Nikolaus

Hei!

Vahetusaastale eelnevalt räägiti pidevalt, et jõulueelsel ajal tuleb koduigatsus. Et ma nüüd ära ei sõnuks, kuid seni olen väga hõivatud olnud, et igatsushetkedeks aega ei olegi. 

Ka Saksamaa YFU saatis koos keskaastaseminari infoga meile ühe küsitluslehe. Selle täitmine peaks aitama vahetusõpilastel enda olukorda hinnata ja sellega toime tulla. Isiklikult ei näe väga küsitluse vastamisel niivõrd hilja enam mõtet, sest neid rahulikke järelemõtlemishetki iseendaga oli juba varem piisavalt palju, kuid mõte on Saksamaa kontori poolt armas. Ja nagu teada sain, siis sellel ideele oli mu vahetusema tulnud, kui ta vabatahtlik oli (aga siis saadeti neid lehti 3 korda aastas...)

Keskaastaseminari ootan ma juba väga, sest sain oma esimese valiku (selle garanteeris vist vastuse kiire saatmine) ehk kunsti- ja arhitektuuriteemaline seminar, mis toimub Dresdenis. Lisaks olen nüüd hiljem avastanud, et samale seminarile tulevad ka tuttavad ja lahedad vahetusõpilased (ning kindlasti ka need, kellega veel kohtunud ei ole)!

Neljapäeva õhtul oli koolis Tansaania projekti esitlus, mis oli väga vinge. Nende reis tegi kohutavalt kadedaks, sest lisaks imeilusale loodusele, viisid nad läbi väga huvitavaid töötubasid. Kultuuride erinevused tõesti rikastavad ning tulevad siin väga tugevalt esile (keskmise sakslase eluviis erineb väga palju Tansaania internaatkooli õpilase argipäevast).

Pärast esitlust tuli minuga vestlema minu inglise keele õpetaja. Lõpuks ometi nägin sakslaste lõbusat ja muretut olekut. Nimelt on Saksa (noorte)seriaalides kujutatud alati väga positiivse ja vaba suhtlemisega sakslasi, kuid sellist meelestatust ma enda ümber väga palju märganud ei ole... Seni on kõik üsna eestlaslik olnud. Võib-olla mõjutab ka see, et ma vahetusõpilane olen ning inglise keele tulemused üsna head, kuid ta hakkas mulle väga palju (reaalselt naljakaid anekdoote vestma). 

Näiteks üks false friend'idest (sõnad või fraasid, mis on saksa ja inglise keeles sarnased, kuid omavad erinevat tähendust)...

Sakslane on Inglismaal reisil ning tellib restoranis õhtusööki. Loeb menüüd ja mõtleb, et tellib ühe lihase roa. (Ich würde ein Steak bekommen.) Seega teatab ta uhkelt kelnerile: "I would like to become a steak." Kohkunud kelner vastab: "Härra, ma loodan siiralt, et mitte."

Sakslane tahtis öelda, et ta soovib saada Steak'i, kuid selle asemel lausus, et ta soovib saada Steak'iks.

Reedene koolipäev läks ka üsna hästi. Tore oli tagasi koolis olla ja sõpru näha ning ka fotograafiaesitlus läks suurepäraselt. Võib-olla oligi just mu jalavigastus vajalik, et lisaväärtust ja elulisi näiteid minu ja kursusekaaslase fotoseeriale anda. Te ei kujuta ette, kuivõrd veider, aga lõbus oli linnas pilte teha. Käid ringi, jälgid, mida inimesed jalas kannavad ning seejärel inspiratsiooni nähes küsid luba seda üles pildistada. :D

6. detsembril on püha Nikolause päev, mis on Saksa lastele sama oluline kui jõululaupäev. Eelneval õhtul puhastatakse oma jalanõusid ning öösel toob Nikolaus sinna maiustusi. Vanade traditsioonide kohaselt mandariine ja pähkleid. Kujutasin ette, et eks see midagi päkapikkude sarnast on, kuid ust avades oli mu silme ees midagi muud. Mu saapas oli nii komme (ka kummi-) kui ka kätekreeme. :) Või siis väga kasulikud säärised.

Kuna ema pidi töötama, siis sõitsime samal päeva isa ja õega taas Nordstemmenisse. Lähedalasuvas Marienburgi lossis oli muinasjututeemaline jõuluturg ning sinna tuli laste (ja minu) rõõmuks kohale isegi Nikolaus. Kuigi nägin esimest korda Nikolaust, siis vaimustusin eeslist, kellel hiljem ka moosekandid seljas olid. (Miks eesti keeles muusikandid ei öelda, oleks hoopis lihtsam... :P)

Nikolaus oli täielik külgetõmbenumber!

Pärast seda, kui lapsed järjekorras seisid, läks neil kõht tühjaks ning suundusime crepe-putka juurde. Naljakas on aga see, et ma mõtlesin päris pikalt, mis küll see lastešokolaad tähendab kuni nägin, et need on Kinderi šokolaadiribad... Saksa keele mõju.

Õhtul oli tulešõu, mis nägi väga efektne välja.

Pimeduse saabudes tegime ka ühispildi jõulukuuse juures.

Mina, vahetusisa, vahetusõde, vahetusisa õetütar ja õelaps, nende sõbranna ja vahetusisa õde

Pühapäeva hommikul sõitsime perega Groß Schnee'sse, kus toimus YFU kokkusaamine. Jõudsime 15 minutit hiljem kohale ning me olime esimene pere vahetusõpilasega. (Nüüd mainime Saksa täpsust.)

Kaasa tuli teha eesti magustoit ning juba päris pikalt olin mõelnud, et proovin Saksamaal Kirjut Koera teha. Tuli ilusti välja ning väga erinevad inimesed kiitsid. Ise pean tõdema, et Saksamaal leiduvad marmelaadikommid pole ikka need... :)

Kokkusaamine meeldis mulle tegelikult väga, sest kuidagi oli tunne, et tegemist on sugulaste kokkusaamise või millegi säärasega. Ma ei ole ju vahetusperega vist ühegi sugulase juures külas käinud (välja arvatud vahetusisa õe pere ja koha kõrvamajas elavad vanemad) ja ehk alateadvuses tunnen millestki sellisest puudust. Naljakas oli kuulata, kuidas hetkel vahetusaastal olevate noorte vanemad nende kogemustest ja ka näiteks koduigatsusest rääkisid. Kohe hakkasin mõtlema, kuidas minu kodused minu puudumisse suhtuvad.

Kohale tuli ka jõuluvana ja nii tuli vahetusõpilastel ja vahetusõdedel väikestele pakikestele järele minna. Üksi laulda ma ei soovinud ja nii lugesin ühe lihtsa eestikeelse luuletuse.

Õde aga kartis üksi "esineda" ning tulin siis teda toetama. Laulsin ka oma esimesed saksakeelsed jõululaulud. :)

Kokku oli vahetusõpilasi kolm (Sara USAst, mina ja Clara Prantsusmaalt). Kokkusaamine oli väike ja vaikne, aga kuna me Claraga tunneme üksteist juba varem, oli ka väikses seltskonnas meeleolukas. Samuti olid siinsed YFU vabatahtlikud väga sümpaatsed ja ära minnes oli tuju hea (ikka kui sinu saksa keelt kiidetakse :)).

P.S. Ohverdasin selle postituse kirjutamiseks "Tatort"i ehk Saksa kõige-kõigema krimiseriaali ühe osa... *väike pisar* :)