Hei!
Eelmise nädala lõpus ilmus koridori pesunöör paberkotikestega ehk meie oma advendikalender. Meil on õega ka süsteem, temale mõeldud üllatused on paarituarvulisel kuupäevadel ning mina saan samas avada paarisarvulistel kuupäevadel.
Kuna advendkalendrid (mida peaks tegelikult korrektselt detsembrikalendriteks nimetama :)) on Saksamaal päkapikkude asenduseks, siis on meil neid kodus veelgi. Teine Göttingeni šokolaadikalender on samuti meil õega kahe peale (ehk mõeldud sellele, kes pesunöörilt sel päeval midagi endale leida ei saa). Emal on isiklik Göttingeni korvpallimeeskonna fännikalender. Aga ta oli väga pettunud, et see sisaldab kõigest šokolaadi ning ümbrispilt üks tavaline korralik koondisefoto on.
Laupäeval toodi keldrist välja jõulukaunistused ning kaunistati kogu elutuba kõiksugu kraamiga. Aknalauad ujuvad kaunistustest ning suures hoos kukkusid ka mõned jõulukuulid põrandale. Kuid nagu juba lapsed teavad, siis teip ja superliim on parimad abimehed.
Eriti lustakaks pean seda, et Petlemma stseeni kujutavad mängukujukesed on toodud Keeniast ja valmistatud tumedast puidust. Paneb mind iga kord seda vaadates heas mõttes muhelema.
(Kui te imestate, miks 'lustakas' on mu (uus) parasiitsõna, siis lustig tähendab saksa keeles lõbusat, naljakat või lustakat. :D)
Laupäevaks olid suured plaanid võtta osa ühest linnaekskursioonist. Kahjuks selgus aga infopunkti kohale jõudes, et ka teine ekskursioon oli välja müüdud. Pisut pettunud, kuid otsustasin aga linnas jalutada ja endale ise ekskursioon korraldada. Näiteks imetlesin vaid kergelt (päevavalges) jõuluturgu, mis on vallutanud kogu linna.
Gänselieseli kuju on täiesti jõulumajakeste sisse ära kadunud, kuid siiski kannavad mitmed söögikohad selle sümboli nime.
Tänavakaunistused kesklinnas näitavad tänavanimesid. Pean seda väga kasulikuks, sest näiteks sain teada, et üks tänav kannab nime Barfüßerstraße (Paljajalu käijate tänav). Järgmisel korral ei tasu imestada, kui ma poes mõnda paljajalu käijat isikut näen (tõsiselt, olen eelmisel kuul vähemalt kolme erinevat inimest näinud).
Otsustasin aga, et võtan ette jalutuskäigu püha Jakobi kiriku tippu (paistab pildi vasakus nurgas). Torni kõrgus on 72 meetrit ning eelmine kord jätsin oma tuuriplaani jalavigastuse tõttu ära. Hulljulgelt mõtlesin head tervist kasutada ning oma kodulinna turistina avastada.
Tippu ronides olin väga tänulik, et valvur oli mul palunud koti alla jätta. Puidust trepid olid väga kitsad ja järsud ning kohati oli ka käepidemed väga kauges ulatuses. Sellises olukorras avastasin, et mingisugune kõrgusehirm (või siis kukkumiskartus) on mul olemas. Õnneks olid tornis arvukaid vahekorruseid, kas siis kirikukelladega (sattusin ühe juurde kui kell lõi kolm päeval) või puidulaastutega kaetud akendega. Üritasin läbi nende pilti teha, ise lõdisedes novembrikuises külmas tuules.
Lõpuks jõudsin aga viimasele platvormile, kus sai avada imelised aknad (ja taaskord ehmata, sest niivõrd kõrgel on tuul tugev) ja vaadet imetleda.
Kahjuks oli vaade pilvine, aga näha oli jalakäijatetsoon ning rahvahulk, mis jõuluturule suundub.
Pildi vasakus nurgas nähtav kõrghoone on uus raekoda. Oma vahetusaasta esimestel päevadel sealt möödudes mõtlesin pidevalt, kas selline ehitis on nüüd linnaruumi sobilik või mitte. Nüüdseks on see kuju väga kodune.
Paremal pool on näha püha Johannese kiriku kahte torni. Jõuluturu süda ongi selle kiriku ümbrusest vana raekojani (seda on pildilt võib-olla võõra pilgu läbi keeruline tuvastada, aga joonistage mõttes kahe torniga kirikust lähtuv horisontaaljoon pildile ning otsige selle lõikumist jalakäijatetänavaga). (Vana) Raekoja platsil asub ka Hanetüdruku kuju.
Ja kõigile, kes mõtetes joonistamise kaasa tegid... Selline pilt avaneb kui tulla eelmise foto võttepaigast mööda jalakäijatetänavat ning jõuda vana raekoja eesolevale platsile. :)
Kuskil mälusopis on meeles üks naljakas telefonifirmareklaam, mis jooksis televisioonis kui ma üsna pisike olin. Seal näidati, kuidas 10 aasta pärast (ehk siis praegusel ajahetkel) saadetakse pühadetervitused lõhnakõnedena.
Kahju, et tehnika veel selle arenenud ei ole, sest üht lõhnakõnet vajaksin ma küll, et jõuluturu hõngu edastada.
Nimelt on siin kaneeli-, piparkoogi-, glögi-, mandariini-, pannkookide-, pähklite-, rosinate-, vorstide-, glasuuritud õunte ja kõige muu maitsva lõhnad segunenud. Kokku on see tõesti midagi imelist! Ning siis veel igasugused karussellid, õhupallid ja isegi jõuluvanakujulised prügikastid (ei tasuks segi ajada kirjakastidega :)).
Ja loomulikult müüakse jõuluturul ka igasugust mittesöödavat (kinke)kraami, kuid millega mul veel aega tutvuda pole olnud. Kindlasti on seal ka postkaarte, mis on sarnase tornist avanenud vaatepildiga. :) Oleks vaid vähem pilvisem päev olnud!
Jõudsin enne kojutulekut ka Kauflandi (üks supermarket, kus mu pere tavaliselt ei käi) külastada, sest otsisin, kas ja millise tootenimetuse all Saksamaal marmelaadi leidub, sest vajan seda YFU jõulukohtumise valmistamiseks. Marmelade on sakslastele moos või keedis.
Leidsin suurest magusariiulist vaid kaks erinevat sorti marmelaaditükke (Gelee kui keegi peaks vajama), aga see on piisav.
Meeles mõlkus ka Eesti vahetusõpilaste Facebooki grupis mainitud kohukeseigatsus. Teadsin aga, et Saksamaal leidub kohupiima, miks nad siis küll kohukest ei oma. Ja sealt leidsingi Quarkriegel'i (kohupiimarida/-batoon :)). Vaid üks firma, mis pakkus tavalist vanillimaitselist ja maasikatäidisega, kuid see on Saksamaa toodang. Ostsin ühe proovimiseks ning alles siis sain tunda, milline kohukeseigatsus mul tegelikult on. Aga Saksa alternatiiv maitses ka väga hästi! :)
Pühapäevaks olid suured plaanid teatrisse minna, aga miskipärast juhtub minuga vahetusaastal alati midagi, kui ennast liiga hästi tunnen. Väikese vigastuse tõttu lähen alles homme esimest korda sel nädalal kooli (sealjuures üritan iga hinna eest mitte longata).
Külastasin ka esimest korda (laste)arsti (tegelikult olin paar päeva varem õde allergiavastase kuuri tõttu sinna viinud ja esmamulje oli nii hea, et pidin kohe haigeks jääma :D). Esmamulje on tõesti positiivne, sest lastearst tegi muudkui nalja (jumaldab sarkasmi, aga seda heas mõttes) ning pisut keeruline on aru saada, miks sellise arsti patsiendid hirmu omavad. Visiidi lõpus pakkus kummikomme, mis kindlasti on mõne lapse jaoks arstikülastuse tipphetkeks, kuigi mind jätavad need siiani külmaks.
Ahjaa, kui muidu öeldakse, et küll pulmadeks saab terveks, siis nüüd lohutati, et küll vahetusaasta lõpuks saab kõik korda! Uskumatu, aga tõesti pool aastat ja üks kuu on jäänud.
Aga näeme asju positiivselt, sest olen kodus olles päris palju teha jõudnud.
Eile õhtul küpsetasime ühiselt Plätzchen'eid ehk jõuluküpsiseid.
Valituks osutusid Vanillekipferl (vanillisarvekesed), mis on pildil parempoolsed.
Lisan siia ka koostisained, kui keegi sooviks kodus järele proovida (või ma tõenäoliselt ise kiirelt retsepti vajan):
Vanillekipferl
Kogus: ~ 1,5 plaaditäit
Taigen:
250 g nisujahu
1 noaotsatäis küpsetuspulbrit
120 g suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
3 keskm. suurusega munakollast
200 g võid
125 g riivitud mandlipuru
Küpsetada 160-kraadises ahjus 10 kuni 12 minutit.
Serveerimiseks raputada üle tuhk- ja vanillisuhkru seguga.
Kuna aga üle jäid munavalged, siis küpsetasime pildi vasakul poolel olevaid kaneeli-pähkli-makroone.
Kogus: ~ 1,5 plaaditäit
Munavalgesegu:
3 keskm. suurusega munavalget
220 g suhkrut
150 g hakitud sarapuupähkleid
100 g jahvatatud sarapuupähkleid
2 tl (tumedat) kakaopulbrit
2 noaotsatäit kaneeli
Küpsetada 120- kuni 140-kraadises ahjus 20 kuni 25 minutit.
Ja kuna õde tahtis midagi šokolaadist, siis küpsetasime täna veel. Pilti ja retsepti ma parem lisama ei hakka, sest kuskil on ka piir minusugusele magusafännile. :)
Lõpetan uudisega, et täna hommikul sadas esimest korda lund!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar