Jõulumeeleolu neljanda advendini

Hei!

Viimane koolinädal enne jõule möödus väga tegusalt. Ka tunnid möödusid jõulumeeleolus. Näiteks Seminarfach'i tunni lõppedes mängisime jõulubingot. Õpetaja oli kaasa võtnud mõned jõulumaiustused ning õpilased pidid ennustama, palju iga asi kaalub. See, kes tegi kõige täpsema pakkumise, sai maiustuse endale. Ka minu üks pakkumine oli kaalunäidule kõige lähedam.

Teisipäeval oli viimane teatriringi kokkusaamine 2014. aastal. Üks improvisatsioonimängudest, milles ma kaasa tegin, tuli kasutada võimalikult väheseid ja imelihtsaid saksakeelseid fraase. Olin juba õnnelik, sest sellega tulen ikka toime. Kuid juhendaja tegi ettepaneku, et tahab näha, kuidas ma väljendan ennast eesti keeles. Tema kogemuse järgi ollakse oma emakeeles hoopis ilmekamad (ning täpselt nii see on!). Sketši käigus kuuldi korduvalt, kuidas on eesti keeles fraasid "ma istun", "ma laman", "ma seisan" või "ma kõnnin". Tundsin ennast väga mugavalt ja paistis, et ka teistel oli hea jälgida.

Koju jõudes lugesin veel rõõmusõnumit, et olen vastu võetud ühte karnevaliaegsesse projekti, kuhu kandideerisin. Lehitsesin ka oma kalendrit ning avastasin, et järgnev aasta tuleb plaanide kohaselt mõnusalt tegus, mis mind väga rõõmustab.

Kolmapäevaseks keemiatunniks tuli kaasa võtta väike klaaspudel. Tunni lõpus tegime  õpetaja juhendamisel hõbepeeglireaktsiooniga endale kuuseehte. Pinginaaber rääkis mulle lustakalt, et kui ta Prantsusmaal vahetusprojektis oli, siis seal tehti katseid alati kitli ja kinnastega. Meil siin vaid kaitseprillid ning õpetaja naerab, et ärge parem mõnda vedelikku nahale tilgutage... "See ei ohusta tervist, kuid peate mõne kuu mustade plekkidega elama." 

Õhtul oli õe (kooli)koori kontsertetendus, mida läksin samuti kuulama ja vaatama. Kaasatud oli palju pisikesi esimese klassi õpilasi ning Emilial oli etenduses kandev roll.

Koju jõudes andis ema mulle paberilehekese. Jäin seda pikalt segaduses lugema... Sain aru, et see oli suunatud Göttingeni õpilastele, kes said matemaatikaolümpiaadi silmapaistvaid tulemusi, ning nende vanematele. Kõik sai selgemaks, kui ma tõlkisin enda jaoks võõra sõna - võitjate autasustamine. Väga tore, et olen kutsutud ja saan sinna koos ema ja õega minna (nad avaldasid ise soovi kaasa tulla o.O)! :)

Neljapäev möödus juba väga kiires tempos. Tundides vaatasime filme ja sõime küpsiseid. Selleks hetkeks oli juba magusa üleküllus saabunud.
Minu õnneks jäi matemaatikatund ära ning suundusin kiiresti postkontori poole, mis rongijaamas asub. Järjekorrad liikusid üsna kiiresti ning inimesed olid väga sõbralikud. Selgitasin töötajatele, et minu nimel peaks filiaalis olema saadetis, kuid teatis minuni jõudnud pole. Pärast väikest otsingut leiti see ilusti üles. Kohe kiideti rohkeid Eesti jõulumarke ning töötaja teatas naerusuiselt, et ta kavatseb ka samal päeval kõikidele pakkidele marke kleepida. :D

Minu hirm, et pakike tagasi Eestisse saadetakse, õnneks ei täitunud. Sain õige pea rahulikult komplekteerida enda ja Eesti pere poolsed kingid vahetusperele. Avasin pisut varakult oma jõulukingi, kuid see valmistas väga rõõmu, sest mu pere teab täpselt, mida ma vajan. Aitäh! :)

Õhtul kohtusime jõuluturul ajalookursusega. Sain teada, et õpetaja on Tartus kooriüritusel esinenud. Maailm on väike!

Mina, Janna USA-st (kes "laenas" ühe sakslase salli) ning meie ajalooõpetaja

Jäime ka väiksema seltskonnaga Weihnachtsmarkti avastama. Kuna kakskeelne ajalugu on üsna eriline kursus, siis on see avatud tund kõikidele selle linna gümnasistidele. Meie kursusel on ka kolm õpilast teisest koolist. Nagu ikka, jutud, et üks Eesti tütarlaps teatrigrupis osaleb, liiguvad üsna kiiresti ja jõudsid ka minuni.

Muuhulgas käisime Riesenrad'il ehk vaaterattal. Kuna igasse korvi lubati vaid kaks inimest, tuli teha endast pilti. Tavaliselt räägime vahetusõpilastega saksa keeles, kuid Janna vahetud kommentaarid on ikka alati inglise keeles. Seekord siis: "I just want to remember this moment." *tõsine nägu*

Reedel oli viimane koolipäev ning viimase paaristunni ajal toimus Albanikirche's jumalateenistus. Ma teadsin, et sakslased ei oma kommet riietuda pidulikult. Kuid patt oli kümne soojakraadiga (kuigi väljas sadas seenevihma) mitte mustvalget kleiti selga panna.

Jumalateenistuse teatraalne osa oli kümnendike ettevalmistatud. Nemad otsutasid sketšide asemel hoopis teenistus tõsise Ebola-kriisiga siduda. Kavalehel oli algselt pisut veider lugeda, et teemaks on "Jõulud ja Ebola", kuid me oleme UNESCO-kool.

Lõunatasime sõbrannadega nende lemmikkohvikus. Naljakas, et tegemist oli Pärsia/Iraani toidukohaga Shiraz'iga, kuid menüüs ei olnud granaatõunaga riisi, vaid hoopis maitsvad võileivataskud.

Reede õhtul oli taas eriline päev, sest poed olid õhtul kella kümneni avatud. Vajasin just selle õhtul piparkoogimaitseainet ja tänasin, et sain linnasüdamesse poodi jalutada. (Meile lähim pood lammutati kahjuks sügisel ning uus saab valmis maikuuks).

Saksa retsept õhukeste piparkookide jaoks on järgnev:

Piparkoogitainas

Kogus: ~ 1 kg

100 g võid (sulatatud)
250 g mett (vedel)
120 g pruuni suhkrut
1 sl piparkoogimaitseainet
1 muna
1 sl kakaod
500 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Ooteaeg: vähemalt üks ööpäev

Küpsetamine: 160 kraadi ning 12 minutit

Laupäeva õhtul tuli Elisa minu juurde ning küpsetasime ja kaunistasime südaööni piparkooke. Katsetasime ka paari uut piparkoogivormi, mis advendikalendripakikestest saadud ning mis väga armsad välja näevad. Piparkoogi maitsesid hästi, kuid tulid kuidagi heledad ning pisut lahja vürtsikusega. Aga see on vaid pisiasi!

Pühapäeval läksime 4. advendi puhul kirikusse jõululaule laulma. Olin õnneks eelnevatel õhtutel juba saksakeelsete jõululaulude esitlusliste kuulanud ning see tegi juba tuttavama tunde. Veetsime õhtu kogu perega jõuluturul ning maiustasime banaani ja Nutellaga pannkooke süües

Sel aastal olen jõulude ajal väga palju posti saatnud ning saanud. Aitäh veelkord kõigile! Omaette võlu on vahetevahel ka arvata, kellelt küll mõni kaardike tulnud on. :)