Hei!
Pühapäeval viis pere mind kohalike vaatamisväärsustega tutvuma. Võtsime kaasa ka koerad ning sõitsime Müngsteneri raudteesilla juurde. Silla kõrgeim punkt on Wupperi jõest 107 meetri kõrgusel ning seega kõrgeim raudteesild Saksamaal. Hetkel on see aga liiklusele suletud, sest vajab renoveerimist. Üsna loomulik, sest see on ehitatud Victoria-ajastul ning oli omaaegne meistriteos.
Kahjuks on piltidelt sellise ehitise kolossaalsust raske näha.
Seejärel sõitsin köisraudteega Schloss Burgi kindlusesse. Nõlv oli väga-väga suure kaldenurgaga ja seega keskajal väga hästi kindlustatud. Logiseva tõstukiga sõitmine oli päris kõhe, aga vaade kena.
Schloss Burg on suurim taastatud loss Nordrhein-Westfaaleni liidumaal ning see oli tõesti suurem kui paistab. Muuseumi külastamine oli ka kordades huvitavam, sest Eesti (kooli)ajalootundides ei räägita killustunud feodaalkorraga Saksamaal toimunust ning pea kõik kirjeldatud sündmused olid uued. Õhtul süvenesin lossist saadud ingliskeelsesse infovoldikusse ning sain teada rohkem kohaliku piirkonna ajalooliste isikute kohta. Näiteks Engelbert II, kes oli Cologne'i peapiiskop ja kuulutati kirikupühakuks, sest tapeti julmalt oma võimuahne perekonnaliikme tellimusel.
Igal kolmandal majal siinsetel mägistel aladel on mustad katteplaatid, valged aknad ja rohelised aknakatted. Või siis on see hoopis valgete seinte ja mustade piirjoontega (pisut nagu Saksa instituudi maja Tartus).
Tornist oli hea pildistada allolevat maja, millel oli mõlemaid elemente. :)
Samal päeval jõudsime ka Rheini jõe äärde. Olin seda alati kuidagi laiemana ja võimsana ette kujutanud, aga eks sellepärast ei olegi ootuste omamine (vahetusaastal) hea ning seda palutakse vältida. Jõe ületamiseks kasutasime kohalikku praami, kus oli väga palju rattureid. Nende nelja Saksamaal veedetud päeva jooksul olen tähele pannud, et Eesti ja Saksamaa ei erine just palju looduse poolest, kuid Saksamaal on suurepärane ligipääs ja head teed, et kõike avastada. Ning minu kodupiirkonna mägised teed on maastikuratturitele paradiisiks. Kunagi peaks ka selle järele proovima, kuid hetkel tundub, et rattasõit jääb selleks ajaks, kui Göttingenis olen.
Eelmise päeva äikesetorm moodustas parklasse mini-Rheini (või siis sellenimelise järve...)
Tegelikult ei ole siinsed äikesetormid ja suured öised vihmasajud naljaasi. Õnneks ei pea me muretsema üleujutuse pärast, sest elame kõrgel. Kuid eile lõi tugevat välku ning pikselöögi ohu puudumises ma enam kindel ei ole.
Jalutasime ka Rheini teisel kaldal asuvast ajaloolises linnas. Pildil olev hoone on tegelikult nüüd kasutusel riigidokumentide hoidlana. Päev oli pikk, sisustatud uute põnevate kohtade külastamisega ning õhtuks olid koerad (ja tegelikult ka teised) väga kurnatud!
Täna algas keelelaager Remscheidis. Et algus lõbusam oleks, paluti nii vahetusõpilastel kui ka nende peredel hommikul koguneda klassiruumi ühisele hommikusöögile.
Väideti, et Saksamaa YFU moodustab keelelaagrid vahetusõpilaste keelte ja regioonide järgi. Eeldasime, et kui kümnest keelelaagri õpilasest kolm on eestlased, siis on moodustatud Skandinaavia rühm. Tegelik olukord on huvitavam, sest õpilased on pärit kogu Euroopast.
Pärast kultuuritundi käisime lõunat söömas ning leidsin midagi ühist Itaaliast pärit neiuga. Ka temal on olnud keeruline harjuda uue söömisrutiiniga, kus lõunasöök jäetakse tavaliselt vahele, kuid kolme nädala tööpäevadel see enam muret ei valmista. Veel huvitavam on see, et tütarlaps on väga huvitatud vene keelest ja selle praktiseerimisest (see ei ole ta emakeel) ning ehk isegi hea, et meie keeletundides on kolm eestlast, kellel kõigil on koolis olnud vene keele tunnid...
 |
| Kümme vahetusõpilast ning meie yfukast keeleõpetaja |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar