Toi, toi, toi

Hei!

Mäletan veel, millised mõtteid paar nädalat tagasi teatriklubiga seoses mõlgutasin. Kas kõik need proovidega sisustatud nädalavahetused on seda väärt või oleks õigem olnud need siiski oma (kooli)sõpradega veeta? Nüüd võin öelda, et olen väga rahul, et etenduses kaasa teen.

Stressirikas proovideaeg kogus aga viimase nädalaga üha rohkem tuure. Kooli jaoks aega ei jäänudki ning kui ma lõpuks kolmapäeval korraks sealt läbi põikasin, jätsin Janna koolikappi vaid ühe pileti. :)

Eelmisel õhtul toimunud peaproovi jooksul ei tekkinud kuidagi sellist tunnet, et vähem kui 24 tunni pärast on Premiere. Mina sain näiteks siis esimest korda oma kostüümi näha ning selga proovida. Vestid olid ka nii valmis tehtud, et kolm riidetükki olid lihtsalt sobiva kujuga välja lõigatud ning sirgelt kokku õmmeldud.

Kolmapäeva hommikul olime kõik väga ärevad. Pärast väikest kooli külastamist sõitsin ühe teatrikaaslase koju, kus lihtsalt pisut jutustasime ning ärevust maandasime.

Meie trupi kaasjuhendajad meisterdasid meile armsa plakati, et ikka näidata, kuidas nad meile pöialt hoiavad. Selle juurde kuulus ka magusanurk. Selline kogus suhkrut oli vajalik, et keegi rambivalguses kokku ei kukuks. :)

Sellel hetkel sain teada, miks pealtvaatajaid teatrisaali alati viimasel minutil lastakse...

Hoidsime käest kinni, tegime massaažiringi ning sisendasime üksteisele, et rokime esietendusel. Kõik said ümbriku armsate kirjakeste ja tähelepanekutega meie juhendajatelt. Seda ühtekuuluvustunnet on väga raske kirjeldada, kuid see on võrratu!

Kui me kümme minutit kardina taga seisime, siis ma närvis küll ei olnud, kuid siiski positiivselt ärevil.

Tulime oma stseenidega suurepäraselt toime. Hirme mul ei olnud kuni hetkeni, mil oma maksiseelikuga kaldpoodiumi juures kinni jäin. Õnneks suutsin väliselt oma rolli siiski sisse jääda ning keegi teine peale minu ei saanud aru, kuidas ma enda jalale paarikümne sentimeetri suuruse verevalumi "lihvisin".

Nüüd, kui ka teine etendus seljatatud, võin julgelt tunnistada, et publik elas väga mõnusalt kaasa.

Minu ema ja sõbrad kommenteerisid hiljem, et nende lemmikkoht oli see stseen, mil ma (või siis minu roll etenduses) koletisena kuningas Hamletit mürgitan. Ma ei pidanud seal sõnakestki rääkima, sest meie Stück im Stück (teatrietendus teatrietenduses :)) oli pantomiim pealeloetud tekstiga. Küll aga tuli kõike väga suurelt ja emotsionaalselt teha. Mäletan, kuidas esimesed korrad õelalt naerda niivõrd keeruline oli (eriti veel ise häält tegemata), et pilt silme ees kergelt mustaks läks. Õnneks on kõik õpitav (nii ka hingamine) ning laval sellist tunnet ei tekkinud.

See on mullegi väga nauditav koht, sest saan lasta end vabaks ning vastanduda oma rollile etenduses. 

Kõik läks järjest paremaks ning pealtvaatajad ei tahtnud aplodeerimist lõpetadagi.

Üks emotsiooniderikas hetk tüdrukute garderoobis

Esietenduse puhul võtsime kõik midagi kaasa buffet'ks. Kutsusime ka pealtvaatajad saali, et nende arvamust kuulda. :) Muuhulgas oli etendus täielikult välja müüdud ning teater otsustas veel paar toolirida juurde lisada, et vähemalt meie pereliikmedki vaatama saaksid tulla. Seega olid meid jälgimas rohkem kui 200 silmapaari. o.O

Nende hulgas oli ka Göttinger Tageblatt'i ajakirjanik, kes meie kohta arvustuse kirjutas. Ta oli meist vaimustuses ning seda oli ka artiklist näha!

Loomulikult tähistasime seejärel oma edukat etendust. Peolt ei puudunud ka Konfetti ja litrid.

See maja on mulle vist sama tähtsaks (või isegi olulisemaks) muutunud kui siinne kodu või koolimaja. Meenutan, et oma esimese päeva Göttingenis veetsin just kõrvalolevas kohvikus vahetusemaga vesteldes. Ma olen nii tänulik, et ta mulle siinsest teatriklubist rääkis ning ma oktoobris julguse kokku võtsin ning (tol hetkel karkudega) kohal käisin.