Kool

Hei!

Lugejate rõõmuks avaldan postituse Saksamaa koolist. Möödunud on piisavalt aega, et teaksin, millest kirjutada, aga siiski mitte nii palju, et kõik on tavapäraseks ja iseenesestmõistetavaks muutunud.
Nagu alla kerides näha, siis muljeid on väga palju. :)

Õpin Hainberg-Gymnasiumi 11. klassis. Kokku on gümnaasiume Göttingenis kuus, minu kool on väidetavalt kõige vabam, sest tegeletakse mitmete projektidega (ollakse UNESCO-koolide võrgustikus). Lisaks töötab mu ema seal inglise ja hispaania keele ning draamatunni õpetajana ehk tundus lihtsam õppida koolis, mida tema tunneb.

Niedersachseni koolisüsteemis on põhikool 1.-4. klass ning järgmine aste 5.-12. klass. Lapsed lähevad kooli aasta nooremana kui Eestis ehk 6-aastaselt. Minu koolis on aga 5.-6. klassidel eraldi maja ning seega nendega ma kokku ei puutugi. Kuid ka 7. klass on lärmakas ja vahetunnid koolimajas on üsna värvikad ja valjud.

Hainberg-Gymnasium

Gümnaasiumi kolme lõpuklassi kutsutakse Oberstufe'ks. Õpin 11. klassis, mis on täielikult kursusesüsteemil. Mulle meeldib väga, et puutun kokku väga erinevate inimestega, kuigi alguses oli tõesti keeruline leida neid, kellega rohkem suhelda. Kümnendas klassis eksisteerivad veel klassid ning tunnid on alati samade inimestega. Vahetusõpilastel lõpuklassis tavaliselt õppida ei lasta, sest kevadel lõppevad regulaarsed tunnid ja hakkab eksamiperiood. 

Verivärsked üheteistkümnendikud saavad kätte nimekirja kursustest ning valivad endale igast tulbast sobivad ained. Tunniplaani sobib seitse ainet, mida on nädalas neli tundi ning siis lisaained, mida on nädalas kaks tundi.

Tunnid toimuvad topelttundidena, see tähendab, et kursus vahetub 90 minuti tagant. Teoreetiliselt peaks õpetaja 45 minutit pärast tunni algust väikese pausi tegema, aga seda on seni teinud vaid üks õpetaja. Tavapärane on, et õpetaja annab iseseisva töö õpilastele ning siis ise läheb mõneks hetkeks klassist välja asjatama.

Esimene tund algab minu koolis 7.50 ja minu tunniplaan näeb välja järgnev.

Tegemist on paaristundidega ning auke tunniplaanis seega ei ole. Kahte paaristundi lahutab päeva esimeses pooles 20-minutilised vahetunnid.

Minu põhiained on matemaatika, religioon ja füüsika. Teised neljatunnised ained on keemia, kakskeelne ajalugu, inglise keel ja saksa keel. Lisaks on mul veel kahetunniseid kursuseid nagu sport ning kaks (natuke) erinevat kunstikursust. 

Esimene koolitund Saksamaal oli religioon. See kursus sattus mu tunniplaani tänu sellele, et bioloogiakursus oli täis (bioloogiat soovitas mulle eelmine vahetusõpilane soojalt, sest tund pidi hästi huvitav ja katseterohke olema). Samuti polnud kohti inglise keele kursusel ning uue võõrkeele põhiaineks valimine oleks lihtsalt absurdne olnud. Religioon oli ainuke võimalus ning ega ma otseselt vastu ei olnud, sest tean, et ka Eestis on religioon valikainena huvitav ning avardab silmaringi. 

Hetkel on aga mulje jäänud, et siin on see mitte kursus erinevatest usunditest, vaid pigem ajalookursuse haru, mis käsitleb usku. Aga sellisena on see mulle vist isegi huvitavam. Esimeses tunnis sain isegi väga hästi aru tutvumisringist, leidsin endale toredad pinginaabrid ja mõistsin üldjoontes teemat. 

Kodus töölehte tõlkides (väga-väga-väga ajamahukas) sain aga aru, et tunniteemat mõistsin ainult tänu sellele, et ma olen ise silmad lahti uudiseid jälginud ning ajaloos Iisraeli teemat puudutanud. Kui sõna kohale tõlke kirjutamisest piisaks, et see selgeks saada, siis oskaks ma praegu vestelda sõdadest, kriisiolukordadest, inimeste kultuurist ja muust sellisest. Huviga vaatan, kui palju aega kulub, et need loomulikult tundides 'külge jääksid'. :)

Järgneva nädala tunnis oli meil külas rahuaktivist, kes rääkis samast konfliktist. Lisaks teemale oli külalisloengut ka keeleliselt huvitav kuulata, sest väärika härrasmehe jaoks oli saksa keel samuti võõrkeel. 

Seejärel oli mul matemaatikatund, mis on samuti ka tuutoritund (põhimõtteliselt on minu õpetaja ka mu klassijuhataja). Kursuseid valides juba hoiatati, et toredama õpetaja kursus on täis. Esmamulje nii kehv ei olnud, kuigi vihjeid juba ilmnes, et klassijuhataja on hajameelne.

Igal õpilasel on kasutusel suur (ja tark) kalkulaator, mida mina kasutada ei oska. Sellega peaks saama maatrikseid lahendada, lisaks tavalistele graafikutele ka kolmedimensioonilisi graafikuid joonestada ja analüüsida, kõrgema astme võrrandeid kiiresti lahendada, kolmnurki lahendada nii, et joonis kohe ekraanil ja veel kõike toredat. 

Teadsin, et sellega tuleb probleeme ja küsisin koolivaheajal isalt, kes on teises linnas füüsika- ja matemaatikaõpetaja, kas ta selgitaks mulle kalkulaatori kasutamist. Kuna tal on teine mudel, siis oskas ta mulle väheseid asju näidata. 

Rääkisin, et meil Eestis tavalised kalkulaatorid ning sellele järgnevalt küsis ta minult, kas ma oskan ruutvõrrandit 'x^2 - 3 = 0' lahendada. :D

Sujuvalt hakkas ta õpikut lehitsema ning teemadest rääkima. Sain aru, et Eesti ja Saksa matemaatika õppekavad on natuke segamini, sest ma pean õppima uusi asju, mis teiste jaoks on 10. klassi kordamine. Ning üsna pea hakkavad nemad maatrikseid õppima või siis selle sisestamist kalkulaatorisse. See, kuidas selle arvutamine käsitsi/peast käib, on lisateema... :)

Matemaatikas on tempo aeglane, lahendan tegelikult juba praegu ülesandeid, mida ma koolis õppinud ei ole, aga sellegipoolest tulen mõnikord paremini toime kui kursusekaaslased. Lihtsustamisega tulevad kursusel väga vähesed toime, ei teata, kuidas see kalkulaatoril käib (väga keeruliselt, sest erinevaid lihtsustamisvalikuid on liiga palju ja selle asemel, et otsustada, millist kasutada, võiks samal ajal selle paberi, pliiatsi ja mõistusega ära lahendada :D).

Nagu pildilt näha, siis alati kasutatakse A4 vihikuid (ka humanitaarainetes). Populaarne on võtta kiirköitja ning selle vahele rebida ise konspektilehti, kas ruudulisest või joonelisest vihikust. Mulle see aga ei meeldi, sest keelelaagrist juba mitte niimeeldivad kogemused, kui kiirköitja paksus on 5 cm. 

Siinsed papist kaantega kiirköitjad on paremad kui Eestis ja nii kergesti ei kortsu, aga kuidagi harjumatu on siiski. 

Ka õpikud on pea A4 suurusega, 5 cm paksud ja rasked, sest mõeldud nii 11. kui ka 12. klassis kasutamiseks.

Ajalootund on inglise keeles ja esimeseks teemaks Rooma vabariik. Kursusekaaslased on väga avatud ning pea pooltel on endal vahetuskogemus USAs. Õpetaja elas eelnevad kolm aastat perega Keenias ning vabatahtlikule tööle lisaks õpetas ka sealses koolis. Tal on ilus britipärane aktsent ning minu enda jaoks on inglise keele kuulmine ning selles mõtlemine suur puhkus ja vaheldus. See on üks vähestest tundidest, kus olen Saksa õpilastega võrdväärses seisus ning saan piiranguteta tunnitöös osaleda. 

Kuid kuna kursus on ametlikult kakskeelne, siis heade ingliskeelsete materjalide puudumisel annab õpetaja lugeda saksakeelset teksti, mis on minu jaoks juba paras peamurdmine. Loodan, et see tihti ei kordu!

Algselt oli mul reedeti 3.-4. tund Seminarfach, mida annab võrrelda vist Eesti uurimus- ja praktilise töö tunniga. Kursused valides oli mulle soovitatud, et kui minu huviks on loodusteadused, siis on see mulle sobiv kursus, sest tuleb teha esitlusi ning lõputööks on referaat.  Kursus, mis mulle tunniplaani sobis, oli astronoomia-teemaline. 

Kõik kõlas hästi kuni selle hetkeni, mil tundi jõudsin. 20 õpilase hulgas oli lisaks minule ainult üks tütarlaps, kes oli üsna kinnine. Õpetaja ei olnud üldse teemaga kursis ja ta ei anna isegi füüsikakursuseid.

Esimeses tunnis sain paberilehe saksakeelse tekstiga. Ülesandeks oli erinevatest allikatest otsida, mida tähendab teaduslikus tekstis 'teadmine' ja kuidas erineb see 'mõtlemisest'. Läbi raskuste otsisin kooli raamatukogust ilmselgete küsimustele ilusad saksakeelsed vastused ja uurisin internetist lisa. 

Viimasele poolele küsimusest sain otsingutulemuseks huvitavaid religioonist rääkivaid artikleid, sest glauben on tähendab ka 'uskumist'. Lõpuks tõlkisin oma kalli sõnaraamatuga lihtsalt seda, mida tean. 

Teise poole iseseisva tunni ajast jõudsin järeldusele, et vahetusõpilasele on see tund üsna mõttetu, väheseltskondlik ja mitte just kõige efektiivsemalt keeleoskusele mõjuv. Otsisin kooli kodulehelt dokumendi, kus oli kursuste nimekiri ning vaatasin, mida muud saan valida, et tunniplaani auku ei jääks. 

Üritasin veel tunni lõpus õpetajaga arutada, et kas mul kui vahetusõpilasel ei ole võimalik kuidagi seda kursust teisiti läbida, sest täiesti uues võõrkeeles on see üle jõu käiv. Eesti keeles või inglise keeles pakuks see mulle veel kuidagi huvi... Vastuseks tuli, et Slaavi keeled on temale ka keerulised.

Ütlesin siis, et mulle ka, sest eesti keel sarnaneb pigem soome keelega... :)

Pärast seda tundi mõistan väga hästi kõiki õpilasi, kes arvavad, et reaal- ja loodusained igavad. Naljakas oli see, et seal kursusel võis teha ka astroloogia-alast referaati...

Järgmine tund oli mul aga füüsika. Õpetaja on aga väga kihvt. Tegi meile esimesel tunni jooksul mitmeid elektrikatseid, selgitas, et ta väga teooriat ei armasta ning tutvustas meile paksu õpikut (aga seal on ilusad värvilised pildid). Esimeses tunnis tõlkisin ise saksakeelseid termineid ja tegusõnu, sest see piirab enim arutelus osalemist. 

Katsete tegemist võtab õpetaja tõsiselt. Kui tal tüüpiline õhupalliga hõõrdeelektri demonstreerimine esimesel tunnil ei õnnestunud, näitas ta meile seda järgmisel korral. Ning ühes tunnis katsetasime mooniseemnete, CD-ümbrise ja õpetaja vana kampsuni tükikesega, teema oli taas elektrostaatika vallast. 90 minutit mööduvad siin väga toredalt, kui on selline vaheldus tekstiga töötamisele.

Lisaks füüsikatunni andmisele on ta veel ka õppealajuhataja. Sain pärast tundi ilusti kursused vahetatud ning kuna tunnis oli mu pinginaaber on valitud kunstitundi kiitnud (mida mina just arvutis oli enda jaoks välja valinud), siis olin oma uue valiku suhtes positiivselt meelestatud.

Analoogfotograafia-teemaline kunstitund jättis väga hea esmamulje. Õpetaja on vanem härrasmees, seetõttu valdab väga täpselt teemat. Keskendume nii tehnilistele oskustele kui ka kompositsioonile ja kunstilisele eesmärgile. Tegemist on nö lisaainega ja seega on seal ka 12. klassi õpilasi. Vahetusõpilasele suurepärane võimalus tutvusringkonda laiendada, tunnis tegingi grupitööd kahe väga sõbraliku abituriendiga. Ootan juba praktiliste töödega tundi, sest teema tundub väga põnev ja minu jaoks avastamata.

Teise kunstikursuse teema on digitaalmeedia. Tegelikult reklaamiti seda välja pilditöötlusena, aga eks üllatusi esineb alati. Eriti suur müsteerium oli see, et arvutiklassid on selle tunni ajal teiste kursuste poolt hõivatud, loodetavasti see probleem lahendatakse. Esimeses tunnis palus õpetaja paarilist paberil visandada ning läbi selle tutvustasime üksteist. Väga rahustav oli üle pika aja joonistada, sest gümnaasiumis ju tavapäraselt seda ei tehta. Kaaslased kiitsid mu pilti, tulemus nägi isegi inimese moodi välja, kuigi alati saab paremini.

Selle tunni jaoks on eriti vajalik arvutiklassi kasutajanimi ja parool, mille abil saan teha õppekeskkonda konto. Mida mul aga siiani ei ole, on kasutajanimi, sest minu tuutor mind aidata ei oska ning unustab pidevalt öelda, kelle poole tema asemel pöörduma peaksin.

Keemiakursusele läksin juba tuttavatega, üks neist oli Ameerikast pärit vahetusõpilane, kellega ühine kursus on ingliskeelne ajalugu. Järgmisel keemiatunnil aga selgus, et paralleelselt toimub kaks keemiakursust ning meie olime loomulikult valesse klassiruumi kogunenud. Kursuseid me vahetama enam ei hakanud, sest õpetaja oli väga aktiivne ja tore ning teda ka ei häirinud, et klassis viibib rohkem õpilasi.

Tunni keskel lahendasime ülesandeid töölehtedelt ning arutasime vahetusõpilasega, et teemad ja ülesanded on meile kuidagi liiga lihtsad. Küsisime õpetajalt üle, kas ka selles klassiruumis on teemad samad, mida meie olime endale valinud. Vastus oli jaatav ning tegelikult on väga hea, et alguses korratakse teemasid ning meil on takistuseks ainult keelebarjäär. 

Kuigi vahetevahel oleme teise vahetusõpilasega ikka väga lihtsaid asju valesti tõlkinud ja #justexchangesstudent on meil juba sisenaljaks kujunenud.

Saksamaal on õpilaste jaoks väga oluline osaleda tunnitöös ja -arutelus, sest see moodustab 50% või rohkem poolaastahindest. (Teise poole hindest annavad Klausurid, mis on suured kontrolltööd ja tavaliselt esineb neid poolaastas kaks.) Vastasin ka ühes tunnis õpetaja küsimustele, aga nagu ikka, sai saksakeelne sõnavara sellisel hetkel otsa ning keel jooksis sõlme. Selle asemel, et järg kellelegi teisele anda, lubas õpetaja mul inglise keeles seletada. See oli juba päris lihtne, kuid Saksa õpilased olid imestunud, kuidas ma selliseid sõnu tean ja ingliskeeles seletada oskan. (Ise ei tea, miks see imestusväärne on, sest isotoop on pea samasugune nii eesti, inglise kui ka saksa keeles.)

Tundides kasutatakse dataprojektorit, kuid aktiivses kasutuses on ka valgusprojektor. Õpetajatel on tihti on konspektid läbipaistvatel kiledel, mida nad tundides kasutada saavad.

Keemiaõpetajat pole järgmisel nädalal tundides ning selleks ajaks anti meile ülesandeks oma grupiga klassikaaslastele ühe teema kohta esitlus teha. Õpilastele anti loomulikul läbipaistvad A4 suuruses kiled, et me esitluse tulem oleks hiljem klassikaaslastele hõlpsasti näidatav (ja paljundatav). Lihtne, aga geniaalne!

Üks kile meie grupitööst, taustaks minu keemiavihik. Keelelise korrektsuse eest ei vastuta, sest konspekt oma mõistuse ja lausetega koostatud...

Inglise keele tunni kohta kommenteeris minu tugiisik, et see võiks mu tunniplaanist puududa. Ma ise hea meelega jätaks ka selle ära ning selle asemel otsiks võimalusi noorema klassi tundides saksa keelt õppida, sest ajalugu on mul juba inglise keeles. Ema oli sellele aga väga vastu, sest arvas, et mulle on inglise keele tunnis ikka parem.

Kuna tegemist on Grundkurs'iga ehk mitte-eksamiainega, siis rühm on väga erineva tasemega. Egoistlik oleks öelda, et olen seal liiga tugev, aga keskmine kursusekaaslaste motiveeritus on väga madal ning mõne jaoks on inglise keel väga suur murekoht. Kuid teiste vigadest on hea õppida ning tunni kasutegur seisneb pigem selles, et omandan saksa keelt. (Loomulikult leian ikka uusi ingliskeelseid sõnu, väljendeid ja arutlusteemasid, aga selle aasta eesmärk on saksa keele õppimine.)

Nö õpikuks on meil hoopis Abi-box, kus on üks õhuke ingliskeele raamat, üks film ning üks õhuke töövihik, mis teemat seob. Õnneks toob õpetaja tundi lisaks palju tekstilõike ja artikleid töölehtedel. 

Parim tunniülesanne oli siiski Ameerika presidendi kõnest otsida võõraid väljendeid. Selle jaoks oli õpetaja teinud tabeli, kus täidetud oli vaid saksakeelne pool. Kuigi ülesanne raske ei olnud, siis saksakeelse tõlke otsimisega olin väga hädas. 

Koduseks tööks oli saksakeelne artikkel inglise keelde tõlkida. Kui tavapäraselt kirjutan võõrastele sõnadele eestikeelse tähenduse, siis nüüd sai see inglisekeelsete mõistetega tehtud. Ülesanne oleks pidanud ingliskeelset sõnavara täiendama, minu jaoks oli see taas saksa keele õppimine, sest ainult ühele mõistele pidin ka eestikeelse vaste leidma.

Kehaline kasvatus on Saksamaal parem kui Eestis, sest õpilased saavad valida sobiva kuruse, mille spordialad neile meeldivad. Mina muidugi enam valida ei saanud, aga pidin 1. poolaastal suusakursusel osalema ning järgmisel semestril sulgpallis. Suusakursus tähendas aga koolimaja võimlas toimuvat üldfüüsilist sporditundi ja jaanuarikuus Austrias toimuvat suusareisi. Mängisime esimeses tunnis lendava taldrikuga ning seejärel tiimimänge pallide, kurikate jms-ga. Lõpetusena tegime fitnessharjutusi matil, mis mulle väga meeldisid.

Kuid pärast vigastust on suur osa kursusel toimuvat mulle keelatud ning sporditunnis ma enam ei osale. Väljaspool kooli on rohkem võimalusi teha seda, mida tohin ning mis mulle meeldib. :)

Tunniplaan näeb samuti talutavam välja.

Saksa keele tund on tegelikult kirjandusetund ning teistel sellel õppeaastal minu koolis viibivatel õpilastel seda tunniplaanis ei ole. Tegelikult õige, sest väga raske on tempoga kaasas olla. Õpetaja ei uskunud alguses, et saksa keel on mu võõrkeel ja andis mulle ka keeruliste teemadega arutlusi kirjutada. Loodetavasti mõistetakse mind edaspidi paremini. Ma ei taha aga teada, milliseid teoseid valgustusajastust ja romantismižanrist ma varsti peaksin hakkama lugema.

Kolm neljatunnist kursust on nö tähtsamad, sest need on Saksa õpilaste eksamiained. Pärast gümnaasiumi lõpetamist saavad õpilased endale Abitur-sertifikaadi, mis annab võimaluse kõikidel erialadel ülikoolis õppida (kindlasti annavad teatud lõpueksamid eeliseid teatud harudes). See on oluline, sest lisaks gümnaasiumile ja kutsekoolile on veel vahepealseid segakoole. Nende lõpetanud on juba sinna õppima asudes oma tulevikuvaateid kitsendanud. Siin rõhutakse väga palju sellele, et kõikidel õpilastel on võrdsed võimalused, aga nad peavad ise vaeva nägema ja õigeid valikud langetama.

Eksamiained erinevad teistest neljatunnistest (kaks topelttundi) ainetest selle poolest, et õpetaja ootavad õpilastelt rohkem pühendumist ja annavad rohkem iseseisvat tööd koju.

Gümnaasiumis loomulikult keegi näpuga konspektide olemasolu ei järgi ning pidevalt rõhutatakse, et peame ise teadvustama, et vähem kui kahe aasta pärast eksamid. 

Koolis vahetusjalanõusid keegi ei kanna ning välisriideid kantakse endaga iseenesestmõistetavalt kaasas. Tegelikult on võimalik kooli rentida koolikappe, aga need on väga väikesed boksid, kuhu mahuvad vaid mõned rasketest õpikutest. 

Olen aru saanud, et neid tellides ei ole teada, kus kapp asub. Pean veel mõtlema, kas tahaksin seda omada ka siis, kui kapp asub koolimaja teises ehitises, kuhu mina tihti ei satu või hoopis kõrgeimal korrusel... 

Söögivahetund on pärast kuuendat tundi, mis on juba üsna hilisel kellajal (algab kell 13.00). Söökla on väike ehitis (pildil punase-kollasekirju) ning miskipärast kasutavad seda vähesed Saksa õpilased.

Igal õpilasel ja koolitöötajal on oma kiip, millele tuleb laadida raha ning seejärel saab tellida internetileheküljelt järgmise nädala toidu või maksta pisut rohkem ning minna tellimuseta sööklasse.

Igal päeval on kaks erinevat toiduvalikut, üks neist alati taimetoitlastele. Söögid on maitsvad ning lisaks on salatiala, kus on võimalik kõigest heast ja paremast (salat, paprika, kurk, tomat, fetajuust, pähklipuru, kaste jms) endale salat komplekteerida. Nädala lõpus on muidugi selles letis kasinam valik, kuid nagu pildilt näha (vabandust mobiilikvaliteedi ja koleda kompositsiooni pärast), siis ikka maitsev. 

Mõnel päeval on magustoiduks jogurt või puuvili ning toredatel päevadel võivad esimesed kiired letilt leida veel pitsasaiu. Nälga keegi tundma ei pea, sest tavaliselt on eelmise päeva toidust (näiteks makaronidest) tehtud maitsvaid vormiroogasid, aga sellega oleks ilmselgelt minu toidukogus liiga suur.

Rikkalikust ja heast valikust hoolimata söövad palju enda kaasapakitud võileibu näiteks staadionil...

Kooli on väga hea rattaga tulla ning pea igas koolimaja otsas on rattaparkla, mis on kooliajal täielikult hõivatud. Hommikuti mina aga rattaga kooli ei ole läinud, sest liiklusummikute tõttu on 1 km sõiduaeg sama pikk nagu jalgsi kõndides.

Huvitav on see, et õpetajad on kohustatud õppima kahte õppeainet, mida nad koolis ka võrdses mahus õpetavad. Mõnel õpetajal on lisaks veel kolmas õppeaine. See tähendab, et pea iga teise õpetaja kõrvalaineks on sport või inglise keel. Koolis üritan tavaliselt ainult saksa keelega hakkama saada, kuid ühel korral küsisin oma tuutorilt täpsustust õpikute kohta inglise keeles. Ta õpetab ka inglise keelt ning kiitis mu keeleoskust taevani (ilmselt arvas eelnevalt, et ma ei oska ka inglise keelt). Positiivne on muidugi see, et kui õpetajad annavad väga erinevaid tunde, teavad täpselt, kus nad millise kursusega pooleli jäid.

Siinne kool meeldib mulle väga ning õpilased on ka sõbralikud! :) Kui kellelgi on veel küsimusi, täpsustusi või teemasid, millest võiksin kirjutada, siis andke teada!

Eva-Maria