Ma ei ole kunagi suur loomasõber ja kindlasti mitte ka -fänn olnud. Kõik teavad, et kui ruumis on mõni armas lemmikloom, siis olen mina viimane, kes temaga mängima hakkab (või siis üldse teda tervitab).
Saksamaal on aga pea igal perel mõni lemmikloom ning siin puutun loomadega väga palju kokku. Hetkel elan ma koos kahe koera ja kahe kassiga.
Kuigi pildil tunduvad lõvikoerad kohe väga armsad, pelgasin mina neid eelnevalt, sest tegemist ei ole pisikeste kutsikatega. Õnneks kirjutas mulle vahetusema südantlõhestava ja tõestisündinud loo koerte elust (mille kirjutan mõnel teisel korral).
Juba teisel koolipäeval jätsid koerad oma pargis jalutamise pooleli, jooksid täiskiirusel mulle bussipeatusesse vastu ja hüppasid mind tervitama.
Valvsatena näevad nad välja väga hirmuäratavad. Rhodesian Ridgeback'i tõunimi pärineb omapärasest vöödist seljal (vastupidises suunas kasvavad karvad). Teistele koeradele on see lausa ohumärgiks.
Esmapilgul on koerad äravahetamiseni sarnased. Nendel kahel fotol tulevad aga (iseloomu)eripärad välja. :) Üks on väga tähelepanelik ja korralik, teine aga kergesti mõjutatav ja otsib ning avastab alati midagi uut.
Saksamaal on lemmikloomadel väga oluline roll. Restoranikülastajate hulka kuuluvad loomulikult ka koerad (teisi lemmikloomi pole veel näinud). Ei ole oluline, kas tegemist on vabas õhus või siseruumis asetseva söögikohaga. Mõnes prestiižikamas kohas tuleb kelner soojal päeval koertele ka joogivett pakkuma.
Peresõpru külastades võtame tihti koerad kaasa. Viimasel korral hakkas minu söödud vahvliküpsis Runale väga meeldima. Ta üritas seda enda kätte saada, asetas oma käpa lausa minu põlvele ja üritas jäljendada JayJay suuri rosinasilmi. Küpsist süüa ta siiski ei tohtinud, kuid tema suu jooksis sõna otseses mõttes vett (ning see tilkus omakorda minu sülle).
Perekonnas on veel kassid. Üks neist on väga karvane Plüüsh, kes mulle meenutab Garfieldi. Ta naudib tähelepanu, on väga sõbralik ja enesekindel. Vahetevahel käsutab endast suuremaid koeri ning nemad kuuletuvadki. Mänguasjadega ta pirtsakas ei ole, sest ka üks kortsutatud märkmepaber annab tegevust.
Teine kass on nõtke Nala, kes pärit justkui kassitoidureklaamist. Tema usaldust on aga võimatu lühikese ajaga võita. Ning kui see saadud, siis pildi jaoks ei ole ta ikka nõus poseerima.
Ühel hommikul soovis ta aga minu koolikotti ronida ja minuga kaasa tulla. See on aga kahjuks keeruline, sest bussipiletit tal ei ole ning sellele vihjab ka karvkate. (Piletita reisija on saksa keeles Schwarzfahrer. ;))
Naljakas oli, et samal hommikul tulidki piletikontrolörid. Arvasin, et nende jaoks siin vajadust ei ole, sest bussijuht heidab alati sisenevate reisijate piletitele pilgu. Eestist erinevalt puudub kontrolöridel ametiriietus. Endaga kaasas kannavad nad vaid (kaardi)makseterminali ja bussikaardi lugejat.
Kui keegi ei usu, et kassid ja koerad saavad väga sõbralikult koos elada, siis peaksid siia tulema. Nad kannavad üksteise eest hoolt ning omavaheline tiimitöö on suurepärane. Üksi kodus olles suudab neljane kamp kõiksugu asju korda saata. Näiteks uksi avada... Üks kass on professionaalne (keharaskusega) ukselinkide avaja ja koerad oskavad liuguksi oma koonuga nihutada. Huvitav oleks filmida seda, mis toimub, kui kedagi kodus ei ole.
Seega levib Saksamaal loomapisik. Kui keegi mind aasta pärast Eestis lemmikloomadega peaks nägema, ei tasu imestada!
(Kuid arvatavasti siiski mitte omanikuna, sest see on ajamahukas ja vastutusrikas ülesanne.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar