Suurepärane...

Hei!

Kõigi suureks rõõmuks on teie ees uus blogipostitus. Olen ikka õnnelikult elus ja terve (kuigi kui täpne olla, siis täiesti terve ei ole...) ning iga päevaga üha enam rahul!

Koolivaheajal külastasin Eiswiese veeparki. Kuigi mulle meeldis seal lihtsalt ujuda, nägi kogu keskus väga ilus välja ning leidsin sealt enda palmid ja päikesepaiste. :)

Foto: http://www.goettinger-tageblatt.de/var/storage/images/gt-et/nachrichten/duderstadt/uebersicht/jugendbuero-gieboldehausen-programm-in-weihnachts-und-winterferien/66839835-2-ger-DE/Jugendbuero-Gieboldehausen-Programm-in-Weihnachts-und-Winterferien_ArtikelQuer.jpg

Kuna esimesed külastuskorrad olid väga meeldivad ja lõõgastavad, kavatsen seal iganädalaselt ujumas käima hakata. Ujula külastuskaart on väga lapsikult lõbusa pingviiniteemalise kujundusega.

Laupäeval tähistas minu ema oma sünnipäeva. Saksamaal on kombeks pidudele alati külakostiks söögikraami kaasa võtta ning kuna korter oli rahvast täis, oli ka toitu sel õhtul väga palju. Valmistasin ise küpsisetorti, sest ei ole seda Göttingeni perele pakkunud ning ema soovil tegin mitu plaaditäit õuna-marjapuru. Ilmselgelt oli sel nädalal kookide üleküllus, sest ploomide rohkuse tõttu olin varem valmistanud kaks ploomikooki.

Ema sai sünnipäevakingituseks trelli, mis tuli kohe sisse õnnistada.

Nädavahetusel läksime ema, isa, õe ja tema sõbrannaga tuttavasse lossi. Külastasime lossilaata, mis oli oodatust väiksem. Sooviks oli veel lähedalasuvasse maisilabürinti jõuda, kuid selleks meil aega ei jätkunudki, sest nautisime sooja ilma.

Ploomikooki pean veel küpsetama, sest avastasime läheduses ploomipuud ning noorimate kaaslaste kindlaks sooviks oli kõik kaasa korjata.

Vaata, ploomid!

Tagasisõidul märkasin, et Göttingenis on väga toredad tänavanimed. Kuna linnas elasid pikka aega vennad Grimmid ning nad osalesid aktiivselt linnaelus, kannab ka õe sõbranna kodutänav kuulsate muinasjutuvestjate nime.

Koolivaheajal oli mul ka aega, et külastada linnaraamatukogu. Laenutasin sealt lihtsa lasteraamatu ning õppisin kasutama sealset laenutamissüsteemi. Alumisel raamatukogu korrusel on masinad, mille laual on märgitud aktiivne ala. Sinna tuleb asetada oma lugejakaart, mis registreeritakse. Seejärel võib lisada märgitud alale üksteise otsas kuni 3 teost, et masin neid tuvastaks. See teeb rohkemate raamatute laenutamise väga kiireks. Lõpuks prinditakse kviitung, kuhu on märgitud kõik laenutatud teosed ja tagastamistähtajad.

Tagastamine toimub samal viisil, kuid kindluse mõttes asetab need masinale ning hiljem tagasi riiulile raamatukogutöötaja.

Nagu kunagi mainisin, siis on mul ka kodus kaks merisiga. Nad on aga väga iseseisvad ning vahepeal unustan ma ära, et nad üldse elutoas on. Siis tuleb aga piuksatus, mis tähendab, et neil on kõht tühi.

Esimene koolipäev oli küll juba 10 päeva tagasi, kuid mälestused on väga toredad. Kuigi teisel kahel koolis õppival vahetusõpilasel olid koolitöötajatest saatjad, kes minu imelikul kombel ära olid unustanud, ei häirinud see mind. Niivõrd palju ma saksa keelt siiski oskan, et tutvustada ennast Eestist pärit vahetusõpilasena. Leidsin igast tunnist kellegi, kellega suhelda ning nii said tuttavatest nägudest sõbrad.

Koolinädala jooksul tegin eesmärgiks proovida palju uusi (sportlikke) tegevusi.

Neljapäeval käisin sõbrannaga fitnesstreeningul. See meeldis mulle väga, kuid kahjuks on klubi asukoht minu jaoks halb. Kodu ja klubi asukoha kõrguseerinevus on nimelt 100 m ning sellist järsku nõlva siin keegi rattaga ei läbi.

Kui õigesti mäletan, siis Eestis sellise suhtelise kõrgusega mäge ei leidugi. :P

Seega sõitsin esimest (ja teist) korda Göttingenis bussiga.

Kolmapäeval käisin samuti midagi uut enda jaoks avastamas. Üks teine sõbranna, kellega meil on üllatavalt palju ühiseid kursusi, sõidab veespordikeskuses süstaga. Läksin temaga kaasa ning treening oli väga mõnus, seltskond väga lustakas.

Foto: http://www.mission-olympic-goettingen.de/media/000000_sportstaetten/Bild17.jpg

Loomulikult sarnase vaatepildi pärast on tore Kiessee'l olla. Üldse oli veel olek väga võimas tunne, kuigi väike hirm oli siiski olemas. Kindlasti lähen sinna tagasi, kui tervis taas korras on.

Foto: http://goettingeneins.de/wp-content/uploads/Fotolia_51502092_Subscription_Monthly_XXL.jpg

Väikese kõrvalpõikena avastasin kolmapäeval, mil mul mõnus koolitunnivaba hommikupoolik on, et minu keelelaagri piirkond on tõesti väga kuulus metallitoodangu poolest. Kuigi siis ei teadnud, olin Eestist kaasa toonud Solingenis valmistatud asju.

Reede õhtul koolis tulles leidsin postkastist oma Saksa kõnekaardi. Olin seda kolm nädalat oodanud (taaskord Saksa täpsus, sest see pidi kohale jõudma 5 tööpäevaga) ning rõõm oli üüratu. Lõpuks ometi saan suhelda nende inimestega, kes Facebooki ei oma. Neid on siis väga palju, sest WhatsApp on väga mugav ja levinud.

Reedel mõtlesin senisele Saksamaal veedetud ajale ning see on olnud võrratu. Olen juba toredate inimestega suhelnud ning kooliga esmapilgul tutvunud.

Naljakas on aga see, et nädalavahetusel oli mulle pakkuda väga keerukaid väljakutseid...

Kõigepealt tõi õde koju 'rõõmustavaid' uudiseid, millele lahendused õnneks kiiresti leidsime. Seejärel sain laupäeval järgmise koolikaaslasega kokku, et minna skautide ja kodutütarde kohtumisele. Juhtus aga nii, et ma ei näinud isegi tutvumismängu, sest libastusin märjal murul ning põlvekeder käis välja. Palusin kutsuda parkimisplatsilt mõne lapsevanema, kes mind autoga koju saaks viia.

Ajastus oli suurepärane, sest ema oli just paari tunni pärast klassireisile lahkumas ning õde on esmaspäevani nö lapsehoidjaga väljasõidul, mis tähendab mulle üksi kodusolekut. Laupäevane pärastlõuna oli samuti selline aeg, kus arsti juurde minek oli väga raskendatud. Ema helistas alguses 12 inimesele, kellest vaid üks vastu võttis. Arvasin, et tulen üksi toime ja kiirabi kutsumine pole enam vajalik ning saatsin ema Londonisse. :) Kujutan juba ette, kuidas kõik inimesed talle tagasi helistama hakkavad.

Kuigi olukord tõsine, siis tunnen ennast hästi ning ei ole vaja muretseda. Mul on A5 suuruses leht inimeste nimedega, kelle numbrid esinevad lauatelefonis ja kellega ma peaksin/võiksin ühendust võtma/võtta, kui vajadus tekib.  Pole veel kellelegi ise helistanud, veel pole igav. Ema valmistas ka enne lahkumist liharoa, mida saan soojendada (ning üksi süüa, sest õde seda ei sooviks). Seega ei pea ma eriliselt kokkama ja mööda kööki ringi jooksma (loe: lonkama).

Ootan aga lootusrikkalt, mida järgmisel nädalal arst arvab. Sooviksin õige pea taas rattaga sõita, sest see on kujunenud siinse elu loomulikuks osaks. Samuti tahaks tegeleda eelmisel nädalal katsetatud spordialadega, sest päris mitmed neist on toredate kaaslastega lõbusad ja ei ole põlvele suureks koormuseks,

Bis bald!

Sest lilled teevad alati tuju paremaks...

P.S. Õige pea on blogisse oodata pikka kooliteemalist postitust.