Saksa täpsus

Hei!

Esmaspäeval käisin (vabaõhu)kalapoes ning sealne müüja teadis Eestit. Tuli välja, et ta vanaisa suur sõber elas minu kodulinnas. Samuti on ta pere nüüdseks seotud Göttingeniga (minu kodulinn 10-ks kuuks). Arvasin alguses, et sain vestlusest valesti aru, sest mõlemas linnas on ülikool, vaimsus sarnane ja ehk rääkis ta ainult Göttingenist. Kuid siiski mitte, sest maailm on väike.

Viimase päeva hommikusöök oli mulle küll nukker. Kass vist tundis seda ka ja oli pisut pahur. Kinkisin oma OSK perele kollase orhidee (sest see on koos potiga eriti maja värvi), käsitöökaardi koos meie ühise pildiga ning loomulikult Eesti lipu ja šokolaadi. See väike sümboolne kink ei korva muidugi kunagi kõike seda aega ja pühendumist, mida nad pakkunud on. 

YFU piirab väga vahetusõpilaste suhtlemist keelelaagri-perega, sest muidu on aastase pere ellu sulandumine raskendatud. Kuid sellest hoolimata lähen ma kindlasti Ronsdorfi külla! (Seda muidugi siis, kui mul on juba keeleoskust rohkem.)

Rongijaama jõudes sain kinnitust Saksa täpsusest. Ekraanil oli juba veerand tundi eelnevalt teade, et minu esimene rong hilineb 25 minutit. Olin üliõnnelik, sest ma ei saatnud oma rasket kohvrit postiga, sest kõik kinnitasid, et logistan selle 30 minutiga Hannoveris ühelt perroonilt teisele. Oh...

Nüüd tuli aga välja, et ICE-rong ei peatugi Wuppertalis ning tuleb alles Hammi. Oleksin peaaegu Hammi sõitnud aeglase rongiga, kuid siis teatas jaamatöötaja, et asendusrong tuleb kümne minuti pärast. 

Pere nägi perroonil õnneks üht naisterahvast, kes pidi ICE-ga Berliini sõitma ning samuti Hammis rongi vahetama. Teisele rongile jõudsin koos temaga ilusti. YFU tehtud kohabroneeringust  polnud loomulikult üldse kasu, sest hilinemise korral see ei kehti. Nägib ekraanilt saabumisaega ja arvutasin, et Hannoveris on järgmise rongi lahkumiseni 4 minutit. Küsisin piletit kontrolliva töötaja käest (igaks juhuks inglise keeles), kas võin sama piletiga ka järgmisele rongiga Göttingeni minna. Ta vastas jah ning otsis telefonist rongiaja, mis üllatuslikult oli sama rong. Otsustasin, et üritan iga hinna eest piletil kirjutatud rongile jõuda, sest siinsete töötajate abi on üsna kehv. 

Arvatavasti kaalusid seljakott, õlakott ja kohver pea sama palju kui mina (väike liialdus, kuid tõesti väike). Mind päästsid liugtrepid ning seejärel jooksin 9. perrooni koridorist 4. perroonile. Nägin ekraanilt õige väljumisajaga rongi, kuid peatuste nimekirjas ei esinenud Göttingeni. Ma ei hakanud aega raiskama kontrollimisele ega broneeritud koha otsimisele, vaid läksin vagunisse. Leidsin vaba koha ühe noormehe kõrval, küsisin temalt üle, kas see rong Göttingeni suundub ning olin uhke oma sprindi üle. 

Kui minult eelmisel päeval küsiti, kas olen närvis, siis vastasin ei, sest rongis on aega uuele perele mõelda. Tegelikult läks kogu tähelepanu rongide peale jõudmisele. 

Sellegipoolest ei saanud ma šokki ja kasutaksin ronge veel (ainult, et vähemate asjadega).  Aasta lõpus YESile Berliini sõitmine tõotab tulla väike trauma, sest üsna veendunult on mul siis rohkem pagasit. Kaalupiiranguid nagu lennukiga ka ei esine, sest kõik eestlased sõidavad tagasi Eestisse bussiga.

Pere võttis mind rongijaamas kolmekesi vastu ning nad kinkisid mulle päevalille. Sõitsime autoga kortermaja juurde. Mind hoiatati, et pagasiruumis olevad karastusjoogid kuuluvad hoopis auto omanikule. Mind see küll kurvaks ei tee, sest ma väga nende fänn ei olegi. 

Teisipäev oli kollaste lillede päev.

Sakslastel peavad olema lemmikloomad ning sellel perel on kaks merisiga. Aga nemad on samuti hea kasvatusega.

Kuigi enne kartsin pisut, et peres oli ka eelmisel aastal vahetusõpilane, kes oli saksa keelt mitmeid aastaid õppinud, siis hetkel näen selles ainult positiivset. Õde palub näiteks emal vahepeal aeglasemalt rääkida.

Minu tuba on suur, siin on vähe asju, kuid kõik vajalik on olemas. Seega piisavalt ruumi ka minu asjade jaoks. Minu kirjutuslaud on akna all (just mõni päev eelnevalt mõtlesin, et miks ma küll Eestis oma lauda sinna tõsta ei saa, kuid aknalauad piiravad...). Ning mul on toas lisaks voodile ka mõnus diivan ja kott-tooli sarnane padi. Sõprade küllakutsumisel suuri piiranguid ei ole ning see on suurepärane.

Õhtul mängisime lauamänge, vestlesime ning selgitasin õele nelja haruga käepaela punumist. Ma isegi ei tea, kuidas seda kutsutakse, aga siin on kummipaeltega punumine Scooby Doo käepaela valmistamine. Mulle meenus kohe üks õhtu Elo Maria korteris, kui me seltskonnaga sama lapsemeelsed olime.

Vestlesin ka koolivaheaegade teemal. Olin eelnevalt pisut valesti aru saanud, kuid minu esimene koolipäev on neljapäeval, 11. septembril. Järgmistel päevadel saab kindlasti rohkem selgust kooli osas. Võib-olla tahan veel pisut oma tunniplaani muuta, sest valisin kursused maikuus. :)

Tschüss!