Suvised hetked

Hei!

Eelmisel nädalal olid väga soojad ilmad ning käisime perega ning õe sõbrannaga järve ääres. Muidugi oli vaja kaasa pakkida kõik ranna(mängu)asjad, mis võimalik. Auto, millega sõitsime, nägi lõpuks välja selline.

Loomulikult läksid kõigil kõhud tühjaks ning kohvitasime-koogitasime lähedalasuvas lossis Schloss Berlepsch. Vaade oli suurepärane ning pärastlõuna möödus kaunilt.

Söömisega on siin tõesti pisut naljakad lood, sest suvel on kõik peale minu harjunud kaks korda päevas sööma. Kuna alati süüa ei saa, siis minu hommikused-õhtused toiduportsjonid on kasvanud väga suureks. Ning kui ma enda võileivale (loe: kuklile) kurki viilutan, vaadatakse imelikult, sest see siin merisigadele mõeldud...

Et ma hommikuti ennast lõhki sööma ei peaks, kavatsen sellest nädalast alates endale lõuna ajal ise sooja toitu valmistama hakata. Koolis peaksin iseenesest sööklast lõunasööki saama, aga kui ma õigesti aru saan, siis söökla katus lekib ja seda esimesest koolipäeval (ja tõenäoliselt ka järgneval nädalal) ei avata.

Eestis kujutasin ette, et kui pean endale pakitud lõuna tegema, siis saan kaasa teha mõne salati või kui see pole võimalik, siis võileiva kõrvale puuviljasalati. Hetkel ei taha ma enam ühtegi võileiba näha, kuid kahjuks on tervislik toit siinses toidupoes ikka väga kallis. Ning poodi püütakse ka vaid kord nädalas külastada. Aga küll ma midagi välja mõtlen. :)

Enda õnneks sõidan ma igapäevaselt palju rattaga. Ühel päeval ootas mind maja kõrval kena üllatus, sest tee jalgrattakuurist tänavale oli blokeeritud suure kolimisauto poolt. Seinalapiks ma rattaga liikudes olla ei tahtnud, seega võtsin välja oma Mary Poppinsi käekoti ja panin ratta sinna. Kogu kraam oli kompaktne. :D

See ei olnud tegelikult nii, aga tulin ilusti toime...

Reede õhtul käisime linnas. Õde võttis restorani enda moodsa rula kaasa ning harjutas ümbruses sellega sõitmist ja tasakaalu hoidmist. Sama päev oli Göttingenis kohutavalt palav. Kui keskpäeval oli rattaga sõitmine üsna võimatu, siis õhtu oli see-eest meeldivalt suvine.

Vanemad käisid ise päeval IKEAs, aga kuna autos minu jaoks kohta ei olnud, siis kaasa tulla ma ei saanud. Tuleb kunagi hiljem teada saada, kas kohvikus mõistetakse, mida tahan, kui Kotbullar'it tellin. Keelelaagris oli väga naljakas, sest sakslased hääldavad lihapallide rootsikeelset nime omamoodi...

See-eest olin ma väga õnnelik, sest minu tuppa toodi kaks uut lampi. Mul oli juba eelnevalt palju valgusteid, aga kõik olid väga nõrgad juba praegu, kui veel õhtuti üsna valge on. Nüüd pole hirmu, et pean talvehommikutel enne kooli pimedas toas asju otsima.

Ma ei ole ennast kunagi suureks korra- ja puhtusehoidjaks pidanud, aga kontrastsetes tingimustes elades õpid enda kohta väga palju. Majapidamises kellelgi väga kohustusi ei ole (peale oma toa koristamise), kuid see tähendabki, et keegi midagi ei tee. Minu tuba on vist korteri peale kõige puhtam.
Teoreetiliselt peaks siin käima kord nädalas koristaja, kes põrandaid ja aknaid peseb, aga mina veel teda kohanud ei ole.

http://images.sodahead.com/polls/000156155/polls_118_3610_470747_answer_5_xlarge.jpeg

Köögiukse peal on meil selline silt ning asusingi seda korteris täitma, et kodusemalt tunneksin.
Mitte, et ma nüüd valge kindaga riiulite peal tolmukogust kontrollin, vaid lihtsalt mõned asjad võib põrandalt ja diivanitel kokku tõsta, et liikuda saaks ning seejärel tolmuimejat kasutada. Ei võta palju aega, aga erinevus on märgatav.

Vaatab, kas mul seda innukust ka kooliajal jätkub (tegelikult peab jätkuma, sest mul on muidu sõpru piinlik koju kutsuda), aga sellisel juhul on see väga positiivne harjumus. :)

Teine uus tava on jalgpallimatšide vaatamine. Õpin iga mänguga rohkem ja tean varsti juba kogu meeskonda nägupidi. Peaksin samamoodi ka korvpallimänge aktiivselt jälgima. Kui tavaliselt on Saksamaa igas piirkonnas esimeseks spordialaks jalgpall, siis minu linnal on väga tugev korvpallivõistkond. Hetkel mängivad nad 1. Bundesliga's (ja ülikoolilinnale kohaselt jäävad nad silma oma väikese eelarvega :)).
Aasta jooksul soovin kindlasti mõnele mängule kaasa elada, õnneks on ema väga suur korvpallifänn!

Bis bald!