... hetked Göttingenis

Tere!

Kolmapäeva pärastlõunal käisin kahe sõbrannaga Liibanoni toitu Falafel'i söömas. Tegemist ei olnud mitte piduliku restorani, vaid hoopis imbiss'iga ehk nn seisukohvikuga.

Falafel on taimetoitlase alternatiiv Döner'ile (kebabile) ehk siis üks populaarsemates kiirtoitudest. See koosneb kikerhernestest tehtud fritüüritud pallikestest ning erinevatest suvikõrvitsa jms püreedest. Tavaliselt süüakse seda leivataskus. 

Saksamaal oli mitu nädalat tagasi postitöötajate streik ning minule jõudis post suure hilinemisega kohale. Näiteks saatis arst mulle korduskirja jaanuarikuise maksmata arve eest. Arstikülastus jäi muideks oktoobrikuusse. Saksa pabermajandus on tõesti aeganõudev ja kohati väga tüütu. Tegelikult olin juba saatnud kindlustusele edasi vajalikud ankeedid ja paberid, kuid ülekannet ei olnud veel tehtud.

Ka YFU poolt saadetud materjalid vahetusperede otsimiseks jõudsid hilinenult kohale. Jagasime sõbrannaga neid lendlehti Göttingeni kesklinnas kõige rohkem suudlusi saanud tüdruku juures.

Aeg tiksus paratamatult edasi ning sellega koos hirm, et ma oma kohvreid enam pakkida ei jõua. Aga ma ei tahtnud selle pärast jätta oma sõpradega aega veetmata.

Käisime Theodor-Heuss'i Gymnasium'is 11. klassi teatrikursuse "Romeo ja Juliat" vaatamas. Naljakas, et ma olin selle aasta jooksul niivõrd palju inimesi Göttingenis tundma õppinud. Teatrietendusel nägin nii laval kui ka publiku seas väga palju sõpru.

Neljapäeval olid mõndade kursustega minu viimased tunnid.

Religiooniõpetaja oli lubanud mulle laulda, kuid ta unustas oma kitarri koju. Mulle lauldi siis tavapärast (sünnipäeva)laulu "Viel Glück und viel Segen..." Sõnade poolest sobis see väga hästi ka hüvastijätuks.

Matemaatikatunnis sõime hommikust. Õpetaja võttis kaasa pisut moosi ja võileivakatet ning saiakesi.

Ajalookursusega käisime jäätist söömas. Õpetaja ostis kõigile vahvlijäätist, millega liikusime linnas olevate pargipinkide juurde. Naljakal kombel olime peaaegu samas kohas, kus pool aastat tagasi jõuluturul oma kursusega. 

Õpetajast oli see väga armas, et ta mu lahkumise puhul midagi sellist ette võttis.

Inglise keele kursus üllatas mind samuti UNESCO kooli kalendriga, kuhu nad oma nimed sisse kirjutasid.

Õhtul käisin esimest korda Lumiere'i kinos. Käisin vaatamis filmi pealkirjaga "Victoria". See Saksa film on väga eriline, sest kestab 140 minutit ning on filmitud ühe võttega. Uskumatu, kuidas näitlejad niivõrd meisterlikult kogu selle aja mängida suutsid. Temaatiliseltki oli huvitav jälgida, kuidas Berliinis hispaanlanna, kes vaevu saksa keelt kõneleb, hakkama saab. Kinost tulles oli selline tunne nagu oleksin kogu juhtunut ise oma silmaga pealt vaadanud - käsikaamera võlud. :)

Reede hommikul jäi minu esimene koolitund - saksa keel - ära. Ma ei oleks ette kujutanud, kust ma muidu oleksin leidnud aega, et pakkida oma asjad nii perereisiks Osnabrücki kui ka YESiks ja Eestisse saabumiseks.

Kunstitunnis esitlesime oma töid. Ma unustasin kiirustades teha pilti oma projektist, kuid vähemalt on mul peas pildid, kuidas ma neid euromünte ketiks kokku ühendasin ning üldse vaeva nägin.

Füüsikatunni raamas külastasime Saksa lennu- ja kosmosesõidukeskuse (DLR) Göttingeni haru. Ilus väheakadeemiline vaheldus viimaseks koolitunniks. :)

Tänu sellele, et otsustasin sõita rattaga, jõudsin veel koolisööklasse sööma. Sain veel viimased fotod oma sõpradega koolis.

Minu füüsikaõpetaja on ühtlasi ka Oberstufe-Koordinator. Tema oli esimene inimene, keda ma suve lõpus koolis nägin ning oma tunniplaani komplekteerisin. Mul on veel hästi meeles, kuidas ta mu saksa keele oskust kiitis ning teatas, et ootab seda hetke, mil ma keelt juba väga vabalt kõneleda oskan. Selle aasta jooksul oli see moment juba saabunud.

Reedel sain kätte oma teise poolaasta tunnistuse, mis oli ikka väga hea. Minu madalaim hinne oli 11 punkti ehk "2" saksa keele tunnist. :)

See oli juba mulle nagu kingitus, kuid õpetaja andis mulle veelgi enda ja kooli poolt asju. Kõige rohkem rõõmu tegi just kooli pusa. Olin seda tahtnud juba varasemalt tellida, kuid siis ei oleks ma saanud niivõrd päikselist värviüllatust. Luban seda suure uhkusega kanda ning olen seda juba teinudki!

Minu viimane koolipäev!