Weihnachten

Hei!

Enne uue aasta saabumist tuleb kindlasti kajastada, mida mina jõulunädalal ette võtsin.

Esmaspäeva õhtul saime sõbrannadega kokku ning läksime üheskoos pitsat sööma. Kohati rääkisin Janna'ga (vahetusõpilane USAst) inglise keeles ning miskipärast hakkas ka ettekandja meiega meeleldi samas keeles suhtlema. Uudishimulikuna küsisin kohe, miks, ja sain vastuseks, et ta juured on pärit Ameerikas Ühendriikidest, kuigi kogu oma elu on ta siin elanud. Sattusime temaga pikemalt vestlema ning lahkudes andsime jootraha tõesti tänulikud olles, mitte osana kohustuslikust reeglist.

Tüdrukutega aega veetes tulid välja mitmedki kuulujutud, mis naerma ajasid. Paistab, et kool on siiski väike ning kõik tunnevad kõiki.

Teisipäeval käisid isa ja õde kuuske valimas. Mina olin sel ajal hoopis sõbrannaga kinos "Näljamänge" vaatamas. See oli minu esimene kinokülastus Saksamaal. Kui Eestis kurdab keegi reklaamide pikkuse üle, siis lohutan, et siin on need 30 minutit enne filmi algust. 

Kõik filmid on muidugi peale loetud ning ainult vahetusõpilasel kulub aega, et uue filmi treilerist aru saada, millega tegu on. Sakslased tunnevad Johnny Deppi pealelugeja hääle mõne sekundiga ära, kuid mina pean siiski nägu nägema. :D

Jõuludeks tulid meile külla ema lapsepõlvesõber Berliinist ja tema sõbratar Hamburgist.

Minu vahetuspere jagunes kaheks, kui arutlusele tuli soov kirikusse minna. Lõpuks mängis õde sõbranna juures ning teised suundusid protestantliku kiriku juurde. Ma ei olnud teadlik, et ka selles südalinna otsas mõni kirik on ning külastasin seda esimest korda. 

Jumalateenistus oli väga hea huumorisoonega pastoriga ning koguduse noorimad liikmed esitasid sketši, mis rääkis 1914. aasta jõululaupäeva tähistamisest I maailmasõja keskmes. Lauldi jõululaule ning teenistuse lõppedes teatas pastor, et esinejad saavad preemiana kinno minna. Valitud filmiks siis teemakohane "Exodus".

Ema teatas juba enne jõulude algust, et tema palju köögis askeldada ei soovi ning 24. detsembri õhtuks sööme lihtsalt pisut parema kattega leiba. Üks meie külaline nägi siiski vaeva ja tegi meile kõrvitsasuppi, mille kõrvale siis sõime palju häid ja paremaid juustusorte.

Õde oli väga kärsitu ning ootas, millal kinke saab avada. Jõuluvana meile ei tulnud, vaid tõstsime lihtsalt kingid kuuse alla kuhja. Süütasime veel kuusel olevad päris küünlad ning otsisime üles täringu. Veeretasime seda ringis kuni keegi meist 6 silma sai. See andis õiguse oma nimega paki avada. Sellisest ideest räägiti YFU kohtumisel. :)

Kuna ilm väljas oli lumevaene, avasime enda rõõmuks ka purgi kunstlumega.

Täringuveeretamine täitis terve õhtu, sest minu pere oli kõik kingitused eraldi pakendanud. 

Mina loomulikult seda ei teadnud ja olin igale pereliikmele kingitused kokku pakkinud. Jõulueelsel ajal sai päris tihti kodus olles käsitööd tehtud, sest õde sai minult heegeldatud salli ning ema kootud telefonikoti, millest ta pikalt puudust oli tundnud. Minu vanemad nägid Eestis vaeva otsides kõige ilusamaid kõrvarõngaid pere naispoolele või siis hoopis sobivaid kalendreid, kaarte, kommikarpe ja CD-plaate, et mul võimalikult lihtne oleks.

Enda kingikuhjast sain saksakeelseid raamatuid, millest mõne juba järgmisel päeval läbi lugesin, Saksa seriaaliga DVDd, kätesoojendaja (et ma oma toas vähem kütet kasutaks :D), teetassi ning dušigeele. Ka meie külalised olid vist kuulnud, kuidas ma nukker olen, et meil kodus muffinivorme pole ning sain ka selle!

Õde oli tol õhtul kohe väga rõõmus. Küll meeldisid talle minu kingitused, kui ka saadud Playmobil'i luksusvilla toad või õmblusmasin. Ema sai muuhulgas isalt iseõmmeldud spordijaki ning tegi naerdes ettepaneku, et me enam koolis ei käi, sest kõik hakkavad järgmiseks (jõulu)laadaks oma käsitööoskusi rakendama.

Eriti armsa kingituse olid mulle teinud mu sõbrannad. Olin juba varem neilt küsinud, millist saksakeelset head muusikat nad kuulavad ning seega oli see täiesti täppi.

Õhtul läksime vihmast hoolimata välja lõkke ümber koos majarahvaga.

Järgmisel päeval tuli ennetada (eesootavat) ülesöömist ning käisime kõik jalutamas. Jõudsin sinna Göttingeni ossa, kuhu muidu ei satu. See on üsna mägine ning avanes kena vaade.

Pärastlõunal läksime peretuttavate juurde kohvi jooma ning torti ja vahvleid sööma.

Sünnipäevalise väike tütar nõudis, et laual oleks sünnipäevaküünal ning tema komplektist valiti välja kõrgeim number - 6.

1. jõulupüha õhtul tegime Raclette'i. Selle jaoks on spetsiaalsed plaadid, kuhu asetatakse grillitavad toiduained ning selle peale spetsiaalne juust.

Ka järgmisel õhtul sõime jõulutoitu. Isa kuulis, et Eestis süüakse jõulude ajal hapukapsast ning valmistasime ka seda koos Schlesische valgete vorstide ja praetud kartulitega.

Magustoiduks oli lustaka nimega Schneegestörber ehk vahukoore ja beseega serveeritud kihiline vaarikadessert.

Pärast seda jõudsin taas kinno. Käisime isaga vaatamas "Interstellar"it. Sel korral lahkusime kodust täpselt siis, kui filmiseanss ametlikult algas ning jõudsime siiski veel reklaamide ajal kohale.

Laupäeval sõitsime isa ja õega Nordstemmenisse. Lastel oli väike kinkide avamine ning seejärel suundusime isa ettepanekult Hildesheim'i.

Sealses linnas oli palju pühaku Andrease nimelisi asutusi.

Andreas Andrease apteegi ees

Imetlesin kauneid käsitööliste majakesi. Kesklinn oli pisike, kuid imeilus.

Jõulumarket nägi samuti kaunis välja, eriti krõbedas külmas.

Seda jõulukaunistust nimetatakse püramiidiks... Nimi tuleneb vist astmelisest vormist.

Kuna kogu linnailu oli samuti II maailmasõjas hävinenud, oli aegajalt näha mõnda algupärasel viisil taastatud ehitist.

Käisime ka erinevates kirikutes, mis tõesti väärivad UNESCO maailmapärandite hulgas olemist. Ka õhkkonnalt olid need väga soojad ning esimest korda tundsin ennast läbi krüpti kõndides hästi.

Seejärel jalutasin isaga raudteejaama ning sõitsin erinevate lähiliinidega tagasi Göttingeni. Järgmisel päeval ootas mind ees sõit uude külastamata linna! :)