Rahulinn Osnabrück

Hei!

Oma viimasel nädalavahetusel Saksamaal käisin vahetusperega Osnabrück'is. Minu kõrvu oli selle nimi juba mitu korda jäänud ning seetõttu eeldasin, et see on Saksamaa mõisteski suurem koht, mis on hea rongiühendusega. Kuid, oh üllatust, me sõitsime sinna mitte IC-ga, vaid pärast ümberistumist regionaalrongiga. Naljakas selle puhul oli just see, et rong alustas oma sõitu Niedersachsen'i liidumaast, seejärel sõitsime pisut Nordrhein-Westfalen'i aladel ning jõudsime tagasi Alam-Saksimaale. Selles ei ole õigupoolest midagi imelikku, sest rongiliinid kulgevad võimalikult sirgjooneliselt, kuid liidumaade piirid alati just mitte.

Linnas ringi kõndides ei tundnud keegi meie perest Osnabrück'i piisavalt hästi ning me lihtsalt jalutasime ja lootsime, et jõuame keskväljakule, mida teised on külastanud.

Seal asus Erich Maria Remarque'i rahukeskus. Minul oli selle külastamise vastu huvi just seetõttu, et olime "Läänerindel muutusteta" kirjandustunnis käsitlenud.

Näitus oli väiksem kui eeldasin, kuid huvitavat infot sain siiski. Näiteks selel kohta, kus kirjanik Kolmanda Riigi ajal asüüli otsis.

Eestikeelsed tõlkedki leidsid tabelis kajastust.

Üheskoos leidsime üles Toomkiriku ja selle ristikäigu koos Jeesuse ülestõusmist kujutavate piltidega. Hakkasin seal järele mõtlema, mida ma Saksamaal oldud aja jooksul koolis olen õppinud. Eestis ei olnud mul veel kunagi religioonitundi olnud, kuid sakslastel on see noorematele õpilastele lausa kohustuslik.

Meie peres lõunasööki ei sööda, kuid õel läks ikka kõht tühjaks ning ühest jäätisest või koogist keegi ei keeldu.

Pere pildistab

Möödusime kollasest postkastist, mis oli tabavalt soditud. Kuna alles oli olnud postistreik, pidas keegi oluliseks ära märkida, et kirjutataks SMS-se või Whatsapp'i sõnumeid.

Kolmeks suviseks kuuks oli Rootsi kunstnik Michael Johansson linnaruumi välja pannud oma installatsiooni. Erinevate igapäevaelust tuntud mööbliesemete ja elektroonikatarvetega kaunistas ta ajaloolist väravat. 

Pere tahtis nii mulle kui ka mu õele näidata Felix Nussbaum'i muuseumit. Tegemist oli Saksamaal elanud juudi päritolu sürrealistiga, kes oma kunstitöödes julgelt ühiskonnas toimuvat peegeldas.

https://upload.wikimedia.org/wikipedia/en/2/28/Self_Portrait_with_Jewish_Identity_Card_-Felix_Nussbaum_-_1943.jpg

Õhtul toimus üritus, mille nimel mu vahetusema meid üldse Osnabrück'i kutsus. Tema koolisõber tähistas koos kahe teise juubilariga oma sünnipäevapidu. Peopaik oli vana tall, mis asus meie ööbimispaigast pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Sinna liikudes nägime ka kiirteed pisut teisest vaatenurgast kui tavaliselt.

Peole oli kutsutud ligi 150 külalist ning meie peregi teadis neist vaid paari.

Sellest hoolimata oli meil väga lõbus. Õega keerutasime jalga tantsusaalis ning kui olime sellest tüdinenud, jalutasime väljas viljapõldude vahel. Mulle isegi meeldis väga sellises seltskonnas tantsida ning eelistaksin seda alati mõnele noortediskole.

Isa tegi kahest õest pilti.

Göttingeni jõudsime tagasi pühapäeva lõunaks. Saksamaal on see nädalapäev tõesti püha ning toidukauplused on suletud. Seepärast einestasime toidukohas. Ema valis välja Nudelhaus'i.

Selle aasta jooksul olen tõesti väga palju Nudel'eid ehk makarone (mitte nuudleid!) söönud, sest need on õe lemmiktoiduks. Õde telliski endale seda, mida kodus ema valmistab — makaronid lõhe-koorekastmes.

Osnabrücki rongijaamas jätsin hüvasti oma vahetusisaga, kes sõitis tagasi enda kodulinna. Samal päeva õhtu veetsin veel viimast korda oma sõpradega, et nendega hüvasti jätta. Kuid sellest juba järgmises postituses!