Augustikuu lõpp

Hei!

Täitunud on esimene kuu Saksamaal ning nagu näete, olen väga õnnelik. Vahel tundub uskumatu, et olen vahetusaastal, sest alles sai Eestis kõike korraldatud. :)

Pühapäev on Saksamaal perepäev, tavaliselt sõidetakse linnast välja. Kõik poed (ka toidupoed) on linnas suletud. (Keegi rääkis, et see on vajalik selleks, et töötajad saaksid ka kindlasti ühe vaba päeva pere jaoks.)

Minu üllatuseks oli Hannoverit ja Müchenit ühendav Autobahn üsna tühi. Autobahn'il ei sõida pühapäeviti ka veoautod, erandiks ainult väga oluliste kaupade vedajad (üks sõidab pildi paremas nurgas). See on kergenduseks, sest kiirusepiirang kiirteel puudub.  Kiiremad sõitjad on lihtsalt vasakul ja aeglasemad paremal (väljasõiduosas on õnneks siiski kiiruspiirang). Sakslased jagunevad kaheks, sest on väga palju inimesi, kes kardavad Autobahn'il sõita ning tulihingelisi pooldajaid, kes kiirusepiirangut mingil juhul ei soovi.

Sõitsime kolmekesi peresõbra autoga Kasselisse ja saime sealses vabaõhupargis kokku teiste sõpradega. Göttingen asub Niedersachseni lõunaosas ning seega lõunasse sõites jõudsime hoopis Hesseni liidumaale.

Wilhelmshöhe mägipark oli juba sissepääsu juures väga ilus. Peahoones asetsevasse muuseumisse me aga ei suundunud, sest tahtsime hoopis purskkaevude juurde jõuda.

Kõndisime mäest üles ja imetlesime akvedukte. Osaliselt olid need siiski sõjas kannatada saanud. Jõudsime õigeaegselt peaehitise juurde ning nägime koske ja aeglaselt veega täituvaid treppe ja kanaleid.

Rahvast oli meeletult palju ja minu jaoks kaotavad sellised kohad oma võlu, kui liiga palju inimesi neid külastab. Aga ka see oli omaette vaatepilt. :D Panin tähele, et spordiriietebrändidest on sakslaste jaoks vaieldamatult esikohal Jack Wolfskin. 

Suurem osa ajast imetlesin hoopis vaadet Kasselile ning kaunist madalamal asetsevat peahoonet ja selle arhitektuuri.

Natuke katsetasin ikka säriajaga ning tegin kosest pilte. Minu kaamerat peetakse siin ikka väga edasijõudnutele kuuluvaks, seega äkki saan isegi kooli fotograafiakursusel kompaktkaameraga osaleda. 

Pärast läksime ema töökaaslase (õpetab poliitikat ja filosoofiat, kuid mina sellel kursusel ei osale), tema naise (puudub pildilt) ja nende imearmsa tütre koju külla. Küpsetasime ühiselt pitsat ja veetsime toreda õhtu.

Tunnen ennast siin väga pikana, kuigi mind on varasemalt väikeseks peetud. :D

Autosõidu ajal hakkasime arutama Floooti - "Göttingeni" laulu kohta. Olin selle Eestis leidnud ja eesmärgiks seadnud sõnad kuulamise järgi ära tõlkida. Hetkel aega selle jaoks leidnud ei ole, aga saan pea kõigest aru. :)
Sain teada, et bändi liikmed on minu koolis õppinud ja kohalikud kangelased. Nüüd, kui oskan vaadata, näen, et videos on palju eelmise vahetusõpilase, kes minu peres elas, sõpru.

Laulusõnad on tegelikult üsna täpsed, kes soovib, saab ise kuulata ja Göttingeni tänavatega tutvuda...



Huumorinurka siis meenutused Remscheidi muusikafestivalist. Festivalikorraldajad teavad, et esimestele koolipäevadele järgnev nädalavahetus on hästi populaarne ning ka Göttingenis tuleb ülejärgmisel nädavahetusel muusikafestival, mille raames on heade artistide kontserdid. Hetkel veel vaatan, kas jõuan seda külastada, kuid see tuleb kindlasti nauditavam kui paar nädalat tagasi.

Remscheidi muusikafestival oli huvitav kogemus, sest nägin (või tegelikult ei näinud, sest olin suitsupilves), kui paljud noored (ka tütarlapsed) siin suitsetavad. (Minu tutvusringkonda Eestis ei saa kuidagi ühte stereotüüpi lahterdada, seega ma olen ikka päris mitmetes olukordades olnud, aga see oli midagi uut...) Veetsin aega toredate avatud noortega ning õhtu oli lõbus, aga siiski oli mul neist pisut kahju.
Bussipeatuses ei pruugi alati olla töötavat tänavavalgustust, kuid seal leidub ikka suitsupakke väljastav automaat.

Göttingenis tunduvad asjad natuke normaalsemad olevat, kuigi siiski on linnas kindlad tänavad ja kohvikud, mis on mitte-suitsetajale läbimiseks võimatud.

Olenemata sellest, et eesti ja ungari keel on väidetavalt keelesugulased, leidis Remscheidis üks noor, et eestlase saksa keele aktsent on ikka väga vene hääldusele sarnanev (ungarlase oma sobib). :D  Väga tõsiselt seda võtta ei tasu, sest neiu enda inglise keele oskus oli nullilähedane.
Vastupidiselt kiidetakse minu keeleoskust ja eeldatakse, et mu tugevaks küljeks humanitaarained. (Kes mind tunneb, siis pigem mitte... :))
Aga vahetusõpilasele kohaselt on enda ootused keele suhtes kõrgemad ning sooviksin juba rohkem osata.

Seniks aga ilusat esimese septembri jätku! 
(Masendavalt seostub siin tänane päev ainult II maailmasõjaga, mitte kooli algusega...)

P.S.
Pole vist seda veel varem maininud, kuid pisut olulist taustinfot...

Koolivaheajad on Saksamaal iga liidumaa piires erinevad (ning tavaliselt vahetuvad igal aastal). Fikseeritud on ainult vabade päevade koguarv, talvevaheaeg (ilmselgelt jõuluajal) ning mõned riigipühad. Seda kõik jälle Autobahn'ide pärast, et 80 miljonit reisihimulise sakslast ei istuks üheaegselt liikusummikus (Stau).

Järgmise aasta kuuenädalane suvevaheaeg algab Niedersachsenis 23. juulil (minu vahetusprogram kestab aga juunikuu lõpuni).