Reentry-seminar

Tere!

Eelmise nädalavahetuse veetsin Hanerau-Hademarschenis oma viimasel Saksamaa YFU üritusel. Seminari asupaik on väike ja tundmatu küla Saksamaa põhjapoolseimas liidumaas. Korraldajatelt sain varasemalt mitmeid meile, mille adressaatide real oli vaid mõned nimed ning seetõttu eeldasin, et kokkusaamine tuleb väga väike.

Reedel oli ilm taas paremaks muutunud, kuid mina veetsin selle peamiselt rongis. Plaani kohaselt ei pidanud ma niivõrd kaugele sõitma, kuid määratud seminar minu liidumaas mulle ajaliselt kuidagi ei sobinud. Niisiis sõitsin oma Saksamaa kodulinnast 350 km põhja suunas.

Minu õnneks jäi mulle rongis silma üks teine vahetusõpilane, kelle "tuvastasin" tema YFU paberite järgi. Julge vahetusõpilase rind on rasvane ning nii läksin temaga rääkima.

Meie esimene ICE-rong hilines ning seetõttu jäime ka kahest järgnevast regionaalrongist maha. Tänu sellele oli meil veelgi rohkem aega lihtsalt vestelda. Hiljem selgus, et meie kaks olimegi need, kes kõige kaugemalt olid tulnud - Taani poiss elab Kasselis, mis Göttingenist veel pisut lõunas.

Naljakas on mõelda, kuivõrd vähe aega mul nende vahetusõpilastega koos veeta oli võimalik, kuid kuivõrd avatult me siiski kõigest rääkisime ning kiirelt sõbrunesime. :)

Saksamaa põhjaosas sarnanes loodus üha rohkem Eestile ning Taani poiss nägi ümbritsevas muudkui oma kodumaad. Leidsime soomlase ja norralannaga, et meie külalismaja hoov on väga maakodulik ning lõkkeplatsil võiks isegi jaanipäeva tähistada.

Kahjuks ei kestnud Põhja-Saksamaal suvine päikseline ilm kaua ning järgnevatel päevadel võis õhukeste riiete kandmisest vaid unistada.

Isegi grillõhtu pidasime lõpuks hoopis siseruumides. 

Saksa burksiputka (ei, tegelikult Döneri-kiosk)

Nagu juba mainisin, siis õhtuti lihtsalt rääkisime. Või siis naersime, kui üritasime oma nime erinevates tähestikes kirjutada.

Minu jaoks oli hüvastijätt lihtsam kui varem, sest tean, et eurooplasi näen kahe nädala pärast YESil.

Hamburgi ja S-H liidumaa vahetusõpilaste pered tulid pühapäeva pärastlõunal samuti seminarile. Minu vahetuspere loomulikult niivõrd pikka teekonda ette ei võtnud. Perede jaoks valmistasime ette väikese tänuõhtu. Otsustasime etendada sketše meie endi keeleviperustest.

Olin ostnud rongipileti natuke varasema rongiühenduse jaoks, mis Göttingeni kell 20 saabuks. Kahjuks tuli seetõttu Hademarschen'ist teistest varem lahkuda.

Meie seltskonnal tekkis palju sisenalju. Mõned neist naljakamad, teised vähem. Teamer'id hoiatasid meid puukide eest. Loomulikult oli meie hulgas ka neid, kes nendest putukatest kunagi kuulnud ei olnud (nt ladinaaameeriklased). Seetõttu räägiti neist väga hirmuäratavalt detailselt. Kommenteerisin veel, et kui Eestis puuke ei leiduks, oleks mul vist kohe väga suur hirm nende ees olnud. 

Noored nagu me oleme, leiame aga igas tõsises asjas midagi lõbusat. Kui meie AG-des küsiti, mida me järgenvatest päevadest ootame ning kardame, tulid alati jutuks puugid. Paar korda mõtlesin isegi, et küll see naer kunagi meile kätte maksab.

Nii avastasingi esmaspäeval enda jalalt ühe puugi. Nüüdsest sain täienduse oma vahetusaasta nn. esimeste kordade listi: iseseisvalt puugi eemaldamine. Meie grupivestlusest selgus, et ma ei olnud muidugi ainuke. Loodame vaid parimat, et muud tüli nende vahejuhtumitega ei kaasne. Kuid lõunaameeriklased ehmatasid siiski väga, kui teada said, et me siiski puukide ohvriteks osutusime.

Seminarilt lahkudes algasid minu viimased kaks nädalat Göttingenist. Saksamaal veedetud 10 kuu jooksul olen üha rohkem kohalike moodi käituma hakanud. Rongijaama sõitsin kõige mugavama (ajaliselt paindlikuma) sõiduvahendi ehk jalgrattaga. Minu vahetusema ei lubanud mul ratast kaheks ja pooleks päevaks rongijaama esisele jalgrattaplatsile lukustada. Tänu sellele kasutasin esimest korda jalgratta parkimismaja. 

Göttingenis on neid erinevaid ratastega seotuid kohti ning tehnilisi vidinaid ikka väga palju. Tean, et vähemalt kahes kohas on jalgrattaloendurid, mis aitavad rataste arvukust selles ülikoolilinnas hinnata.

Tschüss, sest lähen naudin oma vahetusaasta viimaseid hetki! :)