, milline kokkusattumus see küll on, sest YFU pereankeetidesse enda mäletamise järgi sõnagi XLABist või muust säärasest ei lisanud.

Samas linnas olles oleks patt XLABi mitte külastada. Sügisvaheajal kahtlesin veel, kas tasub saksakeelsesse laagrisse kandideerida, kuid kevadvaheajal võtsin selle protsessi ette. Minu siinne füüsikaõpetaja kirjutas mulle ilusa soovituskirja ning hiljem sain teada, et osutusin kogu Saksamaalt kandideerijate seast kümne väljavalitu hulka. Vahetuspere oli just samal ajal tegemas oma spontaanseid vaheajaplaane ning seetõttu pidin valima, kas osalen laagris või viibin kogu perega Berliinis. Arusaadavalt valisin viimase, sest väärtustan neid hetki, mil mu pere midagi minu jaoks valmis on ette võtma. :) 

Samas mõtlesin kurbusega, et nüüd jääbki XLAB nägemata, mis sest, et olen viibinud ühe kooliaasta sellest 5 km raadiuses. Kuid Niko üllatuspeol kuulsin tema õelt, et 9. klass plaanib füüsikaõpetajaga XLABi külastada. Küsisin järele, kas minagi saaksin sellest radioaktiivsuse teemalisest töötoast osa võtta. 

Nagu piltidelt näha, siis see õnnestus. Päev pärast enda kooli nooremate õpilastega XLABi külastust sain veel  kirja, kus mind armsalt järgmisel nädalal taas värvilisse ehitisse kutsuti. Sel korral siis endavanuste seltskonnas. 

Lõunapausil leidsin riiulilt saksakeelse loodusteaduste olümpiaadi voldiku, kust leidsin pilte oma sakslastest olümpiaadisõpradest ning meenutasin hetke, mil esimest korda sellisest linnast nagu Göttingen kuulsin... :)

Unistage suurelt!