Head aega, Göttingen!

Hallöchen!

Oma viimastest tundidest Göttingenis võtsin sõna otseses mõttes viimast. Juba rongis kodulinna poole sõites olin produktiivne ja kirjutasin sõpradele kirjakesi. Nende puhtandite kallal töötasin veel mõned minutid enne sõprade saabumist. Kuigi sellise tempoga sai kvaliteet kindlasti kannatada, olen rahul, et üleüldse aja oma mõtete üles märkimiseks võtsin. Nimelt jäi aastaga sõpradega aega veetes mitmeid asju silma, mida inimestele veel öelda ei jõudnud. Endal oli armas seda lõpuks nendega jagada. :)

Mul on tunne, et nende seltskonnas muutusin ma väga murevabaks, sest kõik leidis iseenesest lahenduse. Nii ei jäänudki muud üle kui hetke nautida...

Ükski Saksa grillpidu ei möödu Bratwurst'ideta. Lisaks olid sõbrannad ka maitsvaid küpsetisi valmistanud. Me ei lasknud vihmal end häirida, vaid tõstsime kuuri ees olevad rattad eemale ning otsisime kortermaja rõdude alt varju.

Elisa üllatas mind eriti südamliku koogiga. Pastelsed värvid esindasid nii Saksa kui ka Eesti lippu.

Mulle võluti välja veel raamatuke isiklike kirjadega kõigilt kohaletulnuilt. Lisaks täiendati veel fotode ja kommentaaridega minu sünnipäevakingitust - fotoalbumit. Ma tõesti ei oodanud kõike seda ning olen selliste mälestusesemete eest väga tänulik.

Minu numparid

Palusin neil oma Saksa lipule paar sõna kirjutada. Eeldasin, et saan mõned meenutused, kuid nad mõtlesid välja ka ühise disaini. Seega on mul nüüd lippu vaadates suures kuldses kirjas meeldetuletus, et pean kindlasti Saksamaale tagasi tulema.

Ma ei arvanud iial, et aastaga on võimalik niivõrd häid sõprussidemeid luua. Häid tuttavaid võib leida, kuid kas vahetusaasta on piisav aeg, et uues kultuuriruumis sõbrad leida... Meie seltskond oli aga väga kokkuhoidev. Selle lühikese aja jooksul sai ühiselt palju läbi elatud, mida ma kindlasti veel pikalt meenutan.
Naljakas on mõelda, kust ja kuidas kõik alguse sai. Kui mõni tulevane vahetusõpilane minu blogi veel jälgib, võin jagada oma kogemust. Minu inimeste leidmine võttis küll aega umbes uue aasta saabumiseni, kuid selle võrra mõistavad need sõbrad mind tõesti.

Meid oli niivõrd palju, et palusin emal katkestada hetkeks pühapäevaõhtune krimisaade "Tatort", et meist pilt teha. Aitäh!

Kui aus olla, siis ei mõistnud ma veel, et jätan sõpradega mõneks ajaks hüvasti. Tean aga kindlalt, et külastan millalgi taas Göttingeni ning loodan, et meie taaskohtumine on sama meeleolukas!
Lahkumishetk oli siiski väga sümboolne, sest mu sõbrad sõitsid üheskoos ratastega minema ning kadusid kõrvaltänavasse. Midagi sakslaslikumat mina nimetada ei oskaks. :) Jäime neid Jannaga jälgima...

Janna oli saanud lõpuks oma vahetusperelt loa minu juures ööbida. Ma ei kujuta ette, mis siis oleksin teinud, kui seda luba ei oleks ta saanud. Minu vahetuspere ei saanud mind kooli tõttu esmaspäeval rongijaama viia ja seal hüvasti jätta. Pärast hommikusööki üksiolek ja sellele järgnev kohvrite logistamine läbi linna oleks ilma minu kalli vahetusõpilaseta väga keeruline olnud. Õnneks see õudusunenägu teoks ei saanud.

Kirjutasime mõned read oma lippudele, jagasime oma rõivaid ning muljetasime veel nii kaua kui võimalik. Kuulasime Kodaline'i laule ning nukrutsesime, et meie enam Göttingenis ei ole, kui nemad siin hubast kontserti annavad.
Veelgi rohkem mõtlemisainet pakkus see, et me ei tea, millal me üksteist taas näeme. Ei tea, kes meist enne suure lombi ületab ning külla sõidab. Mina veel olin see, kelle vahetusprogramm enne lõppes ning seega jätsin ta üksi Göttingeni.

Ärkasin väga varakult üles, et mitte mingil juhul viimast hommikusööki oma õe ja emaga maha magada. See oli kaootiline, kuid polnud meie pere puhul kuidagi üllatuslik. Andsin üle oma kingitused ning isetehtud hiigelsuure kaardi pereliikmetele mõeldud kirjutistega.
Õega kallistasime vist kümneid minuteid, kuid kord pidi ta kooli minema ning pärast seda läks minu silm ikka üsna märjaks. Emagagi vestlesime viimasel hommikul köitvatel teemadel.

Vahetusõpilase elu oleks selle füüsilise kui ka vaimse pagasita ikka väga palju kergem...

Ning siis tuli aeg oma koduga hüvasti jätta.
Raudteejaama jõudes olime kohvrite lohistamisest üsna väsinud. Tõdesime mõlemad Jannaga, et minu lahkumise päeva puhul tuleks süüa üks vahvlijäätis.

Sain veel telefonikõnesid enne rongi lahkumist. Minu rõõmuks leidsid mõned sõbrad veel võimaluse tulla mind saatma. Kui keegi küsinud oleks, siis minu mõtted olid juba mujal. Muretsesin mitte niivõrd enda, vaid kogu pagasi rongi peale saamise pärast. Ehk oligi nii hea, et lahkumisega seotud emotsioonid tähelepanu ei saanud. :)