Hei!
Olen väga õnnelikult ja turvaliselt Saksamaal. :)
Enda suureks imestuseks sain lennujaama pagasikontrollist sujuvalt läbi. Äraantava pagasi üleliigne 0,1 kg ei olnud probleemiks ning käsipagas vist läks ka minu enda lisakilodena arvesse. Pakkides tulin geniaalsetele mõtetele, kuidas kõik ära mahutada, õnneks (või ka kahjuks) ei hakanud ma aga neid ideid ellu viima (kuigi see oleks olnud naljakas vaatepilt - mina kandmas mitut paari sokke...) Hetkel ma veel millestki puudust ei tunne.
Minu reisikaaslasteks olid viis Saksamaale keelelaagrisse lendavat eestlast ning nii Tallinn-Helsingi kui ka Helsingi-Düsseldorf lennud möödusid lõbusalt. Me ei nutnud, vaid unistasime suurelt ja nautisime vaadet. Näiteks selgus, et ühel meist on selgeltnägijavõimed (vähemalt pagasi tuleku järjekorra osas).
Minu keelelaagri perekond elab Ronsdorfi (linnaosas?) Wuppertalis (see asub Reini linnastust pisut lõunas, kuid siiski väga lähedal). Linn asub Wupperi (jõe) orus nagu saksakeelne nimigi ütleb. Elan linna kõrgemas osas, kui õigesti mäletan, on absoluutne kõrgus suurem kui Suurel Munamäel ning tänase äikesetormi ja tugeva vihmasajuga meil probleeme ei olnud.
Vaade orule on imeilus ning seda on üsna keeruline pildile püüda, kuid andsin oma parima.
Kui mõtlen tagasi YFU kultuuriõhtule Saksamaa kohta, siis mäletan selgelt juttu toiduharjumuste kohta. Räägiti, et sakslased joovad õunamaitselist mineraalvett (või siis sama maitsega lahjemat limonaadi) ning pea alati söövad võileibu. Selle vähese aja jooksul, mis mina siin olen olnud, tundub, et kõik vastab tõele.
Esimesel õhtul küsiti minult, kas Eestis süüakse tihti sooja toitu. Vastasin loomulikult ausalt ning seejärel otsustati õhtustada restoranis. Külastasime Wuppertaler Brauhaus'i (Wuppertali pruulikoda). See asetseb vanas ujumisbasseinis ning selle hoones, kuid kuna ilmad on väga head (õhutemperatuur 26...28 kraadi), sõime hoopis väljas. (Ning muideks, minu soe ja eestlaslik toit oli kanasalat...)
Keelelaager algab aga esmaspäevast ning tunnid toimuvad Remscheidis. Sinna tuleb sõita bussiga (poole tunni tee) ning õpilastele organiseeriti kohalikud kuupiletid. Kuna mina asetsen keelelaagri õpilastest kõige kaugemal (10 km) koolist, on piletihind ka krõbedam (hea on võrrelda Tallinna tasuta ühistranspordi või Tartu õpilase kuukaardiga :)).
Selleks, et ma üldse kooliõpilase moodi välja näeksin, oli vaja YFU õpilaspiletile fotot. Loobusin fotograafi juurde minekust (sest arvatavasti oleksin saanud foto, millega rahul ei oleks olnud, lisaks maksab kolmese riba väljaprint 12 eurot). Sai hoopis ise väike kodune foto(prindi)labor üles seatud, natuke suurust kohendatud ning valmis!
Mul on imeilus katusetuba, mida vahetusema kasutab ka kodukontorina, kuid see ei sega üldse. Privaatsust pakub ka isiklik vannituba. Katusetoa näol on mul väga kena kohake, kus näiteks õhtul blogi kirjutada. Peres on lisaks vahetusvanematele kaks Rhodesian Ridgeback'i koera, kaks kassi (üks neist hästi pehme pärsia kass) ning hetkel hoolitseme veel peretuttavate kahe küüliku eest. Selline loomadega tegelemine on mulle midagi uut, aga loomad on sõbralikud ning nüüdseks võin vabalt koertega jalutamas käia või vähem argliku kassiga mängida.
Õhtuid naudin terrassil, uurin näiteks veeelustikku (see tegi mulle enne ärasõitu kohutavalt nalja, kuid tegelikult on tiigis väga kihvtid kalad ning pea kõigil on oma nimed, sealt leiab Bruni ja Sarkozy...)
Selline vaade avanes veel üsna vara, kuid hilistel õhtutundidel lülitati sisse suurem veevalgustus ja tossuaparaat.
Tegelikult on mul veel paljust kirjutada, kuid usun, et nüüdseks on kõik veendunud, et minuga on kõik hästi ning naudin väga siinset elu.
Olge positiivsed ning igaks juhuks pilt kohalikust viidast, mis juhatab Ilusa Vaate tänavale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar