Kojutulek

Hei!

Minu vahetusaasta lõppes Saksamaal Werbellinsee puhkekeskuses Young Europeans' Seminaril. Kokku osales sellel üle 500 vahetusõpilase, kes pärit Euroopast ning siin vahetusaastalgi.

Sõitsin Hannoverist bussiga Berliini ümbruses asuvasse laagrikohta. See sõit kujunes pikemaks kui mõnest teisest vahetusriigist rongisõit Saksamaale. 

Alguses oli pisut veider näha taas mitmeid eestlasi ning kuulata, kuidas bussijuhid vene keelt kõnelevad. Tegelikult oli eestlasi laagriplatsil niivõrd palju, et tekkis tunne nagu oleksin juba klassireisil Saksamaal või siis juba järelorientatsioonil Eestis.

Meid hoiatati, et vahetusaastalt tagasitulek on üks suur ja raske muutus. Arvan, et olin selleks vaimselt hästi ette valmistunud. Lisaks tundub mulle, et kohanen üsna kiiresti. Kuid kahjuks püüdsin YESiks kinni külmetusviiruse. Oma süü võib olla ka üllatusliku kuumalaine saabumises.

YESi traditsiooniks on kujunenud YFU-pildi tegemine. Eesti lippude hulk näitab juba meie aktiivsust ja entusiasmi.

Eesti keelt ei kuulnud me mitte ainult Eestis sündinute suudest. Ka Eestis olnud vahetusõpilased tulid meie juurde näokriite küsima, et enda põskedele sinimustvalget kanda. Just nendega tutvumine oli YESil eriti kihvt.

YESi teemaks olid inimeste õigused digitaalmaailmas. Kolm külalisesinejat pidasid meile huvitavaid loenguid. Lisaks sellele oli vahetusõpilastele ette nähtud mõned töötoad. Minu valik oli pisut teistsugune. YESi ajakirja loomine oli küll vastutusrikas, sest laagri lõpuks pidi see valmis olema, kuid protsess sellegipoolest nauditav. Laagri vältel toimus Instagrami-võistlus, mis muuhulgas leidis oma koha ajakirja kaanel. Võidu noppis just allolev foto!

Erinevalt varasematest YFU üritustest ei leitud YESilt just palju uusi tutvusi ega sõpru. Eks ikka seetõttu, et kõigi 640 inimesega sellise piiratud aja jooksul suhelda ei jõua. Huvitavam oli taas kohtuda oma erinevate sõpradega. Mõnega alustasime koos vahetusaastat, teisi nägin keskaastaseminaril ning lõpuks selgus, et nemad tunnevad üksteist.

YESile tulnud vabatahtlikel oli tõesti sära silmades. Eriti kiitust väärivad kaks freestyler-neiut, kes kogunemistel meie tuju üleval hoidsid ning väsimust eemale peletasid. Hoolimata umbsest õhust!

1,5-päevane bussisõit Eestisse oli samuti meeldejääv. Esmalt hirmutati meid nii juttude kui ka pisut ülbe suhtumisega, kuid mida aeg edasi, seda rohkem saime aru, miks see vajalik oli. Hoopis parem on koju saabuda, kui saad tõdeda, et kõlakad kodumaa olustiku kohta tõele ei vasta.

Muuhulgas korraldati meile viktoriin Eesti uudiste teemal. Mina isiklikult ei ole aasta jooksul Eesti meediaga just väga kursis olnud ning tore oli kuulda, millest ma ilma olen jäänud, ning end samuti kurssi viia.

Eestisse jõudsime Poola soengu, Leedu sõrmede ja Läti varvastega... (Sümboliseerimaks meie metsikut sõitu.)

Ning lõpuks saabusime Eestisse ning lähemale jõudis hetk, mil nägin oma peret!

Seda on keeruline kirjeldada, kuivõrd tore oli lõpuks koju saabuda. Eriti veel siis, kui sind väga sinna oodatakse!

Esimesel päeval oli pisut veider, et laed on madalamad kui mu Saksa kodus. Kohati otsisin kollast prügikasti, kuhu visata plastik- ja metallpakendid. Või tekkis suur soov sõita jalgrattaga lihtsalt kuhugi.

Aga need on tõesti vaid pisiasjad...

Töönädal algas minul juba tegusalt Teadusmalevas. Nii ei ole võimalustki ennast peita eestilikust sarkasmist või naljadest ehk kohanen täiel rinnal Eesti eluga. Eks sellepärast leian blogi kirjutamisekski harva aega.

Kuigi suvi on kõigi jaoks töökas, leidsime sõpradegagi aja, et kokku saada. Minul oli väga lõbus muljetada. Tunnet, et oleksin meeletult pikalt eemal olnud, ei ole. See tõstab vaid tuju!

Ühesõnaga olen elusa ja tervena jõudnud tagasi Eestisse ning rõõm siin olla on minupoolne! :)