Hei!
Minult on küsitud, kas vahetusaasta ongi tegelikult nii tore või leidub ka pipraterasid... Loomulikult on nii häid kui halbu hekti, aga väga palju annab oma mõtlemisega muuta ning seepärast ma halbadest asjadest tavaliselt blogisse ei kirjuta. Eelmise nädala kohta võib erandi teha.
Nädal möödus väga kiiresti ja tegelikult ka pisut pingeliselt, sest ema oli klassireisil Londonis. Meil oli õega väga tore asendusema, kuid allergia tõttu ei saanud ta pidevalt meie juures olla. Seega olin mina see, kes õde ka kell kaks öösel rahustas ning leidis lahendusi, kuidas pimedusekartusest üle saada... Hommikutega oli juba lõbusam. Kinnitasin endale, et see teeb mind õega lähedasemaks ja ma loodan, et mul oli õigus. :)
Esmaspäeval viis Svenja (asendusema sellel nädalal) mind arsti juurde. Väga armas oli, et ta minuga kabinetis kaasas oli, sest formaalsetele saksakeelsetele küsimustele on väga keeruline vastata. Ise lootsin, et arst kinnitab, et kõik on korras ja muretsemiseks pole põhjust. Tegelikult oli vastupidi... Detailidesse ei lasku, kuid range otsus oli, et pean 1,5 kuni 2 kuud kandma jalatuge (võib kirjeldada metallist kipsina), millega alguses normaalselt liigelda ei saa. Seega kirjutati välja ka kargud. Vaatamata karmile põhjalikkusele oli arst sõbralik. Meditsiinikeskuse müüjad olid veelgi lõbusamas tujus, mis mulle väga meeldis.
Pärast seda võtsin tugiisikuga ühendust, kes on tõesti mind väga palju aidanud ja küsimustele vastuseid otsinud, sest minu vahetusema ei olnud siin. Kindlustus on kulutanud mu paljusid närvirakke ning vahepeal tundub, et pabermajandus on olulisem kui kiire abi saamine.
Kui kõik see välja arvata, siis mul on olnud väga tore nädal!
Kolmapäeva pärastlõunal käisime näiteks kolmekesi Svenja sõbra juures kohvi joomas. Olin just toe ja kargud saanud ning muidugi tahtis õde karkusid kasutada. Eks ta näppab neid ka nüüd, et ise mängida. Koolis kordub kõik kursusekaaslastega, pean väga jälgima, kuhu ma klassiruumi saabudes oma karke hoiustan. :D
Kui kellelegi tundus, et ma olin eelmisel pildil pannkooginägu, siis täpselt nii see oligi. Kolmapäevahommikud on mulle väga lõõgastavad ning eelmisel nädalal poputasin end pannkookide valmistamise ja söömisega. Tundsin ennast nagu kodus.
Neljapäeval tegime ühiselt õhtusööki. Tavaliselt on argipäevadel kiire ning sööme võileibasid. Tollel õhtul valmistasime aga pitsat.
Reede on üks mu lemmikkoolipäev, sest mul on ainult 6 tundi ning needki väga toredad. Võib-olla keegi mäletab, et vahetasin kursuseid ning uueks valikuks osutus analoogfotograafia.
Käisime kursusega kooli keldris fotolaboris (karkudega sinna kõndimine osutus väga keeruliseks). Kuigi niivõrd uus põlvkond ma veel ei ole, et ainult digikaameraga pildistanud olen, siis valgustundlikut paberit kasutasin esimest korda. Olime kogu klassiga pea poolteist tundi pimedas ruumis ning katsetasime erinevate säriaegade, esemete, kompositsiooni ja kõige muuga. Nalja sai ka ilmutamiseks kasutatud kemikaalidega ja nende riietele sattumist kartvate neidudega. :) Loomulikult tegime vigu ja õppisime neist, kuid tund oli ülimalt lõbus.
Üks kehv foto tunnitöö tulemusest...
Kuna kaheteistkümnenda klassi kursused olid reisil, jäid päris tihti koolitunnid ära. Nii oli ka minul reedel üks vaba paaristund, mil istusin tee- ja puhkeruumis. Niivõrd vabastav oli suhelda inimestega, keda ei seganud, kui vahetevahel inglise keeles vestlesin. Kuni selle ajani olin väga palju puudust tundnud sarkastilistest naljadest ning seega sai mõne tunniga väga palju kõhulihaseid treenitud. Hakkasin rääkima, kuidas mulle teine kunstitund nii mõttekas ei tundu ning sain soovituse uue kursuse jaoks, mille teema on raske, aga põnev.
Esmaspäeval käisin meditsiiniteemalises Seminarfach's kohal ning muljed head, sest õpilased ja õpetaja väga seltskondlikud. Muideks, õpetaja oleks pidanud mulle keemiat andma, kuid see oli see kursus, kus esimesel korral valesse klassi sisenesin. Küsisin õpetajalt, kas ta oskab mulle lihtsamat referaaditeemat soovitada, sest minu saksa keel ei ole veel piisavalt hea. Vastuseks sain muidugi, et see on juba praegu väga tugeval tasemel (Oh, mis te nüüd, ma kasutangi rääkides vaid neid sõnu, mida oskan... :)), kuid ta annab järgmisel tunnil mõned valikud.
Ema tõi mulle Londonist sellise tassi. Nüüd saan aru ja mõistan, millele see juhtnöör vihjab...
Reede õhtul olin kutsutud oma esimese Göttingeni sõbra juurde külla. Järgmisel päeval sõitis Pauline Baierimaale ülikooli ning selle tähistamiseks toimus väike lahkumispidu. Sõitsin bussiga Göttingenist põhjas asuvasse naaberkülla, kuhu muidu ehk niisama sattunud ei olekski.
Küpsetasime üheskoos pitsat ning tõdesin, et väga paljud Saksa noored on taimetoitlased. Juhuslikult oli pitsatainas pakendatud huvitavalt ning vääris ülespildistamist.
Nägin ka tema kooli aastaraamatut, mis oli väga südantsoojendav. Iga õpilane sain A4 lehekülje, mille oma soovide järgi kujundas. Seal oli väga-väga-väga palju pilte, aga kogu lennust sai värvika ülevaate. Kohe tekkis küsimus, et miks midagi sellist Eestis (traditsiooniliselt) ei tehta.
Laupäeva soovis minu pere kodus veeta, kuid minul oli kahju ilusa ilmaga päeva raisku lasta. Katsetasin karkudeta aeglast kõndimist, mis osutus väga koormavaks. Käisin linnas ning minu soovinimekiri oli väga naljakas. Otsisin näiteks täidetavat sulepead, siin on igal teisel õpilasel selline olemas. Mitte tindipadruniga tintenpen, vaid tõesti sulepeaotsaga kirjutusvahend. Endale täielikult meeldivat ma veel ei leidnudki, aga soov üks osta on siiski alles. Sest miks mitte kasutada koolis neid tarvikuid, mida sakslasedki omavad... :D
Teine naljakas tähelepanek kooliga seoses on see, et klassiruumides ei ole arvutiekraani. Õpetajalaud on alati imepisike ning arvuti asetseb hoopis klassiruumi nurgas kastis. Õpetajad vajavad vaid juhtmevabat klaviatuuri, hiirt ja dataprojektorit ning pildi- ja videomaterjali näitamised saavad tehtud. Kuid ühtegi PowerPointi pole ma siin veedetud aja jooksul veel näinud.
Pühapäev oli Göttingenist väga eriline päev, sest toimus hanetüdrukufestival. Ise seal ei käinud, kuid sündmus oli niivõrd erakordne, et pühapäeval olid ka poed avatud. Tegelikult valiti seal ka noorte neidude seast selle aasta Hanetüdruk välja.
Perega käisime samal ajal ühes külas, kus oli väga kena kohvik. Tutvusime ka kohaliku keraamikatoodanguga. Neid sinikirjusid nõusid on tõesti väga paljudes peredes.
Tschüss!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar